Sotsiaaltöö doktoriõppe tulevikuvaade

---

Sotsiaaltöö doktoriõppekava kuulub sotsiaalteenuste õppekavagruppi. See avati Tallinna Ülikoolis 1997. aastal. Doktoriõppekava juhtis algul sotsiaaltöö instituut, kuid ülikooli struktuurireformi käigus viidi 2015. aastal üle ühiskonnateaduste instituuti. Õppekava on juhtinud professor Taimi Tulva, professor Lauri Leppik ja alates 2014. aastast professor Merike Sisask.

Doktoriõppekava on alati väärtustanud sotsiaaltöö elukutse mainet ja arengut, kuid eri ajal on selle arendamisel olnud oma eelisvaldkonnad olenevalt ühiskonna ja kõrghariduse üldisest arengust, ülikooli suundumustest ning õppekava välishindajate soovitustest. Loomulikult on doktoriõppe tuleviku kujundamisel alati arvesse võetud ka doktorantide, vilistlaste ning tööandjate tagasisidet. Pärast sotsiaaltöö doktoriõppekava viimast positiivset välishindamist 2018. aastal on hindajatelt saadud tagasisidele tuginedes peamised arendussuunad järgmised.

• Suuremat rõhku on hakatud panema interdistsiplinaarsusele, koostööle ühiskonnateaduste instituudi teiste doktoriõppekavadega, kuid sotsiaaltöö doktoriõppe eripära säilitades.

• Eraldi väärtustatakse rahvusvahelistumist, mis on väljendunud välismaalt pärit doktorantide vastuvõtmises, rahvusvahelises koostöös naaberriikide ülikoolide sarnaste õppekavadega, ekspertide kaasamises doktoritööde kaasjuhendajate ning oponentidena.

• Doktorantidel on doktorantuuri täiskoormuse ja nominaalajaga läbimise soodustamiseks võimalus asuda tööle ülikooli nooremteaduri ametikohale.

Sotsiaaltöö doktoriõpe Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis on unikaalne. See on ainuke doktoritaseme õppekava sotsiaaltöö valdkonnas mitte ainult Eestis, vaid kogu Baltimaades. Võtame aastas vastu 1–2 doktoranti ja arutelu all on olnud, kas liiga väikesed õppekavad on ikka elujõulised. Pärast viimase hindamise tagasisidet on pigem hoitud joont, et liiga üldised doktoriõppekavad, näiteks sotsiaalteadused laiemalt, ei ole konkurentsivõimelised. Vaja on isikupära.

Doktoriõppekava väärtustab professionaalse sotsiaaltöö mainet ja arengut.

Artikli jaoks palusin kuuel doktoriõpega eri kaugusel oleval inimesel jagada oma kogemust doktorandina ja mõtiskleda, kuhu võiks sotsiaaltöö doktoriõpe Eestis tulevikus liikuda ning areneda. Kirjalikke vastuseid analüüsides joonistusid välja teemad, mille kaupa tulemusi tutvustan. Tulemuste tutvustamisel kasutan vastajate loal intervjuude kokkuvõtete illustreerimiseks nende tsitaate (jutumärkides osad, muutmata sõnastusega). Teemad on järjestatud selle järgi, kui palju neid vastustes kajastati.

Oma arvamuse saatsid kirjalikult

• Airi Mitendorf (AM) – kaitses doktorikraadi 2020
• Kersti Kriisk (KK) – kaitses doktorikraadi 2021
• Rait Kuuse (RK) – doktorant alates 2014, läheneb eelkaitsmisele
• Merle Sumil-Laanemaa (MS) – doktorant alates 2016, läheneb eelkaitsmisele
• Merle Varik (MV) – doktorant alates 2016, eelkaitsmine läbitud
• Rafaela Lehtme (RL) – doktorant alates 2019

Väljund ühiskonda

Sotsiaaltöö doktoriõppel nähti väga selget väljundit ühiskonda laiemalt või oma tööpraktika kaudu. KK: „Iga doktoritöö üks olulisi eesmärke peab olema panus Eesti ühiskonda, eelkõige sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika praktikasse.” Doktorikraad annab võimaluse olla ühiskonda panustamisel ekspert. AM: „Saadud teadmised on loonud mulle justkui ‘läätsed’, läbi mille mõtestan keerukaid sotsiaalprobleeme.”

Doktorantuuri jooksul tehtud uuringud peaksid jõudma Eesti inimesteni.

Sotsiaaltöö doktorikraadi omandanut ei nähtud ainult ülikoolis töötavana. MS: „Kindlasti on doktoriõppe tulevik paindlikum ja rohkem väljapoole akadeemilist maailma suunatud, sest häid eksperte on omal alal vaja alati.” Üleminek akadeemiliselt töölt praktikasse ei pruugi olla valutu ja võib tekitada isiklikke kriise. Eraldi küsimusena tõstatati doktoriõppe tähendus elukestva õppe teekonnal. AM: „Ideaalne on, kui õpingute lõpetamisel teekond jätkuks. Isiklikult tundsin õpingute lõppedes identiteedikriisi. Mind vaevas tühjustunne ja uue perspektiivi igatsus. Akadeemilise karjääri ja teadusasutusteväline töö ei tundunud esialgu doktoriõpingute pingutuste vääriline.”

Väga oluliseks peeti, et doktorantuuri jooksul tehtud uuringud jõuaksid Eesti inimesteni: poliitikuteni, praktikuteni, klientideni. Doktorandid tunnetavad, et nende töö peab olema tähenduslik, see peaks Eestis kellelegi kasu tooma ja avalikku diskussiooni tekitama, sealhulgas meedias.

Rahvusvahelisus

Tõdeti, et „tänane teadusmaastik väärtustab inglisekeelset teadustööd” (AM). KK: „Doktoritööde tulevik ja tänapäev on inglise keel ning rahvusvahelistumine.” Selle põhjus on lihtne, nagu ütleb KK: „Eesti sotsiaaltööteadus üksi on liiga väike.” Väga oluliseks peeti, et doktorandid tutvustaks välismaal ja eelkõige Euroopas Eesti sotsiaaltööd ja -teadust, avaldades publikatsioone ka rahvusvahelistes väljaannetes.

Rikastava ja inspireeriva kogemusena nimetati rahvusvahelisi kontakte doktorantuuri jooksul: välisjuhendajad ja -õppejõud, lühiajalised välisõpingud ning konverentsid välismaal. Seda on eelkõige vaja omal alal tunnustatud teadlaste ja ekspertidega võrgustiku loomiseks. Nõnda on doktorandid tutvunud oma kitsama uurimisvaldkonna ekspertidega, keda hiljem on palutud doktoritöö oponentideks. Rahvusvahelistumise ühe võimalusena nähti oma ülikooli uurimisrühmi, kus oleks liikmeid ka välisülikoolidest, et doktorandid saaksid rahvusvahelise teadus-arenduskoostöö kogemuse juba õpingute ajal.

Eestikeelse sotsiaaltööteaduse vajadus

Väga oluliseks peeti oma teadustööd eesti keeles tutvustada, akadeemilist suhtlust doktoritöö valmimise ajal ja teaduskeele arendamist. RL: „Eesti keelt tuleb hoida elujõulisena ka teaduskeelena.” Erialaste tekstide eesti keeles kirjutamist ja avaldamist peeti suureks väärtuseks. AM: „Isiklikult pidasin oluliseks erialaste artiklite avaldamist ajakirjas Sotsiaaltöö, isegi, kui need doktoriõpeprogrammis tähendust ei omanud.” Kuid leiti ka, et sotsiaaltööteadmiste levitamiseks on vaja kandepinda laiendada. RL: „… eestikeelne Sotsiaaltöö ajakiri on üks samm selles suunas, kuid pole piisav – lugejaskond on väga kitsas.”

Tähtis on oma teadustööd tutvustada eesti keeles, akadeemiline suhtlus doktoritöö valmimise ajal ja teaduskeele arendamine.

Eraldi teemana toodi välja terminoloogiaga seotu ja vajadus hoida eesti keelt elujõulise teaduskeelena. KK: „Inglise keeles kirjutades kogeme, et meie sõnavarasse tekib väga palju uusi mõisteid, millel ei ole eestikeelset vastet ning tihti on olnud neid termineid keeruline eesti keelt kasutades selgitada. Siin on tuleviku märksõnad tihedam koostöö filoloogidega, kes aitaksid mõisteid eestindada ning eestikeelse sotsiaaltööteaduse populariseerimine kui üks doktoriõpingute väljundeid.”

Väljakutsena nimetati piiratud võimalusi arutleda eesti keeles just oma doktoritöö keerukamate küsimuste üle. AM: „Doktoriõppe kestel oli väljakutseks leida võimalusi arutada uuritava teema sügavamate teoreetiliste küsimuste üle eesti keeles.”

Seos akadeemiaga

Toodi välja, et väljaspool akadeemiat ei pruugi doktorikraad olla piisavalt väärtustatud. MS: „Ehkki doktorikraad väljaspool akadeemilist maailma ei ole niivõrd kaalukas, kui akadeemilises maailmas.” Samuti võib olla probleemne õppekorraldus ülikoolis, mis ei valmista doktorante piisavalt ette tulevikuks väljaspool ülikooli. RK: „Täna tundub, et õppekorraldus on üles ehitatud akadeemilisi vajadusi ja tulevikku silmas pidades ning väljaspool teadusasutusi tööelus osalevate inimeste vajadused alati ei haaku kehtiva programmiga.” Lisaks võib praktikasse igapäevatööle suundudes olla raske hoida sidet teadustööga. AM: „Samal ajal püsib igatsus teadustöö järele, mida loodan jätkata igapäevatöö teemadel.”

Doktorantide formaalses seotuses akadeemiaga õpingute ajal nähti positiivset arengut. Näiteks see, et uued doktorandid on ülikoolis tööl nooremteaduri ametikohal. MS: „See probleem on lahendatud juba hilisematel sisseastujatel, kes saavad täies ulatuses oma tähelepanu koondada doktoriõppele.” Tunnustati kaasamist. RL: „Üks asi, mida sotsiaaltöö ja lastekaitse inimesed on siin hästi teinud, ongi uute doktorantide kaasamine, innustamine – meie teadlased/professorid ei hoia teadmistemonopoli oma käes, vaid kaasavad noori võrdväärsetena.”

Isiklik areng ja konkurents tööturul

Välja toodi, et doktoriõpe on tähenduslik protsess isiklikus arengus. RK: „Isiklikult on doktoriõpe võimalus end arendada, saada uut perspektiivi ning tõenduspõhiseid toetuspunkte ning see on küllap igal elualal väga abiks. Isegi kui akadeemilisele karjäärile ei mõtelda. Ja küllap tulevikus ütleb su kohta doktorantuuri läbimine ka seda, kui hoolikalt oled sa oma vaimse vormi hoidmisega tegelenud.“ Doktorantuuri läbimine võib olla katsumus ja samal ajal ka tõend selle läbinu kvaliteedi kohta. MS: „… vastutuse, pühendumise ja mõtlemisoskuse näitaja. Isiklik töö ja isiklik vastutus oma tehtavate asjade eest on doktoriõppes oluline.“

Doktoriõpe on tähenduslik protsess isiklikus arengus.

Kas doktorikraad annab otseselt eelise tööjõuturul, selles esines vastanutel eriarvamusi. MS: „Doktoriõpe on isiklikku silmaringi oluliselt avardav ja mõtlemisvõimet arendav tegevus, mis tagab tänu sellele ka hilisema konkurentsivõime paranemise tööturul.“ RK: „Tänane tööturg minu hinnangul suures plaanis ilma sellekohase suunitluseta (nt kindlad ametid, ülesanded) doktorikraadi ei tunnusta. Ma isiklikult ei pea seda ka vajalikuks, sest lõppastmes sõltub kõik inimese võimekusest, mitte diplomist.“

Doktorantuur põhitöö kõrvalt

Täiskohaga põhitöö kõrvalt doktorantuuri läbimine ja motivatsiooni alalhoidmine lõpuni välja on olnud vastanutele ilmselgelt keerukas. Neil oli soovitusi, mis eelkõige seotud paindlikkuse ja personaalsusega. MV: „Töötava õppijana sooviksin, et oleks salvestatud loengute kogum (sh välisõppejõududega), mida saan vaadata endale sobival ajal või uuesti üle vaadata, kui selleks vajadus tekib.” RK: „Ka võiks inimese senist kogemust ja kompetentse arvestada õppeprogrammi ainete valikul.”

Põhitöökohal tööandjaga suhtlemisel on samuti vaja paindlikkust ja kokkuleppeid. MS: „Tihti võtavad kiireloomulised ja olulised töökohustused tähelepanu endale ja soovitud lugemise-kirjutamise aega ei jää piisavalt.” Selle kohta on vastukaaluks ka positiivne näide. MV: „Mõeldes õpingutele, tuleb tõdeda, et täiskohaga töötaval õppijal tuleb saavutada kokkulepped oma tööandajaga, et oleks võimalik töökoormust hajutada. Mina olen väga tänulik oma tööandajale, kes uue aasta planeerimisel vaatas koos minuga üle töökoormuse ning säästis mind nii mõnestki lisatööst, et saaksin keskenduda artiklite kirjutamisele.”

Sotsiaaltöö doktorantuur kui väärtus

Sotsiaaltöö doktoriõpet tajuti omaette väärtusena. MV: „Tallinna Ülikool on ainuke, kus on võimalik õppida sotsiaaltöö doktorantuuris. See on Eesti jaoks suur saavutus ning väärtus!” Toodi välja, et ilma doktoriõppeta võib sotsiaaltöö valdkonna arengus tekkida tõsiseid puudujääke. KK: „Sotsiaaltöö doktoriõppe jätkumine on eeldus, et nii sotsiaaltöö kui ka sotsiaalpoliitika areng saab olla süsteemne ja teaduspõhine, mitte kaootiline ja õhinapõhine.” Kitsam spetsialiseerumine sotsiaaltööteaduses võib aga olla paratamatu. KK: „Sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika muutuvad üha keerulisemaks, lisandub teemasid ja sihtrühmi ja seega on kitsam spetsialiseerumine vajalik …”.

Eraldatuse vs. kaasatuse ja kogukonnatunne

Doktoriõppe eripärana toodi välja selle autonoomsus, mis võib viia eraldatuse tundeni. AM: „Tänane õppekorraldus on üles ehitatud nii, et doktorant täiskasvanud õppijana kujundab enda õpiteekonna, on autonoomne, kuid sageli ka üksi.” Seda tajutakse oluliselt erinevana varasemate kõrgharidustasemete õppekorraldusest. MS: „Erinevalt bakalaureuse- ja magistriõppest, kus kursusekaaslased toetavad ja õppimine toimub justkui koos uue sõpruskonnaga, on doktoriõpe oluliselt eraklikum.”

Lisaks formaalsele õppele tõid vastajad välja doktorantide õpimotivatsiooni toetava kogukonnatunde vajaduse. AM: „Minu arvates on oluline küsimus, kuidas luua regulaarseid õppija motivatsiooni toetavaid aruteluringe ning kogukonnatunnet.” Selle kohta jagati ka soovitusi. MS: „Näiteks doktoriseminaride roll tulevikus võiks ehk olla rohkem ka kuuluvus- ja meeskonnatunde arendamiseks.” Samuti soovitati kogukonnatunde loomiseks rohkem väärtustada vilistlase staatust. MV: „Tore, kui lõpetamise järel saaksin jääda ülikooli kogukonnaga kaasatuks ning tekib nn vilistlaskogu sünergia doktoriõppe tasemel.”

Kokkuvõte

Doktoriõpe on keerukas protsess, selle lõimimine oma ellu võib doktorandile olla raske, kuid lõpptulemuseni jõudmine on seda nauditavam. Selleks, et doktorandid motivatsiooni kaotamata lõpptulemuseni jõuaks, on ülikoolil vaja neid igakülgselt toetada. Administratiivsete vahenditega: nooremteaduri töökoht, uurimisgruppi kaasatus; õppekorralduslike meetmetega: paindlikkus ja tööturuga seotus; kuid ka informaalsete kaasamise kaudu: kogukonnatunde tekitamine ülikoolis, instituudis, uurimisgrupis. Doktorandil tuleb juba sisseastumisel kõik hoolikalt läbi mõelda ja selleks ajaks kohandada oma elukorraldust.

Doktorandid väärtustavad nii sotsiaaltööteaduse rahvusvahelistumist kui ka vajadust teadustöö tulemusi emakeeles ja auditooriumitundlikult tutvustada. Mõlemat poolt peeti üsna võrdväärselt väga oluliseks ja sugugi mitte teineteist takistavaks, veel vähem välistavaks.

Avaramalt on vaja mõtestada ja üldisemalt arutleda sotsiaaltööteaduse tähenduse ning tähtsuse üle ühiskonnas ning selle üle, kuidas saavutada sotsiaaltöö doktorikraadi tunnustamist väljaspool akadeemilist ringkonda. Tundub, et keegi ei kahtle selle vajalikkuses. Pikemaajalist koosloomelist tööd aga on vaja selleks, et luua, hoida ja arendada eluline side tööandjate, avalikkuse, vabaühendustega ning riigi- ja erasektoriga.

---

Artikkel ilmus ajakirja erinumbris 30 aastat sotsiaaltöö õpetamist Tallinna Ülikoolis