Noorte teadlikkus Alzheimeri tõvest ja suhtumine sellesse haigestunud inimestesse
Dementsussõbraliku ühiskonna ja kogukonna kujundamiseks on tähtis, et ka noored oleksid sellest haigusest teadlikud. Paraku noored isegi ei tea eriti hästi, millised on Alzheimeri tõve sümptomid.
Berit Traks
Jakob Westholmi gümnaasiumi 11. klassi õpilane
Merle Varik, PhD
Tartu tervishoiu kõrgkooli kaasprofessor
Annika Tooma
Jakob Westholmi gümnaasiumi koolipsühholoog
Alzheimeri tõve üha suurema esinemissageduse tõttu on suur tõenäosus, et noorte inimeste lähikonnas on keegi sellesse haigestunud ja võib saada diagnoosi. Dementsussõbraliku ühiskonna ja kogukonna kujundamiseks on tähtis, et ka noored oleksid sellest haigusest teadlikud. Teadlikkusel ja positiivsel suhtumisel tervisemuutusesse on oma osa, et osataks märgata haiguse ilminguid ning pöörduda arsti vastuvõtule. Nooredki võivad alla abiks dementsusega inimesega suhtlemisel ja tema toetamisel ning aidata omastehooldajaist lähedasi. (Basri jt 2017)
Mujal maailmas korraldatud uuringutest, kus selgitati välja hoiakuid ja teadmisi dementsusega inimeste kohta, ilmneb, et noorte suhtumine on sageli positiivsem kui vanematel inimestel (Wu jt 2022, Marcinkiewicz ja Reid 2016). Mõned uuringud on esile toonud, et vanemas eas tuntakse rohkem hirmu ja ebamugavust, suheldes sõprade või sugulastega, kellel on kujunenud dementsus (Ebert jt 2020, Cantegreil-Kallen 2019). Uuringus (Wu jt 2022), kus osales 239 noort vanuses 15–30 aastat ja vaadeldi kaht vanuserühma, leiti, et noored suhtusid dementsusega inimestesse positiivsemalt, kuid neil oli vähem teadmisi dementsust põhjustavatest haigustest. Uurijad leidsid, et vanemad inimesed võivad tajuda iseenda haigestumise võimalikkust ja selle pärast muretseda, mistõttu ollakse motiveeritud omandama teadmisi dementsuse kohta, kuid võidakse kogeda hirmu ja ebamugavust, kui tuleb suhelda dementsusega inimestega.
Mujal maailmas korraldatud uuringutest ilmneb, et noorte suhtumine dementsusega inimestesse on sageli positiivsem kui vanematel inimestel.
Ühendkuningriigis uuriti (Farina jt 2019) 13–18-aastaste noorte suhtumist dementsusega inimestesse. Selgus, et üldiselt olid Briti noorte hoiakud neutraalsed või positiivsed. Siiski ilmnes, et 28,5% noortest ei suhtunud positiivselt dementsusega inimestesse. Teises uuringus (Lundquist ja Ready 2008) aga sooviti välja selgitada, kas üliõpilaste hoiakutes on erinevusi, kui nad on varem Alzheimeri tõvega kokku puututud. Selgus, et noored, kellel olid üldised teadmised Alzheimeri tõve kohta, olid empaatilisemad. Need, kellel oli varasem isiklik kogemus Alzheimeri tõvega inimesega, olid mõistvamad.
Seetõttu on oluline, et noored puutuksid kokku Alzheimeri tõvega inimestega, sest sellel on soodne mõju nende suhtumisele dementsusega inimestesse ning väärtuslikud on põlvkondadevahelised kontaktid ja noorte sihikindel harimine ning teavitamine (Hung jt 2021), et tekiks dementsussõbralik kogukond. Eraldi tuleks uurida noorukieas lähedaste kogemusi, et mõista nende vaatenurki. Noored võiksid osaleda eakate üritustel, näiteks sellistel, kus hooldekodus elavad dementsusega inimesed suhtlevad noortega (Whitehouse ja Whitehouse 2005).
Selgus, et noored ei tea, millised on Alzheimeri tõve sümptomid.
Teadaolevalt ei ole Eestis veel tehtud empiirilisi uuringuid noorte suhtumisest Alzheimeri tõvega inimestesse. Artiklis kajastatava uurimistöö eesmärk oli välja selgitada Tallinna ühe gümnaasiumi 10.–12. klasside õpilaste teadlikkus Alzheimeri tõvest ja nende suhtumine sellesse haigestunud inimestesse.
Metoodika
Uurimus valmis 11. klassi õpilasuurimuse raames. Valim moodustus Jakob Westholmi gümnaasiumi 10.–12. klassi õpilastest (N = 201), kellele saadeti e-postile uuringukutse koos kaaskirjaga ning elektrooniline link küsitlusankeedi täitmiseks. Küsitlusele vastamine oli vabatahtlik ja anonüümne.
Küsimustiku koostamisel tugineti varasematele uurimustele, mis selgitasid noorte teadlikkust ja suhtumist Alzheimeri tõvega inimestesse (Farina 2009, Wu jt 2022). Ankeedis oli 24 küsimust, millest 15 olid valikvastused, üks avatud küsimus ja kaheksa väidet. Väiteid paluti hinnata Likerti skaalal 1–5, kus „1“ tähendas väitega täielikku mittenõustumist, „3“ ei oska seisukohta võtta ning „5“ täielikku nõustumist väitega.
Andmed koguti 14. veebruarist 28. veebruarini 2024 Google Drive’i keskkonnas. Andmeid analüüsiti Exceli programmis. Kasutati kirjeldatavat statistikat.
Tulemused ja arutelu
Küsitlusest võttis osa 104 gümnasisti. Uuringus osalenutest olid 68 tüdrukud, 32 poisid ning 4 muu sooidentiteediga isikud. Klassides oli osalejaid võrdselt: 10. klassi õpilasi oli 34, 11. klassist 34 ning 12. klassi õpilasi 36.
Selgus, et 22 õpilasel oli lähikonnas Alzheimeri diagnoosiga inimene, kõige sagedamini nimetati vanavanemaid (9), kaugemat sugulast või tuttavat (15), aga näiteks nimetati ka onu ja naabrit.
Teadmised
Vastajatelt uuriti, mis vanuses võib Alzheimeri tõbi esineda ning millised on selle haiguse iseloomulikud tunnused ja sümptomid (vrdl infoga dementsuse kompetentsikeskuse veebilehel). Üllatavalt vastasid 90 õpilast, et Alzheimeri tõbi põhjustab mälu halvenemist, on närvisüsteemi haigus või on tegemist aju taandarengut põhjustava haigusega, kolmveerand vastanutest teadsid, et haigus süveneb aja jooksul. Kuid 22 õpilast märkisid, et haigus võib esineda vähemalt 85-aastasel ja 15 õpilase arvates kuulub haigus loomuliku vananemise juurde. Selgus, et noored ei tea, millised on Alzheimeri tõve sümptomid. Ainult neli õpilast valisid kõik õiged vastusevariandid, mis näitab, et haiguse esinemise üldisest teadlikkusest hoolimata on teadmised sümptomitest siiski piiratud. Samuti ilmnes eksiarvamus, et Alzheimeri tõve korral on tegemist kognitiivse võimekuse normaalse muutusega, mis kaasneb vananemisega.
Enam kui poole noorte arvates peaks juba gümnaasiumis rääkima dementsusest, selle haigusega inimeste toetamisest ja haiguse ennetamise võimalustest.
Alzheimeri tõve riskitegurite ja ennetamise kohta saadud vastused näitasid, et enamik noortest ei teadnud haiguse riskitegureid (vrdl infoga dementsuse kompetentsikeskuse veebilehel). Ligikaudu pooled ei teadnud, kas haigust on võimalik ennetada. See viitab vajadusele suurendada teadlikkust mitte ainult haiguse olemusest, vaid ka selle ennetamise võimalustest ja riskiteguritest.
Nende noorte, kelle lähikonnas oli Alzheimeri tõvega inimene, teadmised ei eristunud teiste vastajate omadest.
Teadlikkus ja hoiakud
Küsimusele, millised on noorte arvates Alzheimeri tõvega inimeste ja nende lähedaste kõige suuremad raskused, vastas ligi kaks kolmandikku neist, et haiguse süvenedes on suurenev kõrvalabi vajadus üks keerulisemaid probleeme. Sama palju oli neid, kes arvasid, et lähedastel on suur emotsionaalne pinge ja veidi vähem nimetati kognitiivse võimekuse langust. Paraku oli ka õpilasi, kes ei osanud sellele küsimusele vastata, mis viitab võimalikule kokkupuute või teadlikkuse puudumisele selles valdkonnas.
Uuringus esitatud väidete põhjal selgus, et enamik vastajatest pidasid teemat väga oluliseks teadlikkuse ja märkamise seisukohast. Veelgi suurem osa vastanutest teadsid, et Alzheimeri tõvega inimestele on oluline neid toetav keskkond. Suurem osa noortest leidis, et Alzheimeri tõvega inimeste lähedastele tuleks pakkuda rohkem toetust ja abi. Siiski nõustus väitega „Kui näen ekslevat ja segaduses inimest, siis pakun oma abi“ alla poole vastanutest, mis viitab sellele, et noored ei tunne end alati mugavalt või kindlalt niisuguses olukorras abi pakkudes.
Uuringus osalenud gümnasistide teadlikkus Alzheimeri tõvest on enamasti väike, kuid suhtumine sellesse haigestunud inimestesse on enamasti positiivne.
Positiivsena ilmnes, et ligikaudu pooled vastanutest ei ole tajunud halvustavat suhtumist Alzheimeri tõvega inimestesse. Siiski märkisid paljud, et nad ei oska seisukohta võtta ja oli ka neid, kes olid täheldanud negatiivset suhtumist. Üle poole vastanutest olid seisukohal, et Alzheimeri tõvega inimestel peaks olema tagatud võimalus osaleda igapäevaelus.
Väite kohta „Tunneksin end mugavalt, kui peaksin rääkima Alzheimeri diagnoosiga inimesega“, mis uuris isiklikumat suhtumist, ei olnud veidi üle poolel vastanutest kindlat arvamust ja vähem oli neid, kes nõustusid väitega täielikult või mingil määral.
Õpilastelt uuriti, kas nad sooviksid Alzheimeri tõve kohta rohkem teada saada. Kolmveerand vastas jaatavalt, mõned vastasid, et neil on juba piisav info olemas ja ülejäänud eitavalt, sest neid ei huvitavat see teema. Enam kui poole noorte arvates peaks juba gümnaasiumis rääkima dementsusest, seal hulgas Alzheimeri tõvest, selle haigusega inimeste toetamisest ja haiguse ennetamise võimalustest.
Uurimistulemustele tuginedes saab järeldada, et uuringus osalenud gümnasistide teadlikkus Alzheimeri tõvest on enamasti väike, kuid suhtumine sellesse haigestunud inimestesse on enamasti positiivne. Uuringu tulemused sarnanevad varasemate uuringute (Wu jt 2022; Farina jt 2019) tulemustega, millest samuti selgus, et noorte hoiak oli positiivne ja teadmised haigusest tagasihoidlikud.
Uurimistulemused annavad hea pildi Eesti noorte teadlikkusest Alzheimeri tõve kohta ja kinnitavad, et noortel on vaja sellest haigusest põhjalikumaid teadmisi. See on oluline nii isiklikku tervist ja heaolu silmas pidades kui ka kogukonna teadlikkuse parandamiseks. Üks võimalus on hariduslikud programmid, mis keskenduvad Alzheimeri tõve varajastele märkidele, riskiteguritele ja ennetusmeetmetele, võivad aidata täita lünki teadmistes ning kujundada teadlikumaid ja hoolivamaid ehk dementsussõbralikke kogukondi.
Viidatud allikad
Basri, M. A. F., Subramaniam, P., Ghazali, S. E., Singh, D. K. (2017). A Review of Knowledge and Attitudes Towards Dementia Among College and University Students. Journal of Clinical and Diagnostic Research, 11(11), 1–7.
Cantegreil-Kallen, I., Pin, S. (2012). Fear of Alzheimer’s disease in the French population: Impact of age and proximity to the disease. International Psychogeriatrics, 24,108–116.
Ebert, A. R., Kulibert, D., McFadden, S. H. (2020). Effects of dementia knowledge and dementia fear on comfort with people having dementia: Implications for dementia-friendly communities. Dementia, 19, 2542–2554.
Farina, N., Hughes, L. J., Griffiths, A. W., Parveen, S. (2019). Adolescents’ experiences and perceptions of dementia. Aging & Mental Health, 27(7), 1175–1181.
Hung, L., Hudson, A., Gregorio, M., Jackson, L. … Phinney, A. (2021). Creating Dementia-Friendly Communities for Social Inclusion: A Scoping Review. Gerontology & Geriatric Medicine, 7.
Lundquist, T. S., Ready, R. E. (2008). Young Adult Attitudes About Alzheimer’s Disease. American Journal of Alzheimer's Disease & Other Dementias, 23(3), 267–273.
Marcinkiewicz, A., Reid S. (2016). Attitudes to Dementia Findings from the 2015 British Social Attitudes Survey. London: NatCen Social Research.
Whitehouse, P. J., Whitehouse, C. C. (2005). The Intergenerational School: Integrating intergenerational approaches in the care of those with age-related cognitive challenges. Australasian Journal on Ageing, 24, S57–S58.
Wu, J., Leong, S. M., Che, S. L., Van, I. K., Chuang, Y. C. (2022). Comparisons of Dementia Knowledge and Attitudes among the Youth and Older Adults: Insights from the Construal Level Theory Perspective. International journal of environmental research and public health, 19(4), 1928.
Artikkel on avaldatud Euroopa sotsiaalfondi TAT-i „Pikaajalise hoolduse kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamine“ toel.