Sotsiaalse õigluse päev 2024: igaühel on õigus olla täisväärtuslik ühiskonna liige
Oleme ühiskonnana kokku leppinud, et abivajajal on õigus abi saada. Sotsiaalministeerium keskendub toimetulekutoetuse süsteemi arendamisel sellele, et bürokraatiat vähendada ja panna rõhku inimese sisulisele abistamisele.
sotsiaalministeeriumi hüvitiste ja pensionipoliitika osakonna majandusliku toimetuleku juht
Iga aasta 20. veebruaril tähistatakse üle maailma sotsiaalse õigluse päeva, mis seab fookusesse nii vaesuse, diskrimineerimise vähendamise, võrdsed võimalused, sotsiaalse turvalisuse kui ka näiteks ligipääsu tervishoiule. Sotsiaalse õigluse päev on vahetult enne Eesti Vabariigi aastapäeva ning seetõttu on eriti paslik meelde tuletada, et rohkem kui sada aastat tagasi oleme oma põhiseaduses öelnud, et meie riik ja ühiskond on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, kus kõigil kodanikel on nii õigused kui kohustused.
Eesti 2017. aasta Euroopa Liidu eesistumise ajal kuulutati välja kahekümne punktiga Euroopa sotsiaalõiguste sammas, millest üks kuulutab, et inimesel on õigus kaitsele vaesuse eest ja ka toele vaesusesse langedes.
Kui varem on absoluutse vaesuse numbrid Eestis aasta-aastalt paranenud, siis viimastel aastatel on see trend muutumas ning absoluutses vaesuses olevate inimeste hulk on kasvanud (loe lähemalt Hede Sinisaare artiklist).
Toimetulekutoetuse maksmine
Aastal 2022 elas ligi 48 000 inimest absoluutses vaesuses ning umbes sama paljudele inimestele jagati ka toimetulekutoetust. Toimetulekutoetus on riigi rahaline abi puuduses inimestele ja seda maksab kohalik omavalitsus. Oluline on siinkohal märkida, et absoluutse vaesuse piiri ja toimetulekutoetuse piiri arvutatakse veidi erinevalt ning toimetulekutoetuse piir on veidi kõrgem absoluutse vaesuse piirist, veelgi enam – kui peres on lapsi, siis toimetulekutoetuse saamiseks nihkub see piir veelgi ehk muutub inimesele veel soodsamaks.
Suures plaanis saab toimetulekutoetuse saajaid jagada kahte gruppi: toetuse pikaajalised taotlejad, kelle tahe ja valmisolek leida uusi lahendusi oma olukorra parandamiseks on ajapikku kadunud, ning töö kaotuse tõttu majandusraskustesse sattunud inimesed, kes otsivad aktiivselt võimalusi oma olukorda parandada. Eestis elab suurel hulgal inimesi, kes on majanduslikult niivõrd kehvas olukorras, et nad ei ole veel päris absoluutses vaesuses, kuid neil oleks õigus toimetulekutoetusele, kuid mingil põhjusel ei ole nad saanud või tahtnud neile rakenduvat õigust kasutada.
Toimetulekutoetuse ja võlgnevuste mõju-uuringust (2022) tuleb välja, et paljud ühe- ja paarikordsed toetuse taotlejad tunnevad häbi toetust küsida. Samuti on sotsiaaltööspetsialistid öelnud, et sellises olukorras inimesed on tihti toetuse taotlemist edasi lükanud ja püüdnud ise hakkama saada, kuid säärane edasilükkamine on abivajaja sügavamale auku tõmmanud.
Vähem hinnangulisust ja bürokraatiat
Aga miks see on nii? Oleme justkui ühiskonnana kokku leppinud, et abivajajal on õigus abi saada, kuid siiski on nõnda, et meie ühiskondlik norm on pigem majanduslikult keerulisse olukorda sattunud inimesele altkulmu vaadata ja vahest võivad ka mõned näpud vibutades tõusta ja öelda, et ilmselt oled ise süüdi. Õiguste juures on alati ka kohustused ja siinkohal ei taha ma kindlasti pisendada inimese oma vastutust, kuid ühiskonnana peaksid meie sõnad ja teod rohkem kokku käima – kui oleme kokku leppinud, et abivajajal on õigus tuge saada, siis me ei vaata abivajajale viltu.
Ajaloolane ja ajakirjanik Rutger Bregman kirjutab oma raamatus „Utoopia realistidele“ (eesti keeles 2019, Tammeraamat) toimetulekutoetuse süsteemi enda kohta, et süsteem on aja jooksul kujunenud kontrolli ja alanduse koletiseks ning on vaja tervet sotsiaaltöötajate armeed, et juhatada inimesi läbi kõlblikkustingimuste, taotluste, vastuvõetavuse ja töölenaasmise protseduuride. Seega, kuidas ja mis hetkel jõuame selleni, et need põhimõtted, mis me sotsiaalsambas kokku leppisime, on ka meie ühiskondlik norm?
Sotsiaalministeeriumil on käsil kaks olulist projekti, mis aitavad bürokraatiamasinat vähendada ning rõhku panna just inimese sisulisele jalgele aitamisele. Ühelt poolt soovib ministeerium, et toimetulekutoetust oleks võimalik automaatselt registritest väljatulevate andmete põhjal välja maksta, ja teiselt poolt soovime, et selle asemel, et sotsiaaltööspetsialist peaks tegelema tšekkide ja pangakontode kokku viimisega, saaks ta oma energiat rohkem suunata inimese aitamisele ehk koos inimesega läbi mõelda, mida ja kuidas peaks inimene tegema, et kiiremini ja tulemuslikumalt kehvast olukorrast välja tulla.
Nende kahe katseprojekti esialgsed tulemused selguvad 2026. aasta lõpuks. Lähimal ajal on sotsiaalministeeriumil kavas kaasajastada toimetulekutoetuse protsessi ja arvestamise aluseid. Näiteks soovime, et taotleja ei peaks enam ise märkima oma sotsiaalset seisundit, vaid andmeid selle kohta saaks automaatselt päringuga registritest. Samuti soovime seadusesse lisada kaalutlusotsuse võimaluse olukordades, kus laste ülalpidamiskohustused on lapsevanemate vahel jagatud. Eelnõu väljatöötamiskavatsus avalikustatakse juba lähima kuu jooksul, mille järel saavad kõik huvilised teha oma tähelepanekuid ja parendusettepanekuid.
Olenemata vaesusesse sattumise põhjustest on igal inimesel õigus kuuluda ühiskonda ning me ei tohiks kasutada kunagise telesaate „nõrgim lüli“ põhimõtteid. Vastupidi – me oleme deklareerinud inimese sotsiaalse õigusena, et me aitame teda, kui ta on raskustesse sattunud. Ühiskonnana oleme tervikuna tugevamad, kui me ennetame ja vähendame vaesusesse sattumise riske ja kui keegi on tõesti vaesusesse juba kukkunud, siis ei tohi me sellele altkulmu vaadata, vaid aitame raskustes inimesed võimalikult kiiresti taas jalule.
Head sotsiaalse õigluse päeva meile kõigile!
Artikkel põhineb sotsiaalministeeriumi blogi postitusel.