Marju Medar: „Sotsiaaltööl pole piire!“
Sotsiaaltöö valdkonna elutööpreemia laureaat, Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö dotsent Marju Medar armastab siduda mitut tegevust: õppetöö või põhitöö on alati käinud käsikäes erinevate projektidega. Teda sütitab eriliselt millegi loomine, arendamine ja parendamine. „Meil on puudu tarkusest, teadmistest ja koostööst, mitte rahast,“ ütleb Medar.
ajakirjanik
Lõpetasite 1982. aastal eripedagoogika ja 1996. aastal sotsiaaltöö eriala. Mis teid toona sotsiaalvaldkonda tõmbas?
Pärast keskkooli asusin tööle Aaspere lastekodus kasvatajana. Kõrval oli Aaspere kaheksaklassiline kool, hakkasin seal muusikaõpetajaks. Kooli läksin koos tulevase abikaasaga – temast sai vene keele ja kehalise kasvatuse õpetaja. Kohe oktoobri alguses abiellusime. Aasta hiljem võeti mees sõjaväkke ja mõtlesin, et on hea aeg jätkata oma haridusteed. Siis sotsiaaltööd ülikoolis ei õpetatud, sestap valisin eripedagoogika.
Olen selle valikuga rahul. Kolmandik õppeaineid oli seotud meditsiiniga, mis mind ka toona huvitas. Juba enne lõpetamist asusin tööle logopeedina Põlva polikliinikusse ja Põlva haigla lasteosakonda. Töökoht loodi tänu sellele, et läksin seda küsima, varem seda ei olnud.
Hiljem liikusin abikaasa karjääriga seoses Kaareperre, kus töötasin põhikoolis õppealajuhataja ja algklasside õpetajana ning eesti keele ja kirjanduse õpetajana. Eripedagoogil oli lubatud õpetada eesti keelt ja kirjandust 9. klassi lõpuni. Lühikest aega olin ka lasteaias kasvataja.
Mõeldes, millal sotsiaaltööga alustasin, on raske piiri tõmmata. Minu jaoks on igasugune lastega, neile suunatud teenustega seotud töö, kogu alushariduse valdkond väga selgelt seotud sotsiaaltööga. Nii mõnedki noored kolleegid ütlevad, et ei, sotsiaaltöö algab siit ja lõpeb seal. Minu jaoks on sotsiaaltöö laiem mõiste.
Kui Kaareperest Häädemeestele kolisime, töötasin Häädemeeste keskkoolis ja Metsapoole koolis logopeedina. Tegin nii hääleseadet, häälikuravi kui ka parandusõpet neile lastele, kes teistest maha jäid. Edasi kolisime Otepääle. Sain võimaluse olla Pähklikese ja Võrukaela lasteaia juhataja ning olin Võrukaela lasteaia asutamise juures.
Otepää linnavalitsus ja Pühajärve vallavalitsus kutsusid mu 1995. aastast enda juurde sotsiaalnõunikuks. Mulle öeldi laias laastus, et tee, mida õigeks pead. Peaasi, et arendad ja tegutsed. Mul pole tööandjate poolt kunagi takistusi olnud, pigem toetus.
Töötad aasta, töötad kaks, saad midagi toimima, midagi käima, näed oma töö tulemust. See on põnev!
Hakkasime ehitama Otepääle sotsiaalkeskust. Olin pereäri kaudu ka ettevõtlusega seotud ja kogemused arendustööks olemas. Sestap oli sotsiaalkeskuse rajamine koostöös Otepää linnavalitsuse, Pühajärve vallavalitsuse ja Rootsi partneritega Kumla kommuunist minu senise tegevuse loomulikuks jätkuks. Kirjutasin mitu projekti ja koostöös taotlesime valdade kaudu raha. Keskus avati 1999. aastal.
Läksin samal ajal ka Tartu Ülikooli sotsiaaltööd õppima. Sotsiaaltöö kui eriala oli siis just kujunemas. Tartu Ülikool kutsus õppima neid, kel eripedagoogika, tervishoiu, psühholoogi või pedagoogi haridus. Meil oli seitsmene grupp, kõik eri valdkondadest.
Arendustöö oli juba siis teie jaoks olulisel kohal?
Üks osa minu elust ja tööst on alati seotud olnud arendustööga. See on mulle huvitav. Olen teinud ka klienditööd ja logopeedi tööd kõigis kohtades, kus olen töötanud. Aga hingelähedane on see, et töötan suure hulga inimestega ja osalen millegi arendamises. Töötad aasta, töötad kaks, saad midagi toimima, midagi käima, näed oma töö tulemust. See on põnev!
Pärast sotsiaaltöö erialal magistritöö kaitsmist 1996. aasta kevadel suundusin Tartu Ülikooli sotsiaaltöö eriala assistendiks, esialgu poole kohaga ja alates 1997. aastast juba täiskohaga.
Iga töö, mida olen teinud, on toimunud ühes millegi muuga – õppetööga, projektitööga.
Olen nelja lapse ema ja sissetulekuga oli keeruline, töötasin mitme koha peal korraga. Õpetasin projektijuhtimist: kuidas raha taotleda, projekte ellu viia. Püüdsin kokku viia selle, mida mulle teha meeldis, sellega, mida oli nendel piirkondadel või töökohtadel vaja, millega ma lepinguliselt seotud olin. Iga mu tegevus on alati olnud seotud mu projektipõhise tegevusega. Ma ei ole sellest aastate jooksul kordagi ära väsinud.
Tagasi vaadates mõtlen, et sellest ajast peale, kui sotsiaaltöö mu ellu tuli, pole mul muid hobisid olnud. Vahepeal oli vaja lapsed täisealiseks kasvatada. Viimastel aastatel on mu ellu hobina tulnud reisimine. Tegelikult see hobi sai ka alguse tööst. Hakkasin vaatama, et olen käinud paljudes riikides, tegin endale nimekirja, sain kokku üle 30 riigi. Huvitav on tagasi vaadata, kuidas olen nendesse kohtadesse sattunud ja mida sellest õppinud.
Osalemine rahvusvahelise organisatsiooni juhtimises oli teie jaoks kindlasti väärt kogemus.
Olin kaheksa aastat seotud Euroopa sotsiaaltöö kõrgkoolide assotsiatsiooni EASSW juhtimisega. Mind valiti selle organisatsiooni juhtkomiteesse 2007. aastal. Töökorra järgi oli igal aastal kaks töösessiooni eri kõrgkoolides. Seal, kus need töökohtumised toimusid, peeti tavaliselt suuremaid konverentse või rahvusvahelisi seminare, kus sain kätt proovida ürituste korraldamise, töötubade juhtimise ja ka projektitöö koordineerimisega organisatsioonis. Ainuüksi sellega seoses käisin läbi 16 riiki ja 16 ülikooli.
Läksin sinna puhta lehena ja vaatasin natuke hirmunult ringi: mida on kombeks öelda, kuidas käituda, mida teha vaja. Esimesed neli aastat oli rohkem õppimine, teised neli aastat juhtisin projektitiimi. See oli nii rikastav kogemus! Hoidsin Tartu ja hiljem ka Tallinna Ülikooli kursis teadmistega, mida omandasin. Iga töö, mida olen teinud, on toimunud ühes millegi muuga – õppetööga, projektitööga.
Doktorikraadi kaitsesin 2004. aastal Tallinna Ülikoolis. Mul on suured kogemused juhina: olin olnud õppealajuhataja koolis ja kahe lasteaia juhataja. Edasi sain ülesande vedada sotsiaaltöö eriala Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis. Tallinna Ülikoolis juhtisin kolm aastat sotsiaaltöö instituuti ja pärast reorganiseerimist töötan seal dotsendina.
Väga raske on öelda, kust sotsiaaltöö minu jaoks algab ja kust lõpeb. See on läbi põimunud nii hariduse, tervishoiu kui ka töömaailmaga. Võimalusi on tuhandeid.
Mida tähendab sotsiaaltöö teie jaoks?
Olen osalenud rahvusvahelise sotsiaaltöö definitsiooni koostamisel, mis kinnitati 2014. aastal rahvusvahelise sotsiaaltöötajate föderatsiooni (IFSW) ja rahvusvahelise sotsiaaltöö kõrgkoolide assotsiatsiooni (IASSW) ühisel üldkoosolekul Melbournis. Alustasime selle ettevalmistamist juba 2007. aastal. Maailm muutub ja ka sotsiaaltöö koos sellega, seetõttu oli vaja sotsiaaltöö tähendus ümber mõtestada.
Definitsiooni arendamine oli päris keeruline: kõigi maailmajagude organisatsioonidel tuli koostööd teha ja muudatused heaks kiita. Teatavasti on sotsiaaltöö seotud inimõigustega, mida eri regioonides mõistetakse erinevalt, nt kas lapsed võivad töötada, millised on inimeste sotsiaalsed garantiid ja mis on sotsiaaltöötaja roll inimeste heaolu tagamisel. Samuti mõistetakse sotsiaaltöö olemust maailmas erinevalt: mõnes kohas on see vabatahtlik töö, mujal professionaalne töö klientidega ja kogukondades, milleks on vaja asjaomast ülikooliharidust. Olulistes küsimustes tuli saavutada kõigi partnerorganisatsioonide üksmeel.
Oluline on osaleda sotsiaaltöö mõtestamise rahvusvahelistes aruteludes.
Lepiti kokku, et sotsiaaltöö on praktikal põhinev elukutse ja ühtlasi akadeemiline teadusala, mis aitab kaasa kogukondade arendamisele ja inimeste jõustamisele, arvestades inimõigusi. Igal sõnal on tähendus ja suured vaidlused taga. Kokkuvõttes on sotsiaaltöö inimeste ja kogukondade heaolule suunatud tegevus, mida viiakse ellu osalisi jõustades, pärimuskultuure arvestades ning toetudes sotsiaalsetele teooriatele. Eesmärk on kogukondi parendada, panna rohkem oma tegevuse eest vastutama ja sedakaudu neid arendada.
Eks ka Eestis ole olnud arvamusi, et mis see sotsiaaltöö ikka on, seda saab teha mis tahes haridusega. Tänapäeval räägime sotsiaaltööst kui akadeemilist haridust nõudvast ametist, mida tuleb õppida kolm aastat bakalaureuse ja kaks aastat magistriõppe tasemel.
Olete olnud sotsiaaltöö õpetamise algusaegade juures õppijana ja hiljem enam kui 20 aastat ka sotsiaaltööd õpetanud. Mis on selle aja jooksul muutunud sotsiaaltöö õpetamises?
Aastatega on kõrghariduse diplomini jõudnud tuhanded sotsiaaltöötajad. Alustasime ülikoolis 14–20 õppekohaga, seda nii Tartu Ülikoolis kui ka Tallinna Ülikoolis. Selleks et riigi tasustatud kohti saada, pidime suhtlema ja tegema eeltööd tööandjatega: töötukassa, haiglate, omavalitsustega. Rääkisime läbi, mida arvatakse, mitut sotsiaaltöötajat kümne aasta pärast vaja oleks ja missugused on ootused neile. Need ettepanekud jõudsid haridusministeeriumisse, kus otsustati, mitu riigi kohta mingi õppeasutus saab. See, et saime alustada, oli suuresti tänu tööandjatele, kes vajasid sotsiaaltöötajaid.
Kõigepealt jõudsid sotsiaaltöötajad omavalitsustesse, siis haiglatesse, vähehaaval koolidesse. Lõpuks tekkis juurde ohvriabi, juhtumikorraldus. Nüüd on sotsiaaltöö tunnustatud eriala ning lõpetajatel on lai karjäärivalik. Kõrgkoolide koolituskohtade arvu aluseks on riiklik prognoos, sh OSKA raport.
Eesmärk peaks olema eri valdkondade suurem lõimumine – kui sellest lähtume, saame paremaid tulemusi.
Muutunud on ka kutsenõuded. Olen üle kümne aasta kuulunud kutsekoja juures tegutseva sotsiaaltöötaja kutsestandardi loomise meeskonda. Kui alustasime kutsestandardi tegemist, siis oli seal kirjeldatud, mida peab sotsiaaltöötaja olema õppinud. Edasises arenduses saime aru, et peame kutsenõuded ära kirjeldama pädevuste kaudu. Nüüdseks oleme jõudnud sinna, et standard on läinud liiga spetsiifiliseks, mis ei võimalda sellele vastavuse hindamisel olla piisavalt paindlik.
Kehtiva standardi nõuded on nii täpselt kirjeldatud, et komisjon, kes hindab taotlejate vastavust, peab juuksekarva lõhki ajama. Aga näiteks töötukassa juhtumikorraldaja ikka ei tee päris kõike seda, mida omavalitsuse sotsiaaltöötaja. Spetsialiseerumist on aastatega nii palju juurde tulnud, et meil tuleb erinevaid standardeid juurde luua. Juba on olemas tervishoiu sotsiaaltöötaja spetsialiseerumisega kutsestandard, sotsiaalpedagoogidel on oma standard.
Töötukassa esindajatega arutasime, et tuleks luua eraldi kutsestandard juhtumikorraldajale, kes tegeleb töönõustamisega. Siis saabki keskenduda ainult selle ameti eripärale ega nõuta, et nad tegeleks sotsiaaltöö arendusega laiemalt. Tööandja eeldab neilt midagi muud. Sotsiaaltöös on kujunenud mitu spetsialiseerumise suunda, mis vajavad oma tähelepanu ja valdkonna tegijaid.
Kas sotsiaaltöö õppijad on aastate jooksul kuidagi ka muutunud? Milline on nende valmisolek või ootused sellel erialal töötamiseks?
Eks kindlasti ole muutunud. Õppijad on teadlikumad. Esimestel aastatel väga ei teatud, mida õppima tullakse. Nüüd on üksikud, kes põhjendavad õppima tulemist sellega, et tahan teisi aidata. Teatakse küllaltki kindlalt, mis valdkonnaga ennast siduda soovitakse. Omal ajal, kui alustati, võttis mõni üksik omavalitsus tööle sotsiaaltöötaja, nüüd oli sotsiaaltöötajaid ja nõustajaid OSKA raporti järgi 2020. aastal kokku ligi 2000.
Sotsiaalvaldkonnas on eri tasemega ettevalmitust nõudvaid ametikohti: tegevusjuhendajad, tugiisikud, isiklikud abistajad, sotsiaalasutuste juhid, sotsiaaltöötajad, nõustajad. Spetsialiste on palju ja neile esitatavad nõuded jaotunud taseme järgi. Kes on viienda või kuuenda, kes seitsmenda taseme spetsialist. Juhtub sedagi, et sotsiaaltööd õppinud inimene leiab mõneks ajaks töökoha näiteks tugiisikuna või tegevusjuhendajana erihoolekandes. Küsitakse, kas see ikka on sotsiaaltöö?
Minu arvates ei ole vaja margapuuga mõõta, kus üks algab, teine lõpeb. Eesmärk peaks olema suurem lõimumine: tervishoiuvaldkonna ja hoolekande, hariduse ja hoolekande, justiitssüsteemi ja hoolekande parem koostöö – kui sellest lähtume, siis seda paremaid tulemusi saame. Rangete piiride seadmine ei vii sihile.
Kuidas hindate sotsiaaltöö koostööd meditsiiniga?
Eks see ole arengujärgus juba kümmekond aastat. Kõige paremini toimib koostöö rehabilitatsioonis. Sotsiaalne ja tööalane rehabilitatsioon on mõlemad seotud tervishoiuga. Ühes meeskonnas osutavad teenuseid arst, õpetaja, psühholoog, tegevusterapeut, rehabilitatsioonispetsialist, sotsiaaltöötaja. Kõik teevad tööd ühe eesmärgi nimel. See on tõeline integratsioon ja kui see õnnestub, on väga hästi.
Selles valdkonnas on kasutusel rahvusvaheline funktsioneerimisvõime klassifikatsioon (RFK): hindamisvahend, mille rakendamist on Eestis arendatud ja mille on omaks võtnud lisaks taastusravile ka töötukassa. Selle hindamisvahendi rakendusala tahetakse laiendada ja juurutada ka teistesse valdkondadesse.
Raha on, meil peavad olema äratundmine ja teadmised, mida selle rahaga teha.
Teine kahe valdkonna kokkupuutekoht on hooldussektor. Sotsiaaltöötaja ei ole hooldustöötaja, aga ta korraldab hoolduse pakkumist. Sotsiaaltöötaja on hoolekandesektoris sageli teenuste juht või hooldekodu juht. Ta peab teadma, mida hooldaja täpselt teeb, kuidas seda valdkonda arendada ja toetada. Hooldusteenuste reform paneb koos töötama kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja ja hooldusteenuse osutaja. See on praegu hästi segane asi, mõni omavalitsus tahab ka riigi kohtusse kaevata. Kardetakse, et süsteem ei toimi ja kulu kohalikule omavalitsusele ning ka inimesele pigem suureneb.
Suhtlesin hiljuti geriaater Kai Saksaga, kes tõi välja, et sotsiaalvaldkonna hindamismeetodid pole pahatihti teaduspõhised, mida aga meditsiinisüsteem eeldab. Info ei liigu kahe süsteemi vahel: voodihaige eakas kirjutatakse haiglast välja, aga sotsiaalsüsteem ei tea, et peab hakkama seda inimest tema kodus toetama.
Igas omavalitsuses on oma hindamisinstrument, mis on tavaliselt sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistris (STAR) kättesaadav, kuid erinevate meetoditega hindamine ei võimalda tulemusi ühtmoodi tõlgendada. Kui tuleb järgmine spetsialist tööle, võib ta hoopis teistsuguse tulemuseni jõuda. Peaksime kokku leppima, kuidas täpselt hooldusvajadust hindame, et ka teised valdkonnad tulemusi aktseptiks. Meil tuleb lähiaastatel see kõik välja töötada ja kokku leppida.
Prognoosin, et järgmistel aastatel võetakse ette haridus- ja sotsiaalvaldkonna lõimimine: erivajadusega lapsed, õigusrikkumise probleemidega, käitumisraskustega noored. Ka nende heaks töötavad koos rehabilitatsiooni- või tugimeeskonnad. Selles valdkonnas puutuvad kokku sotsiaal- ja eripedagoogika, ei saa öelda, kust täpselt piir jookseb. Siin on veel palju teid, mis tuleb ära käia.
Missugused arengukohti praegu sotsiaaltöös veel näete?
Oleme teinud vähe rahvusvahelist koostööd. See on olnud minu huviorbiidis 2005. aastast. Oluline on osaleda sotsiaaltöö mõtestamise rahvusvahelistes aruteludes, et mis see on, mida teeme, nagu näiteks oli rahvusvahelise definitsiooni kokkuleppimine.
Teine asi on, kuidas me seda õpetame. Olen osalenud rahvusvahelises õppekavade hindamises, käinud hindamas õppekavasid Leedu ja Läti ülikoolides. Samamoodi on meie õppekavasid väljastpoolt hinnatud. See aitab sotsiaaltööõpet ühtlustada. Kiiresti kasvab vajadus rahvusvahelise koostöö järele ka sotsiaaltöö praktikas.
Üks murekoht on välisriigis elavate eestlaste või Eestis elavate välismaalaste aitamine. Riikidel on õiguslikud ja kultuurierinevused. Kuidas lahendada lapse hooldusõiguse küsimusi? Kumb riik neid küsimusi menetleb? Kas õigused lepitakse riikide raamlepingutega kokku või tehakse seda kuidagi teisiti? Räägime avatud teenuste turust ja avatud tööturust: töötan siin, elan seal, aga kust ma siis pensioni hakkan saama, kes mulle lapsetoetust maksab? Maailmas on ligi 200 riiki, palju on veel ära teha. Rahvusvahelise koostöö arendamine sotsiaaltöös on tähtis eesmärk.
Mida soovite lõpetuseks lisada?
Projektijuhtimise õpetajana kuulen tihti, et küll teeks ja küll arendaks, aga raha ei ole. See ei ole õige jutt! Raha on, meil peavad olema äratundmine ja teadmised, mida selle rahaga teha, mida täpselt tahame, kuidas küsimused tähtsuse järgi ritta seame, mida eelisarendame. Meil on puudu tarkusest, teadmistest ja koostööst, mitte rahast.
Marju Medar
1975–1977 ja 1982–1995 – töötanud lastekodus, lasteaias ja koolis pedagoogi, logopeedi ja juhina
1995–1999 – Otepää linnavalitsuse ja Pühajärve vallavalitsuse sotsiaalnõunik; lasteaiajuhataja
1996–2012 eri ametikohad Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonnas ja Pärnu kolledžis, sh kolledžis dotsent ja sotsiaaltöö osakonna juhataja
2004 kaitsnud doktoritöö sotsiaaltöö erialal
2012–2015 – Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö instituudi direktor
2015. aasta sügisest kuni tänaseni Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi dotsent
Uurimisteemad: mittetulundussektori areng ja finantseerimine; kutsenõuded ja spetsialiseerumine sotsiaaltöös; elanike toimetulek, sotsiaalteenuste vajadus, kasutamine ja korraldus; sotsiaalne rehabilitatsioon.
Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 3/2023.