Mida oodata praktikalt?

---

Tartu Ülikooli Pärnu kolledži sotsiaaltöö ja rehabilitatsiooni õppekavale kandideeris 2021. aastal rekordarv huvilisi: üle kolmesaja (aasta varem oli sooviavaldusi saja võrra vähem). Valikute alus oli suuline eksam ja nii mõneltki küsiti, miks just see eriala. Vastuseid oli väga erinevaid maailma parandamise soovist kuurortlinna ahvatlusteni. Üllatavalt sageli aga viidati praktika suurele osatähtsusele õppekavas. Sellest ajendatuna küsisin pärast sissejuhatavat tutvustavat praktikat teise kursuse tudengitelt, kuidas läks ja mida oodatakse kahelt järgmiselt praktikalt.

Õppejõu pilguga neid mõtteid lugedes saab kokkuvõttes öelda, et üliõpilane soovib kõigepealt olla kasulik praktikavõimalust pakkuvale asutusele ja selle kaudu suurendada oma pädevust.

Õppekavas ette nähtud esimene praktika on lõppenud. Milline on lühike hinnang? Mida uut saite teada enese ja omandatava eriala kohta? Kuidas oleks praktikast rohkem kasu olnud?

Merle Voolaid: Käisin tutvumispraktikal septembris 2021. Väga pingeline oli ühildada praktika ja oma põhitöö asutuse juhina, pereelu ning õpingud ülikoolis. Praktikatunde on päris palju ja praktikant on juhendajale väga suur koormus. Tundsin, et oleks piisanud ka poole väiksematest tundide arvust. Eriala on väljakutsete rohke ja igav selles valdkonnas ilmselt pole kunagi. Praktikast jäi meelde üldine inimeste puudus. Kustutatakse „tulekahjusid“ ja uute arengusuundade ning strateegiate väljatöötamiseks jääb vähem aega.

Väga palju tööd on ka vallale esitatud kaebustele vastamisega, sest kõik äraütlemised on vaja põhjendada mõistliku aja jooksul. Järjest enam on keerulisi kohtuvaidlusi. Pered kolivad lahku ja lastest saavad vanemate manipulatsioonivahendid. Kannatavad aga lapsed. Vajadus perelepitajate järele on väga suur. Lastekaitsetöös rõhutatakse, et kõige olulisem on laps. Ei vaidle sellele vastu, aga minu meelest on sama oluline toetada ka lapse ema ja isa. Laps elab vanematega koos ja lapse probleemid näitavad, et ka vanemad vajaksid toetust.

Mida teha nende vanematega, kes lapsevanemaks olemise kohustust ei täida? Kindlasti ei ole lihtsat lahendust. Olen veendunud, et peremustrite murdmisel aitaks, kui üldhariduskoolide õppekavasse tuua tagasi kodunduse tund, kus õpetatakse elementaarseid sotsiaalseid oskusi, mida kodu alati anda ei suuda. Kooli kodundustunnis õpetataks kodu koristama ja pere ning laste eest hoolitsema. Vanemaid me muuta ei suuda, aga saame anda lastele teadmised ja oskused, kuidas elu organiseerida pisut korrastatumalt ning valikud teeb igaüks ise. Vajaksime laiapõhjalist avalikku arutelu, et hakata probleemi algpõhjustega tegelema. Kõigile lastevanematele, nii emale kui ka isale, peaks olema juba enne lapse sündi kohustuslik programm „Imelised aastad“.

Ja veel … Kes kaitseb sotsiaaltöötajat? Sotsiaaltöötaja peab töös lähtuma konfidentsiaalsusest ja isikuandmete kaitse põhimõtetest. Sageli polegi tal võimalik kliendi kaitsest lähtuvalt avalikult teavet jagada ja avalikkuses kajastatud info jääb ühepoolseks.

Katrin Raigla: Nägin tutvumispraktikal, kui mitmetahuline on tööprotsess. Oleme sellest tunnis rääkinud, et seadus ümbritseb seadust. Bürokraatia on meeletu, koostöövõrgustik päästab ja oma tööd tuleb teha põhjalikult, mitte eelarvamustega ning tüdinult. Kuid sa ei mõista seda, kuni tegelikkuses näed kõike. Kui nutikas peab olema, et muuta midagi, kui palju seadusi seisab tee peal ees. Kuidas endiselt otsitakse head lahendust, mis võimaldaks spetsialistidel omavahel piisavalt infot jagada, kuid säiliks indiviidi privaatsus. Kuidas kellegi kergemeelne suhtumine oma töösse tekitada suure pahanduse.

Kaks praktikat seisavad ees. Mida ootate praktikavõimalust pakkuvatelt asutustelt?

Merle Voolaid: Soovin praktika jooksul saada võimalikult palju infot organisatsioonist ja tahan, et minust päriselt ka abi oleks.

Katrin Raigla: Et leitaks võimalus anda praktikandile koht ja kogemus. Rakendada praktikant tööle. Leida võimalused, et temaga tegeletaks.

Miks peaks praktikavõimalust pakkuv asutus olema huvitatud oma energia kulutamisest teie õppetöö huvides? Mis kasu võiks neil teist olla?

Merle Voolaid: Kui praktikandile usaldatakse kindel ülesanne, mis on vaja lahendada, oleks organisatsioonile sellest ka päriselt kasu. Praktikandi küsimused aitavad ka asutuse juhil oma tööd analüüsida ja näha paremini, millised teemad vajaksid suuremat tähelepanu. Seda olen täheldanud oma töös praktikajuhendajana.

Katrin Raigla: Praktikakogemus annab üliõpilasele hea ülevaate, kas sotsiaaltöö on midagi, mida ta soovib teha. Nii hoitakse esimesed ebameeldivad üllatused ära. Kindlasti annab praktika juba aimu, millega edaspidi kindlasti ei taha tegeleda ja millega võib-olla just tahaks tegeleda. Kui asutus saab praktikale inimese, kes sobib kollektiivi, võib tollest saada uus töötaja. Kui tuleviku tarbeks vahendeid ei jagu, siis tööjõupuudus ja heade spetsialistide puudujääk vaid süveneb.

Milline võiks olla praktika roll teie karjääriloos?

Merle Voolaid: Praktilised oskused ja teadmised suurendavad kindlasti enesekindlust ja võimalusi tööturul.

Katrin Raigla: Praktika võimalikult erinevates asutustes annab kindlasti karjäärile suuna ja esmased kogemused. Samuti annab see ülevaate asutustest, mis valdkonnas tegutsevad, see omakorda võib luua omamoodi võrgustiku edaspidiseks koostööks.