Milliseid eetikajuhiseid vajavad Eesti sotsiaaltöötajad
Milliseid eetikajuhiseid vajavad Eesti sotsiaaltöötajad ja teised sotsiaalvaldkonna spetsialistid – kutsume Sotsiaaltöö lugejaid sel teemal kaasa mõtlema ja oma mõtteid jagama.
Marju Selg ja Helen Peeker, ESTA eetikakomitee liikmed
Märtsis valivad Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsiooni liikmed uue eetikakomitee, kelle esimene suur ülesanne on koostada tänapäevaste nõuete kohased eetikajuhised aegunud Eesti sotsiaalala töötajate eetikakoodeksi (2005) asemele. Seni on uue dokumendi sisu ja vorm olnud jutuks ainult asjasse pühendatute ringis. Nüüd on viimane aeg tuua arutelud laiemasse sotsiaaltöötajate ringi.
Eetika kuulub lahutamatult sotsiaaltöö juurde, elustades professionaalseid väärtusi nagu õiglus, inimõigused, inimese loomuomane väärikus ja iga inimese haavatavuse tunnistamine. Need väärtused annavad aimu, millised inimesed peavad sotsiaaltöötajad olema ja mida nad peavad tegema. Sotsiaaltöö väärtused puudutavad kõiki professionaalseid tegevusi nii praktika, hariduse kui ka uurimuse valdkonnas.
Igapäevasesse tööellu jõuab väärtuseline lähenemine sotsiaaltöö erialaühenduste (meil ESTA) eetikakoodeksite või -juhiste kaudu. Traditsiooniliselt on neis väärtusi tõlgitud reeglite keelde. Sotsiaaltöötajatelt oodatakse koodeksireeglite (Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi on koodeks normide kogu, piltlikult ka reeglistik) järgimist ning eksijatele saab kohaldada sanktsioone (vt Eesti sotsiaalala töötajate eetikakoodeks 2005).
Sotsiaaltöötajate hoiatamine võimaliku väärkäitumise eest näibki olevat selliste eetikakoodeksite peamine eesmärk. Koodeksid teavitavad ka kliente sotsiaaltöötajatele kohasest käitumisest, et nad saaksid end kaitsta väära kohtlemise eest. Peale selle on eetikakoodeksitel hariv funktsioon: anda töötajatele juhiseid toimimiseks eetiliselt keerukates olukordades, aidata tudengitel tulevasse elukutsesse sisse elada ja tutvustada sotsiaaltööd avalikkusele.
Eesti sotsiaalala töötajate eetikakoodeks (2005) oli mõeldud pakkuma nõu ja abi nii kõrgharidusega sotsiaaltöötajatele kui ka kesk- või põhiharidusega hooldustöötajatele ja tegevusjuhendajatele. Nüüd, kui meie käsutuses on Rahvusvahelise Sotsiaaltöö Kõrgkoolide Assotsiatsiooni (IASSW) eestvedamisel loodud eetikapõhimõtted* (2019), peame ülesandele lähenema teisiti, sest kõigi maade (ka Eesti!) sotsiaaltöötajatel tuleb järgida selle püüdlusi ja vaimu – nõnda seisab preambulis. Olulised on siin kaks teemat.
Kahte laadi juhised
Esiteks, IASSW eetikapõhimõtteid lugedes ei jää kahtlust, et sotsiaaltöö eetika sihtrühmaks on kõrgharidusega sotsiaaltöötajad: „Mõiste „sotsiaaltöötaja” hõlmab siin sotsiaaltöö õpetajaid, õppureid, uurijaid ja praktikuid ning ka sotsiaalala töötajaid, keda erisugustes oludes nimetatakse erinevalt: noorsootöötajad, kogukonna edendajad, lastekaitse ja -hoolekande töötajad, kriminaalhooldajad, välja arvatud juhul, kui nad end sotsiaaltööst selgesti eristavad ja neil on oma eetikakoodeks.” – kõik nad on kõrgharidusega. Seega on Eestis vaja eetikajuhiseid, mis oma tasemelt vastavad professionaalsete sotsiaaltöötajate kvalifikatsioonile (kutsekvalifikatsiooniraamistiku tasemed 6 ja 7).
Aga ka hooldustöötajad, tegevusjuhendajad jt kõrghariduse nõudeta kutsealade esindajad (tasemed 3 ja 4) vajavad eetilise käitumise juhiseid. Seega on sotsiaalvaldkonnas vaja nii nõudlikumat, pigem käsiraamatu vormis eetikajuhist sotsiaaltöötajatele kui ka lühemat ja praktilisemat eetilise käitumise juhist kõrghariduseta sotsiaalala töötajatele. Loomulikult võivad need dokumendid olla ristkasutuses. Kui koostada üks eetikajuhis või üks eetikakäsiraamat, mis peab aitama kõiki sotsiaalala töötajaid, alates põhiharidusega hooldustöötajast kuni magistrikraadiga sotsiaaltöötajani, siis ei aita see õigupoolest kedagi.
Hooldustöötajate eetilise käitumise juhise eeskujuks võib võtta näiteks Inglismaa dokumendi Code of Conduct for Healthcare Support Workers and Adult Social Care Workers in England (2013), milles on abstraktsed eetikapõhimõtted ja väärtused lihtsalt ja inimlikult ära seletatud. Dokumendi juurde kuulub hulk selgitusi ja põhjalikud juhendid hooldustöötajate tööandjatele, juhtidele ja juhendajatele, kellel eeldatavasti on sotsiaaltöö kõrgharidus.
Vooruste ja hoolimiseetika
Teiseks puudutab kooskõlanõue eetikapõhimõtete sisu. IASSWi eetikapõhimõtted on keerukas teaduskeeles ja rohkete teooriaviidetega – esitatud on sotsiaaltöö eetika tuum, sotsiaaltöö väärtuste sügavad üldinimlikud tähendused. Neid mõisteid ja mõttekäike ei ole võimalik esitada reeglite vormis, öelda ühemõtteliselt, milline käitumine on õige ja milline väär.
Sotsiaaltöötajatel tuleb teha otsuseid tingimustes, kus on palju lahtisi otsi, vastuolusid, määramatust ja ebakindlust (Van Ewijk 2017). Gergeni (1994) arvates ei sobi moraliseerivad eetikakoodeksid kokku sotsiaaltöö püüdlustega luua „hea ühiskond”. Ta kahtleb, kas otsesõnalised tõotused või õpetused (nagu näiteks ESTA 2005. aasta eetikakoodeksis: sotsiaaltöötaja järgib, toetab, austab, vastutab, kohustub, usub, põhjendab, avalikustab jne) on hädavajalikud vastutustundlikule spetsialistile. Gergeni arvates ei edenda selline keel professionaalset kõlblust, see ei kutsu eetikateemadel arutlema, vaid pigem vastupidi – nõnda püütakse distsiplineerida võimalikke üleastujaid.
Paljude tuntud sotsiaaltööteadlaste ja asjatundjate (nt McBeath ja Webb 2002; Witkin ja Iversen 2008; Banks 2008, 2012 ja 2015; Banks ja Gallagher 2009; Adams 2009; Bibus 2013; Collins 2018) töödes väljendub veendumus, et senist normatiivset eetikakäsitust, milles rõhutatakse reeglite järgimist, on vaja rikastada vooruste eetikaga (saada selliseks inimeseks ja töötajaks, kellele eetiline käitumine, st vooruslikkus on loomuomane) ning teiste kontekstuaalsete, vastastikustel suhetel põhinevate, praktikatarkust ja intuitsiooni väärtustavate eetikasuundadega.
Vooruste eetika, feministlik hoolimiseetika, dialoogiline eetika jt uued või varjusurmast äratatud suunad pakuvad vastukaalu abstraktsele, mitteisikustatud kaalutlusviisile kohuse-eetikas (toimid õigesti, kui täidad oma kohust ja järgid reegleid, tähtis on hea tahe, mitte teo tagajärg), tagajärje- ehk utilitaarses eetikas (tagajärjed näitavad, kas tegu oli hea või halb) ja ka õiguste-eetikas, mis küll vastandub kohuse-eetikale, kuid on samuti normatiivne, jättes kõrvale inimlikud tunded, nagu hoolimine, kaastunne, heasoovlikkus ja sõprus. Näiteks peresuhete üle ei saa otsustada liikmete õigustele keskendudes, sest perekond toimib tänu armastusele, hoolitsusele, üksmeelele ja ka eneseohverdusele.
Hoolimiseetika, vooruste eetika ja dialoogilise eetika põhimõtteid ei ole võimalik esitada lühireeglite stiilis. Üks lihtlause ei suuda selgitada mõtet, et haavatavus kuulub lahutamatult inimeseks olemise juurde ning et sotsiaaltöötajagi on haavatav inimolend, kes väärib nii iseenda kui ka teiste tingimusteta hoolitsust. Sestap meenutavad tänapäevased eetikajuhised pigem käsiraamatut, mis „on mõeldud toetama sotsiaaltöötajat tema püüdlustes liikuda võimalikult eetilise praktika poole.
See teekond kätkeb pidevaid arutelusid, eneserefleksiooni, valmidust käsitleda keerukaid, mitmetähenduslikke olukordi ja osaleda eetiliselt vastuvõetavates otsustamisprotsessides, et seeläbi jõuda eetiliste tulemusteni. Igaühte siin käsitletud põhimõtetest tuleb vaadelda seoses kõigi teistega, mitte omaette.” (Eetikapõhimõtted sotsiaaltöös 2019).
Tõepoolest, IASSWi eetikapõhimõtted on keerukas teaduskeeles ja rohkete teooriaviidetega – sotsiaaltöö eetika tuum on esitatud eelkõige akadeemilisele seltskonnale. Et eetika jõuaks igapäevapraktikasse, on vaja üldised põhimõtted ja abstraktsed mõisted esitada elavas ja kasutajasõbralikus vormis, nii et need kõnetaksid sotsiaaltöötajaid.
Tänapäeva suurimaid sotsiaaltöö eetika asjatundjaid Sarah Banks (2015) kirjeldab uuringutele toetudes viimase paarikümne aasta suundumisi eri maade eetikajuhistes: lühikeste tõotuste loetelud on asendunud pikemate dokumentidega, milles käsitletakse sotsiaaltöö väärtusi, põhimõtteid, standardeid; kohustustele ja õigele toimimisele keskenduv deontoloogiline eetika on asendunud vooruste- ja hoolimiseetikaga, mis keskenduvad tegude tagajärgedele konkreetsete olude ja inimsuhete puhul; individuaalne töötajakeskne otsustusmudel on asendunud dialoogiliste otsustusmudelitega, milles kaalutakse eri vaatenurki ja võimalusi ning otsuseid korrigeeritakse protsessi käigus.
Keerukates valikuolukordades parima otsuseni jõudmiseks on vaja mitmekülgset kaalutlemist, võttes arvesse eri asjaosaliste vaateid, vajadusi ja soove, aga ka organisatsioonilisi piiranguid ja võimusuhteid. Otsuste tegemisse on kaasatud kliendid ja nende lähedased, kolleegid ja koostööpartnerid (vt Falch-Eriksen 2019). Ajakohaste eetikajuhiste näite leiame naaberriigist Soomest: Arki, arvot ja etiikka (2017, loe ka ingliskeelset tõlget).
Kohustused on kirjas ka mujal
„Pehmete” eetikasuundade ausse tõstmine ei pisenda tõsiasja, et sotsiaaltöö põhineb seadustel ja sotsiaaltöötaja peab täitma oma kohust. Kuid seadused, töökorrad ja ametijuhendid ei ulatu iga üksikolukorrani, osalejate tunnete ja mõteteni. Kutse-eetika on seadusest laiem mõiste, hõlmates kogu kutsealast tegevust ja sellega seotud otsustusvalikuid.
Lühiformaadis eetikakoodeksi vajalikkuse seab kahtluse alla tõsiasi, et sotsiaaltöötajate kohustused ja tegutsemise raamid on sätestatud seadustes, juhendites jm dokumentides. Meil on inimõiguste ülddeklaratsioon ja hulk eri valdkondade õigusi käsitlevaid dokumente (vt eetikapõhimõtete punkt 2). Eesti Vabariigi Põhiseadus kutsub austama inimväärikust ja kohtlema iga inimest väärikalt, ning määratleb kodanike õigused, vabadused ja kohustused.
Isikuandmete kaitse seadus paneb paika andmesubjekti õigused ja andmete töötleja kohustused. Sotsiaaltöötajatele kasulikke reegleid on kirjas avaliku teenistuse seaduses, avaliku teenistuse eetikakoodeksis ja korruptsioonivastases seaduses. Sotsiaaltöötajate kohustused ja tegutsemisraamid on sätestatud sotsiaalhoolekande seaduses ja lastekaitseseaduses. Loetelu võib jätkata.
Ministeeriumid, riigiametid ja KOVid on koostanud hulga juhendeid jm dokumente. Kui ikkagi on soov koodeksit koostada, siis selleks tuleb palgata hoolikas jurist, kes kõik asjakohased laused välja otsib ja süstematiseerib. Aga on küsitav, kuidas see dokument suurendaks sotsiaalvaldkonna töötajate eetilist teadlikkust ja professionaalseid voorusi. Pealegi, milline oleks selle dokumendi sõnum klientidele ja avalikkusele?
Asutuste ja organisatsioonide vastutus
Sotsiaaltöö eetikajuhiste sisu ja vormi üle arutledes ei tohi unustada, et vastutus eetilise käitumise eest ei lasu ainult sotsiaaltöötajatel, vaid ka asutused ja organisatsioonid peavad täitma oma kohustusi, et tagada praktika eetilisus (Eetikapõhimõtted sotsiaaltöös 2019, vt ka Effective and ethical working environments… 2012). Nii sotsiaaltöötajad kui ka neid palkavad asutused peavad hoolitsema, et töökohtadel ning kogu riigis oleksid loodud tingimused IASSWi eetikapõhimõtete ja oma riigi eetikajuhiste arutamiseks, hindamiseks ning toetamiseks.” (Eetikapõhimõtted sotsiaaltöös 2019).
Sotsiaaltöötajatesse ei tohi istutada mõtteviisi, et on olemas kindlad reeglid, mille järgimine tagab eetilisuse. Oleme kindlalt veendunud, et Eesti sotsiaaltöötajad vajavad eetikajuhist, mis suunab arutlema, kahtlema, kaalutlema, nõu pidama, aga mitte koodeksit, mis ütleb, kuidas on õige.
ESTA eetikakomitee senistel liikmetel koostöös ajakirjaga Sotsiaaltöö oli plaan viia ellu projekt, mille tulemusena valmib eetikajuhiseid sisaldav käsiraamat. See algaks eetikajuhistega, milles on sotsiaaltöö väärtused ja eetikapõhimõtted varustatud selgituste ja eluliste näidetega ning viidetega seadustele jm dokumentidele. Raamatu teise poole moodustaksid ajakirjas Sotsiaaltöö 2021. ja 2022. aastal avaldatavad artiklid eetika teemadel.
Kui sind kõnetab sotsiaaltöö eetika ja sul on mõtteid, kuidas võiks juhiste koostamisega edasi minna, kirjuta meiliaadressil eetikakomitee@eswa.ee. Kaastööd ja soovitused artiklite teemade kohta on oodatud Sotsiaaltöö toimetuse meiliaadressile ajakiri@tai.ee.
* Dokument „Eetikapõhimõtted sotsiaaltöös” ilmus eesti keeles ajakirjas Sotsiaaltöö 4/2019. Selle on koostanud Rahvusvaheline Sotsiaaltöö Kõrgkoolide Assotsiatsioon (International Association of Schools of Social Work, IASSW) ja 2018. aastal kiitnud heaks nii IASSWi üldkogu kui ka lühendatud kujul Rahvusvaheline Sotsiaaltöötajate Föderatsioon (Internation Federation of Social Workers, IFSW). – Toimetus.
Viidatud allikad
Adams, P. (2009). Ethics with Character: Virtues and the Ethical Social Worker. Journal of Sociology and Social Welfare, 36(3).
Arki, arvot ja etiikka. Sosiaalialan ammattihenkilön eettiset ohjeet. (2017). Sosiaalialan korkeakoulutettujen ammattijärjestö Talentia ry.
Banks, S. (2015). Social work ethics. Raamatus: J. D. Wright (toim.) International Encyclopedia of the Social and Behavioral Sciences, 22. Oxford: Elsevier, 782–788.
Banks, S. (2012). Ethics and values in social work. 4. tr. Basingstoke: Palgrave Macmillan.
Banks, S., Gallagher, A. (2009). Ethics in professional life: virtues for health and social care. Basingstoke; New York: Palgrave Macmillan.
Bibus III, A. A. (2013). Applying Approaches from Moral Philosophy, Especially Virtue Ethics, When Facing Ethical Dilemmas in Social Work. Czech and Slovak Social Work, 13(3): 33–50.
Code of Conduct for Healthcare Support Workers and Adult Social Care Workers in England (2013). Department of Health.
Collins, S. (2018). Ethics of Care and Statutory Social Work in the UK: Critical Perspectives and Strengths. Practice: Social Work in Action, 30(1), 3–18.
Eetikapõhimõtted sotsiaaltöös (2019). Sotsiaaltöö, 4, 84–91.
Falch-Eriksen, A. (2019). Üksinda otsustamine lastekaitse sotsiaaltöös: Miks tuleb lapse parima huvi põhimõtte rakendamisel partneritega aru pidada. Sotsiaaltöö, 3, 32−35.
Gergen, K. J. (1997). Realities and relationships: soundings in social construction. Cambridge: Harvard University Press.
McBeath, G., Webb, S. A. (2002). Virtue Ethics and Social Work: Being Lucky, Realistic, and not Doing ones Duty. British Journal of Social Work, 3(8), 1015–1036.
Meos, I. (i. a). Filosoofia.
Van Ewijk, H. (2017). Complexity and Social Work. Abingdon: Routledge.
Witkin, S. L., Iversen, R. R. (2008). Issues in social work. Raamatus: Sowers, M., Dulmus, C. N. Comprehensive handbook of social work and social welfare: The profession of social work, 1. New Jersey: Wiley, 467–496.