Sotsiaalprobleemidega seotud väljakutsed kiirabi töös

Argo Soolep, MSc, Tallinna Tervishoiu Kõrgkool
Eduard Gusarov, MSc, sotsiaalkindlustusamet
Ere Uibu, MSc, Tartu Ülikool

---

Eesti kiirabibrigaadide juhid kirjeldasid intervjuudes olukordi, kus väljakutsed olid tingitud eakate üksindusest, hooldusdefitsiidist, inimeste puudulikest sotsiaalsetest oskustest ning puudujääkidest tervishoiu- ja sotsiaalteenustes. Selliste olukordade lahendamiseks kasutati mitmesuguseid toimetulekuviise, nt teavitati lähedasi või teisi ametkondi. Samas selgus uurimusest, et kiirabitöötajad ei tunne end sotsiaalprobleemide lahendamisel kompetentsetena ning oleks vaja parandada tervishoiu ja sotsiaalteenuseid osutavate institutsioonide koostööd.

Sotsiaalprobleemide tõttu raskustesse sattunud inimesed otsivadki erakorralist abi sagedamini kui teised elanikkonna grupid. Nad moodustavad umbes 4–8% erakorralise abi otsijatest, kuid kuna nad kasutavad seda sageli, siis hõivavad nende pöördumised veerandi kõigist erakorralise meditsiini juhtumitest. (Kumar ja Klein 2013). Kiirabi väljakutseid tingivad sageli inimeste puudulikud võimalused ja oskused, samuti esmatasandi tervishoiu ning sotsiaalteenuste halva kättesaadavusega (Booker jt 2015).

Kiirabitöötajatel on raskusi väljakutsel ilmnenud sotsiaalprobleemide märkamise ja lahendamisega (Campbell ja Rasmussen 2012), ning on ka olukordi, mida kiirabi ei suuda lahendada (Prener ja Lincoln 2015). Sotsiaalprobleemidega toimetulek kiirabi toel on raskendatud ja selle kohta on vähe teavet (Campbell ja Rasmussen 2012, Booker jt 2015).

Eestis pole sotsiaalprobleemidest tingitud kiirabi väljakutseid varem uuritud. Artiklis tutvustame uurimistööd, mille eesmärk oli teada saada, missuguseid patsientide muresid seostavad kiirabibrigaadide juhid sotsiaalprobleemidega ja kuidas neid kiirabis käsitletakse.

Sotsiaalprobleemide ja äkiliste tervisehädade seosed

Sotsiaalprobleem (ingl social problem) on takistus või takistuste kogum, mis vähendab inimese võimet saavutada ja säilitada enda ning ühiskonna jaoks aktsepteeritavat elukvaliteeti. Inimene ei ole enam võimeline neid takistusi ilma teiste abita ületama. (Sile 2012). Taolisi probleeme võib esineda nii üksikisiku kui ka grupi tasandil (Campbell ja Rasmussen 2012, Kiik 2006). Ühiskonna tasandil peetakse sotsiaalprobleemideks näiteks vaesust, töötust, madalat iivet, inimkaubandust, alkoholismi ja narkomaaniat, rassi- ja etnilisi konflikte; üksikisiku tasandil on need sageli seotud inimese võimekusega tegutseda ühiskonnas tunnustatud viisil (Manis 1974). Kõiki keerulisi olukordi ei saa nimetada sotsiaalprobleemiks, neid peab niisugustena tunnetama ja tunnistama ka avalikkus (Best 2010).

Vähese või üldse ilma sotsiaalse kaitseta isikud, nt kodutud ja sõltuvushäirega inimesed kasutavad kiirabi tihti. Pöördumise põhjuseks polegi sageli eluohtlikud terviseprobleemid, vaid muud mured (Witbeck jt 2000), mille hulka kuuluvad ka vaesus ja vajakajäämised hoolduses (Kumar ja Klein 2013).

Varasemad uuringud on tõestanud, et sotsiaaltöö ja erakorralise abi vajadus on omavahel tugevalt seotud. Juhtumipõhine sotsiaaltöö on tõhus vahend tervishoiukulude vähendamiseks: mida intensiivsemalt seda rakendatakse, seda väiksemad on kulud erakorralisele meditsiiniabile (Kumar ja Klein 2013). Witbeck jt (2000) võrdlesid kahte alkoholisõltuvusega kodutute gruppi, mille liikmed paistsid silma sagedase erakorralise meditsiiniabi otsimisega. Ühe grupi liikmete puhul rakendati aktiivset juhtumipõhist sotsiaaltööd, teistele mitte. Uurimistulemused näitasid, et aktiivne sotsiaaltöö vähendas kiirabi vajadust aasta jooksul enam kui poole võrra.

Tihti samastavad patsiendid oma sotsiaalmuresid terviseprobleemidega ja seetõttu otsitakse abi valest kohast (Hultsijö ja Hjelm 2005). Sageli pole sotsiaalsete vajakajäämistega ja alakindlustatud isikuid ka järjepidevalt ravitud ning nende ravikulud on seetõttu ebaproportsionaalselt suured (Witbeck jt 2000). Sagedase kiirabisse pöördumise põhjuseks on ka see, et kiirabi võibki olla ainus inimestele kättesaadav abi (Kumar ja Klein 2013).

Eesti kodutute seas korraldatud psühholoogiaalases uurimuses leidis Oinus (2017) seose sotsiaalprobleemide ja nii vaimse kui ka füüsilise tervise halvenemise vahel. Samuti oli sotsiaalprobleemidega isikutel suurem vajadus tervishoiuteenuste järele. Uuritud kodututest pea pooled vajasid aasta jooksul haiglaravi või olid kutsunud kiirabi.

Tallinna kiirabi aastaaruande kohaselt oli 2018. aastal 106 000 kiirabikutsest 495 juhtumit seotud narkootikumi üledoosiga ja 5623 patsiendi puhul alkoholijoobega; 3762 väljakutse korral anti patsient üle politseile või viidi kainestusmajja. Seega oli pea iga kümnes juhtum seotud sõltuvuse või narkootiliste ainete tarvitamisest tekkinud olukorraga. (Tallinna kiirabi tegevus… 2018).

Uuringute kohaselt on erakorralise arstiabi vajadusega mitte seotud väljakutsete põhjuseks oma terviseseisundi väär hindamine; inimese võimetus ja oskamatus toime tulla; esmaabialaste teadmiste nappus, hooldusprobleemid, demograafilised põhjused, sotsiaalmajanduslikud tegurid, ravikindlustuse puudumine, tervishoiuteenustes mitteorienteerumine; esmatasandi tervishoiu ja sotsiaaltöö puudujäägid ning sobimatu ja ebatõhus väljakutsete töötlemine (Booker jt 2015).

Vajadus koordineeritud tegevuse järele

Kiirabi vaatekohalt on patsientide sotsiaalprobleemide märkamine ja lahendamine keeruline, mistõttu neid sageli ignoreeritakse, sest meditsiiniväliseid muresid ei peeta erakorralises situatsioonis olulisteks (Campbell ja Rasmussen 2012). Mõnikord, näiteks vaimse tervise ja sõltuvusprobleemide puhul, võib kiirabi personal patsiendi olukorra suhtes üles näidata negatiivset suhtumist (Prener ja Lincoln 2015).

Campbell ja Rasmusseni (2012) etnograafiline uurimus näitas, et kiirabi puutub väljakutsetel kokku paljude olukordadega, mille puhul tuleks patsientide heaolu tagamiseks rakendada sotsiaaltööd. Uurijad järeldasid, et sageli kiirabitöötajad ignoreerivad sotsiaalprobleeme, keskendudes tervisemuredele; mõnel puhul võib see kaasa tuua patsiendi või tema lähedaste heaolu vähenemise.

Vaimse tervise probleemidega inimeste tehtud kiirabi väljakutsete empiiriline uurimus (Prener ja Lincoln 2015) näitas, et tihti ei suuda kiirabi lahendada neid põhjustanud olukordi: sageli kutsuvad sõltuvus- ja vaimse tervise probleemidega inimesed kiirabi ilma erakorralise vajaduseta ning kiirabibrigaadid peavad täitma nii teiste tervishoiuasutuste kui ka sotsiaaltöötajate funktsiooni. Cefaϊ (2015) jõudis järeldusele, et kiirabi ja sotsiaaltöö põimumisest on näha vajadust mõlema avaliku teenuse koordineerituse järele. Kui kiirabi muid hädasid tähele ei pane, vähendab see patsientide heaolu ja võib nende edasist olukorda kahjustada (Campbell ja Rasmussen 2012).

Metoodika

Artiklis tutvustatav uurimistöö (1) on empiiriline, kvalitatiivne ja kirjeldav ning põhineb kiirabibrigaadi juhtide kogemustel. Uuriti, mida peavad kiirabibrigaadide juhid patsientide sotsiaalprobleemideks ja kuidas nad neid olukordi käsitlevad. Selleks intervjueeriti 20 kiirabibrigaadi juhti, kellel oli vähemalt aastane tööstaaž. Poolstruktureeritud intervjuu küsimused koostati erialase kirjanduse ülevaate ja uurimistöö eesmärgi põhjal. Enne andmekorjet saadi 2018. aasta mais kooskõlastus Tartu Ülikooli inimuuringute eetikakomiteelt.

Andmete korje toimus ajavahemikul 25. september 2018 kuni 29. jaanuar 2019. Andmeid koguti poolstruktureeritud intervjuuga. Kohtumised intervjueeritavatega toimusid neutraalsel pinnal, ühtegi intervjuud ei tehtud intervjueeritava töökohas ega töö ajal. Selle meetodiga saab koguda infot kindla teema kohta ja samas paindlikult. Intervjuud salvestati ja transkribeeriti. Andmete analüüsimisel kasutati kvalitatiivset sisuanalüüsi.

Tulemused
Sotsiaalprobleemidega seotud kiirabi väljakutsed
Kokku moodustus andmete analüüsimise käigus substantiivset 40 koodi, mis grupeeriti 16 alakategooriaks. Kiirabi väljakutseid põhjustanud sotsiaalprobleemid jagunesid kuueks alakategooriaks:

1. üksindusega seotud probleemid (eakate üksindusest tingitud suhtlemisvajadus; eakate võimetus elada üksinda, aga ka krooniliste haigete üksindus);
2. hooldusdefitsiidist tingitud probleemid (hoolduseta eakad, kroonilised haiged ning vanemate võimetus hoolitseda laste eest);
3. sotsiaalse võimekuse puudujäägid (oskamatus abi otsida, vaesus, sõltuvusprobleemid);
4. vastutustundetus (kiirabi kasutamine transpordiks; kiirabi kutsumine ebaselgetel eesmärkidel; kiirabi kutsumine põhjuseta või valel põhjusel;
5. tervishoiusüsteemi puudujäägid (perearsti kättesaamatus, kiirabi kasutamine süsteemisiseseks transportteenuseks);
6. sotsiaalsüsteemi puudujäägid (sotsiaalteenuste kättesaamatus ja sotsiaaltöö ebatõhusus).

Üksindusega seotud probleemide alakategooria koondab kirjeldusi nii eakate inimeste kui ka krooniliste haigete üksindusest. Uurimises osalenud kiirabitöötajad rääkisid eakatest inimestest, kellel on suhtlusvaegus ning kes kutsuvad kiirabi, et saaks kellegagi vestelda, samuti eakatest, kes ei suuda üksinda argitoimingutega hakkama saada.

Samu olukordi kirjeldati ka seoses krooniliselt haigete inimestega, kes kutsuvad kiirabi, sest ei saa või ei taha abi otsida, kuid samas ei suuda ka üksinda toime tulla.

„Tal ei ole kellegagi rääkida ega kellelegi südant puistata. Üks naaber on vanadekodus, teine surnud. Ja siis on kiirabi see, kes tuleb ja kellele ta saab oma mured ära kurta.”(8)

„Häirekeskusele räägib ta üht, meie tulekuks on tal see aga meelest läinud ja juba teine jutt. Siis on ju selge, et tal tegelikult midagi viga ei olegi, vaid et ta tahab kellegagi lihtsalt rääkida.” (15)

„Memm elab linnast kaugel eemal vanas talus ihuüksinda. Ühel hetkel oli õu vööni lund täis ja ta lihtsalt ei jaksanud kuuri puude järgi minna. Nii ta siis oligi mitu päeva kütmata toas, kuni enam ei kannatanud ja häirekeskusesse helistas.”(5)

„Poeni oli vaja bussiga sõita ja peatuseni jäi kusagil kaks kilomeetrit. /…/ ei saanud oma valudega ju seda ise teha. Me siis tõime talle kotitäie toitu.” (17)

„/…./ dementne/…./ kuna ta ei oska ise hakkama saada, kutsub kiirabi endale vahel kuni kolm korda päevas. Midagi erakorralist tal muidugi ei ole. Tegelikult on ta lihtsalt üksinda, mõne abilisega saaks ta kindlasti hakkama.” (7)

Hooldusdefitsiidiga seotud probleemide alakategooria moodustus juhtumitest, milles kirjeldati hoolduseta jäänud eakaid või kroonilisi haigeid ning olukordi, kus lapsevanemad ei tulnud toime laste kasvatamisega. Nendel juhtudel ei olnud tegu üksindusega, vaid terviseseisundist tingitud olukordadega, kus lähedane või lähedased ei ole võimelised abi osutama. Laste eest hoolitsemisel esinevad puudused puudutasid eri vanuses lapsi, kuid nende ühiseks nimetajaks oli vanemate võimetus oma laste eest hoolitseda.

„Lapsed on juba samuti eakad ja ei tule temaga toime. Hooldusesse aga ei panda, sest ta ise ei taha.” (6)

„Ratastooliga saab ta liikuda ainult toa ja köögi vahet, sotsiaaltöötaja toob talle ainult süüa. Aga koristada ja pesta pole seal kellelgi.” (5)

„/…/ teismeline tüdruk, kes lihtsalt viskas poes põrandale maha ja hüsteeritses, sest tahtis endale uut iPhone´i. Ema ei saa temaga hakkama, maha ta ei rahune ja inimesed kutsuvad kiirabi. Mina olen neid tema hüsteeriahoogusid mitu korda näinud.” (2)

„Nagu Aafrika filmides, kärbsed ronisid [imiku] näo peal ja ta oli must. /…/ haisema läinud Grossi poe kartulisalat ja ema ütles, et ta sõi seda /…/ pudelis hõljus mingi lima ja ta pani talle luti suhu.”(3)

Sotsiaalse võimekuse puudujäägid avaldusid neis olukordades, mis tulenesid oskamatusest õigest kohast abi otsida, vaesusest ja sõltuvusprobleemidest, eelkõige alkoholismist. Kirjeldati juhtumeid, mil inimene ei saa töötuse ja rahapuuduse tõttu hakkama ning vajab toimetulekuks abi, aga ka olukordi, kus inimese tervislik seisund kannatas raha puudumise tõttu.

„Perearstile ei märganud ta helistada ja eks sealt nõustamistelefonilt soovitati ka kohe kiirabi kutsuda nagu tavaliselt.” (11) 

„Pensioni[-st ei jätku] /…/ ja meie käimegi tal iga kuu lõpul tal rõhku alla laskmas, sest tal pole millegi eest oma rohtusid välja osta.”(12)

„Nad elasid seal nagu loomad, külmas, pimedas ja räpas.”(1)

„Nad siis kutsuvad kiirabi, kui tahavad mõnest joomakaaslasest lahti saada.”(1)

„Joobes varjupaika ei lasta ja ta heidab kusagile pikali ning ootab, kuni ta ära korjatakse.”(12)

Vastutustundetuse alakategooria moodustasid kiirabi ebasihipärase kasutamise näited. Intervjueeritavad kirjeldasid olukordi, kus kiirabi oli kutsutud valel põhjusel, kutsumise põhjus jäi ebaselgeks või kus nende arvates polnud selleks üldse põhjust. Uurimistöö andmeil on kiirabi kutsumine transpordiks üsna levinud, kiirabibrigaadi juhid pidasid seda tasuta kiirabiressursi ärakasutamiseks.

Kiirabi kutsumine ebaselgetel põhjustel moodustus selliste olukordade kirjeldustest, kus häirekeskusesse pöördunud inimene ei olnud varem teinud kindlaks, kas abi on vaja või mitte.

Põhjuseta kutsumisi kirjeldasid intervjueeritavad olukordadena, mil häirekeskusesse helistaja ei vajanud mingisugust abi ja kiirabile väljakutse tegemise motiiviks oli uuritavate arvates pahatahtlikkus. Küsitletute hinnangul oleks kiirabi asemel inimene pidanud abi otsima muult ametkonnalt või muust kohast.

„Ta teeb sageli nii, sest ei taha poekottidega ise koju minna. Ütleb, et pea käib ringi ja palub pärast läbivaatust end koju viia.”(6)

„Tegelikult oli tal lihtsalt linna vaja, aga kus sa sellega, et omal käel. Kiirabi on ju tasuta.”(14)

„Tal on muidugi vaimse tervise probleem, aga meie peal tahab ta ennast välja elada.”(7)

Tervishoiusüsteemi puudujääkidest rääkides kirjeldasid intervjueeritavad olukordi, kus patsient oleks võinud kiirabi väljakutsumise asemel hoopis perearsti poole pöörduda, kuid ei saanud seda mingil põhjusel teha. Samuti kirjeldati olukordi, mida võib nimetada kiirabi ärakasutamiseks süsteemisisese tasuta transpordina.

„/…./ imestas, et perearst on tal ikka olemas.”(13)

„Perearsti aeg oli nelja päeva pärast, aga ta ei saanud lihtsalt enam kannatada. Jalad ei kandnud üldse.”(8)

„/…./ väitis, et oli perearstile helistanud, kuid saanud vastuseks, et perearst kodus ei käi.”(17)

„Tervisekeskuses oli öeldud, et kutsu haiglasse sõiduks kiirabi.”(9)

Sotsiaalsüsteemi puudujääkide puhul kirjeldati sotsiaalteenuste kättesaamatust ja sotsiaaltöö ebatõhususust. Inimesed kas ei suutnud sotsiaaltöötajat leida või ei rahuldanud pakutav teenus nende vajadusi. Uuritavate arvates võis sotsiaaltöötaja küll patsiendiga tegeleda, kuid ebapiisavalt ning inimene vajas lisaabi.

„Inimene ei teadnud, kust ta seda abi üldse saaks, sest sotsiaaltöötajat ta kätte ei saanud.”(19)

„Nad töötavad esmaspäevast reedeni ja kaheksast viieni, nädalavahetusel pole nende otsimisel mõtet.”(13)

„… inimene sai sotsiaaltöötajaga kokku alles haiglas, oma kodukohast polnud ta sotstöötajat leidnud… .”(8)

„Ta ütles patsiendile, et tema toob ainult süüa, aga maja kütmine ja koristamine ei ole tema töö.”(7)

„ /…./ hooldekodu asjad olid kõik ajamata.”(9)

Sotsiaalprobleemide käsitlus kiirabi väljakutsetel
Kiirabi väljakutsetel esinevate sotsiaalprobleemidega kas tullakse toime või ei tulda toime. Kiirabitöötajate sotsiaalprobleemidest tingitud kutsetega toimetuleku viisid jagunesid järgmisteks alakategooriateks:

1. haiglasse viimine näidustuseta (väljamõeldud või otsitud diagnoosi alusel, aga ka kokkuleppel arstiga);
2. sotsiaaltöötaja teavitamine (sotsiaaltöötaja kontakti otsimine internetist või tuttava sotsiaaltöötaja teavitamine);
3. probleemi lahendamine kodus (sugulastele üleandmine või inimese koju jätmine);
4. delegeerimine (politsei kutsumine, sotsiaaltöötaja või juhtkonna teavitamine);
5. ignoreerimine (keskendumine tervisenäitajatele, mittemärkamine, teadmiste puudumine); 6) teadlik distantseerumine (enda teadlik distantseerimine ebameeldiva inimesega suhtlemisest).

Seejuures kaks viimast alakategooriat hõlmavad olukordi, kus kiirabi ei tulnud olukorra lahendamisega rahuldavalt toime.

Küsitletavad kirjeldasid olukordi, kui nad otsisid võimalusi patsiendi haiglasse paigutamiseks ja mõtlesid selleks välja diagnoose või kasutasid ära isiklikke tutvusi. Sellistest kirjeldustest moodustus alakategooria haiglasse viimine näidustuseta.

Uuritavad tunnistasid, et nad on pidanud patsiendi heaolu nimel diagnoosi välja mõtlema või olemasolevaid näitajaid moonutama. Kokkuleppe alusel viiakse patsient haiglasse, kui kiirabibrigaadi juhil on haiglas vahetuses tuttav arst, kellele enne helistatakse, selgitatakse olukorda ning palutakse patsient haiglasse võtta.

„Oli selge, et koju teda jätta ei saa, aga kõik andmed olid korras. Ma tunnistan, et kirjutasin laest võetud andmed sinna kaarti, et ta ikka haiglasse viia.”(3)

„Otsid ja vaatad inimese korralikult üle, midagi ikka leiad /…./ või siis kirjutad natuke juurde midagi.”(16)

Alakategooria probleemi lahendamine kodus moodustus patsiendi koju jätmise või sugulastele üleandmist kirjeldavatest näidetest. Sellistel puhkudel kirjeldasid intervjueeritavad olukordi, mil nad arvasid, et patsiendi haiglasse toimetamise korral viimast seal vastu ei võeta ning parem lahendus oli jätta patsient koduste hoolde. Intervjuudes kirjeldati olukordi, kui kiirabi peab omal algatusel patsiendi omastega kontakti looma, et patsient nende hoolde anda.

„Ma jätsin ta koju, sest oli kindel, et haiglasse teda vastu poleks võetud.”(6)

„Haiglas poleks temaga ka olnud midagi teha. Siin oli lihtsalt hooldust ja hingelist tuge vaja.”(11)

„/…/ helistasin … kuni sain kätte lähedal elava sugulase.”(20)

„Nad elasid paar maja edasi ja lubasid kohe temaga tegelema hakata.”(8)

Delegeerimisena kirjeldati olukordi, mil kiirabi andis patsiendi või teabe tema kohta üle teisele ametkonnale või kiirabipidaja määratud isikule. Mõned kiirabipidajad on kehtestanud korra, et patsientide sotsiaalprobleemidest tingitud kutsetest teavitatakse kindlat töötajat, kelle ülesanne on infoga edasi tegeleda. Sellistes organisatsioonides töötav kiirabibrigaadi juht saab probleemse olukorra lahendamise delegeerida oma juhtkonna määratud isikule.

„Ma ei saanud üldse aru, miks häirekeskus meid peretüli lahendama saatis.”(14)

„/…/ on juhend, et kui on vägivald või laste väärkohtlemine, siis tuleb politsei kutsuda.”(3)

„Kohe kui transport linnas ööseks seisma jääb, on neid kodutuid kõik linn täis ja meie läheme kohale ja kutsume politsei ja niimoodi öö jooksul mitu-mitu korda.”(8)

„Meil on selline kord, et /…./ tuleb teavitada ja siis tema saadab info sotsiaali edasi.”(6)

„Kui on midagi, siis meil on /…/ sekretär. Nädalavahetusel saadan talle e-mailiga info.”(12)

Kirjeldati ka olukordi, kus uuritavad tunnistasid, et lahendasid situatsiooni ebatõhusalt. Sellised olukorrad jagunesid kaheks. Alakategooria ignoreerimine moodustasid näited, kus uuritavad keskendusid vaid tervisenäitajatele, ei märganud väljakutsel sotsiaalprobleemi olemasolu või tunnistasid oma ebakompetentsust. Mõned uuritavad väitsid, et keskenduvad patsiendi terviseseisundile ja kõik muu ei kuulu nende arvates kiirabi tööülesannete hulka.

Kirjeldades olukordi, kus sotsiaalprobleemi olemasolu väljakutse ajal ei märgatud, tunnistasid intervjueeritavad, et neil ei jätkunud tähelepanu muule, kui patsiendi tervisenäitajatele. Mõned uuritavad aga tõdesid, et ei oska meditsiiniväliste probleemidega toime tulla ning seetõttu jätavad need tähelepanuta. Nad kinnitasid, et ei tunne end sotsiaalprobleemide lahendamisel kompetentsetena.

„Meie asi on inimesele erakorralist abi anda, mitte tema eluolu korraldada./…/ loomulikult ma ei teinud seda.”(16)

„Tal olid kõik andmed normi piires, elule ohtu polnud ja tegelikult kõik muu ei ole meie asi.”(7)

„Kolmandal korral seal siis võtsime ta paljaks ja oligi kõik sinine, pajapõhi täitsa. No pekstud oli ikka tõsiselt.”(7)

„Pärast käis teine brigaad seal ja tuli välja, et nad tahtsid ta lihtsalt jalust ära haiglasse saata.”(10)

„Mõtlesin, mida teha ja kuna ma pole sotsiaaltööd kunagi õppinud, siis ma ei teinudki midagi.”(19)

Teadlikku distantseerumist kirjeldades toodi esile olukordi, kus nimetati, et väljakutse tegija oli mingil põhjusel kiirabibrigaadi töötajatele ebameeldiv. Pea kõigi näidete puhul oli tegu sagedasti kiirabi kutsuvate inimestega, kes olid mingil põhjusel uuritava ja tema kolleegid välja vihastanud.

„/…/ kutsub kiirabi selleks, et saaks konflikti provotseerida ja siis kaebuseid kirjutada. Mida iganes, aga tema jaoks ei liiguta ma lillegi.”(3)

„Kui saaks, siis ma tema uksest üldse sisse ei astuks.”(12)

Järeldused

Uurimistöö tulemused näitavad, et Eestis tegeleb erakorraliseks meditsiiniabiks ellu kutsutud kiirabi oma põhifunktsioonile lisaks ka mitmesuguste muude probleemidega, mis alati ei pruugi üldse olla seotud kiireloomuliste tervisehädadega. Tulemuste põhjal on sotsiaalprobleemid kiirabi väljakutsetel seotud eakate üksinduse, hooldusdefitsiidi, inimeste puudulike sotsiaalsete oskustega ning puudujääkidega tervishoiu- ja sotsiaalteenustes.

Kiirabitöös esinevate sotsiaalprobleemide käsitlemine Eesti kiirabibrigaadi juhtide seas sõltub konkreetse inimese isikuomadustest, silmaringist, kogemusest ja moraalsetest tõekspidamistest.

Olulist rolli mängivad kiirabiasutuses kehtestatud sise-eeskirjad ja reeglid. Sotsiaalprobleemide käsitlemiseks kiirabis ei ole kehtestatud üleriigilisi juhendeid ja kiirabibrigaadi juhtide ettevalmistus sotsiaalprobleemidega tegelemiseks ei ole kooskõlas ühiskonna ootustega. Seetõttu on ka väljakutsetel esinevate sotsiaalprobleemide lahendamise viisid ja võimalused erinevad. Mõne kiirabibrigaadi juht saab nende lahendamisega hakkama, teine seda ei suuda ja delegeerib kellelegi teisele, mõni aga lausa väldib sotsiaalprobleemidega tegelemist.

Mõned võimalused olukorda parandada

Kiirabi jaoks on tervikliku sotsiaalprobleemide nimistu loomine ja nende tüüpjuhtumiteks jaotamine raske ülesanne. Nende probleemide lahendamiseks on oluline väljakutsete töötlemise parem korraldus. Samuti võiks olla paremini korraldatud tervishoiu ja sotsiaalteenuseid osutavate institutsioonide koostöö.

Tihti puudub abivajajatel teave, kuhu ja kelle poole nad peaksid pöörduma, kui iseseisvalt hakkama ei saa, ning selle asemel kutsutakse kiirabi. Palju on üksi elavaid eakaid, kel ei ole kellegagi suhelda, ja nemad kutsuvadki tihti kiirabi, et vähemalt kellegagi rääkida. Nendele eakatele võiks pakkuda kooskäimisi eakaaslastega päevakeskustes, ühiseid üritusi, vabatahtlikke seltsilisi.

Paljud abivajajatest ei teagi, et kohalikus omavalitsuses on niisugused teenused, nagu näiteks isikliku abistaja teenus, kus töötaja abistab inimest saatmisel, ratastooliga liikumisel, lugemisel, kirjutamisel, söömisel, suhtlemisel, riietumisel, hügieenitoimingutes jne. Inimeste teadlikkust aitab parandada tugiteenuste tutvustamine meedia kaudu.

Sotsiaalabi kättesaadavuse parandamiseks peaks looma ööpäevaringselt kättesaadava sotsiaaltöö võimaluse.

Tihti antakse esimesena juhtumist märku kiirabibrigaadile, kuid nagu kinnitavad ka selle uuringu tulemused, ei ole nende võimuses vajalikku abi osutada. Puhkepäevadel ja töövälisel ajal ei ole võimalik sotsiaaltöötajaga ühendust saada. Tuleks arendada sotsiaaltöö valvekeskusi, mis suudavad olukordadele kiiresti reageerida ja sekkuda sotsiaalprobleemide lahendamisse.

Kiirabitöötajad kui ambulatoorse tervishoiuteenuse osutajad vajaksid sotsiaaltöö valdkonnas rohkem koolitusi ja teavet erisuguste sotsiaalprobleemide lahendamisvõimaluste kohta.

Sotsiaaltöötajad saaksid tutvuda kiirabitöö spetsiifikaga, kui tulevad töövarjuks kiirabibrigaadi, nagu seda kirjeldavad Campbell ja Rasmussen (2012) oma artiklis, kus sotsiaaltöötaja sõitis kogu päeva koos kiirabibrigaadiga ning sai sel viisil ülevaate sotsiaaltööd puudutavatest asjaoludest, mis on tegelikult hea koostöö aluseks.

---

Viidatud allikad

Best, R. (2010). Situation or Social Problem: The Infuence of Events on Media Coverage of Homelessness. Social Problems. 57(1), 74–91.
Booker, M. J., Shaw, A. R. G., Purdy, S. (2015). Why do patients with ‘primary care sensitive’ problems access ambulance services? A systematic mapping review of the literature. BMJ Open, 5, e007726.
Campbell, H., Rasmussen, B. (2012) Riding Third: Social Work in Ambulance Work. Health and Social Work. 37(2), 90–97.
Cefaϊ, D. (2015). Outreach Work in Paris: A Moral Ethnography of Social Work and Nursing with Homeless People. Human Studies, 38, 137–156.
Hultsijö, S., Hjelm, K. (2005). Immigrants in emergency care: Swedish health care staff experiences. International Nursing Review. 52, 276–285.
Kiik, R. (2006). Key themes and settings of social work in Estonia. Tartu Ülikooli Kirjastus. Tartu.
Kumar, G., Klein, R. (2013). Effectiveness of case management strategies in reducing emergency department visits in frequent user patient populations: a systematic review. Journal of Emergency Medicine. 44. 717–729.
Oinus, I. (2017). Kodutus kui isiksuse sotsiaalne tagajärg. Magistritöö. Tartu Ülikool.
Prener, C., Lincoln, K. (2015). Emergency Medical Services and „Psych Calls”: Examining the Work of Urban EMS Providers. American Journal of Orthopsychiatry, 85(6), 612–619.
Sile, T. (2012). E-kursuse „Sotsiaalprobleemide analüüs” materjalid. Tartu Ülikool. Tartu.
Tallinna kiirabi tegevus arvudes. (2018). https://tems.ee/files/Tallinna_Kiirabi_tegevus_arvudes_2018.pdf (19.04.2019).
Manis, J. G. (1974) The Concept of Social Problems: Vox Populi and Sociological Analysis. Social Problems, 21(3), 305–315.
Walton, G. M., Wilson, T .D. (2018). Wise interventions: Psychological remedies for social and personal problems. Psychological Review, 125(5), 617–655.
Witbeck, G., Hornfeld, S., Dalack, G. W. (2000). Emergency room outreach to chronically addicted individuals A pilot study. Journal of Substance Abuse Treatment. 19, 39–43.

(1) Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudis 2019. aastal kaitstud Argo Soolepa magistritöö, juhendaja Eduard Gusarov, kaasjuhendaja Ere Uibu.