Sotsiaalse muutuse esilekutsujad – Šveitsi sotsiaaltöötajate poliitiline aktiivsus
Vähe on teada, kas ja kuivõrd on sotsiaaltöötajad poliitikas aktiivsed ning kuidas julgustada neid rohkem osalema. Selguse saamiseks uuriti Šveitsis sotsiaaltöötajate poliitilist aktiivsust kutsetegevuses.
Ida-Šveitsi rakenduskõrgkool
KOKKUVÕTE
Rahvusvaheliste ja riiklike sotsiaaltöö eetikpõhimõtete alusel kutsutakse sotsiaaltöötajaid osalema poliitikakujundamises. Siiski ei ole kõik sotsiaaltöötajad professionaalses tegevuses poliitiliselt aktiivsed ja vähe on teada, kuidas neid selleks julgustada.
Läbilõikeuurimus (ingl cross sectional survey) aitab paremini mõista, mis mõjutab Šveitsi sotsiaaltöötajate (n = 1815) poliitilist aktiivsust. Tulemuste põhjal võib öelda, et see on tugevalt seotud arusaamaga, et sotsiaaltöö on poliitiline professioon, erialaühingusse kuulumisega ja kõrge sisemise poliitilise mõjususega (ingl internal political efficacy)[1]. Sotsiaaltöötajate osalemist poliitikas on vähe uuritud, seega on artikli eesmärk innustada poliitilise aktiivsuse uurimist ka teistes riikides. Selleks on artikli lõpus esitatud ka arutelupunktid.
Poliitiline sotsiaaltöö, sotsiaaltöö makrotasand, poliitikas osalemine, kodanikuosalus
Sotsiaaltöö ja poliitika on alati olnud lähedalt ja tihti ka tugevalt seotud. Ühest küljest määratakse sotsiaaltöö üldised tingimused poliitiliste läbirääkimiste käigus. Teiselt poolt on sotsiaaltöötajad need, kes rakendavad ühiskondlik-poliitiliselt kokkulepitud meetmeid igapäevatöös. Peale selle tegutsevad nad alati sotsiaalpoliitikat silmas pidades nii üles- kui ka allavoolu: täidavad süsteemi lünki tagantjärele ja ekspertidena rohujuuretasandil juhivad tähelepanu uutele sotsiaalsetele probleemidele ning struktuursetele puudustele (Amann ja Kindler 2021; Benz ja Rieger 2015).
Sotsiaaltöötajate poliitiline aktiivusus: uuringu taust ja tutvustus
Küsimusele, kuivõrd poliitiline aktiivusus on sotsiaaltöötaja professionaalne kohustus, vastatakse kirjanduses erinevalt (Merten 2001). Näiteks Lüssi (2008) on ühemõtteliselt vastu kutseala politiseerimisele ning kirjeldab poliitilist osalemist sobimatu ja kahjulikuna. Ta kirjutab: „Sotsiaaltöötaja, kes ei osale mitte mingil viisil otseselt sotsiaalpoliitikas, kuid lahendab sotsiaalseid probleeme üksikjuhtumi tasandil laitmatult, täidab täielikult sotsiaaltöötaja ülesannet selle kitsamas tähenduses. Ühiskondlik-poliitiline aktiivsus pole selle ülesande juures vajalik komponent.” (Lüssi 2008, 130).
Šveitsi sotsiaaltöötajate kutseühingus AvenirSocial (2010, 6) ollakse hoopis teistsugusel arvamusel: ühingu eetikapõhimõtetes on üleskutse algatada poliitilisi protsesse ja käia nendega kaasas. See seisukoht on kooskõlas rahvusvahelise sotsiaaltöötajate föderatsiooni (IFSW – International Association of Social Workers 2014) heaks kiidetud rahvusvahelise sotsiaaltöö definitsiooniga, kus on öeldud, et „poliitika kujundamist, analüüsi ja eestkõnelemist ning poliitilist sekkumist” peetakse sõnaselgelt sotsiaaltöö ülesandeks. Eelneva kokkuvõtteks võib kasutada Staub-Bernasconi (2007, 242–243) sõnu: „Eetikakoodeksites sõnastatu peaks olema tegelikult piisav ajend, et mõelda ja tegutseda poliitiliselt (kirglikult) professionaalsel ja teaduslikul alusel.”
„Sotsiaaltöö ja poliitika on alati olnud lähedalt ja tihti ka tugevalt seotud.”
Eetikakoodeksite kohaselt tundub professionaalsel tasandil olevat aina suurem üksmeel, et sotsiaaltööl on ka poliitiline mandaat. See tõstatab veel ühe küsimuse: kas seda teadvustavad vaid sotsiaaltöö teoreetikud ja kutseühingud või aktsepteerivad ja viivad ellu ka sotsiaaltöötajad rohujuuretasandil?
Siiani pole see küsimus empiirilises sotsiaaltöö uurimuses palju tähelepanu pälvinud. USA-s on sotsiaaltöötajate poliitilist aktiivsust veidi rohkem uuritud (Lane jt 2018; Ostrander jt 2018), kuid saksakeelsetes riikides on sel teemal empiirilist materjali veel vähe (et saada ülevaade praegustest uurimismaterjalidest, vt Kindler 2021). Seetõttu korraldati uuring, mille üks eesmärk oli aidata täita kõnealune tühimik. Veebiküsitlus oli avatud 2018. aasta maist juulini. Küsimustiku link edastati osalejatele kutseorganisatsioonide, tööandjate, Facebooki-gruppide, vilistlas- ja üliõpilasorganisatsioonide, ülikoolide ning isiklike kontaktide kaudu. Küsitlusele vastas 1815 sotsiaaltöötajat Šveitsi kõigist kantonitest. Vaatluse all olid sotsiaaltöötajate poliitilised hoiakud, poliitiline aktiivsus ja poliitiliselt aktiivse sotsiaaltöö mõistmine. Järgnevalt tutvustan tulemuste valitud osa.
Valimi kirjeldus
Küsitlusele vastas 1815 sotsiaaltöötajat, nende keskmine vanus oli 37 ja tööstaaž 11 aastat. Vastajatest 66% olid naised, 33% mehed ning 1% märkis teist soolist identiteeti, 68%-l oli kõrgharidus sotsiaaltöös, 25% õppisid sotsiaaltööd ja 7% töötavad sotsiaaltöö alal teise haridusliku taustaga.
„Keskmiselt olid uuringus osalenud sotsiaaltöötajad poliitikast rohkem huvitatud kui Šveitsi kogu elanikkond.”
Poliitilised hoiakud ja huvid
Vastanutest 86% märkis 0–4 punkti küsimusele nendele meelepärase poliitilise ideoloogia kohta vasak-paremskaalal, kus 0 tähistas vasakpoolseid vaateid ja 10 parempoolseid. Keskmise (5) valis 8% ja 6% positsioneerisid end 6 ja 10 vahele.
Keskmiselt olid uuringus osalenud sotsiaaltöötajad poliitikast rohkem huvitatud kui Šveitsi kogu elanikkond. Euroopa sotsiaaluuringu kaheksanda vooru põhjal märkis 75% kõrgharidusega inimestest, et poliitika pakub neile huvi (Ernst Stähli jt 2016), kuid selles uuringus osalenute seas märkis 85% end väga või üpris huvitatuks poliitikast. Koos teiste mõjutajatega võib seda kõrget protsenti seletada ka valimi selektiivsusega: poliitikast vähemhuvitatud inimesed on vähem motiveeritud osa võtma uuringust, mille teema on poliitiline aktiivsus. Vastanutest 90% on huvitatud üleriigilisest poliitikast, 80% kantoni poliitikast ja ainult 61% kohalikust poliitikast. See tulemus on huvitav, sest suur osa Šveitsi sotsiaal-poliitilistest korraldusest, mis on sotsiaaltööga seotud, toimib omavalitsuse tasandil.
Poliitiline sotsiaaltöö
Järgmisena keskendusin sellele, kas osalejad mõistavad poliitilist aktiivsust oma töö osana nii, nagu sellele on viidatud näiteks eespool mainitud eetikakoodeksites. Selgus, et 1815 vastajast 1693 (94%) nõustusid, et sotsiaaltööl on poliitiline mandaat, 122 (6%) ei nõustunud sellega. Sarnaselt palju nõustuti väitega, et sotsiaaltöö peab olema ühiskondlik-poliitiliste sekkumiste algataja (92%) ning sotsiaaltöötajatele on nende kutsetegevuses tähtis mõista poliitilisi protsesse (95%). Seega on sotsiaaltööl vastajate silmis poliitiline mandaat. Samal ajal ei nõustunud pooled vastajad väitega, et sotsiaaltöötajad peaksid olema poliitiliselt aktiivsed oma tööajal. Lisaks, 41% toetasid väidet, et sotsiaaltöötajad ei tohiks olla poliitiliselt aktiivsed oma vabal ajal. Siit kerkib küsimus, kuivõrd osalevad vastajad poliitilises tegevuses, mida vastajatest 94% arvates sotsiaaltöö eeldab.
„Vastajate arvates on sotsiaaltöötajatel õigus poliitikasse sekkuda.”
Poliitiline aktiivsus
Selles uuringus peeti poliitilise aktiivsuse all silmas tegevust, mida „inimene teeb vabatahtlikult, et mõjutada poliitilise süsteemi eri tasandite otsuseid” (Kindler 2019, 44), järgides Kaasa (1996) määratlust. Selleks, et seda pigem abstraktset definitsiooni uuringus kasutada, lisati küsimustikku 37 konkreetset poliitilist tegevust, nagu hääletamine või klientide motiveerimine hakata poliitiliselt aktiivseks. Osalejatel paluti iga väite kohta tuua välja, kui palju nad seda tegevust viimase 12 kuu jooksul tegid. Valikuvariandid olid järgmised: mitte kunagi (0), harva (1), mõnikord (2), tihti (3), väga tihti (4).
Tulemused näitavad, et keskmiselt 388 vastajat (21%) ei olnud mitte kunagi ise poliitiliselt aktiivsed, 1069 (59%) olid seda harva, 286 (16%) mõnikord, 71 (4%) tihti ja üks vastaja märkis ka, et on väga tihti poliitiliselt aktiivne. Kui võrrelda neid tulemusi Šveitsi üldise elanikkonnaga, võib neid pidada keskmisteks või veidi üle keskmise (Ernst Stähli jt 2016).
Vaadates isiklikku poliitilist tegevust, saab täheldada, et 16% vastanutest on juba kandideerinud poliitilistele ametikohtadele, näiteks linna- või valla volikokku, sellist ametit on juba pidanud või on praegu selles ametis 11% vastanuist. Joonisel on näha, et mõne asjaga tegeletakse sagedamini kui teistega.
Populaarsem poliitiline tegevus on valimistel osalemine või poliitilised arutelud sõprade ringis. Avalikku sõnavõttu, streiki või vabatahtlikku poliitilist tööd märgiti poliitilise tegevusena harva. Järeldus on, et uuringus osalejad eelistavad poliitilist tegevust, mis eeldab vähe ressursse, näiteks aeg, raha, teadmised või enda avalik ülesseadmine.
Šveitsi sotsiaaltöötajate poliitilist aktiivsust mõjutavad tegurid
Miks on nii, et osa sotsiaaltöötajaid on teistest poliitiliselt aktiivsemad? Poliitilise aktiivsuse erinev tase vastajate seas näitab teatud muutujate olemasolu, mis takistavad või soosivad poliitilist tegevust. Korraldatud uuringus võib sellised muutujad hüpoteetiliselt tuvastada kahemõõtmelise korrelatsioonalüüsiga. Teiste muutujate seas leiti poliitilise aktiivsuse ja poliitiliste huvide, eri võrgustikes liikmeks olemise, poliitilise mõjususe ja sotsiaaltöö poliitilisusega nõustumise tugev seos.
Poliitilise aktiivsuse skaalal 0-st (mitte kunagi) 4-ni (väga tihti poliitiliselt aktiivne) erinesid tugevalt poliitiliselt väga huvituvad sotsiaaltöötajad (M = 1,7; n = 542) vastanutest, kes olid poliitiliselt mittehuvitatud (M = 0,48; n = 17), p < 0,01.
Osalejatelt küsiti ka nende liikmelisuse kohta eri võrgustikes: (1) sotsiaaltööühendustes, (2) poliitilistes erakondades, (3) ametiühingutes, (4) poliitilistes organisatsioonides, mis pole seotud kutsealaga ja (5) poliitilistes komisjonides. Analüüs näitab, et mida suurema hulga võrgustike liige ollakse, seda suurem on ka poliitiline aktiivsus. Viie võrgustiku liikmeks (M = 2,39; n = 13) olnud vastajate poliitilise aktiivsuse näitaja oli suurem nendest, kes polnud ühegi võrgustiku liige (M = 0,9; n = 674); p < 0,01.
Võrgustike arv, mille liige ollakse, on ka positiivses seoses inimese sisemise poliitilise mõjususega. See tähendab, et inimene, kes on viie võrgustiku liige, tunneb end poliitika kujundamisel keskmisest pädevama ja edukamana kui see, kes on ühe, kahe, kolme või nelja võrgustiku liige. Siiski võib järeldada, et võrgustikud, näiteks Šveitsi sotsiaaltöötajate assotsiatsioon, ühest küljest tugevdavad liikmete sisemist mõjusust toetades neid näiteks pädevuse suurendamisel ja teadmiste omandamisel. Teisest küljest aga võib oletada, et uuritud võrgustikel õnnestub oma liikmeid ka poliitilistesse tegevustesse haarata.
Sisemine poliitiline mõjusus, vastupidiselt välisele poliitilisele mõjususele, on tugevalt seotud ka tegeliku poliitilise aktiivsusega. Mida suutlikuma ja pädevamana sotsiaaltöötaja end tunneb, seda suurem on tema poliitilise aktiivsuse näitaja. Osalejad, kelle sisemine poliitiline mõjusus oli maksimaalne ehk 10 punkti (n = 105) saavutasid keskmiselt tulemuse 2,12 poliitilise aktiivsuse skaalal, samal ajal kui minimaalse poliitilise tõhususega ehk 0 punktiga (n = 15) vastajad said keskmiseks tulemuseks 0,56, p < 0,01.
Uuringust selgus ka sotsiaaltöö poliitilisusega nõustumise ja uuritava valimi poliitilise aktiivsuse ulatuse seos: mida suurem on toetus sotsiaaltöö poliitilisusele, seda suurem on ka poliitiline aktiivsus. Vastajad, kes toetasid täielikult sotsiaaltöö poliitilisust (n = 664), said poliitilise aktiivsuse skaalal keskmiseks 1,55. Vastajad, kes ei pea sotsiaaltöö politiseeritust õigeks (n = 144), said keskmiselt 0,8; p < 0,01.
Arutelu ja ettepanekud
Uuringu tulemuste põhjal on Šveitsi sotsiaaltöötajad poliitiliselt tugevalt vasakpoolsed. Kogu elanikkonnaga võrreldes on nende huvi poliitika vastu üle keskmise, kuid poliitiline aktiivsus keskmine. Enamik küsitluses osalenutest nõustub, et sotsiaaltöö on poliitiline, kuid on samal ajal väga vastu poliitilisele tegevusele tööl või vabal ajal. Tulemustest ilmnes neli muutujat, mis on tugevalt seotud poliitilise aktiivsusega.
Teen kolm ettepanekut, et poliitiliselt tugevdada sotsiaaltööd.
- Ülikoolid. Sotsiaaltöö esindajad nõuavad tungivalt sotsiaaltöötajate suuremat sekkumist poliitilistesse läbirääkimistesse (Chassé 2014; Seithe 2014). Seega, kui soovitakse tugevdada sotsiaaltöötajate poliitilist pühendumust, võivad selle uuringu tulemused pakkuda olulist infot niisuguste ettevõtmiste õnnestumisel. Näiteks võib soovitada poliitilisi loenguid ja seminare ning suvekoole, et suurendada osalejate sisemist poliitilist mõjusust või tulevaste sotsiaaltöötajate huvi poliitika vastu.
- Uurimistöö. Nagu sissejuhatuses märgitud, räägivad sotsiaaltöö esindajad palju kutseala ja poliitika suhtest. Arutelud jäävad tavaliselt abstraktseks, viidates vähe praktilisele rakendamisele ja peegeldavad harva seda, kuivõrd normatiivseid nõudeid tegelikult rakendatakse. Nagu artikkel näitab, oleks vaja täpselt suunatud, konstruktiivset ja üha empiirilisemat arutelukultuuri. Järelikult on vaja seda edasi uurida. Ühest küljest on vaja laialdasi rahvusvahelisi võrdlevaid kvantitatiivseid projekte, mis oleks kasulikud, et saada ülevaade osaluspraktikast ning seda mõjutavatest asjaoludest ja suundumustest. Teiselt poolt on vaja kvalitatiivseid uuringuid, et saada ülevaade sotsiaaltöötajate poliitilistest arusaamadest (nt narratiiv- või rühmaintervjuud).
- Praktika. See, kuivõrd sotsiaaltöö professioon saab mõjutada poliitiliste otsuste langetamist, oleneb selle kutse esindajatest, kes liiguvad sarnaste mõtetega samas suunas. Seega tuleks täpsustada, kes osalevad poliitiliselt, millistel tasanditel, millise strateegiaga, mis eesmärkidega ning kelle nimel – ja lõpuks, kes jätavad poliitilise töö (vähemalt osaliselt) teiste kanda, sest ei saa eeldada, et kõik sotsiaaltöötajad oleks täiskohaga poliitiliselt aktiivsed. Siiski, arutelu eespool nimetatud teemadel peaks toimuma ülikoolides, kutseühingutes ja tööandjate hulgas, aga ka kõigi sotsiaaltöötajate seas, kes tunnevad muret professionaalse ja mõjusa sotsiaaltöö pärast.
[1] Inimese uskumus oma võimekusse poliitikast aru saada ja poliitilises tegevuses osaleda – Tlk.
Viidatud allikad
Amann, K., Kindler, T. (toim.) (2021). Sozialarbeitende in der Politik. Biografien, Projekte und Strategien parteipolitisch engagierter Fachpersonen der Sozialen Arbeit. Berlin: Frank & Timme.
AvenirSocial (2010). Swiss Social Work Professional Code of Ethics. Berne: AvenirSocial.
Benz, B., Rieger, G. (2015). Politikwissenschaft für die Soziale Arbeit. Eine Einführung. Wiesbaden: Springer VS.
Chassé, K. A. (2014). Re-Politisierung der Sozialen Arbeit. Teoses Bütow, B., Chassé, K. A., Lindner, W. (toim.), Das Politische im Sozialen. Historische Linien und aktuelle Herausforderungen der Sozialen Arbeit (83–108). Opladen, Berlin, Toronto: Verlag Barbara Budrich.
Ernst Stähli, M., Joye, D., Nisple, K., Ochsner, M., Pollien, A., Sapin, M. (2016). European Social Survey 2016 (8. voor). FORS – Centre de compétences suisse en sciences sociales.
International Association of Social Workers. (2014). Global definition of social work.
Kaase, M. (1996). Politische Partizipation. Teoses Nohlen, D. (toim.), Wörterbuch Staat und Politik (521–527). München: Piper.
Kindler, T. (2019). Sozialarbeitspolitik. Eine empirische Untersuchung der politischen Aktivität von Fachpersonen der Sozialen Arbeit in der Schweiz (magistritöö). St.Gallen: FHS St.Gallen, University of Applied Sciences.
Kindler, T. (2021). Politische Aktivität von Sozialarbeitenden. Einblicke in ein sich dynamisch entwickelndes Forschungsfeld. Teoses Dischler, A., Kulke, D. (toim.), Politische Praxis und Soziale Arbeit. Opladen: Barbara Budrich.
Lane, S. R., Ostrander, J., Smith, T. R. (2018). Politics is social work with power: training social workers for elected office. Social Work Education, 37(1), 1–16.
Lüssi, P. (2008). Systemische Sozialarbeit. Praktisches Lehrbuch der Sozialberatung. Bern: Haupt.
Merten, R. (toim.) (2001). Hat Soziale Arbeit ein politisches Mandat? Positionen zu einem strittigen Thema. Wiesbaden: VS Verlag für Sozialwissenschaften.
Ostrander, J., Bryan, J., Sandler, A., Nieman, P., Clark, M., Loveland, E., Smith, T. (2018). The political participation of first year social work students: Does practice specialization matter? Journal of Sociology & Social Welfare, 45(3), 39–59.
Seithe, M. (2014). Repolitisierung und sozialpolitische Einmischung Sozialer Arbeit. Teoses Panitzsch-Wiebe, M., Becker, B., Kunstreich, T. (toim.), Politik der Sozialen Arbeit – Politik des Sozialen. Opladen, Berlin,Toronto: Barbara Budrich.
Staub-Bernasconi, S. (2007). Soziale Arbeit als Handlungswissenschaft. Bern: Haupt.
Tõlkinud Kairiin Nuudi
Artikkel põhineb Euroopa Sotsiaaltöö Kõrgkoolide Assotsiatsiooni ja Tallinna Ülikooli koostöös toimunud Euroopa sotsiaaltöö hariduse konverentsi (ECSWE 2021) ettekandel.