Praktika ja teooria seosed sotsiaaltöös

 

 

 

 

 

 

 

---

Teooria ja praktika ei ole seesugused loomulikud asjad, mida võime ümberringi näha, võtta ja kasutada – need tuleb luua ja keegi peab need omavahel kokku panema. Praktiseerimiseks võib kasutada suhtlemisoskust ja teadmisi maailma kohta, mida on igaühel tänu elukogemusele ja kooliharidusele. Kui aga tuleb teha midagi tõsist ja keerukat ning on soov teha seda hästi, siis tuleb omandada erialateadmisi ning peenhäälestada oma mõistust – see ei ole jõukohane igaühele.

Teooria ja praktika sotsiaalne konstrueerimine

Praktikast ja teooriast mõtlemine algab minu jaoks küsimusest: kes lõi arusaamad ja teadmised, mida me sotsiaaltööd tehes kasutame, ning kus need inimesed tegutsevad? Ainus vastus saab olla, et selle on loonud parimate tööviiside leidmisele ja kasutamisele pühendunud sotsiaaltöötajad oma kogemuste, uuringute ja teadustöö põhjal ning see on toimunud professiooni sees, kolleegide ringis.

Loomulikult ei tule kogu see tarkus – mõistmine, teadmised ja oskused – ainult sotsiaaltööst. Et tegelda sotsiaalsega, on vaja teadmisi selle ühiskonna kultuurist, poliitikast ja sotsiaalsest toimimisest, kus sotsiaaltöötajad oma tööd teevad. Muidu ei ole sotsiaaltöö ühiskonna vajadustele kohane. Selleks peavad ühiskonnas loodud teadmised olema laialdaselt kättesaadavad, eriti sotsiaalteaduste, aga ka kunsti- ja inimteaduste ning loodusteaduste alalt. Ka uusi teadmisi tuleb luua, selleks vajab sotsiaaltöö teadust ning uurimistulemusi.

Järelikult on sotsiaaltöö praktika ja teooria konstrueeritud professiooni sees, toetudes üldistele sotsiaalsetele ja poliitilistele ootustele ning laiale teadmusbaasile. Aga kuidas ja kus see toimub? Üldiselt arvatakse, et praktikat konstrueeritakse eesliinitöös. Eeldatakse, et praktika põhineb teadustöö ja uuringutega loodud teadmistel ja teoreetilistel arusaamadel ning teadmusloome toimub eelkõige kõrgkoolides.

Teadmusloomes osalevad ka mõned sotsiaalvaldkonna asutuste töötajad, kes teevad uurimis- ja arendustööd ning pakuvad praktilise töö tegijatele koolitusi, enesearengu võimalusi ja tööalast tuge. Ka kõrgkoolide õppejõud ja teadurid toetavad üliõpilasi – see kuulub õpetamise ja teadustöö juurde, ning üliõpilased on kohustatud mingil määral osalema praktikas – see kuulub õppimise juurde. Nõnda on õppejõud ja teadurid mingil määral kaasatud praktikasse kõrvuti inimestega, kellele see on põhitöö.

Võime leida palju seoseid, kuid ometi arvab hulk inimesi, et praktika toimub „põllul” ning on konstrueeritud eraldi teooriast, mille konstrueerimine toimub akadeemilises maailmas. See tähendab, et sotsiaaltöö sees arvatakse olevat kaks eraldi seltskonda. Inimesed „põllul” peavad oma kohustuseks praktika arendamist ja on huvitatud eelkõige sellest. Nad käsitavad end eraldi seisvana seltskonnast, kelle põhihuvi on teadmiste ja mõistmise arendamine. Näeme kahte eri huvigruppi ja ka „poliitikat” nende vahel; mõlemad taotlevad sotsiaaltöös suuremat mõjuvõimu. Mõlema sooviks on oma tegevusega mõjutada sotsiaaltöö olemust.

Poole sajandi eest oli teooria ja teadmiste arendamine üldiselt teadlaste pärusmaa, nüüd soovivad ka sotsiaaltöö juhid ja praktikud oma sõna sekka öelda. Toona oli arusaam, et akadeemilises maailmas arendatakse teooriat, mida seejärel rakendatakse praktikasse. Niisiis võib öelda, et „akadeemiapõhist” teooriat rakendati „põllupõhisesse” praktikasse.

Ent teooria sotsiaalse konstrueerimise poliitika juurde kuulub ka seisukoht, et teooriat luuakse praktikas. Seega see, mida inimesed teevad, esindab sotsiaaltööd nii nagu see tegelikkuses on, ning selle teaduslik uurimine ja varasemad töökogemused praktikuna suunavad teadustööle tulnud inimesi seda arendama.

On ka teistsugune vaade, peamiselt Põhjamaades, mille kohaselt toimub teooria ja praktika konstrueerimine teineteisest eraldi: sotsiaaltöö on teoreetiline konstrukt ning see on eraldi, samaväärsena on olemas ka praktikakonstrukt. Sellest vaatenurgast uuritakse nende vastastiktoimet.

Kõik need väitlused lihtsustavad omal moel teooria ja praktika seoseid. Nad näivad ütlevat, et on kaks riiki, teooria ja praktika, ning neid eraldab jõgi või ookean, nii et tuleb välja mõelda mingi vahend nende riikide ühendamiseks. Teooria ja praktika vahel ei ole loomulikku seost, see tuleb luua. Tuleb ehitada sild nende eraldatud riikide vahele; poliitika käib selle ümber, millised on need eraldatud riigid ja milline ühendusviis rajada.

Väidan selles artiklis, et teooria ja praktika erimeelsuspoliitika on üleliia lihtsustav ning tuleb otsida mitmekülgsemaid viise teooria ja praktika seoste mõistmiseks. Alustan teooria ja selle kasutamise uurimisest. See näitab, kust tulevad raskused, mida mõned inimesed kogevad. Seejärel käsitlen juhtimislikest ja institutsioonide huvidest lähtuvat kriitikat teooria suhtes. Lõpuks uurin mitmete uute teoreetiliste lähenemiste püüdeid siduda teooriat ja praktikat kasutoovalt.

Sotsiaaltöö teooriapoliitika

Alustuseks uurime teooria eri tahke ning seda, kuidas käsitletakse praktikat ja selle seoseid teooriaga tänapäeva sotsiaaltöökirjanduses. Esimesena tasub tähelepanu pöörata „formaalse” ja „mitteformaalse” teooria eristamisele (Sibeon 1990, 34): formaalne teooria on raiutud raamatusse ning läbi väideldud professionaalses kogukonnas ja akadeemilistes töödes, seevastu „mitteformaalne” teooria hõlmab ühiskonnas levinud ja sotsiaaltöötajate igapäevastel kogemustel põhinevaid üldisi arusaamu.

Sotsiaaltöö juhtide etteheide formaalsele teooriale on, et see põhineb sotsiaalteaduslikel teooriatel ega haaku tavaliste inimeste argipäevakogemustega. Akadeemiline kogukond heidab mitteformaalsele teooriale ette, et see on struktureerimata, rangelt testimata ning võib meid alt vedada.

Sibeon (1990) kirjeldas kolme tüüpi teooriaid.

• Sotsiaaltöö eneseseletusteooriad selgitavad, mis on sotsiaaltöö, ning esindavad sotsiaaltöö tähenduse diskursust. Diskursused on erimeelsused, mida näeme ja kuuleme artiklite ja konverentside väitlustes, kuid need väljenduvad ka sotsiaaltöö tegemise eri viisides. Seega osaletakse diskursuses ka oma töötamisviisiga, mitte ainult akadeemiliste ettekannete ja kirjutistega.
• Sotsiaaltöö praktikateooriad selgitavad, kuidas teha sotsiaaltööd. Need rajanevad eneseseletusteooriatel ning ütlevad: „Kui sotsiaaltöö on selline ning need on ta eesmärgid, siis siin on mõned mõtted, kuidas töötada, et neid eesmärke saavutada.” Need teooriad on akadeemilise maailma ja praktika keeruka vastastiktoime tulemus. 
• Teooriad sotsiaalse maailma kohta selgitavad sotsiaalseid olukordi, millega sotsiaaltöötajad tegelevad. Sibeon nimetas neid kliendimaailma teooriateks, et rõhutada: jutt on maailmast, mida kliendid kogevad. Avardan seda mõistet, viidates laialdastele teadmistele, mida sotsiaaltöö ilmselgelt kasutab, et selgitada nende ühiskondade olemust ja struktuuri, milles me elame. Kõnealused ideed on pärit peamiselt akadeemilisest maailmast, kuid oma mõju on ka üldkultuurilistel tähendustel, mis keerlevad poliitilistes, avalikes ja sotsiaalvaldkonna väitlustes.

Igaüks neist teooria tahkudest toidab segadust, mis inimestel on praktika ja teooria seoste mõistmisel. Sotsiaalvaldkonna asutused, poliitikakujundajad ja valdkonna juhid soovivad, et saaksid sotsiaaltööd määratleda kooskõlas oma poliitiliste taotluste ja eesmärkidega. Seda näeme sageli valitsuse ülevaadetes ja teenusepakkujate aruannetes. Sotsiaaltöötajad omakorda koostavad märgukirju, et öelda, mis on nende arvates sotsiaaltöö ja milliseks see võiks saada.

Üks näide on sotsiaaltöö üleilmne definitsioon (IFSW 2014), mille taga seisavad rahvusvahelised sotsiaaltöö organisatsioonid. See võimaldab eri riikides ja teenusevaldkondades erinevaid tõlgendusi, kuid eelkõige püüab see olla koordineeriv ja lobitöö dokument. Definitsioon püüab luua sotsiaaltöötajate seas ühtset arusaama, mida seada esiplaanile ja kaitsta, kui on vaja esindada sotsiaaltööd eri koostöösuhetes ja avalikkuses. Lobitöö dokumendina annab see põhiideed, millele toetuda väitlustes kõrgemate otsustajate ja praktikutega, kui on vaja selgitada, mida sotsiaaltööst mõeldes silmas peetakse.

Definitsioon seab avarad piirid, sest peab katma kogu maailma sotsiaaltöötegijad ja süsteemid, ning piir on ka kõrgel, väljendades sotsiaaltööga seotud auahneid plaane, millega kõik loomulikult ei nõustu.

Kõik need definitsioonid, mis on kirjas paljudes raamatutes ja artiklites ning mida on sõnastanud mitmesugused professionaalsed sotsiaaltööorganisatsioonid algusaegadest peale, ei ole lõplikud, vaid hetkevajadusest lähtuvad seisukohavõtud. Sageli tekivad need kahtlemise ajal, muutusi tunnetades, et tugevdada uut positsiooni või toetada olemasolevat. Vaadates sotsiaaltöö eneseseletusteooriaid, peame järelikult küsima, kes kõnealuse teooria lõi, millised olid loojate taotlused ja ka seda, mida meile ütleb selle sisu.

Ka praktikateooriates näeme pingeid eri huvide vahel. Need teooriad on sageli mugandatud sotsiaaltöö tarbeks psühholoogia jt sotsiaalteaduste teooriatest või arendatud teaduslikus uurimistöös. Juhtide ja praktikute jaoks on nende soovitused sageli liiga üldised ega haaku õigusliku ja haldusraamistikuga, milles teenusepakkujad tegutsevad. Paljud asutused on seepärast loonud oma vastutusalale kohased meetodid ja menetlusviisid, mis aga ei pruugi olla kooskõlas sotsiaaltöö praktikateooriates soovitatuga.

Vahel määratletakse sotsiaalvaldkonna asutuste tööjuhistes soovitud tulemused ilma, et sotsiaaltöötajale öeldaks, kuidas neid saavutada, ning et klientidega inimlikult suhelda, kasutabki sotsiaaltöötaja mõnd praktikateooria elementi.

Sotsiaalset maailma käsitlevatest teooriatest on sotsiaaltöös vahel väga palju abi, sest neis on teadmisi, mis haakuvad otseselt praktika muredega. Näiteks kui töötasin hospiitsis, oli mul abi meditsiinilistest teadmistest suremisprotsessi kohta ja leinaalasest uurimusest. Paljud lastekaitsetöötajad kasutavad teadmisi laste arengust ja uurimistulemusi vanemluse mudelite kohta. Niisamuti võivad ka teadmised vaimuhaigustest või dementsusest anda otseseid juhiseid tööks kindlate kliendirühmadega.

Ent töötaja jaoks on nende teadmiste miinuspool selles, et need käivad klientide kohta ega ütle, mida klientidega ette võtta. Teooria ümber toimuvas poliitilises arutelus käiakse välja täiesti asjakohaseid uurimistulemusi, mis annavad praktikale suuna. Praktikud peavad neid suuniseid järgima, kuid see ei aita neil teha oma tööd.

Siit jõuame küsimuseni, kuidas võiks teooria olla kasulik. Paljudes tekstides esitatud teooria kasutamise põhjenduste analüüs (Payne, 2021) näitas, et teooria rakendamise poolt on üldiselt neli argumenti.

• Teooria aitab mõista ja vaidlustada eri ideid. See on tähtis, sest teooria võib olla ilmutuslik, tuua päevavalgele ja selgitada asju, mis ei pruugi olla silmnähtavad.
• Teooria aitab selgitada ja mõista. See on tähtis, sest teooria aitab luua korda keerukas maailmas. Sotsiaaltöötajad tegelevad keeruka inimkäitumisega ja keerukate nähtustega ning peavad suutma otsustada, millele keskenduda.
• Teooria aitab praktikat korrastada, struktureerida. See on tähtis, sest teooria süstematiseerib ideid ja uurimistulemusi, mis pakuvad juhiseid toimimiseks keerukates olukordades.
• Teooria aitab olla oma töö eest vastutav, kõrge enesedistsipliiniga professionaal. See on tähtis, sest klientidel, kolleegidel ja asutustel on õigus eeldada, et töötajad suudavad õigustada ja selgitada, mida ja miks nad teevad.

Vaadates sotsiaaltöö teooriapoliitikat, võime ikka ja jälle näha, et mõni pakutud kasutusviis pigem ei aita praktikuid. Asutused ja juhid ei hooli sellest, et nende töötajad tahavad suunistest aru saada ning tulla toime keerukates oludes ja neid mõista. Juhid tahavad, et tööülesandeid täidetaks tulemuslikult. Nad võivad küll tervitada oma töötajate vastutavust ja distsipliini, kuid ainult oma otseste ülesannete ja asutuse kohustuste piires, teooria mõistmine on kõrvaline.

Juhid eelistavad pigem selgust ja kuulekust, mitte vastuolusid ja väitlusi. Näib, et eesmärk kasutada teooriat on püstitatud toetama akadeemilist kogukonda töötajate harimisel ja arendamisel, kuid sotsiaalvaldkonna asutuste kohustustega see eriti ei haaku.

Sageli on praktikateoorias ette nähtud keerukas lähenemine ja analüüs vastuolus teenusepakkuja sooviga teha oma vastutusalasse sobivaid selgepiirilisi hindamisi. Ent teooria sotsiaalse konstrueerimise poliitika sunnib küsima, mida võiksid soovida kliendid ja nende perekonnad või inimesed, kes kasutavad teenuseid, ja ka laiem avalikkus. Uuringud näitavad, et nad soovivad praktikutega väärikaid ja toetavaid suhteid, kuid vähem huvitab neid, mida sotsiaaltöötajad tegelikult teevad, peaasi, et see tagaks edu.

Vastutavus kätkeb nende jaoks pigem inimlikkuses ja tõhususes, mitte töötaja soovis mõista, mida ta teeb ja miks. Klientidele on tähtis ka see, et protsess oleks selgepiiriline ja otsustamine läbipaistev ning ressursside jaotus õiglane, kuid praktikateooria ei ole vastutavuse vaatenurgast nii tähtis, kui kipume seda arvama.

Kriitiline vaade sotsiaaltööteooriale

Teooriakasutuse poliitika viib teooria kritiseerimisele, mis lähtub eri vaatenurkadest ja rikub seda head, mida teooria võiks pakkuda. Sageli sisaldab kriitika järgmisi punkte.

• Nii asutused kui ka töötajad soovivad teoorialt praktika jaoks lihtsat ja selget struktuuri. Sageli peavad nad teooriat keerukaks, raskesti mõistetavaks ja liiga üldistavaks.
• Teisalt leitakse, et teooria pakub ühe vaatenurga, millest aga pole abi kõigis keerukates olukordades, millega peavad asutused ja praktikud toime tulema.
• Teooriaid on palju ja need pakuvad vastuolulisi selgitusi, mille seast on raske valida sobivat. Selleks on vaja teavet, aega ja vahendeid, mida asutustel ja praktikutel napib. Põnevana tunduvad teooriad on kirjutatud keerukas keeles ning nende viis elu tõlgendada ei haaku oludega, millega peavad toime tulema asutused ja praktikud.
• Mõne teooria keel ja ideed tekitavad asutustes ja praktikutes tunde, et teooria eesmärk on muuta töö nende jaoks keerukaks ning luua professionaalset salapära*, selle asemel et selgitada klientidele ja avalikkusele arusaadaval moel, mida sotsiaaltöötajad teevad.
• Mitte ainult asutuste töökord ja kohustused ei piira teooria kasutamist. Ka teooria piirab mõnikord sotsiaaltöötajate tegevust ega luba kasutada loovust. Sotsiaaltöötajail võib olla kohustus järgida keerukaid juhiseid, nagu näiteks kognitiivse käitumisteraapia puhul, või kasutada ideid, mis ei näi selles olukorras loomulikud, nagu psühhodünaamilise teooria puhul.

Praktikud peavad suutma vastutada neis olukordades, millega nad tegelevad, improviseerida ja tegutseda loovalt, kuid teooria piirab selleks vajalikku paindlikkust.

Vastupidine lähenemisviis: praktikalt teooriale

Teooriapoliitika ja teooriakriitika viib sageli mõttele, et teooria rakendamise asemel praktikas oleks mõistlikum muuta mõjusuund vastupidiseks: praktika peaks toitma teooriat. Lähenemisviis „praktikalt teooriale” vaidlustab deduktiivse mudeli, mis ütleb, et teooria tuleb viia praktikasse, ning väidab, et hoopis praktika peab looma teooriat.

Traditsioonilise deduktiivse vaate kohaselt mõjutavad üldised ideed ühiskonnas praktikateooriaid, milles on välja töötatud tegevusjuhised nende ideede elluviimiseks. Praktikateooriad on praktikas testitud ning kui need ei tööta, siis tuleb neist loobuda. Toetada ja rakendada tuleb edukaid teooriaid. See on akadeemiline vaade teooriapoliitikale: uuringute abil ideid testida ja võtta edukad kasutusele.

Teekond „praktikalt teooriale” näeb teooria loomiseks ette induktiivseid meetodeid. Et otsustada, mis töötab, soovitatakse praktikuil koguda ideid oma praktikast ning praktikateooria loomiseks tuleb neid testida. Selle tulemusena saame teada teooriad, mis on praktika jaoks väärtuslikud ning teooriate asjakohasuse jõud teeb need sobivaks uute meetmete väljatöötamisel või otsustamisel, kuidas ühiskonnas mingit probleemi lahendada.

Nii deduktiivse kui ka induktiivse teoorialoomega on omad probleemid. Deduktiivse mudeli vastased väidavad, et uue teooria arendamine on sotsiaaltöö jaoks liiga aeglane, ning et teooriate üldised mustrid on sarnased alates 1970. aastatest, mil ilmus esimene teooriaid võrdlev uurimus. See näitab, et ebarahuldavaks tunnistatud teooriaid ei ole kõrvale heidetud ning inimesed püsivad ustavatena laiadele teooriakogumitele nagu kognitiivne käitumisteraapia või psühhodünaamilised teooriad.

Enamgi veel, praegu põhinevad uurimused suuresti ametlikel allikatel ja lähtuvad sotsiaalvaldkonna asutuste ja valitsuse algatustest, selle asemel et uurida praktikateooriate paikapidavust, seega areneb teooria uurimine üsna aeglaselt.

Ka induktiivne mudel ei ole probleemideta. Praktika põhjal teooria loomise teel on palju kive ja kände. Praktikutel ei ole üldiselt mõjuvõimu, oskusi või aega praktikaalasteks algatusteks, uuringute tegemiseks innovaatilistele lahendustele kinnituse leidmiseks ning publikatsioonide kirjutamiseks ja läbisurumiseks, et anda oma panus teooria arendamisse. Et neile raskustele vastu seista, võib kasutada järgmisi võimalusi.

• Seada sotsiaaltöötajate akrediteerimise või registreerimise üheks tingimuseks, et nad demonstreerivad oma praktika hindamise oskust. Sotsiaaltöötajate esitatud teavet analüüsitakse ja hinnatakse kooskõlas pideva professionaalse arengu nõuetega, mis on üldtuntud erialase akrediteerimise ja registreerimise süsteemides**.
• Kohustada teenusepakkujaid toetama praktika uurimist ja hindamist ning kehtestama uuringute plaanimise ja neile eetilise hinnangu andmise kord, nii nagu see on tavaline tervishoius. Võib olla ka nõue, et kõigi teenusepakkuja tegevuste juures peab olema ette nähtud aeg ja professionaalne toetus hindamiseks ja uurimistööks.
• Pingutada hindamisele ja uurimistööle kõrge poliitilise ja avaliku toetuse saamise nimel, näiteks kasutades premeerimise ja akrediteerimise süsteeme.
• Tutvustada asutuse või piirkondlikel konverentsidel toimimisviise, mille hindamiseks ja uurimiseks tehtud pingutused väärivad professionaalset ja avalikku tunnustust.
• Korraldada sotsiaaltöötajaile koolitusi lühitutvustuste ja artiklite kirjutamiseks ning toetada nende avaldamist ajakirjades.
• Muuta heaks tavaks hindamis- ja uurimistegevuste tutvustamine ajakirjades, internetis ja konverentsidel koostöös sotsiaalvaldkonna teenusepakkujate assotsiatsiooniga.
• Koondada hindamis- ja uurimistegevuste tulemused süsteemseteks ülevaadeteks, avaldada need ning tunnustada asutusi ja spetsialiste.

Paljud neist tegevustest on tervishoiu- ja õigussüsteemis tavalised. Miks siis mitte sotsiaaltöö asutustes?

Teoorialt praktika uuendamiseks

Teine viis teooria ja praktika suhte arendamiseks on deduktiivne lähenemine – alustada teooriast ja kasutada seda praktikas. Pakun mõned mõtted selle võimalustest.

Esiteks, praktikateoorias toimuvad arengud nii uue teooria loomise kui ka olemasolevate teooriate täiustamiseks. Viimase kahe kümnendi jooksul on tulnud laialt kasutusele positiivsel psühholoogial ja sotsiaalse konstrueerimise ideedel, teadvelolekul, narratiivi-ideel, lahenduskesksusel ja tugevustel põhinevad teooriad ning motiveeriv intervjueerimine, arendatuna otseselt sotsiaaltöö jaoks, mitte kliinilise psühholoogia mudelitena.

Mõnikord sobivad need sotsiaaltöösse eriti hästi. Näiteks motiveeriv intervjueerimine pakub kasulikke võtteid tööks klientidega, kellega kontakti saamine ja kelle abistamine on raske. Uus valdkond on ökoloogiline ehk roheline praktika – seda on arendatud vastusena olulistele sotsiaalsetele teemadele avalikes väitlustes.

Edasi arenevad ka juba väljakujunenud teooriate valdkonnad. Näiteks psühhodünaamilises teoorias on arendatud suhete külge, mis sobib sotsiaaltöösse eriti hästi, ja ka kiindumusteooriat on uurimuste toel edasi arendatud. Oluline teooriaareng on toimunud sotsiaalse õigluse suunal ning kriitiline, feministlik ja rõhumisvastane*** teooria on pälvinud rohket tähelepanu. Muutunud on lähenemisnurgad paljudele pikalt tuntud teooriasuundadele.

Üks näide on kasvav keskendumine privileegidele rõhumisvastases teoorias, teine aga intersektsionaalse teooria arendamine, mis uurib, kuidas erisugused sotsiaalse rõhumise vormid üksteist mõjutavad ja kujundavad keerukaid reaktsioone. Keerukuse ja kaose teooria kui süsteemiteooria edasiarendus saab viimasel ajal samuti rohkesti tähelepanu (Payne 2021).

Teiseks, vaatenurk praktikateooriatele hakkas muutuma kahekümnenda sajandi lõpus. Näiteks kaasatakse ja võetakse kasutusele väärtuselised mõisted nagu väärikus, austus, iseseisvus, sõltumatus ja vaimsus, arendades nõnda meie arusaama praktikateooriatest ja sellest, millest need peaksid koosnema. Samuti on praktikateooriatega ühendatud kindlaid kliendigruppe ja teenuseid käsitlevad teooriad, et tuua sotsiaaltöösse vajalikke uuendusi, eriti üldiste praktikateooriatega vähehõlmatud gruppide jaoks. On leitud uusi viise, kuidas vastata perekondade ja eakate vajadustele ning käsitada vaimupuuet – need on esitatud ka hiljutistes teooriaülevaadetes (nt Payne ja Reith-Hall 2019).

Kolmandaks, arenenud on ka õpetamine. Olemasolevate praktikateooriate kasutamist aitavad paremini tutvustada infotehnoloogial põhinevad näitlikustamisvahendid ja teised uuendused (Payne 2020). Need muutused ennustavad uusi teoreetilisi ideid ja uusi õppetingimusi praktika katsetamiseks, sarnasele sellele, kuidas videotehnika võeti kasutusele oskuste arendamiseks üks põlvkond tagasi.

Neljandaks, mitmed teooriaarengud püüavad kasutada sotsiaalteaduste ideid otseselt sotsiaaltöö praktikas, tõlkimata neid praktikateooriateks, nt võim, erinevus, sotsiaalne kapital ja dekonstrueerimine. Teoreetiline töö teemadega nagu keha, ruum ja aeg on samuti sotsiaaltöö praktikasse otse üle võetud. Sellega seoses on paljud autorid toonud sotsiaaltöösse ideid filosoofidelt ja sotsioloogidelt nagu nagu Bourdieu, Butler, Giddens, Gramsci, Habermas ja Wacquant (Garrett 2018; Gray ja Webb 2013; Hodgson ja Watts 2017).

Kokkuvõte

Soovitan mitte lasta end eksitada endisaegsest steriilsest teooriapoliitikast. Teooria loomes on uusi arenguid, mis jätkuvalt avardavad sotsiaaltöötajaile avatud võimalusi, ning ka väljakujunenud teooriates on uusi arenguid, mis on hea pinnas innovatsiooniks. Olen seisukohal, et hädasti on vaja ümber mõtestada praktika uurimine sotsiaalvaldkonna asutustes ja tagada, et uurimis- ja hindamissüsteem kinnistuks sotsiaaltöös, nii et praktikute loovus saaks anda võimsa panuse sotsiaaltöösse ja suurendaks nii praktika kui ka teooria professionaalset ja avalikku väärtust.

Tõlkis Marju Selg

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 4/2020

---

* Saladusloor professiooni ümber: keerukas keel ja meetodid, mida klientidele ega koostööpartneritele ei selgitata. Annab spetsialistile erilise autoriteedi ja võimupositsiooni – tõlkija.

** Eestis vastab sellele kutse andmise süsteem. Sotsiaaltöötaja kutsete andja on Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon – tõlkija.

*** Eestis on rohkem tuntud termin diskrimineerimisvastane. Inglise keeles on anti-oppressive ja anti-discriminatory sageli kasutusel sünonüümidena – tõlkija.

Viidatud allikad

Garrett, P. M. (2018). Welfare words: Critical social work and social policy. London: Sage.
Gray, M., Webb, S. A. (toim.) (2013). Social work theories and methods (2. tr). London: Sage.
Hodgson, D., Watts, L. (2017). Key concepts and theory in social work. London: Palgrave.
International Federation of Social Workers (IFSW) (2014). Global definition of the social work profession. www.ifsw.org/what-is-social-work/global-definition-of-social-work. (15.10.2020)
Payne, M. (2020). How to use social work theory in practice: An essential guide. Bristol: Policy Press.
Payne, M. (2021). Modern social work theory (5. tr, ilmumas). London, Palgrave.
Payne, M. Reith-Hall, E. (Toim.) (2019). Routledge handbook of social work theory. London Routledge.
Sibeon, R. (1990). Comments on the structure and forms of social work knowledge. Social Work and Social Sciences Review 1(1), 29–44.
Watts, L. Hodgson, D. (2019). Social justice theory and practice for social work: Critical and philosophical perspectives. Cham: Springer.