Pühendumus ja professionaalsus sotsiaaltöös
Mis on professionaalse sotsiaaltöö võimalused ehk erialase pädevuse plussid võrreldes heategevusliku tööga? Kuidas ennast mitte kaotada ehk millised on reflekteerimise võimalused ja kuidas seda teha? Mida tähendab sotsiaaltöös praegu ja ehk ka tulevikus kutsumusel põhinev professionaalne tegevus?
Reeli Sirotkina
sotsiaaltöö lektor, Tallinna Ülikool
Airi Mitendorf, Ph.D
sotsiaaltöö uurija
ESTA eetikakomitee liige
Sotsiaaltööd õppima pürgijate erialalist valmisolekut hinnatakse pühendumuse kaudu, uurides, millised on kandideerija motiivid ja miks ta leiab, et sotsiaaltöö talle sobib. Kuigi paljudel ei ole erialaga kokkupuudet, on nad veendunud, et on abivalmid, hoolivad, empaatilised ja soovivad inimesi abistada. Sellist altruistlikku maailmavaadet saab pidada eriala idealiseerivaks või abistavatele elukutsetele loomuomasteks (Nesje 2016).
Kõnealuseid arusaamu võib selgitada ka teooria alusel: tudengid lähtuvad sellest, kas töö iseloom nende tulevasel ametikohal on kooskõlas nende endi isikuomadustega, erialale omaste väärtuste või neile teadaoleva identiteediga (Meyer ja Espinoza 2016).
Pühendunud ja professionaalse sotsiaaltöö üheks eelduseks on sobivad isikuomadused. Heal sotsiaaltöötajal ei piisa vaid meetodite valdamisest, tehnilistest oskustest või teoreetilistest teadmistest. Vaja on aru saada ka iseenda loomuomadustest ja sellest, kuidas neid kasutada. David Howe (2014) kirjutab, et endalt tuleb küsida, milline sotsiaaltöötaja ma olla tahan, mitte mida ma tegema peaksin. Seega, pühendumus on iseloomuomadusi, mitte niivõrd selgeks õpitud reeglite järgimist puudutav vooruseetika küsimus. See omakorda tähendab, et sotsiaaltöötaja kasutab praktikast kogutud tarkust ja võib ka reegleid mitte järgida, kui seda on vaja (Collingridge ja Curry 2020).
Professionaalsus omakorda eeldab oskusi, teadmisi, kogemusi ja hoiakuid ning valdkonna eripära tundmist. Professionaalne sotsiaaltöö on tihedalt seotud teoreetiliste lähtekohtade mõistmisega. See eeldab pidevat reflekteerimist ja mõnikord ka enda tagasi hoidmist ebatervisliku pühendumise eest.
Pühendumus ja professionaalsus täiendavad teineteist ning aitavad kaasa sellele, et sotsiaaltöö oleks ühiskonnas rohkem tunnustatud ja erialana mõistetav.
Erialaste teoreetilised arusaamade ristumine eetikaga
Sotsiaaltöö on definitsiooni järgi mitte ainult praktiline elukutse, vaid ka akadeemiline teadusala, mis põhineb suurel hulgal teaduslikel teooriatel ja uurimustel. Sotsiaaltöö praktikat raamistavate teooriate rõhuasetused ei ole kaugeltki selgeks vaieldud. Eri riikides on avaldatud n-ö alusõpikuid, mis on tihti erineva sisuga ja põhinevad kohalikul sotsiaaltöö praktikal.
Kuigi teoreetilised arutlused on akadeemilise eriala jaoks äärmiselt olulised, napib neid Eestis. Eestikeelseid erialaõpikuid ei ole, kuid teoreetilisi vaatenurki siiski käsitletakse (Tulva 1992–1994; Payne 1995 ja 2020; Strömpl jt 2012; Mitendorf 2015; Kõre 2021). Läbi vaidlemata on näiteks mõisted „sotsiaalne muutus”, „kollektiivne vastutus”, „vaba tahe”, mida kasutatakse sotsiaaltöö definitsioonis ja pikema sotsiaaltöö ajalooga riikides käsitletakse nii konverentsidel, erialaajakirjades kui ka sotsiaaltöötajate aruteludes.
Arvestades, kui noor on Eestis sotsiaaltöö eriala, on sisulised järjepidevad debatid, selgitused ja meeldetuletused väga vajalikud nii kohalikus kui ka rahvusvahelises kontekstis. Selle kõrval oleks väga oluline analüüsida sedagi, kuidas need sotsiaaltöö kesksed mõisted on arenenud, teisenenud või võimendunud sotsiaaltööteemalistes kirjutistes ja praktikas eriala kujunemise teekonnal. Mõistete käsitlemisel tuleks küsida ka, milline on nende tähendus järjest keerukamates sotsiaalsetes oludes. Seega, professionaalsust raamistab mõtestatud teoreetiline teadmine ja praktikast tulenev kogemus, mis võib väljenduda Eestis näiteks isiku ja kogukonna vastutuse piiritlemises.
„Endalt tuleb küsida, milline sotsiaaltöötaja ma olla tahan, mitte mida ma tegema peaksin.”
Teoreetiliste arusaamade paljususest võib sotsiaaltöötajal mõnikord tekkida kimbatus, kui ta peab vasturääkivate soovituste põhjal tegema otsuseid hea või halva, õige või väära kohta. Vooruseetika kohaselt on oluline mitte ainult teha õiget asja, vaid hea olemiseks ja õigesti toimimiseks peavad olema ka tarvilikud kalduvused, motivaatorid ja emotsioonid (Aavik jt 2016). Kui sotsiaaltööd õppivad tudengid loevad sotsiaaltöötaja kutsestandardit või eetikakoodeksit, siis on nende domineeriv arvamus, et tegu on üliinimesega: ühelt poolt kohanemisvõimelise, kuid teisest küljest väga teadlikuga, kes oskab pidevalt teha õigeid valikuid. Tudengites tekitab nende tekstidega töötamine sageli aukartust ja õigustatud küsimusi: „Kas mina suudan? Kas ma olen selline inimene?” Sarnaseid küsimusi peab endale esitama ka praktiseeriv sotsiaaltöötaja.
Enne, kui asuda uurima, millised on professionaalse ja pühendumisel põhineva sotsiaaltöö võimalused eetika printsiipide järgi, tuletame meelde, et sotsiaaltöötaja on tark inimene (van Ewijk 2018), kes on toetudes oma isikuomadustele avatud, sõbralik ja soe, aga samal ajal valdab ka asjakohaseid meetodeid, tunneb teooriat ja saab aru poliitikast. Sotsiaaltöötajale tähendab see teadmiste loomist ja igapäevatöö korraldamist väga erinevatele allikatele toetudes. Professionaalne sotsiaaltöötaja saab olla teejuht, kes koondab laialdased teadmised sotsiaaltöö praktika edendamiseks ja korraldamiseks (Payne ja Reith-Hall 2021) ning on sotsiaalse mudeli eestkõneleja (van Ewijk 2018). Oma töö reflekteerimine aitab olla teadlik iseenda omadustest, et mitte valmistada sotsiaaltöötajaga suhtlevale inimesele pettumust „mind ei mõistetud ja koheldi üleolevalt”.
Mõtlemine, kaalutlemine ja tundmine. Kas palga sees või mitte?
Eestis ei ole teoreetilised arutelud sotsiaaltöö üle laiemalt juurdunud. Seetõttu armastatakse sotsiaaltöö kohta öelda, et erialaseks tööks piisabki heast südamest ja hoolivast loomusest. Selline mõtteviis ei ole täiesti alusetu. Nagu eespool märgitud, asuvad sotsiaaltööd enamasti õppima inimesed, kellel on tugev soov „teha inimeste jaoks midagi ära”. Sageli on nad kogunud sotsiaalset kapitali raskustesse sattunud inimeste abistamisel oma kogukonnas.
Siiski omavad oma naabri abistamine tema õiguste eest seismisel ja huvikaitse palgatööna kohalikus omavalitsuses või vabasektoris erinevat tähendust. Kodanikuaktiivsus ja professionaalne sotsiaaltöö on kindlasti omavahel põimunud, kuid alati ei lähtu kodanikuaktivist samadest põhimõtetest nagu sotsiaaltöötaja.
Kodanikuaktivistid võivad kasutada ideid ja võtteid, mida professionaalses töös lubada ei saa. Võib eeldada, et isiklikud harjumused ja väärtushinnangud mõjutavad oluliselt just kodanikuaktiviste. Näiteks võib mõni aktiivne kodanik soovida sekkuda perekonna ellu, kui märkab, et lapsed pole tema normide järgi piisavalt hoolitsetud. Ta võib alustada kogukonnas riiete kogumise kampaaniat, mõtlemata, et igaühele peab jääma võimalus ise otsustada, kuidas ta elab ja kuidas teda abistatakse. Samuti võidakse soovida, et keegi koliks hoolekandeasutusse, sest kogukonna liikmete arvates ei ole tema elamistingimused nende standardite kohased. Kõnealused olukorrad on sotsiaaltöötajale lahenduse leidmise mõttes keerukad. Tihti tuleb tõdeda, et kuigi erialateadmised võivad aidata otsuseid langetada, ei ole enesemääramisõigusega lihtne arvestada. Sotsiaaltöötaja ei tohiks vastanduda kogukonna liikmetele, vaid peaks pakkuma koos tegutsemise võimalusi.
Siit jõuame professionaalse sotsiaaltöö eripärade juurde. See tähendab võimaluste leidmist keerukates, ennustamatutes ja proovile panevates olukordades, probleemide väljaselgitamist ning kohast tuge inimestele nende keskkonnas.
Professionaalse sotsiaaltöötaja tegevuste hulka kuulub eetiliste dilemmade eri aspektide kaalumine olukorras, kus puuduvad n-ö õiged vastused. See, kas soodustada näiteks pagulasperede kooskäimist kogukonnamajas või toetada nende iseolemist ja kasvatada etnosel põhinevat kogukonda, oleneb nii sotsiaaltöötaja isiklikust ja professionaalsest taustast kui ka ühiskonnas levinud väärtustest. Siit jõuamegi eneseteadliku tegutsemise juurde, mida oskamata võib sotsiaaltöötaja teha liiga suurtele inimrühmadele, kui ta tegutseb iseenda parema äranägemise järgi.
Ühiskond ootab, et sotsiaaltöötaja langetaks teadmis- ja tõenduspõhised eksperdiotsuseid. Erialaharidus ja uurimisoskused aitavad sotsiaaltöötajal infot hallata, hõlbustavad otsustamist, soodustavad tegelemist konkureerivate huvide ja muredega, et liikuda õiglase lahenduse suunas. Paljud probleemid on komplekssed, seega ei saa sotsiaaltöötaja neid alati sobitada etteantud lahenduskäikudesse. Seetõttu rõhutatakse, et professionaalne praktika sotsiaaltöös ei ole täielikult teoreetiliselt defineeritud, vaid eeldab ka meisterlikkust ja käsitööd (van Ewijk 2018; Payne ja Reith Hall 2021). Teoreetilistele baasteadmistele toetumine võimaldab sotsiaaltöötajal kiirete ühiskondlike muutuste keerises endale kindlaks jääda.
Seega, parema positsiooni saavutamiseks keerukates ja ennustamatutes olukordades on sotsiaaltöötajal vaja nii uurija oskusi, sobivaid isikuomadusi, erialast teadmust kui ka kontekstitaju. Nende küsimustega aitab tegeleda kriitiline reflekteerimine. Tõsi, oma kogemuste analüüsiks võib aega nappida, kuid arvestades selle loomuomast osa sotsiaaltöötaja igapäevatöös, peaks see kuuluma elukestva õppe juurde, et „mina ise” ei kaoks ära keerukas maailmas, kus igapäevatöö ja õppimine põimuvad. (Ruch 2002 ja 2016)
Reflekteerimise vajadus ja võimalused
Töö keerukates olukordades ja pidev kaalutlemine eetiliste dilemmade üle tõstab esiplaanile professionaalse sotsiaaltöötaja ühe põhikompetentsi: kriitilise reflekteerimise kui professionaalse mõtlemise, asjatundlikkuse ja eneseteadlikkuse kujunemise eelduse. Rõhutades refleksiooni olulisust professionaalses töös, selgitab Schön (1983), et selle tulemusena saab inimene teadlikuks oma tegevuse motiivideks olevatest sügavamatest väärtustest, uskumustest ja arusaamadest: tekib võimalus mõista faktiteadmiste ja intuitiivsete teadmiste lõhet. Stan Houstoni (2021) sõnul eeldab järjest keerulisem maailm inimeste käitumise ja sotsiaalsete olukordade palju sügavamat mõistmist, isegi metateoreetilist uurimist. Houston pakub reflekteerimise ehk professionaalse mõtiskluse raamistikuks Bourdieu[1] mõisteid habitus, väli ja sotsiaalne kapital (Bourdieu 2003, 25). Habitus tähistab nii indiviidide kui ka gruppide käitumismustreid, harjumusi ning väärtushinnanguid, mis on elu jooksul, mineviku, oleviku ja ümbritsevate struktuuride mõjul kujunenud ning õpitud. Vaja on personaalsete väärtuste, suhtumise ja taju reflekteerimist, et mõista, kuidas need mõjutavad otsuseid ja tegevust. Veelgi enam, väärtuste ja uskumuste mõistmisel tuleb tähelepanu pöörata sotsialiseerumise, haridustee, soolise kuuluvuse ja eelkõige sotsiaalse klassi mõjutustele.
Harjutus
Mõistke oma väärtusi ja uskumusi ning nende kujunemist
Selle harjutuse abil saab õppida reflekteerimist, et mõista, kuidas perekondlik taust (sh suhted peres, väärkohtlemise või vägivalla kogemine), haridustee (sh ligipääs haridusele, pereliikmete tugi õppimisel), sooline kuuluvus (sh mehe või naisena elamise tajumine mugava või piiravana enda väljendamisel), sotsiaalne kuuluvus ( sh nt kasvamine turvalises kogukonnas, piisav tugi, kasvamine linnas või maal) on kujundanud teie väärtusi ja käitumist. Refleksiooni küsimused võiksid olla näiteks järgmised.
- Kuidas on eespool nimetatud tegurid kujundanud minu käitumismustreid, kultuurilist identiteeti ja sotsiaalpoliitilisi hoiakud (nt kuidas ma suhtun pagulasperedesse või inimestesse, kes pikka aega ei leia tööd)?
- Milline võiks olla minu tajude pime ala või millised tajud on minu eest peidetud, kas on midagi, mida teised tajuvad, kuid ma ise ei taju?
- Kas võib juhtuda, et olen inimeste vastu kasutanud sümboolset vägivalda, see tähendab käitunud alateadlikult nii, et see võis põhjustada neil häbitunnet ja enesesüüdistamist?
Habituse kujunemises rõhutab Bourdieu „välja” osa. Väli on Bourdieu järgi struktureeritud sotsiaalne ruum, mis tähistab erinevaid elu- ja tegevusvaldkondi, kus indiviidid ehk sotsiaalsed agendid tegutsevad. Habitus on ühtaegu väljaspetsiifiliselt loodud, kuid toodab ka ise väljasid. Reflekteerimine aitab sotsiaaltöötajatel mõista, kuidas kujundab nende professionaalset tegevust väli, kus nad tegutsevad
Harjutus
Tundke töö piiranguid ja jätke jumalaga kõigi probleemide lahendamise võimalusega
See harjutus aitab samuti harjutada reflekteerimist, et mõista, kuidas väli, kus te töötate, võib kujundada teie tegutsemisvõimalusi. Refleksiooni küsimused võiksid olla näiteks järgmised.
- Kas tunnete, et teid väärtustatakse töökohal või kogukonnas? Kas olete sellise olukorraga rahul? Kas tegemist on positiivse stressiga või on selles rollis olemine teile pingeline?
- Millistele sotsiaaltöö valdkondadele ja sihtrühmadele pööratakse teie organisatsioonis rohkem tähelepanu? Kes võivad jääda varju? Kas see rahuldab teid või tekitab tööülesannete täitmisel raskusi?
Bourdieu järgi määrab indiviidi või rühma koha väljal tema majanduslik, kultuuriline või sotsiaalne kapital kui teatav materiaalsete ja sotsiaalsete vahendite kogum, mis aitab grupil või indiviidil teistega võrreldes paremini toime tulla. Eri kapitalidega ja nende koguhulgaga käib kaasas teatav elustiil ning maitseotsustused (ibid).
Sotsiaalse kapitali selgitamisel lähtub Bourdieu inimese võimalustest, mis sõltuvad tihti võrgustikest, kuhu kuulutakse. Sotsiaalset kapitali võib mõista kui väärtust, mis omandatakse isiklike sidemete kaudu, nagu perekonda, klubidesse, võrgustikesse kuulumine. Tähtis on mõista, et inimese toimetulek ja edu oleneb tihti sellest, millistesse võrgustikesse ta kuulub. Toetavad sotsiaalsed sidemed võivad viia töökoha leidmiseni, info saamise ja isegi investeeringuteni. Ehkki haldusreform tekitas Eestis suuremad kohalikud omavalitsused, on meil piirkondi, kus sotsiaaltöötaja töötab iga päev üksinda, eemal kolleegide võrgustikust.
Houston (2021) defineerib kriitilist reflekteerimist kui protsessi, kus pidevalt mõtiskletakse selle üle, kuidas habitus, väli, kapital praktikat raamistavad. Houston osutab probleemile, et kui me ei mõtle oma isiklikule ja ametialasele habitusele ega professionaalsele väljale, kus see on kinnistunud, on oht korrata erapoolikuid arusaamu, mida on juurutanud kutsealane koolitus, praktika või erialased kogemused.
Reflekteerimise tähtsust rõhutavad kirjutised ei ole Eesti sotsiaaltöötajatele võõrad, vastupidi, ka varem on väidetud, et refleksioon on professionaliseerumise ja professionaalse töö oluline osa (van Ewijk 2016; Wilken 2016; Selg 2008; Kiik 2008). Need kirjutised seovad ühte narratiivi sotsiaaltööle esitatavad ootused ja nõuded, ennustamatud olukorrad ning moraalse kaalutlemise, tunnistades seega sotsiaaltöö praktika eripära ja mitmetahulisust. Lisaks rõhutatakse neis kriitilis-refleksiivse hoiaku tähtsust teadmiste ühendamisel ja arendamisel, et valida välja kohased käsitlused.
Piire tundev ja seadev sotsiaaltöötaja kui koosloome eeskuju
Professionaalset ja ka oma tervisest hoolivat pühenduvat sotsiaaltöötajat võiks lihtsalt heategevusega tegelejatest eristada ka piiride seadmise oskus, mis on sotsiaaltöös väga tähtis. Sotsiaaltöötaja avatud olek ei tähenda automaatselt kohustust kõiki inimesi alati ja igas olukorras „ära aidata”. Iseendas piiride seadmine ja pidev dialoog „millal milline valik teha ja mida öelda” on sotsiaaltöötaja töös läbiv, kui mitte öelda loomuomane mõtteprotsess.
Superviisoritele teevad muret piire mitte seadvad sotsiaaltöötajad, kes sageli ei soovi seda tunnistada, sest vajalik olemise tunne kaalub tihti üle oskuse öelda „ei”. Kui sotsiaaltööd teha ööpäev läbi, võib juhtuda, et läbipõlemine töös jätab sotsiaaltöötaja ilma ka kõigest muust, mida ta on varem nautinud. Niisugune töötaja on ka kehv eeskuju. Küsimusi tekitab sellise sotsiaaltöö kvaliteet. Sotsiaaltöötaja peamisi oskusi on ärgitada ja inimesi kaasata, mis nõuab energiat ja pädevust, mitte väsinud või läbipõlenud ametnikku. Inimestega koos tegutsemine aitab sotsiaaltöötajal tööaega paremini kasutada ja tekitab usaldusliku suhte kogukonnaga.
„Erialaharidus ja uurimisoskused aitavad sotsiaaltöötajal infot hallata, hõlbustavad otsustamist.”
Kujutame näiteks ette, et sotsiaaltöötaja juurde tuleb kümmekond inimest sooviga ehitada matkarada või korda teha mõni omavalitsuse käsutuses olev ruum, et hakata koos käima, või osutada mõnda teenust äpi kaudu. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab? Tihti võib tunduda, et osalemine kogukonna hüvanguks nõuaks justkui lisaenergiat ja on n-ö ajaröövel. Sama on väidetud ka võrgustikutöö ja koostöö kohta, et ühest küljest aitab võrgustikutöö leida alternatiive probleemide lahendamisel, kuid teisalt võib see olla ajamahukas. Samas aitab võrgustikutööst ehk paremini aimu saada see, kui kasutame eraldi sõnapaare töövõrgustik ja võrgustikutöö (ingl working net ja networking). Neid mõisteid lahutades muutub ka sõnade sisu ehk siis rõhuasetus. Sama võiks kasutada ka sõna „koostöö” kohta, ehk mõelda sellest kui tööst koos ja koosloomest kui loomisest koos.
Võib aga juhtuda, et oma huvitavate ideede pakkumiseks ei koputa sotsiaaltöötaja uksele keegi. Siis tasub mõelda, kas ja kui tihti kontorist väljas käiakse, ja kui käiakse, siis miks ja kuidas.
Koosloome ja loovad ning spontaansed ja suhetel põhinevad lähenemised on alguse saanud vastuseisust neoliberaalsele diskursusele, et taasavastada professionaalsusel, suhetel ning interaktsioonil põhinev sotsiaaltöö. Koosloomelise tegevuse on sotsiaaltöö keskmesse seadnud ühest küljest kogukondade aktiivsus ja teisest küljest äratundmine, et inimesed on tähtsamad kui süsteem ning innovatsiooni tuleb heas mõttes ära kasutada inimeste hüvanguks. Mitu riiki on läbinud või läbimas n-ö õnneinstruktorite ja heolumeistrite järku, kus sotsiaaltööle otsitakse kohasemat nime, et tuua see inimesele lähemale.
Tihti eeldab koosloome interaktiivsete vahendite, platvormide ning struktuuride ja funktsioonide ristkasutust ehk koos luuakse midagi, milleks on vaja uuele avatust ning head suhtlemis- ja kohanemisvõimet, pidevat arengusoovi, valmisolekut muutusteks. Siin on pühendumus seotud sotsiaaltöö eetiliste printsiipide järgmisega, näiteks tuleb ka e-teenuste loomisel arvestada inimese enesemääramise õigust või unikaalsust. Koosloomes võib kujuneda uus teenus, võib rajada hoone, alustada tegevust, ellu viia mõtte, mida tavapärastes tingimustes või ühe inimese eestvõttel poleks juhtunud.
Kokkuvõte
Alustasime arutelu mõistete „pühendumus” ja „professionaalsus” täpsustamisega. Leidsime, et sotsiaaltöötaja, nagu ka teiste abistavate elukutsete esindajad, peab olema selles töös hea ning pühendunud ehk tal peavad olema eriteadmistele ja -oskustele lisaks ka sobivad isikuomadused. Pühendunud, lahkel, avatud, soojal ja sõbralikul sotsiaaltöötajal, kes otsustamisel toetub praktilisele kogemusele ja moraalsetele kaalutlustele, on head eeldused kujuneda oma ala professionaaliks ning teha head tööd, kasutades erinevaid meetodeid ja teoreetilisi teadmisi. See on oluline, et põhjendada oma otsuseid ja tegevust, aga ka seetõttu, et elame järjest keerulisemates sotsiaalsetes oludes, kus on vaja mitmekesiseid põhjalikke teadmisi.
„Koosloomeline tegevus on jõudnud sotsiaaltöö keskmesse tänu äratundmisele, et inimesed on tähtsamad kui süsteem.”
Pühendumus ja professionaalsus eeldab, et tuntakse inimese ja ühiskonna koostoimet ning osatakse ära tabada hetk, mil olukord muutub keeruliseks. Kasulik võib olla sügavam huvi käitumist ja sotsiaalseid olukordi kujundavate metateooriate vastu. Arutleda võiks, kuidas kujunevad minu isiklikud väärtused ja uskumused, kuidas väli, kus ma tegutsen, kujundab minu identiteeti ja professionaalset praktikat, milline on selle mõju neile, kelle heaks ma iga päev töötan. Professionaalne ei saa olla pühendumata ja vastupidi, pühendumus eeldab ka professionaalsust.
Sotsiaaltöö praktika kujuneb asjaosaliste koostöös igas olukorras üha uuesti, praktika käigus valitakse tegevused, mis kõige paremini aitavad eesmärke saavutada ja inimeste heaolu parandada. Vaja on refleksiooni ja nii soovitame sotsiaaltöötajatel julgemini endalt küsida: „Kas ma tunnen piisavat pühendumust sotsiaaltööd tehes?” Kriitiline reflekteerimine võimaldab mõista ideid ja eeldusi väga erinevatest vaatenurkadest. Koostööd tehes, rühmatöö oskusi vallates ja kogukonda tundes on sotsiaaltöötajal võimalik teha palju nii üksikisiku kui ka kogukonna heaks. Rohkem peab väärtustama sotsiaaltöö pädevuste hulka kuuluvat oskust analüüsida iseenda tegutsemist professionaalina, et kujundada teadlik professionaalse sotsiaaltöö praktika.
Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 4/2021
[1] Pierre Bourdieu (1930–2002) on silmapaistvamaid ja mõjukamaid ühiskonnateadlasi Max Weberi ja Émilie Durkheimi kõrval. Bourdieu formuleeris mitu omavahel seotud seisukohta mõistetena, mis aitavad paremini käsitada sotsiaalse maailma toimimisviise ja süvastruktuuri. Neist tuntumad on habitus, väli ja kapital. Nende käsitluste tundmine ja mõistete vastasmõjust arusaamine aitab sotsiaaltöö praktikul inimeste mõttemaailma paremini sisse elada.
Viidatud allikad
Aavik, T., Keerus, K., Lõuk, K., Nõmper, A., Pevkur, A., Saarniit, L., Simm, K., Sutrop, M., Tõnisaar, M., Vaher, A., Volt, I. (2016). Eetikakoodeksid – mis nad on ja kuidas neid välja töötada ning rakendada? Raamatus: Sutrop, M. (koost.) Eetikakoodeksid. Väärtused, normid ja eetilised dilemmad, 11–52.
Bourdieu, P. (2003). Praktilised põhjused. Teoteooriast. Tänapäev.
Collingridge, M., Curry, S. (2020). Ethical Practice in Social Work: An applied approach. New York: Routledge.
Houston, S. (2021). Theorizing social work in the domains of culture, politics and society. Raamatus: Payne, M., Reith-Hall, E. (toim.) The Routledge Handbook of Social Work Theory. Routledge Internatioal Handbooks. New York: Routledge, 55–67.
Howe, D. (2014). The Compleat Social Worker. London: Palgrave Macmillan.
Kiik, R. (2008). Rohkem refleksiivset praktikat. Sotsiaaltöö 1, 37–38.
Kõre, J. (2021). Kuidas leida tuge sotsiaaltöö teooriatest? Praktiku vaatenurk. Sotsiaaltöö 2, 58–66.
Mitendorf, A. (2015). Sotsiaaltöö neoliberaalsete vaadetega ühiskonnas: Pierre Bourdieu käsitlus ja kultuuritundliku sotsiaaltöö praktika. Sotsiaaltöö 2, 32−37.
Meyer, J. P., Espinoza, J. A. (2016). Occupational commitment. Raamatus: Meyer, J. P. (toim.) Handbook of Employee Commitment. Cheltenham: Edward Elgar Publishing.
Nesje, K. (2016). Personality and Professional commitment of students in nursing, social work, and teaching: A comparative survey. International Journal of Nursing Studies, 53, 173–181.
Payne, M. (1995). Tänapäeva sotsiaaltöö teooria. Tallinn: Sotsiaalministeerium.
Payne, M. (2020). Praktika ja teooria seosed sotsiaaltöös. Sotsiaaltöö 4, 75–83.
Payne, M., Reith-Hall, E. (2021) Social work theory, knowledge and practice. Raamatus: Payne, M., Reith-Hall, E. (toim.) The Routledge Handbook of Social Work Theory. Routledge Internatioal Handbooks. New York: Routledge, 7–17.
Ruch, G. (2002). From triangle to spiral: Reflective practice in social work education, practice and research. Social Work Education, 21 (2), 199–216. DOI: 10.1080/02615470220126435.
Ruch, G. (2016). Relational practices in critical reflection: the role of communication and containment. Raamatus: Fook, J., Collington, V., Ross, F., Ruch, G., West, L. (toim.) Researching Critical Reflection: Multidisciplinary Perspectives. New York: Routledge.
Schön, D. A. (1983). The Reflective Practitioner: How Professionals Think in Action. New York: Basic Books.
Selg, M. (2008) Refleksiivsus ja reflekteerimine pole sünonüümid ega vastandu tõenduspõhisele praktikale. Sotsiaaltöö 4, 48–50.
Strömpl, J., Linno, M., Selg, M. (toim). (2012). Narratiivne lähenemine sotsiaaltööuurimuses. Tartu Ülikooli Kirjastus.
Tulva, T. (toim.) (1992–1994). Sotsiaaltöö küsimusi I–IV. Tallinn: TPÜ.
van Ewijk, H. (2018). Complexity and Social Work. London, New York: Routledge.
van Ewijk, H. (2016). Hea sotsiaaltöötaja on tark inimene. Teoses: Mõtisklusi sotsiaaltööst. Ajakirja Sotsiaaltöö artiklite kogumik, 7–8.
Wilken, J. P. (2016). Oma praktika kujundamine. Sotsiaaltöötaja on oma ala meister. Teoses: Wilken, J. P., van Ewijk, H. Mõtisklusi sotsiaaltööst. Ajakirja Sotsiaaltöö artiklite kogumik, 17–19.