Sotsiaalvaldkonna ja tervishoiu koostöö edendamise mõtteid konverentsilt

---

Sotsiaaltöö selle kõige laiemas mõistes on valdkonnaülene inimese võimestamine ja toetamine, milleks saab kasutada ka erisuguseid teenuseid ning toetusi. Elu jooksul vajab iga inimene sageli endalegi teadvustamata vähem või rohkem hoolekandesüsteemi tuge. Selleks et sotsiaaltöö saaks toimida võimalikult hästi ja pakkuda kodanikule parimat tuge, on vaja eri eluvaldkondade koostööd. Sotsiaaltöös on koostöökohti paljude valdkondadega, aga üks olulisemaid on kokkupuude tervishoiuga, millega on palju ühist. Näiteks tunneb perearst-õde oma nimistu inimesi kõige mitmekülgsemalt ja kaua, nagu ka sotsiaaltöötaja.

Inimene on tervik ja seepärast saab tema iseseisvat toimetulekut tõhusalt toetada vaid siis, kui eri süsteemid teevad koostööd. Lõimitud hooldussüsteemist on räägitud aastaid, peamiselt eakate hoolekandes. Valdkondade koostööd on arendatud ja kujundatud isiklike kokkupuudete ning projektide toel. Miks me siis ikka veel räägime koostöö vajalikkusest?

Juba täna on palju toimivaid koostööviise, kuid leidub ka seni kasutamata uuenduslikke võimalusi.

Eesti sotsiaaltöö assotsiatsiooni (ESTA) 2023. aasta sotsiaalvaldkonna konverentsi üks põhiteema oli valdkonnaülene koostöö. Ettekannetes ja töötubades keskenduti sotsiaalvaldkonna praegusele koostööle teiste valdkondadega ja tulevikuväljavaadetele. Kuhu ja kuidas saame edasi liikuda, et olla tõhusamad ning oleks tagatud inimkesksus?

Töötoas „Toimiv koostöö!? Sotsiaal vs. tervishoid“ jagati mõtteid, mida on sotsiaalvaldkonnal pakkuda tervishoiule ja mida vajatakse tervishoiust, ning vastupidi: mida tervishoid ootab sotsiaalvaldkonnalt ja mida pakub ise sotsiaalvaldkonnale. Räägiti ka vastastikustest vajadustest, ootustest ja lahendustest. Arutelude tulemusena selgus, et juba täna on palju toimivaid koostööviise, kuid leidub ka seni kasutamata uuenduslikke võimalusi. Jõuti ka konkreetsete ideede ja ettepanekuteni.

Infosüsteemid

Nii sotsiaaltöös kui ka tervishoius, aga ka teises valdkondades hinnatakse abivajaja olukorda oma hindamisinstrumendiga, kogutakse teavet, mis talletatakse digitaalselt. Töötoas osalejate arvates peaks saama infot ristkasutada, et mitte koormata kodanikku samade andmete küsimisega, kui ta pöördub eri valdkondade spetsialistide poole. Lisaks võiks infotehnoloogilised lahendused võimaldada vahetada infot abivajaja teenuste ja toetusete ning ravi kohta. Oluline on panna digiplatvormid omavahel infot vahetama, suhtlema ja rollijaotustest lähtudes anda asjaomastele spetsialistidele juurdepääsuõiguse teise valdkonna infole.

Tõdeti, et lahenduste suunas on küll liigutud, aga on veel olulisi andmeid, mis ei ole osalistele kättesaadavad.

Oluline on panna digiplatvormid omavahel infot vahetama.

Näiteks kui inimesel on probleeme oma raviskeemist kinnipidamisega, võib see olla tingitud sotsiaalsetest põhjustest. Kui info jõuaks raviarstilt sotsiaaltöötajale, saaks ta abivajajat nõustada, suunata teenustele, taotleda toetusi, teha kodukülastusi jms. Arst aga saaks süsteemi kaudu kinnituse, et inimese probleemidega tegeletakse ja tervisekeskus ei pea oma energiat nende lahendamisele kulutama. Koostöös saab inimest ühiselt toetada nii sotsiaal- kui ka tervishoiuteenustega.

Sotsiaalvaldkonna töötajate üks ootus on, et tervishoiuspetsialistid küsiksid inimeselt ka sotsiaalse toimetuleku kohta, sest vaimne ja füüsiline terviseseisund oleneb suuresti ka sotsiaalsest olukorrast.

Ühtne plaan

Inimesele võiks tekkida valdkondade koostöö tulemusena üks terviklik plaan tema elu ja tervise toetamiseks, kuhu on kaasatud inimene ja tema võrgustik. Oluline on eri valdkondade spetsialistide ja inimese enda roll. Kokku tuleb leppida, kes mille eest ja mis ulatuses vastutab, et mitte võtta inimeselt vastutust oma heaolu eest. Praegu koostab iga valdkond oma plaani, on terviseplaan, tegevusplaan, juhtumiplaan jms.

Suureks abiks oleks, kui ka seadused koostööd soodustaksid.

Koostööle seab piire ka andmekaitseseadus. On arusaadav, et inimese terviseandmeid ja muid delikaatseid isikuandmed on vaja kaitsta. Aga kui keskmes on inimene, kes vajab tuge, siis on tarvis leida lahendus, kuidas teha valdkondade koostööd. Suureks abiks oleks, kui ka seadused koostööd soodustaksid. Tähtis on seda arutada, et mõista, millised lahendused toimiksid.

Head suhted

Töötoas räägiti ka vastastikusest usaldamatusest, mille põhjus on teadmatus teise valdkonna töö sisust. Lahendustena pakuti valdkondade spetsialistide kokkusaamisi nt piirkonniti, ühisüritusi, koolitusi, et tutvuda inimestega, kellega koostööd tehakse. Kõigi abistajatele elukutsete esindajate alusõppes tuleb kujundada ühisosa ja korraldada mitmeotstarbelisi koolitusi, kus saadakse infot teise poole võimaluste kohta.

Terminoloogia

Koostööd tehes on oluline rääkida nii, et üksteisest aru saadakse, ja mõista teise poole sõnavara. Samuti on tähtis kasutada inimesele lihtsasti mõistetavat keelt. Meditsiiniterminoloogia korrastamist on juba alustatud (loe Ruth Ermi artiklit, mis põhineb konverentsi ettekandel) ja ka sotsiaalvaldkonnas on vaja teha sama. Väikese sammu selle suunas tegi ESTA liikmete aktiivgrupp, kes korraldas septembris sotsiaaltöö mõisteid tutvustavate Vikipeedia-artiklite kirjutamistalgud.

Raha

Koostöö kujundamisel on oluline selgeks teha, milline valdkond rahastab kindlat teenust, kas seda osutatakse omavalitsuse või riigi tasandil. Kes tasustab tervishoius töötavat sotsiaaltöötajat, kelle palgal on hoolduskoordinaator jne. Kahjuks ei ole selles veel õnnestunud kokkuleppeid saavutada, mistõttu jäävad spetsialistid ja kodanikud nii mõnigi kord kahe süsteemi vahele.

Koostöö kujundamisel on oluline selgeks teha, milline valdkond rahastab kindlat teenust, kas seda osutatakse omavalitsuse või riigi tasandil.

Inimesele ei ole oluline, kuidas temale osutatavat abi rahastatakse. Koostöös saab osutada teenuseid paindlikult ja seega saavutada ka rahalise kokkuhoiu. Tervishoiu ja sotsiaalsüsteemi koostöö võimalikkust on tõestanud teenus PAIK ja hoolduskoordinatsiooni projekt, mille kogemused väärivad laiemat rakendamist koos püsirahastusega.

Unistused

Kui unistati takistustest kõrgemale, pakuti ettepanekuna lahendusi, mis praeguses olukorras on veel täpsemalt sisustamata unistused. Tervishoiusüsteemis võiks olla sotsiaalvaldkonna võimaluste tundmisele spetsialiseerunud arstid ja kogukonnaõed ning sotsiaalvaldkonnas terviseküsimustest teadlikud spetsialistid, et oleks kohe kõrvalt võtta inimene, kellega konsulteerida. Võiksid olla mõlema valdkonna teenuseid lõimutuna osutavad keskused. Need olid vaid mõned head tulevikuvõimalused.

Spetsialistid

Töötajaid on kõigis valdkondades aina vähem. Seetõttu on oluline kõigepealt saada valdkondade võimalustest ülevaade, et mõista, mis spetsialistid on olemas, kellest täpselt on puudus ja kus on dubleerimist. Leiti, et abiks oleks ka spetsialistide ristkasutus ja omavahel ning lõimitud eri valdkondade teenused. Eri valdkonnad osutavad sarnase sisuga teenuseid ja ka teenuste piirid on hägusad. Lahendus võib olla spetsialistidele lisaoskuste õpetamine, et inimesele sobivat teenust osutada. Näiteks koduõele või koduhooldajale võiks anda füsioteraapiateadmisi.

Doktor Anu Reim, kes osales töötoas ka ideekorje ühe eestvedajana, andis tagasisidet, et paljud koostöömõtted on sisse kirjutatud aasta lõpus valmivasse esmatasandi arengukavasse (loe arengukava tutvustavat artiklit).

Kokkuvõttes on tervishoid ja sotsiaalvaldkond koostööusku. Mõistetakse, et üksteist vajatakse ja ollakse valmis takistusi ületama. Inimese toetamine on meeskonnatöö, mida saavad koos teha nii sotsiaaltöö- kui ka tervishoiuvaldkond.