Sotsiaaltöö professiooni ülemaailmne definitsioon

Tõlkinud Marju Selg

---

Sotsiaaltöö on nii praktikal põhinev professioon kui ka akadeemiline teadusala, mis aitab kaasa sotsiaalsetele muutustele ja arengule, inimeste võimustumisele[1] ja vabanemisele[2] ning edendab sotsiaalset ühtekuuluvust. Sotsiaaltöös on tähtsal kohal sotsiaalne õiglus ja inimõigused, kollektiivne vastutus ja erinevuste austamine. Toetudes sotsiaaltöö teooriatele, sotsiaal- ja inimteadustele ning pärimusteadmistele, ärgitab sotsiaaltöö inimesi ja struktuure ületama elus ettetulevaid raskusi ning suurendama heaolu.

Seda definitsiooni võib kasutada riiklikul ja/või piirkondlikul tasandil.

Selgitus

Selgituse ülesanne on avada definitsioonis kasutatud põhimõistete tähendused ning üksikasjalikult seletada sotsiaaltöö professiooni peamisi ülesandeid, põhimõtteid, teadmust[3] ja praktikat.

Peaülesanded

Sotsiaaltöö peaülesanne on aidata kaasa sotsiaalsetele muutustele ja arengule, inimeste võimustumisele ja vabanemisele ning edendada sotsiaalset ühtekuuluvust.

Sotsiaaltöö on praktilikal põhinev professioon ja akadeemiline teadusala, mis käsitleb inimeste heaolu ja arengu võimaluste ja/või tõketena omavahel läbipõimunud ajaloolisi, sotsiaal-majanduslikke, kultuurilisi, ruumilisi [4], poliitilisi ja personaalseid tegureid. Struktuursed tõkked soodustavad ebavõrdsuse, diskrimineerimise[5], ekspluateerimise[6] ja rõhumise[7] põlistamist. Inimeste võimustumist ja vabanemist taotlevas vabastavas praktikas on kesksel kohal kriitilise teadlikkuse arendamine, mis põhineb arutlemisel rõhumise ja/või privileegide struktuursete allikate üle, nagu rass, sotsiaalne klass, emakeel, religioon, sugu, puue, kultuur ja seksuaalne suundumus, ning tegevusstrateegiate väljatöötamine struktuursete ja personaalsete tõkete ületamiseks. Olles solidaarne halvemuses olijatega püüab sotsiaaltöö professioon leevendada vaesust, vabastada kaitsetuid ja rõhutuid ning edendada sotsiaalset kaasatust ja ühiskonna sidusust. Sotsiaaltöö volitused sotsiaalseteks muutusteks põhinevad eeldusel, et sekkumine toimub olukorras, mis nõuab muutust ja arengut, olgu see siis isiku, perekonna, väikese grupi, kogukonna või ühiskonna tasandil. Seda tegevust suunab vajadus vaidlustada ja muuta neid struktuurseid tingimusi, mis soodustavad marginaliseerumist[8], sotsiaalset tõrjutust[9] ja rõhumist. Sotsiaalsete muutuste algatamine inimõiguste ning majandusliku, keskkondliku[10] ja sotsiaalse õigluse edendamiseks saab võimalikuks tänu inimeste täievolilisuse[11] tunnustamisele. Sotsiaaltöö professioon pühendub ka sotsiaalse stabiilsuse alalhoidmisele, kuid ainult niikaua, kuni seda stabiilsust ei kasutata mõne isiku või isikute grupi marginaliseerimiseks, hüvedest ilma jätmiseks või rõhumiseks.

Sotsiaalse arengu mõiste sisaldab sekkumisstrateegiaid, soovitud lõppseisundeid ja poliitikaraamistikku, neist viimane lisandub enamlevinud residuaalsetele[12] ja institutsioonilistele[13] raamistikele. Areng põhineb holistlikul bio-psühho-sotsiaalsetel ja spirituaalsetel[14] hindamistel ning sekkumistel, mis mikro- ja makrojaotusest kammitsemata haaravad erinevaid süsteemi tasandeid ning toimuvad sektorite[15] ja erialade vahelises koostöös. Ühine eesmärk on kestlik areng. Seejuures peetakse esmatähtsaks ühiskonna struktuurset ja majanduslikku arengut, kuid ei pooldata tavaarusaama, mille järgi majanduskasv on sotsiaalse arengu eeltingimus.

Põhimõtted

Sotsiaaltöö ülimateks põhimõteteks on inimese olemusliku väärtuse ja inimväärikuse austamine, kahjustamisest hoidumine, erinevuste austamine ning inimõiguste ja sotsiaalse õigluse kaitsmine.

Inimõiguste ja sotsiaalse õigluse eest seismine ja nende alalhoidmine on sotsiaaltöö liikumapanev jõud ja õigustus. Sotsiaaltöö professioon on seisukohal, et inimõigused ja kollektiivne vastutus peavad käima käsikäes. Kollektiivse vastutuse idee osutab esiteks tõsiasjale, et individuaalsed inimõigused saavad teostuda ainult igapäevases elus ning selleks peavad inimesed kandma vastutust üksteise ja oma keskkonna eest, ning teiseks, vastastikuste suhete loomise olulisusele kogukonnas. Seepärast keskendub sotsiaaltöö inimeste õiguste eest seismisele kõigil tasandeil ning püüdleb selle poole, et inimesed võtaksid vastutuse üksteise heaolu eest, mõistaksid ja austaksid inimestevahelist ning inimeste ja keskkonna vahelist vastastikust sõltuvust.

Sotsiaaltöö kätkeb esimese, teise ja kolmande põlvkonna õigusi. Esimese põlvkonna õigustena käsitletakse kodaniku- ja poliitilisi õigusi, nagu sõna- ja südametunnistuse vabadus ning kaitstus piinamise ja meelevaldse vahistamise eest. Teise põlvkonna õigustena käsitletakse sotsiaalmajanduslikke ja kultuurilisi õigusi, mille hulka kuulub piisaval tasemel haridus, tervishoid, eluase ja vähemuskeelte õigused. Kolmas õiguste põlvkond keskendub Maa looduskeskkonnale, loodusliku mitmekesisuse säilitamisele ning põlvkondadevahelisele õiglusele[16]. Need õigused on omavahel seotud ja toetavad teineteist ning neis on ühendatud nii individuaalsed kui ka kollektiivsed õigused.

Mõnikord võib „mittekahjustamine” ja „erinevuste austamine” esindada vastuolulisi ja omavahel võistlevaid väärtusi, näiteks kui kultuuri nimel rikutakse vähemusgruppide, nagu naiste või homoseksuaalide õigusi, kaasa arvatud õigust elule. Ülemaailmsed sotsiaaltööhariduse ja koolituse standardid[17] tegelevad selle keeruka küsimusega ning selgitavad vajadust koolitada sotsiaaltöötajaid põhiliste inimõiguste vaimus nõnda:

• See lähenemine võiks aidata konstruktiivselt vastustada ja muuta olukordi, kus teatud kultuurilised uskumused, väärtused ja traditsioonid kahjustavad inimeste põhilisi inimõigusi. Kuna kultuur on sotsiaalselt konstrueeritud ja pidevas muutumises, siis on võimalik seda ka dekonstrueerida[18] ja muuta. Konstruktiivsele vastustamisele, dekonstrueerimisele ja muutuste saavutamisele aitab kaasa häälestumine konkreetse kultuuri väärtustele, uskumustele ja traditsioonidele ning nende sügaval mõistmisel põhinev kriitiline ja reflekteeriv dialoog inimõiguste teemal selle kultuurilise grupi esindajatega.

Teadmus

Sotsiaaltöö on nii interdistsiplinaarne[19] kui ka transdistsiplinaarne[20] ning põhineb suurel hulgal teaduslikel teooriatel ja uurimustel. „Teadust” mõistetakse siinses kontekstis oma kõige põhilisemas tähenduses „teadmusena”. Sotsiaaltöö põhineb omaenda pidevalt areneval teoreetilisel aluspõhjal ja uurimusel, aga ka teiste inimteaduste teooriatel, nagu kogukonna areng, sotsiaalpedagoogika, haldus, antropoloogia, ökoloogia, majandus, haridus, juhtimine, õendus, psühhiaatria, psühholoogia, rahvatervis ja sotsioloogia ning see loetelu ei ole lõplik. Sotsiaaltöö uurimuse ja teooriate ainukordsus seisneb nende rakenduslikkuses ja vabastavas suunitluses. Suur osa sotsiaaltöö uurimusest ja teooriatest on loodud interaktiivses, dialoogilises protsessis koos abistatavatega ning pärineb seega erinevatest toimumiskeskkondadest. Esitletav definitsioon tunnustab tõsiasja, et sotsiaaltöö ei ammuta teadmisi üksnes talle omastest toimumiskeskkondadest ja lääne teooriatest, vaid ka pärimusteadmistest[21]. Kolonialismi pärandina ülehinnatakse lääne teooriaid ja teadmisi, mis oma ülemvõimu kasutades alavääristavad pärimusteadmisi ning tõrjuvad neid kõrvale[22]. Esitletav definitsioon püüab seda protsessi peatada ja vastupidiseks pöörata, tunnistades, et eri piirkondade või maade põlisrahvad hoiavad alal oma väärtusi, teadmisviise ja teadmiste edasiandmisviise ning on andnud teadusse hindamatu panuse. Sotsiaaltöö püüab vähendada lääne teaduse ülemvõimu ja teaduskolonialismi, kuulates kogu maailma põlisrahvaid ja neilt õppides. Nõnda saab sotsiaaltöö teadmisi luua koos kohalike põliselanikega ning rakendada parimal viisil kohalikes oludes ja ka rahvusvaheliselt. Toetudes Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni allikatele, defineerib Rahvusvaheline Sotsiaaltöö Föderatsioon põliselanikke järgnevalt:

• Nad elavad esivanematelt päritud geograafiliselt piiritletud maa-alal (või on sellega jätkuvalt seotud).
• Nad püüavad oma asualal säilitada erilisi sotsiaalseid, majanduslikke ja poliitilisi institutsioone.
• Nad püüavad enamasti jääda kultuuriliselt, geograafiliselt ja institutsiooniliselt eraldatuks, mitte assimileeruda riigi põhirahvusse.
• Nende enesemääratlus on seotud põlisrahva või hõimuga.

Praktika

Sotsiaaltöö õiguspärasus ja volitused seisnevad sekkumises seal, kus inimesed on vastastoimes oma keskkonnaga. Keskkond koosneb erinevatest sotsiaalsetest süsteemidest, mis hõlmavad inimesi, ning looduslikust ja geograafilisest keskkonnast, millel on määratu mõju inimeste elule. „Sotsiaaltöö ärgitab inimesi ja struktuure ületama elus ettetulevaid raskusi ning suurendama heaolu” – selles lauses peegeldub poolehoid osalusel põhinevale lähenemisviisile. Niikaua kui võimalik, püüab sotsiaaltöö töötada koos inimestega, mitte inimeste jaoks. Töötades süsteemi eri tasandeil ning järgides sotsiaalse arengu paradigmat, kasutavad sotsiaaltöötajad süsteemide säilitamiseks ja/või muutmiseks paljusid oskusi, töövõtteid, strateegiaid, põhimõtteid ja toimimisviise. Sotsiaaltöö praktika hõlmab paljusid tegevusi, nagu teraapia ja nõustamise erinevad vormid, grupitöö, kogukonntöö, poliitika kujundamine ja analüüs, eestkõnelemine ja poliitilised sekkumised. Lähtudes kõnealuses definitsioonis esiplaanil olevatest vabastavatest vaadetest, püüab sotsiaaltöö oma strateegiatega anda inimestele juurde lootust, eneseväärikust ja ülesehitavat jõudu, et nad suudaksid vastustada ja vaidlustada allasuruvaid võimusuhteid ja ebaõigluse struktuurseid allikaid. Seejuures ühendatakse ühtseks tervikuks sekkumise mikro- ja makro-, st personaalsed ja poliitilised mõõtmed. Oma holistliku fookuse poolest on sotsiaaltöö universaalne, kuid sotsiaaltöö praktika prioriteedid on eri maades ja eri aegadel erinevad, sõltudes ajaloolistest, kultuurilistest, poliitilistest ja sotsiaalmajanduslikest tingimustest.

Kogu maailma sotsiaaltöötajate kohustus on kaitsta, rikastada ja ellu viia selles definitsioonis kajastatud väärtusi ja põhimõtteid. Sotsiaaltöö definitsioon on tähendusrikas üksnes siis, kui sotsiaaltöötajad pühenduvad aktiivselt selles esitatud väärtustele ja tulevikunägemusele.

Tõlge ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 3/2014

---

Tõlkija märkused

[1] Võimustumine tähistab inimese, grupi või kogukonna liikumist täievolilisuse (vt märkus 11) saavutamise suunas nii oma elus kui ka avaramate sotsiaalsete eesmärkide saavutamiseks. Sotsiaaltöötaja ülesanne on seda protsessi edendada. Võimustumine (soome k valtaistuminen) enesekohase tegusõnana viitab sellele, et võim pole omand, mida saab inimeselt inimesele (sotsiaaltöötajalt kliendile) edasi anda, vaid midagi, mida luuakse ühiselt ühise eesmärgi nimel (vt Fook 2002, 45–55, 103–114; Valtaistava sosiaalityö 2014; vt ka selgitusi Peaülesannete lõigus).

[2] Vt selgitusi Peaülesannete lõigus.

[3] Teadmus – teadmised millegi kohta (kogumina), info süstemaatiliseks kasutamiseks korraldatud faktide, sündmuste ja tõdemuste kogu (Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2013).

[4] Ruumiline lähenemine toob sotsiaalpoliitikasse ja sotsiaaltöösse geograafiliste ja looduslike tingimuste ning majanduslike, sotsiaalsete jne ressursside paiknemise dimensiooni, mis on oluline hüvede ja teenuste kättesaadavuse tagamisel maa- ja linnatingimustes, keskasulates ja ääremaadel, väikesaartel, kõrgmägedes, klimaatiliselt ebasoodsates tingimustes jne (vt nt Pinch 1998; Mohan 2003).

[5] Diskrimineerimine on negatiivne eristamine, ebaõiglane kohtlemine mõne tunnuse, nagu rahvus, rass, sugu, seksuaalne suundumus, perekonnaseis, elukoht, majanduslik olukord, religioon, vanus, puue, haigus alusel (suurepärase ülevaate diskrimineerimise ilmingutest pakub Bob Mullaly (2007, 271–274).

[6] Ekspluateerimise vormid: seksuaalne ärakasutamine, sunnitöö või sunnitud teenuste osutamine, orjus, orjatöö, inimelundite ebaseaduslik eemaldamine jne (Euroopa Nõukogu... 2008).

[7] Rõhumine on indiviidi või inimgrupi süstemaatiline väärkohtlemine, õigustest ilmajätmine, alavääristamine ja ärakasutamine, mis tuleneb ebavõrdsetest võimusuhetest ühiskonnas (Mullaly 2007, 252 jj).

[8] Marginaliseerumine tähendab ühiskondlike suhete nõrgenemise protsessi, mille tulemusena indiviidid või grupid on surutud ühiskonna äärealadele ning jäävad kõrvale mõtestatud osalusest ühiskonnas, uute väärtuste loomisest ja sotsiaalsest taastootmisest. Ohustatud on vähemuste esindajad, noored ja vanad inimesed, üksikemad ja nende lapsed, puuetega inimesed, vähese haridusega ja ilma elukutseta töötajad (vt ka loetelu diskrimineerimise juures). Marginaliseerumisega võivad kaasneda töötus, vaesus, üksildus, kodutus, alkoholism jm sõltuvused, kuritegevus jne (Mullaly 2007, 266).

[9] Sotsiaalne tõrjutus on olukord, kus indiviidi ja ühiskonna vahelised sidemed on nõrgenenud, nii et ta ei saa realiseerida oma õigusi ega kasutada ressursse ja teenuseid, mis on ühiskonna liikmetele tavaliselt kättesaadavad (vt Sotsiaalne kaasatus 2012).

[10] Keskkondlik õiglus tähendab keskkonnaga seotud hüvede ja kohustuste õiglast jaotust kõigi rahvaste ning kõigi inimeste vahel, sõltumata rahvusest, soost, sotsiaalsest ja varanduslikust seisundist jne, ning võrdset juurdepääsu keskkonna arendamise, keskkonnaseaduste, -reeglite ja -meetmete kehtestamisele. Keskkondlikul õiglusel on tähtis koht võitluses puhta ja tervisliku elukeskkonna säilitamise eest, eriti nende jaoks, kes elavad, töötavad, mängivad, õpivad ja palvetavad reostuskollete lähimas naabruses (Wikipedia; Environmental Justice 2014).

[11] „Täievolilisus on subjektsus oma elus, õigus ja võime otsustada oma asjade üle ja teha otsuseid, millest oleneb elukäik. Siin ühinevad vabadus ja vastutus, inimese õigus teha oma elu puudutavaid valikuid ja kohustus kanda nende tagajärgi.” (Hämäläinen 2001, 91; tõlkinud Rain Mikser).

[12] Residuaalses raamistikus mõistetakse sotsiaaltööd „viimase turvavõrguna”, mis tagab minimaalse abi ühiskonnalt neile, kelle vajadusi ei ole rahuldanud teised institutsioonid: perekond, kodanikualgatuslikud ja religioossed organisatsioonid, vabaturul tegutsevad teenusepakkujad jne. Selline abistamisviis on pälvinud kriitikat, kuna 1) kaldub olema ajutine ja inimeste olukorra otsustavaks muutmiseks ebapiisav; 2) mõjub abisaajaid märgistavalt (vt Sainsbury 1991; Colby 2008).

[13] Institutsiooniline raamistik tähendab sotsiaaltöö mõistmist esmase turvalisuse loojana tänapäeva riskiühiskonnas. Sotsiaaltöö on normaalne ja tunnustatud viis rahuldada inimeste sotsiaalseid vajadusi. Selline abi pole märgistav. Sotsiaaltöö korraldamisel lähtutakse arusaamast, et inimestele heaolu tagamiseks on vaja palju erinevaid sotsiaalteenuseid ning tihedat koostööd erinevate süsteemide, institutsioonide ja teenusepakkujate vahel. Kuna sotsiaalseid probleeme seostatakse sotsiaalse struktuuriga, püüeldakse sotsiaalsete muutuste poole (vt Sainsbury 1991; Colby 2008).

[14] Spirituaalne (vaimuelu) hindamine keskendub inimese religioossusele jm vaimsetele ressurssidele, nagu maailmavaade ja uskumused, mis aitavad elus hakkama saada (vt Healy 2005, 82 jj; Payne 2011, 169 jj).

[15] Avalik sektor, erasektor ja kodanikualgatusel põhinev mittetulundussektor.

[16] Põlvkondadevaheline õiglus tähistab arusaama, et „meie, inimliigi esindajad, hoiame oma planeedi looduskeskkonda ühiselt koos teiste liikidega ja teiste inimestega ning koos eelmiste, praeguste ja tulevaste põlvkondadega. Praeguse põlvkonna liikmetena oleme ühtaegu nii hooldajad, kes vastutavad planeedi säilimise eest terve ja rikkumatuna, kui ka pärijad, kel on õigus seda oma hüveks kasutada.” (Weiss 1992, 20; vt ka Säästva arengu ... 2014).

[17] Global standards (2011). International Federation of Social Workers.

[18] Dekonstruktsioon viitab tähenduse mõistmisele, uurides sõnade tähendusi teistele sõnadele toetudes, mitte oletades, mida teatud sõna võiks tähendada. Dekonstruktsioon toetub tõdemusele, et nii keel ise kui ka reaalsus, mille kirjeldamiseks me keelt kasutame, on ebapüsiv ja muutlik (Johnson 2000, 77–78). Dekonstruktsiooni protsess algab valitsevate arusaamade küsimuse alla seadmisest, otsitakse vasturääkivusi, erinevaid vaatenurki ja tõlgendusi ning uuritakse oma arusaamu valitsevate diskursuste kontekstis; viimane tähendab sotsiaaltöötaja refleksiivsust. Kasulikke juhiseid dekonstruktsiooni rakendamiseks sotsiaaltöös pakub Jan Fook (2002, 89–102).

[19] Interdistsiplinaarne lähenemisviis kaasab või ühendab kahte või enamat teadusala või uurimisvaldkonda.

[20] Transdistsiplinaarsus tähendab paljude teadusalade piiride ületamist, et luua holistlik lähenemisviis keerukate, erinevaid süsteeme puudutavate probleemide uurimiseks. Kasutatakse erinevate erialade ideid ja meetodeid, põhineb koostööl.

[21] „Kohalike ja pärimusteadmiste mõistet kasutatakse arusaamade, oskuste ja maailma mõtestamise viiside kohta, mis on kujunenud looduskeskkonnaga pikaajalises vastasmõjus olnud ühiskondades. Maainimesed ja põlisasukad toetuvad oluliste argielu otsuste tegemisel pärimus- ja kohalikele teadmistele. Sellised teadmised on kultuuriterviku lahutamatu osa; kultuuritervik hõlmab keelt, klassifitseerimissüsteeme, ressursside kasutamise tavasid, sotsiaalseid interaktsioone, rituaale ja vaimuelu. Need ainukordsed teadmisviisid on maailma kultuurilise mitmekesisuse oluline osa ning kohalikke olusid arvestava jätkusuutliku arengu alus.” (What is Local ... 2014). Kohalike ja pärimusteadmiste rolli Eesti sotsiaaltöös pole seni minu teada uuritud ega arvesse võetud, kuigi kogemuslikult võib oletada, et need teadmised on olulised eriti maapiirkondades. Väärib mainimist, et näiteks maastiku- ja avaliku (linna)ruumi planeerijad on sotsiaaltööst sel alal ette jõudnud.

[22] Kuigi Eesti ei ole traditsioonilises mõistes postkoloniaalmaa, mõjutab lääne ja eriti ingliskeelse teadmuse hegemoonia ka meid. See lülitab Eesti sotsiaaltööst välja suure hulga teistes kultuurides ja keeltes loodud teadmisi ega soosi kohalike teadmiste uurimist ja teadlikku rakendamist (nende teemade käsitlusi vt Selg 2012, 98–99; Gutmann 2010).

---

Tõlkja märkustes viidatud allikad

Colby, I. C. (2008). Social Welfare Policy as a Form of Social Justice. Teoses: K. M. Sowers, C. N. Dulmus (toim.) Comprehensive Handbook of Social Work and Social Welfare: Social Policy and Policy Practice (113–128). New Jersey: Wiley.

Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS. (2013). Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Environmental Justice. (2014). Natural Resources Defense Counsil.

Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastane konventsioon. (2008).

Fook, J. (2002). Social Work: Critical Theory and Practice. London: Sage Publications.

Gutmann, M. (2010). Eesti maasotsiaaltöö eripära [magistritöö]. Tartu Ülikool, sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituut.

Healy, K. (2005). Social Work Theories in Context: Creating Frameworks for Practice. Basingstock. New York: Palgrave Macmillan.

Hämäläinen, J. (2001). Sissejuhatus sotsiaalpedagoogikasse. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Johnson, A. G. (2000). The Blackwell Dictionary of Sociology. A User’s Guide to Sociological Language, 2nd edition. Blackwell Publishing.

Mohan, J. (2003). Geography and Social Policy: Spatial Divisions of Welfare. Progress in Human Geography, 27(3), 363–374.

Mullaly, B. (2007). New Structural Social Work: Ideology, Theory, Practice. 3rd Revised edition. Oxford University Press.

Payne, M. (2011). Humanistic Social Work: Core Principles in Practice. Palgrave Macmillan.

Pinch, S. (1998). Knowledge Communities, Spatial Theory and Social Policy. Social Policy and Administration, 32(5), 556–571.

Sainsbury, D. (1991). Analysing Welfare State Variations: The Merits and Limitations of Models Based on the Residual-Institutional Distinction. Scandinavian Political Studies, 14(1), 1–30.

Selg, M. (2012). Sotsiaaltöö konteksti kujundavad diskursused. Teoses: J. Strömpl, M. Selg, M. Linno (toim.) Narratiivne lähenemine sotsiaaltööuurimuses. Laste väärkohtlemise lood (62–112). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Sotsiaalne kaasatus. (2012). Sotsiaalministeerium.

Säästva arengu sõnaseletused. (2014). Tallinn: Säästva Eesti Instituut.

Valtaistava sosiaalityö. (2014). Sosiaalityön työmenetelmat. Sosweb.

Weiss, E.B. (1992). In Fairness To Future Generations and Sustainable Development. American University International Law Review 8(1), 19–26.

What is Local and Indigenous Knowledge? (2014).