Mobiilne noorsootöö aitab jõuda keerulistes oludes noorteni

---

Üks teoreetiline selgitus, mis aitab paremini aru saada MoNo ulatusliku mõiste sisust ja meetodi sügavusest, kõlab järgmiselt: „MoNo on sotsiaalpedagoogiline kontseptsioon, mis on noorte tõrjutust ennetava suunitlusega, keskendub noorte heaolule, on orienteeritud noorte nõustamisele ja toetamisele ning sisaldab avatud noorsootöö ja sotsiaaltöö elemente.“ (Ristikivi ja Johanson 2012)

Saksa professori Walther Spechti 1970. aastatel loodud unikaalses ja originaalses mudelis jaguneb MoNo neljaks omavahel põimunud ja võrdväärselt oluliseks meetodiks: tänavatöö, individuaaltöö, grupitöö ja kogukonnatöö (Johanson 2011). Eestis rakendatakse (piirkonniti) MoNo erinevaid vorme ja meetodeid, arvestades kohalikke võimalusi, vajadusi ja sihtrühmi. Üks tuntum on tänavatöö, mis tähendab, et noorsootöötajad lähevad noorte kogunemiskohtadesse, et luua nendega usalduslik kontakt, teavitada noori noorsootöö võimalustest ja kutsuda neist osa saama või pakkuda linnaruumis vaba aja tegevust.

Ajalooliselt kujunes MoNo välja vastureaktsioonina noorsoo kuritegevusele ja noorte grupikogunemistele, sest klassikaline noorsootöö noortekeskustes (ehk avatud noorsootöö) ei suutnud kõnealuste noorteni jõuda ega nendega kontakti saavutada (Ristikivi ja Johanson 2012). MoNo saab toimuda avalikus linnaruumis, internetis, koolis, kaubanduskeskustes ja mujal, kus on noored. MoNo keskendub noorte sotsiaalsete oskuste arendamisele, koostööle nii noore kui ka kogukonnaga ja aitab ennetada noorte (korduvaid) õigusrikkumisi (Vallsalu 2013).

MoNo rakendaja võib olla ametinimetuselt nii mobiilne noorsootöötaja, tänava(noorsoo)töötaja, noortegarantii tugisüsteemi juhtumikorraldaja, avatud noortekeskuse noorsootöötaja kui ka mõni muu laste ja noortega töötav spetsialist. MoNo eeldab spetsialistilt valmisolekut töötada eri (kultuuri)tausta ja käitumuslike eripäradega inimestega, õhtuti, nädalavahetustel ja iga ilmaga. Lisaks noorsoo- või sotsiaaltöö alusoskustele on vaja eriettevalmistust, et tulla toime ettearvamatutes olukordades ja väljakutsutavalt käituvate või passiivsete noortega. Kasuks tuleb võrgustiku- ja individuaaltöö (juhtumikorraldus, motiveeriv intervjueerimine), taastava õiguse põhimõtetest lähtumise ja endale teadliku psühhohügieeni tagamise oskus.

Peamiselt keskendub MoNo tööle keerulistes oludes noortega (Specht 2012). Näiteks noored, kellel võib olla alkoholi- ja narkosõltuvus või muid vaimse tervise probleeme ja häireid (nt ärevus, depressioon, meeleoluhäired) või noorukid, kes on kogenud hooletusse jätmist, vägivalda või muid traumasid ja kriise. MoNo rakendamine aitab jõuda ka nende noorteni, kes on NEET-oludes või NEET-riskis ehk kes ei õpi ega tööta või kelle puhul esineb oht, et nad võivad koolist või tööturult välja langeda.

MoNo Pärnus

Pärnu MoNo kutsuti ellu, kuna selle järele tekkis vajadus. Alustasime tegevust 2019. aastal, kui avatud noortekeskuse noorsootöötajad, k.a mina, otsustasid, et Pärnu linnaruumi on noorte jaoks vaja usaldusväärseid täiskasvanuid, kes oskavad luua ja hoida nendega kontakti, et ennetada ja leevendada sotsiaalseid probleeme. Samal aastal avati Pärnus uus bussijaam, kus noortekamp pidevalt vandaalitses, selle aastanumbri sisse jääb ka linnaruumis toimunud fataalse tagajärjega traagiline juhtum, kui ühe teismelise vägivallatsemise tõttu teine noor hiljem suri. Võrgustiku liikmed leidsid, et midagi tuleb teha varasemast sootuks teisiti ja Pärnus MoNo-ga alustamine on selle üks väljund. Teenust rahastab Pärnu linnavalitsus ja me kuulume MTÜ Pärnumaa Noorsootöö Keskuse koosseisu.

Pärnu MoNo eesmärk on arendada noorte sotsiaalseid oskusi (mitteformaalne õpe), luua noortega usalduslik kontakt ja seda hoida ning nõnda noori toetada, motiveerida ja suunata, vajaduse korral juhatada ka teiste teenuste ning abistajateni. Pärnu MoNo on toonud noorsootöö lähemale suuremale hulgale noortele, parem on noorteinfo ja noorsootöö tegevusvõimaluste kättesaadavus noorte kogunemiskohtades, mis on lisaväärtus noortekeskustes pakutavale.

Mobiilset noorsootööd saab teha avalikus linnaruumis, internetis, koolis, kaubanduskeskustes ja mujal, kus on noored.

Suvel 2022 kaitses Pärnu MoNo mobiilne noorsootöötaja Marten Penu edukalt oma lõputööd „Pärnu mobiilse noorsootöö roll noorte heaolu tagamisel“. Politsei ja linnavalitsuse eksperdid, kes uurimuses osalesid, leiavad, et MoNo noorsootöötajad on olulised võrgustikuliikmed, kes on noorte ja täiskasvanute ning teiste spetsialistide ühenduslüli, kelle tegevus kiirendab info liikumist ja edendab noortele suunatud info jõudmist nendeni. Pärnu noortegarantii tugisüsteemi juhtumikorraldajad (üks neist olen mina) rakendavad samuti tänavatöömeetodit ja see aitab kontakti luua noortega, kelleni muude kanalite (e-post, telefon, sotsiaalmeedia) kaudu ei pruugi jõuda.

Penu (2022) uurimuses, mille keskmes oli lapse heaolu kolmnurk, osalenud teismelised leidsid, et MoNo noorsootöötajad on mõningate noorte jaoks ainukesed usaldusväärsed täiskasvanud, kes on hinnanguvabad, oskavad kuulata ja suhelda eri vanuses noorukitega, anda vajadusel soovitusi noore eluolu parandamiseks, aidata jõuda abini (nt psühholoog, karjäärinõustaja, lastekaitsespetsialist), tekitavad turvatunnet, ennetavad kaklusi tänavatel (on konfliktivahendajad), vajaduse korral sekkuvad, kui ei järgita ühiskonnanorme, ning aitavad noortel seista oma õiguste eest. Noortele vastajatele on oluline MoNo noorsootöötaja tunnustus ja arutelud teemadel, millest paljude täiskasvanutega rääkida on ebameeldiv või hirmutav, nt seksuaalsus, suitsidiaalsed mõtted ning uimastite tarvitamine ja teised õigusrikkumistega seotud küsimused. Noored tahavad MoNo noorsootöötajatega praegusest rohkem individuaalselt suhelda ja tunnevad, et noorsootöötajad on nende poolt ka siis, kui nad nende tegusid heaks ei kiida, nt õigusrikkumised (Penu 2022).

Võrgustikutöö

Lisaks noorte jõustamisele ja nende edusammudele kaasaelamisele ning noortelt tulnud tänusõnadele ja tunnustusele teeb mulle ja minu tiimi liikmetele rõõmu, et meil on koostööpartnerid, kellega on ühised eesmärgid ja väärtused, ning kes mõistavad MoNo teenuse vajalikkust. Peamiselt teeme Pärnus koostööd noortekeskuste noorsootöötajatega, piirkonnapolitseinikega, laste- ja noorte vaimse tervise keskuse juhtumikorraldajatega, tugikeskuse personaliga, töötukassa karjääri(info)spetsialistide ning linnavalitsuse huvihariduse ja noorsootöö peaspetsialisti ning lastekaitsespetsialistide ja teiste sotsiaal- ning haridusvaldkonna esindajatega, vajadusel ka lapsevanemate või teiste täiskasvanutega, kes lapse elus osalevad. Koostööd teeme ka mõningate teiste MoNo rakendajatega Eestis ja TÜ Pärnu kolledži, sotsiaalkindlustusameti, HARNO ning haridus- ja teadusministeeriumi esindajatega. Olulisim koostööpartner aga on noor inimene ise. Anname noortele võimaluse kaasa rääkida meie töö kavandamisel. Edendamist vajaks aga koostöö koolide ja noorteorganisatsioonidega.

Üheskoos teiste spetsialistidega saame juhtumipõhise võrgustikutöö kaudu pakkuda noortele mitmekülgset tuge ja korraldada ning algatada noorte vajadustest lähtuvaid (kogukonna)üritusi, näiteks tegime ettepaneku alustada betoonist skatepark’i ehitamist (vt Mutso 2020), algatasime suitsiidiennetuspäeval vaimse tervise hoidmise ja väärtustamise kampaania.

Mobiilsed noorsootöötajad on mõningate noorte jaoks ainukesed usaldusväärsed täiskasvanud, kes on hinnanguvabad, oskavad kuulata ja nendega suhelda.

Väärtustame asjaajamises läbipaistvust. Noorte toetamisel on esikohal nende heaolu ja tervis. Noorukid teavad, et teeme teiste spetsialistidega koostööd ja lähtume lastekaitseseadusest, mistõttu edastame esimesel võimalusel KOV-ile info abi vajavatest ja hädaohus lastest. Vahel ei ole see noortele meeldinud ja osa neist tõlgendavad info edastamist reetmisena. Siiski ei karda me usaldusliku kontakti katkemist, sest oskame professionaalidena noortele selgitada, miks meie valikud on noorte endi jaoks vajalikud ja eluliselt tähtsad. Praktika kinnitab, et mõistev suhtumine noorte muredesse ja neist teavitamine ning noore kaasamine eakohaste ja arusaadavaate selgituste abil, mis põhjendavad, miks ma seda noore heaks teen, hoopis tugevdavad usaldust.

Vahel aga ei ole koostöö väga sujuv. Mõnikord ei toimi kommunikatsioon või on see liiga aeglane, mistõttu võivad noored kannatada ja tunda end oma mures üksi.

Mure noorte pärast

Kurvaks teeb, et kodukohas võivad puududa teenused, mida nii meie kui ka noored ise peavad vajalikuks, või on teenuste saamise järjekorrad pikad, mistõttu noorte probleemid süvenevad.

Tunneme oma meeskonnas ka muret noorte vaimse tervise ja harjumuste pärast. Noored jätavad vahel kambaviisi koolikohustuse täitmata, ei hooli enda ega lähedaste tervisest, näiteks vigastavad ennast või teisi, satuvad ohtlikesse olukordadesse (kihutavad autoga, tarvitavad narkootikume jne) ja harrastavad kriminaalset eluviisi. Tundub, et uimasteid on noortel lihtne kätte saada ja leidub täiskasvanuid, kes noori ära kasutavad.

Pärnu MoNo tiim aga tahab lahendusi leida ja kahjusid vähendada. Koos võrgustikuliikmetega jõustame noori, et nad astuks vastu grupi survele. Pakume noortele uimastite tarvitamisele alternatiivset vaba aja tegevust, olles seejuures oma hoiakute ja käitumisega neile eeskujudeks. Pühak ei ole meist keegi, ent linnaruumis meiega suhtlevatel noortel (sh täisealistel) palume meie juuresolekul mitte tarvitada alkoholi, tubakat ega selle alternatiive (e-sigaret, nikotiinipadjad jms), et näitlikustada tervislikku eluviisi kui ka meie tiimi üht väärtust. Lisaks püüame leida mooduseid, kuidas tänavanoortele nende jaoks huvitavalt ja kättesaadavalt pakkuda seksuaalharidust.

Jätkusuutlikkus

Tajume, et nõudlus MoNo teenuse järele on suurem, kui saame praeguste võimalustega pakkuda. Seega mõtleme ka oma tiimis kvaliteetse MoNo teenuse jätkusuutlikkuse üle Pärnus.

Võib öelda, et meie võimekus ületab võimalusi ehk meil on mõtteid rohkem kui töökoormusest lähtuvalt suudame ellu viia (meil on täistöökoormus jaotatud viiele meeskonnaliikmele). Selleks et jaksaks nii jätkata, hindame ümber eesmärke ja püüame vahendeid otstarbekalt kasutada, nii et oleksime hoitud läbipõlemise ja liigse tööstressi eest.

Mõistev suhtumine noorte muredesse ja neist teavitamine ning noore kaasamine eakohaste ja arusaadavaate selgituste abil tugevdavad usaldust.

Praegu koostatakse riiklikku mobiilse noorsootöö kontseptsiooni ja arendatakse kogu Eestit hõlmavat mobiilsete noorsootöötajate võrgustikku. Meil on au osaleda mõlemas koosloomelises protsessis. Mõlema üks eesmärk on kokku koguda Eesti MoNo kogemused ja ühtlustada terminoloogiat. Saame mõttekaaslastega arutada, kuidas leida MoNo rakendamise vahendeid, toetada spetsialiste pädevuse omandamisel ja tutvustada MoNo-teenust laiemale üldsusele. Unistame, et MoNo rakendajatel oleks Eestis oma organisatsioon, mis annaks nõu (sh töönõustamine), koolitaks ja tegeleks ka arendustööga. See kõik aitaks ühtlustada MoNo kvaliteeti Eestis ja toetaks alustavaid spetsialiste.

Neile, kes tahavad kodukohas MoNo-ga alustada, soovitame esmalt uurida teiste piirkondade kogemusi, sõnastada probleem ehk mõelda, miks ja kellele on teenust vaja, mis küsimuse see lahendab ja kuidas seda teha: milliseid meetodeid rakendada, millest lähtuda, mis vahendeid on vaja (aeg, raha, inimesed). Kasulik on uurida kirjalikke allikaid. MoNo-ga alustamisest saab täiendavalt lugeda 2021. aastal ilmunud „Mobiilse noorsootöö ja avatud noorsootöö ühisosade kontseptsioonist“ (Reile ja Mäger 2021).

 Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 3/2022 

---

Viidatud allikad

Johanson, A. (2011). Mobiilne noorsootöö kui erinoorsootöö meetod: Selle rakendamise vajalikkus ja võimalikkus töös riskinoortega Eestis Tallinna näitel [magistritöö]. Tallinna Ülikool.

Mutso, L. (2020). Ekstreemspordihuvilised soovivad kodulinna betoonist rulaparki. Pärnu Postimees, 28. august.

Penu, M. (2022). Pärnu mobiilse noorsootöö roll noorte heaolu tagamisel [lõputöö]. Tartu Ülikooli Pärnu kolledž.

Reile, A., Mäger, T. (2021). Mobiilse noorsootöö ja avatud noorsootöö ühisosade kontseptsioon.

Ristikivi, L., Johanson, A. (koost.) (2012). Mobiilne noorsootöö. Abiraamat mobiilse noorsootöö teostajale. Eesti Avatud Noortekeskuste ühendus.

Specht, W. (2012). Eessõna. Teoses L. Ristikivi, A. Johanson (koost.), Mobiilne noorsootöö. Abiraamat mobiilse noorsootöö teostajale (4–5). Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendus.

Vallsalu, T. (2013). Mobiilse noorsootöö erinevused Eestis MoNo rakendajate arvamustes erinevate aastate lõikes [lõputöö]. Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia.