Riikliku perelepitusteenuse väljaarendamine

 

 

 

 

 

 

 

 

 

---

Perelepitusteenust on Eestis arendatud juba üle 20 aasta. Esimesed grupid lõpetasid perelepitaja koolituse sotsiaalministeeriumi toel 1997.–1998. aastal ja juba siis oli lõpetanutel tahet ka perelepitajana tööle asuda. Teenust rakendati nendes KOVides, kus oli selleks suutlikkust.

Uuesti sai valitsuse tasandil riikliku perelepituse arendamine hoogu 2015. aastal, mil tollane sotsiaalminister Margus Tsahkna perelepitusteenuse väljatöötamiskavatsust valitsuse prioriteedina hoidis. 2016. aasta septembris saatis sotsiaalministeerium kooskõlastamisele „Perelepitust toetavate meetmete rakendamise kavatsuse”, mis nägi parima võimaliku mudelina ette perelepitusteenuse kombineeritud rahastamist kohalike omavalitsuste ja riigi eelarvest. Järgmised valitsuskoosseisud astusid veelgi julgemaid samme ning kirjeldasid perelepitust kui riiklikult rahastatud teenust, mida korraldab sotsiaalkindlustusamet (edaspidi SKA).

Projekt riikliku süsteemi rakendamiseks

2020. aasta veebruaris asusime SKAs ellu viima Norra ja EMPi* projekti „Riikliku perelepitussüsteemi rakendamine”. Neli aastat kestva projekti peamised tegevussuunad on:

1. perelepitusteenuse korraldusmudeli väljatöötamine;
2. riikliku perelepituse koolitusprogrammi koostamine ning selle alusel uute perelepitajate koolitamine (40 perelepitajat, kellest 20 suudavad perelepitust pakkuda ka vene keeles);
3. perelepitusteenuse piloteerimine koostöös kohalike omavalitsustega (vähemalt 600 perekonnaga), teenust osutavatele perelepitajatele supervisioonisüsteemi kujundamine ja supervisiooni pakkumine;
4. teadlikkuse parandamine perelepitusest nii laiema avalikkuse kui ka peredega töötavate spetsialistide seas.

Järgnevalt anname ülevaate olulisematest tegevustest, mis on projekti esimese pooleteise aasta jooksul perelepitusteenuse arendamiseks ellu viidud.

Teiste riikide kogemuste analüüs

2020. aasta sügisel valminud „Ekspertanalüüs perelepitusteenuse korraldusest kuue Euroopa riigi võrdlusel” annab põhjaliku ülevaate riiklikust perelepituse korraldusest Suurbritannias, Saksamaal, Norras, Soomes, Leedus ja Eestis. Analüüsi tarbeks korraldati 15 ekspertintervjuud välismaa ja Eesti perelepituse ekspertidega.

Kogutud andmete põhjal selgus, et perelepitus on eri riikides erinevas arengujärgus. Leedus, Norras ja Suurbritannias arendatakse teenust riigi juhtimisel. Leedus arendatakse perelepitust ühe osana lepituse edendamise strateegiast. 2020. aastast on kohtueelne perelepitus last puudutavate hooldusõigusküsimuste korral kohustuslik. On pikk nimekiri lepitajatest, kes pakuvad riiklikku teenust. Kui soovitakse tasuta teenust, tuleb leida omale sobiv lepitaja just sellest nimekirjast. Sarnane kohustus on ka Suurbritannias, kus lapsevanemad peavad enne kohtusse pöördumist käima ära perelepitust tutvustaval kohtumisel, mille eest tuleb tasuda ise. Huvitavaid praktikaid leidub analüüsis rohkemgi. Ekspertanalüüs sisaldab ka soovitusi Eesti riiklikule perelepitussüsteemile ja perelepitajate koolituse korraldusele.

Lahku läinud lapsevanemate kogemused

Selleks, et mõista paremini teenuse sihtrühma vajadusi, valmis uuring „Minu lahkumineku kogemus”, kus küsisime 303 Eesti täiskasvanu lahkumineku kogemuse kohta, nii ametlikust kui ka registreerimata kooselust. Tingimus oli, et lahkumineku ajal olid asjaosalised vähemalt ühe alaealise lapse vanemad.

Vastajatest ligi pooled olid lahku läinud abielust, teine pool registreerimata kooselust. Vastajatest 51 olid mehed, ülejäänud naised. Kõige enam oli esindatud vanuserühm 30–39 eluaastat, järgnesid 40–49-aastased.

Uuringust selgus, et lahkumineku või lahutuse käigus vajas abi üle poole (67%) naistest. Kui isad pöördusid enamasti õigusabi osutajate poole, otsisid emad abi psühholoogilt. Üllatav oli ka tõsiasi, et mitte mingisugust abi ei otsinud keerulisel eluetapil ligi pooled, 23 meest 51 vastanust. Perelepitusteenusest oli teadlik vaid mõni uuringus osaleja.

Vastajad jagasid ka soovitusi, kuidas olukorda Eestis parandada. Näiteks arvas üks lapsevanem nii: „Kindlasti oleks abi kellestki kolmandast, kes suudab suunata inimesi mõistlikkusele”. Nii mõnestki vastusest koorus välja, et keerulise lahutuse või lahkumineku protsessi käigus, kus peamiseks tüliõunaks on lapse hooldusõiguse küsimused, on vaja neutraalset osalist.

Sarnane uuring on plaanis korraldada projekti lõpus, et hinnata, kas inimeste teadmised perelepitusest ja rahumeelsest vanemluskoostööst on paranenud. Kuigi nii mõnigi lapsevanem näitas eeskujulikke teadmisi vanemlikust koostööst juba nüüd, millest kõige heasoovlikum oli järgmine mõtteavaldus: „Palun mõista, et lapsevanemad peavad koostööd tegema ka edaspidi ja lapsed armastavad mõlemat vanemat. Ei tohi tekitada olukordi, kus lapsel tekib lojaalsuskonflikt või kus ta peab kandma kogu lahutuse vastutust oma õlul – lapsel peab laskma olla laps!”

Perelepituse korraldusmudeli ettevalmistamine

Oleme alustanud perelepitusteenuse uue riikliku korraldusmudeli väljatöötamisega, võttes arvesse eespool mainitud analüüse, aga ka ekspertintervjuudes ja töörühmades tehtud ettepanekuid. Võtame eeskuju Norra ja Soome mudelitest, kuid arvestame ka Eesti kogemusi ja konteksti. Üheks heaks praktikaks on Norra perenõustamiskeskuste metoodika, mille alusel suunatakse perelepitamisele teenust vajavaid lapsevanemaid. Lapsevanemate vahelise konflikti taset hinnatakse kolmel tasandil.

• A ehk madala konfliktitasemega on tegu siis, kui asjaosaliste vahel ei ole suuri lahkhelisid, lapsevanematel on eriarvamusi vaid mõne lapse elukorraldust puudutava asjaolu suhtes ning konflikt ei ole kaua kestnud. Sel juhul määratakse perele üks perelepitaja.
• B ehk keskmise konfliktitaseme puhul on tegu juba veidi pikaajalisema ja keerulisema konfliktiga, kuid eeldatakse, et lepitamisega saab hakkama üks perelepitaja ning lepituskordi tuleb rohkem.
• C ehk kõrge konfliktitaseme korral määratakse asjaosalistele korraga kaks lepitajat, sest tegu on väga keerulise juhtumiga, ning pereliikmed suunatakse paralleelselt ka teistele teenustele (nt nõustamine, toetusgrupid lapsevanematele või lastele).

Soovime ka Eestis ideaalis jõuda olukorrani, kus komplitseeritud juhtumitele on võimalik pöörata suuremat tähelepanu, nii et säiliks perelepitaja töörõõm ja tal tekiks võimalus lahendada keerulisemaid juhtumeid koos oma kolleegiga.

Koolitusprogramm ja lepitajate koolitamine

Projekti üks prioriteetne tegevus on riikliku (ühtlustatud) perelepitajate koolitusprogrammi koostamine ja selle alusel koolituste pakkumine. Koolitusprogrammi omanikuks ja koolituste korraldajaks jääb vähemalt projektiperioodil SKA. Koolitused on osalejatele tasuta.

Ka selle tegevuse puhul tutvusime teiste Euroopa riikide praktikatega. Programmi koostajaks kandideeris palju eksperte, sõelale jäi perelepitaja, koolitaja ja superviisor Aila Rajasalu. Valminud „Riikliku perelepituse aluskoolituse 2020–2021” õppematerjal annab põhjaliku ülevaate perelepituse teooriast ja meetoditest ning nende seostamisest perelepitusprotsessi käigus. See on esimene põhjalik eestikeelne raamat, mis annab perelepitajatele edasi nii välismaiste (Lisa Parkinson, Aloys Leyendecker jt) kui ka Eesti perelepituse ekspertide teoreetilisi ning praktilisi teadmisi.

„Et pakkuda edaspidi perelepitust kogu Eestis, vajame juurde perelepitajaid nii suurematesse linnadesse kui ka väiksematesse kohalikesse omavalitsustesse”.

Aastate jooksul on õppinud perelepitajaks üksjagu spetsialiste, kuid erisugustel põhjustel nad sel erialal praegu ei tööta. Vähe on ka venekeelseid perelepitajaid.

Valminud koolitusprogrammi alusel hakkame pakkuma perelepitajate riiklikku baaskoolitust. SKA hankes, mille kaudu otsisime koolitajaid aastateks 2021–2022, osales seekord ainsa pakkujana MTÜ Lepituse Instituut.

Kevadel toimus koolitatavate konkurss, tegime grupiintervjuusid ligi 90 kandidaadiga. Koolitame seekord kahes grupis 40 perelepitajat. Esimene grupp alustas juba juunis Tartus ja teine novembris Tallinnas.

Maailma parimaks perelepitajaks saab vaid oskusi harjutades. Koolitusel omandatud teooriat on osalejatel võimalik kohe ka katsetada nii eri rühmaharjutuste, reflektsioonide kui ka juba koolituse osana pakutava superviseeritud praktika käigus. Praktikat saab teha hoolega, sest iga koolitusel osaleja peab koolituse jooksul ja sellele järgneval poolaastal töötama vähemalt kümne perega. Baaskoolituse lõpetanud saavad edaspidi läbida täienduskoolituse moodulid, mille teemadeks on lapse kaasamine ja perelepituse erijuhtumid (näiteks töötamine lähisuhtevägivalla kogemuse või sõltuvushäirega kliendiga). Esimeste täienduskoolitustega loodame alustada juba järgmisel aastal.

Perelepitust toetavad IT-lahendused

Tegeleme aktiivselt STAR-infosüsteemi ja SKA iseteeninduskeskkonna arendamisega. Meie tulevikueesmärk on, et lapsevanemad saaksid iseteeninduse kaudu teenusele iseseisvalt registreeruda ning perelepitajad mõlemas süsteemis kogutud info mugavalt talletada. Neid kanaleid kasutades saavad klient, perelepitaja ning ka lastekaitsetöötaja ja SKA omavahel suhelda. Järgmises etapis loodame luua mugava silla infovahetuseks kohtutega.

Täname Pärnu, Tartu, Tallinna, Muhu ja Rae valla lastekaitsespetsialiste ning praktiseerivaid lepitajaid, kes meile oma teadmistega IT-lahenduste arendamisel appi tulid!

Teavitustegevus

Et teave jõuaks paremini lapsevanemateni ja nende lähedasteni, valmis 2020. aastal riikliku perelepituse stiiliraamat. Visuaalide, värvitoonide, hüüdlausete ja kujundusega loodame anda edasi positiivse sõnumi – praegu võib olla raske, kuid edasi saab lahedamalt! Riikliku perelepitusteenuse logo (vt joonist 3), mis meenutab mandalat, on justkui loodud harmoonia väljendamiseks. Jutumullid sümboliseerivad perelepituse protsessi käigus käsitletavaid eriarvamusi, kuid seejuures leitakse alati ühisosa – laps(ed), kelle huvid peavad olema tähelepanu keskmes.

Koroonakriisi kiuste oleme korraldanud ka kaks teavitusüritust. 2020. aasta lõpus toimunud veebiseminaril „Kuidas lahku minna?” jagasid eksperdid nõuandeid, kuidas toimida, et säiliks lapsevanema vaimne tervis ning lapse õigused oleksid kaitstud. Oma nägemuse lapsevanemate vajadustest ja võimalustest andsid perelepitaja, pereterapeudid, kohtunik ning lastekaitsetöötaja. Seminaril salvestati esimest korda eesti keeles näitlejate ja professionaalse perelepitaja osalusel ellu viidud perelepituse sessioon.

2021. aasta kevadel koostöös Eesti Lepitajate Ühinguga korraldatud veebikonverentsil „Perelepitus eile, täna ja homme” said sõna nii perelepitajad kui ka eri valdkondade eksperdid, kes jagasid mõtteid ja ootusi perelepitusele oma valdkonna vaatenurgast. Konverents andis hea ülevaate perelepituse kujunemisest Eestis, praegusest olukorrast ja tulevikuplaanidest.

Mõlemad konverentsid on järelvaadatavad SKA Youtube’i keskkonnas. Kui perelepitus või rahumeelne lahkuminek on paeluv teema, siis soovitame kuulata ka SKA taskuhäälingut „Jutus on iva”, kust leiab perelepituse kohta nii mõndagi põnevat.

Perelepitusseaduse eelnõu

Sotsiaalministeerium saatis selle aasta aprillis esimesele kooskõlastusringile perelepitusseaduse eelnõu. See sõnastab õigusloome eesmärgi järgnevalt: „Laste heaolu tagamiseks on oluline, et vanemate lahkumineku korral oleks lapsevanematel võimalik lapse elukorraldusega seotud küsimustes sõlmida kokkuleppeid nii kohtuväliselt kui ka kohtumenetluse varajases etapis. Eelnõuga kavandatud seaduse eesmärk on luua riiklik perelepitusteenus, mis võimaldaks vanematel selliseid kokkuleppeid sõlmida”.

Perelepitusseadus, mida valmistasid ette eri valitsuskoosseisude raames sise-, sotsiaal- ja justiitsministeerium, kirjeldab oma esimeses versioonis riikliku perelepitussüsteemi toimimist, sh teenuse sisulist korraldust ja riiklikku teenust osutavate perelepitajate kvalifikatsiooninõudeid. Seaduses sätestatakse ka teenuse sihtgrupp, kelleks on kaks vähemalt ühe alaealise lapse vanemat. Esimest korda muudetakse seadusega kohustuslikuks lapse kaasamine perelepitusprotsessi, st ilma mõjuva põhjuseta ei tohi perelepitaja lapse arvamuse ärakuulamisest loobuda.

Sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakond ootab eelnõule spetsialistide arvamusi ja ettepanekuid. Perelepitusseadusest kirjutame pikemalt Sotsiaaltöö järgmistes numbrites. Seaduse eelnõuga saab tutvuda valitsuse eelnõude infosüsteemis. Seaduse jõustumiseni loodetakse jõuda 1. juulil 2022.

Lõpetuseks

Edaspidiste tegemiste kavas on eesmärke rohkem kui oleme jõudnud pooleteise aastaga täide viia. Jätkub töö teenuse riikliku korraldusmudeli viimistlemise ja täiustamisega. Sügisest alustab perede lepitamise pilootprojekt. Juba juunikuus otsime kohalike omavalitsuste seast partnereid, kes tahaksid selles vallas esimestena SKAga koostööd alustada.

Uutest tegemistest juba õige pea!

 

 

 

 

---

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 3/2021