Meid koolitati olema maailmamuutjad
Sotsiaaltöö esimeses lennus õppinud Kristiina Salong ja Indrek Juss hindavad kõrgelt ülikoolist saadud akadeemilist haridust, mis õpetas neid maailmas toimuvat analüüsima ning andis kindlustunde, et muudatusi teha.
ajakiri Sotsiaaltöö
Augustis 2021 said professor Taimi Tulva kutsel videosilla vahendusel kokku Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö esimese lennu õppurid ja kursuse juhendaja Lauri Leppik, et vaadata tagasi 30 aastat tagasi alanud õpiteekonnale.
„Osales kaheksa kursusekaaslast. Iseenesest ei ole see halb tulemus, sest paljud ei jätka erialatööl ega soovi enam vanu aegu meenutada,” ütleb Kristiina Salong, kes on jäänud vilistlaste tuumikrühma. „Meid oli kursusel 21–22, sh viis noormeest. Kui palju vastu võeti, ma ei mäleta. Esimesse lendu valiti õppijaid hoolikalt, kõik olid suured, juba välja kujunenud isiksused, mis muutis meie arutelud loengutes väga sisukaks. Otse koolipingist tulnud olid enamasti väljastpoolt Tallinna ja oli ka minusuguseid, kellel koolist juba mõni aeg möödas.”
Kristiina lugu. Isiklik kogemus tekitas soovi teisi aidata
Erakogu
Kristiina tuli sotsiaaltööd õppima ema soovitusel. „Sel ajal, kui tahtsid inimestega töötada, oli põhivalik psühholoogia. Aga siis tuli sotsiaaltöö. Mind võeti vastu tasulisele kohale. Õppimine oli väga tore,” meenutab ta õpingute algust. Sügavat muljet avaldasid sotsiaaltööd ja sotsiaalpoliitikat õpetanud Soome professorid, tõeliselt suured tegijad. Aga ka praktikutest õppejõud. Kõige rohkem hindab Kristiina seda, et esimesel lennul oli palju praktikat. „Meil oli pikem praktika iga aasta: lapsed, puuetega inimesed, eakad, sotsiaaltöö kohalikus omavalitsuses. Viimasel praktikal tekkis tunne, et ametniku töö mulle küll ei sobi,” ütleb Kristiina. Pärast kooli lõpetamist 1995. aastal kutsuti ta diplomeeritud sotsiaaltöötajana pidama loenguid Kuressaare ametikooli sotsiaalhoolduse eriala õppuritele. Seejärel oli ta lastega kodus.
„Kolmas laps sündis enneaegsena. Olin temaga Tallinna lastehaiglas. Vaatasin seal toimuvale alateadlikult erialase pilguga ja mõtlesin, et nii tore oleks siin töötada, lastehaigla sotsiaaltöötajana,” räägib Kristiina, kuidas isiklik kogemus tekitas temas soovi erialateadmisi teiste naiste heaks kasutada. Mõni aasta hiljem läks unistus täide: diplomitöö juhendaja Ene Tombergi ja osakonna juhataja Adik Levini toetusel sai Kristiina võimaluse alustada lastehaiglas vabatahtlikuna ja hiljem juba ametlikult sotsiaaltöötajana.
Enesekehtestamine meditsiinilises hierarhias haigla ainukese sotsiaaltöötajana ei olnud alguses lihtne. Rahastus oli ebakindel, seetõttu pidi Kristiina ennast jagama enneaegsete ja väikelaste osakonna ning psühhiaatriaosakonna vahel, kus olid ravil noored narkosõltlased. Kõige südamelähedasemaks jäi talle enneaegselt sündinud laste perede psühhosotsiaalse toimetuleku toetamine enne lapse sündi ja pärast seda. Aastal 2003 kaitses Kristiina magistritöö, milles uuris, kuidas toetada ema, kui too on haiglas enneaegselt sündinud lapsega.
Järgnes töö MTÜ Caritas alaealiste sünnitajate projektis. Praegu on Kristiina sotsiaalpedagoog ja loovterapeut Vanalinna Hariduskolleegiumis ning raseduskriisi nõustaja.
Indreku lugu. Tagasitulek ülikooli ja erialatöökoht pärast pikka eemalolekut
Kristiina oli oma kursusel siiski üks väheseid, kes on algusest peale järjepidevalt töötanud õpitud erialal. Esimese lennu
Erakogu
lõpetajatest on Kristiinale teadaolevalt täna sotsiaaltööd tegemas peale tema ja Indreku veel neli: kooli sotsiaalpedagoogidena töötavad Laulasmaal Triin Randrüüt (end Mattisen) ja Kuressaares Piret Tenno (end Vaher). Annikka King (end Isak) töötab Las Vegase algkoolis õpiraskustega lastega ning Urve Ristolainen (end Siipsen) tervishoiu sotsiaaltöötajana Soomes Espoos. Üks põhjus, miks paljud erialasele tööle ei jõudnud, oli tema arvates see, et töökohti, kus lõpetajad oleks leidnud oma teadmistele väärilise rakenduse, ei olnud siis veel olemas. „Aasta või kaks enne kui meie lõpetasime tegi meie osakond juba töötavatele sotsiaaltöötajatele pädevuskoolituse. See rikkus paljude mõtte kodukohta tööle minna, kui vallas oli juba ees koolituse läbinud inimene, kellel olid lisaks ka kogemused,” arvab Kristiina.
„Minu näide on, et mul ei olnud erialatööle tulla lihtsalt võimalik,” võtab jutujärje üle kursusekaaslane Indrek Juss, kes, nagu ka kursuse mitu teist noormeest, õpinguid kohe ei lõpetanud. „Mul on selline mälupilt, et tudengina pakuti mulle tööd sotsiaalministeeriumis. Tööülesandeid oli raamatujagu, terve maailm tuleks ära parandada. Pakutud palgast ei olnud aga kuidagi võimalik peret ülal pidada. Läksin teise valdkonda, kus palk oli neli korda suurem. Töötasin paarkümmend aastat hoopis äri alal. Siis tekkis tunne, et tahaksin n-ö juurte juurde minna. Otsisin üles oma dokumendid, mis olid endiselt Tallinna Ülikoolis, ja astusin uuesti sotsiaaltöö erialale ning lõpetasin selle kahe aastaga. Lisaerialaks valisin lastekaitse,” kirjeldab Indrek oma edasist töökäiku. Viimased kümme aastat töötab Indrek Keila SOS Lasteküla juhatajana, kus tema alluvuses on vähemalt kümme sotsiaaltöö haridusega inimest, kes ennetustöö peal, kes noorte hoolekandes, kes perepõhises hoolduses.
Oma õpinguaastatele vaatab ta aga tagasi tänutundega: „Meid koolitati sotsiaaltöö teadlasteks. Saime hea akadeemilise hariduse. Lasti mõelda ise, näidati suurt pilti. See on omaette väärtus.” Indreku arvates andis see tolleaegsetele tudengitele eelise praeguste sotsiaaltöö õppijate ees, kelle õpetamisel pannakse senisest rohkem rõhku käsitöölise oskustele.
Praktika Soomes andis enesekindluse ja pani mõtlema enesehoiule
Hea aluspõhja tulevaseks tööks andis kuu aega kestnud praktika Soomes 1993. aastal, kus esimese lennu üliõpilased said valida enda huvidele vastava praktikakoha. Indrek valis praktika kohalikus omavalitsuses, kus sai teha kaasa kõik sotsiaaltöötaja töökäigud. Kristiina oli ühingus Pelastakaa lapset RY, mis korraldas laste asendushooldust. „Meist erinevalt toimus seal juba palju aastaid hästi tihe suhtlus lapse päritoluperega. Meenub, kuidas käisime koos lapse ja sotsiaaltöötajaga ühe lapse sünnikodus. Vanemad olid alkoholiprobleemiga, kuid nad olid ennast kohtumiseks hoolega ette valmistanud ja see oli hästi tore kohtumine. Kui ma pärast lastehaiglas olin, siis teadsin, et sotsiaaltöötaja peab just seda tegema: suhtlema kogu ringiga, olenemata sellest, mis haigus või probleem lähedastel on. Olen väga tänulik selle praktika eest. Nägime ehtsat toimivat süsteemi.”
„Nägime ka sotsiaaltöötajate igapäevatööd, kuidas see oli korraldatud,” lisab Indrek. „Jah, et seal oli nii hommikul, lõunal kui ka õhtul palaveri ehk koosolek, arutati läbi, mida keegi teeb ja kuidas on läinud. Tunti huvi. Tööpäev lõppes õigel ajal,” kiidab Kristiina. „Ja et sellistes kohtades peab olema supervisioon,” täiendab Indrek.
„Alguses, kui inimesed sattusid eri kohtadesse sotsiaaltööd tegema, siis kõige keerulisem oligi üksinda hakkama saada. Siis ei olnud mingisuguseid ühinguid, töönõustamise võimalusi. Kõik see arenes. Sotsiaaltöö teisel kongressil Pärnus asutati Eesti tervishoiu sotsiaaltöötajate assotsiatsioon (ETSA), mida vedas palju aastaid Margit Venesaar. Sellest oli alguses hästi palju abi. Just see, et töötati samade probleemidega ja arutati ühiseid küsimusi. Kuigi meie õpingutes oli palju häid psühholoogiaga seotud aineid, siis üks asi, millest puudust tundsin ja mida hiljem juurde õppisin, oli eneseteraapia,” nendib Kristiina.
Esimesed sotsiaaltöötajad – tõelised maailmaparandajad
Indrek ja Kristiina toovad mõlemad välja, et omal ajal sotsiaaltööd õppima asudes oli neile väga masendav näha ideaalse ja teistes riikides juba saavutatud sotsiaaltöö taseme ning tegelikkuse lõhet. See tegigi esimestest ülikooliharidusega sotsiaaltöötajatest tõelised maailmamuutjad, sest paljud praegu enesestmõistetavad võimalused tuli otsast peale üles ehitada.
„Sotsiaaltööd sellisel moel Eestis enne ei eksisteerinud. Me olime nagu mingid imeloomad. Ega keegi, kaasa arvatud me ise, saanud aru, mida sotsiaaltöö tähendab. Kuid kõik tulid sotsiaaltööd õppima, soovides maailma päästa,” meenutab Indrek.
„Kui alustasin tööd lastehaiglas, siis mul oli see eelis, et alustasin n-ö puhtalt lehelt ja sain ise kujundada oma töö sisu. Rootsi koolitajate tutvustatu põhjal hakkasin korraldama võrgustikukohtumisi, kuhu kutsusin pereliikmed ja perega töötavad spetsialistid. Esialgu oli küll nii, et kas lastekaitsetöötaja peab tõesti tulema kohtumisele haiglasse?” toob Kristiina näite omal ajal kasutusele võetud uuendusest.
„Mõned asjad, mida meie ajal juurutati, nagu võrgustikutöö, millest sa rääkisid, on nüüd norm. Või tooksin teise näite: kui ma teisel ringil õppisin, siis dr Adik Levin lõpetas iga kord loengu sellega, kui tähtis on imikule rinnaga toitmine. Et last haiglas emast enam ei lahutatud, oli tolleaegne suur innovatsioon,” kiidab Indrek algusaastate maailmaparandajad.
„Paljud terminidki kujunesid tol ajal. Et tuleb rääkida puuetega inimestest, mitte invaliididest ning eakatest, mitte vanuritest. Sotsiaalprobleeme ei olnud ju nõukogude ajal olemas. Kuid iga juhtumi jaoks oli institutsioon, kuhu inimesi eest ära lükati: vanadekodu, noortevangla,” kirjeldab Indrek olukorda, kust me tulime.
Kristiina sõnul mõjusid üliõpilastele šokina külaskäigud tolleaegsetesse hoolekandeasutustesse: „Vesipeahaiged lapsed ja lamajate maja Imastus, kus ei olnud voodeid, lapsed lamasid põrandal. Maailmaparandaja tunne tekkis siis: ma pean ükskõik mida tegema, et lapsed niimoodi ei elaks.”
Lahendamist vajavad probleeme jätkub ka praegu
Selliseid olukordi, kus koolis saadud teadmisi saigi kasutada, et kutsuda ellu uus teenus või võidelda välja muudatus abi korralduses, tuli Kristiinal ette kogu järgneva tööelu jooksul. Kui lastekodus üles kasvanud alaealisel emal ei tahetud lubada asuda iseseisvalt elama koos oma lapsega, käis ta probleemist rääkimas koguni Maire Aunaste saates ja pärast hakkas mõneks kuuks neiu hooldusvanemaks, et teda lapsest ei lahutataks. Väga hea omaaegne algatus oli Vanalinna Hariduskolleegiumis mitu aastat tegutsenud noorte emade klass.
Praegu võideldakse selle nimel, et koolides oleks teistele tugispetsialistidele lisaks ka loovterapeut ja tema töötasu sisalduks õpilaste pearahas.
Kitsaskohti, kus praegune abikorraldus parandamist vajab, on Kristiina sõnul veelgi. Ta toob näitena vajaduse kinnise ravikodu järele sõltuvusprobleemidega lapseootel naistele, eluoskuste õpetamise asenduskodunoortele, sobivad õpitingimused hariduslike erivajadustega lastele, aga ka raske ja sügava puudega laste peredele mõeldud teenused. Raseduskriisi nõustajana jätkab ta suhtlemist mitme enneaegselt sündinud lapse vanematega. „Ühelt poolt võime olla meditsiini võidukäigu pärast tänulikud, et paljud lapsed suudetakse ellu aidata. Kuid sotsiaalne tugi ei tule järele. Mulle helistavad emad, kes on omadega täiesti läbi, sest ei jaksa enam, tunnevad end üksi, vajavad psühholoogilist toetust, ei jätku lapsehoidjaid ega sobivaid hoiukohti,” kirjeldab Kristiina talle nõustamisel avanevat nukrat pilti.
„Ka nende lapsevanemate vaimne tervis vajab tähelepanu,” toetab probleemipüstitust Indrek. „On hea, et COVID-i tõttu hakati vaimsest tervisest rohkem rääkima. Kuid vaimseid muresid on materiaalsetest tunduvalt raskem lahendada. Selleks on vaja inimesi koolitada, kujundada süsteem, seda ülal pidada. Mind teeb natuke murelikuks, et kuigi meie sotsiaalsüsteem on tehtud Põhjamaade eeskujul, ei ole meil tulubaasi, et seda jätkusuutlikult rahastada,” toob Indrek välja veel ühe murekoha.
„Saime tohutult hea hariduse, kahjuks ei olnud omal ajal võimalust seda kasutada,” ütleb Indrek lõpetuseks. „Õnneks oli ka neid, kes, nagu Kristiina, läksid läbi tule ja vee ning ajasid oma asja.”
„Olen saanud hästi palju teha asju, mille kohta olen arvanud, et selline ongi päris sotsiaaltöö,” ütleb Kristiina rahulolevalt. „Soovin seda ka praegustele tudengitele.”
Artikkel ilmus ajakirja erinumbris 30 aastat sotsiaaltöö õpetamist Tallinna Ülikoolis