Kunstiteraapilise grupitöö sobivus ja mõju vanemaealise lähedase hooldaja hoolduskoormuse ja üldise stressitaseme vähendamisel
Artikkel tutvustab magistritöö raames korraldatud uurimust, mille eesmärk oli hinnata kunstiteraapilise grupitöö sobivust omastehooldajate toetamiseks ja selle mõju hoolduskoormusega toimetulekule.
Kristiina Kask, Eda Heinla, Marika Ratnik
KOKKUVÕTE
Artikkel tutvustab magistritöö raames korraldatud uurimust, mille eesmärk oli hinnata kunstiteraapilise grupitöö sobivust omastehooldajate toetamiseks ja selle mõju hoolduskoormusega toimetulekule. Hooldamise tõttu võib tekkida stress, mis kandub ka teistesse eluvaldkondadesse, seetõttu käsitleti ühtlasi kunstiteraapilise grupitöö mõju omastehooldajate üldisele stressitasemele.
Kunstiteraapilise grupitöö mõju ja sobivuse hindamiseks korraldati võrdlusgruppidega sekkumisepõhine uuring. Sekkumine koosnes kaheksast seansist, mis viidi ellu nelja grupiga. Osalejad olid oma vanemaealise lähedase peamised hooldajad, kes olid iga päev seotud hooldamisega vähemalt kuue kuu jooksul. Uurimuses kombineeriti kvantitatiivset ja kvalitatiivset meetodit.
Tulemustest selgus, et kunstiteraapilise grupitöö mõjul vähenes omastehooldajatel nii hoolduskoormusest põhjustatud kui ka üldine tajutud stress, muutused olid statistiliselt olulised. Leidis kinnitust, et kunstiteraapiline grupitöö sobib omastehooldajatele: osalejad kirjeldasid selles osalemist kui võimalust luua oma mõtetes selgust ning tõid välja, et nende enesehinnang oli paranenud ja sotsiaalne isoleeritus vähenes. Probleemidele suunatud sekkumistega võrreldes on kunstiteraapiline grupitöö omastehooldajale meeldivam ja lõõgastavam, seega on vaja arendada sellele sihtrühmale suunatud kunstiteraapilisi sekkumisi ning teha täiendavaid sekkumisuuringuid.
MÄRKSÕNAD
Kunstiteraapiline grupitöö, hoolduskoormus, omastehooldaja, stressiga toimetulek
Sissejuhatus
Eesti demograafilist olukorda iseloomustab vananev rahvastik. Kodusel hooldusel on ligikaudu 0,1% kuni 65-aastastest ja 2,2% vähemalt 65-aastastest, kellede eest hoolitsevad peamiselt lähedased (Eurocarers 2020).
Varik jt (2018) on toonud välja, et lähedase hooldamine toob kaasa vaimse ja füüsilise ülekoormuse, sotsiaalse isoleerituse ja rollikonflikti, mis põhjustab ebakindluse hoolduse järjepidevuse osas. Kui ühiskonnas oodatakse ka edaspidi omastehooldajatelt suurt panust, siis tuleks neid senisest rohkem tunnustada ja pakkuda neile igakülgset tuge.
Eakate omastehooldajaid koondavad peamised organisatsioonid Eestis on MTÜ Eesti Omastehooldus ja MTÜ Elu Dementsusega. Mõlema ühingu peaeesmärk on aidata lähedaste hooldajaid, võimaldades neil jagada oma kogemusi, saada infot, oskusteavet ja võimaluse korral ka psühholoogilist tuge.
Kunstiga tegelemist, sh kunstiteraapiat saab kasutada omastehooldajate toetamisel, sest kunsti põhine sekkumine aitab hoida vaimset heaolu, stimuleerides vastupidavust stressile (Catlin jt 2016; Hunt jt 2016; Kaimal jt 2019; Mondro jt 2018). Artiklis tutvustatakse Tallinna Ülikooli (TLÜ) kunstiteraapiate õppekava magistritööna tehtud uurimust[1], mille eesmärk oli selgitada kunstiteraapilise grupitöö sobivust omastehooldajate toetamiseks ja selle mõju nende hoolduskoormusega seotud stressi vähendamisele.
Teoreetilised lähtekohad
Omastehooldaja hoolduskoormus ja stress
Lähedase hooldamise keerukus oleneb kõige rohkem hoolduskohustuse olemusest, hooldatava elukorraldusest ja tervisest ning ravi ja toetavate teenuste võimalustest (Varik jt 2018). Hooldajate tervist, sh vaimset tervist võib mõjutada hoolduse kestus, maht, hooldatava seisund ja hoolduskoormusega kaasnev sotsiaalne isoleeritus. Pikaajalise hoolduse korral võib ennast kaotada, hooldajaroll muutub järk-järgult domineerivaks, hoolduskohustused muutuvad peamiseks, jättes väga vähe aega varem olulisele tegevusele.
Hoolduskoormusest põhjustatud stressi on kirjeldatud kui hooldajate negatiivset ja mitmemõõtmelist reageeringut hooldustegevusest tulenevatele füüsilistele, sotsiaalsetele, psühholoogilistele, emotsionaalsetele ja majanduslikele stressoritele (Fekete 2015); seda on nimetatud ka omastehooldaja stressiks (Mapi Research Trust ja Zarit 2018; Zarit ja Savala 2016). Stressorite mõju leevendavad aga hooldaja isiklikud ressursid (Zarit jt 2016): sissetulek, sotsiaalne tugi, toimetulekuoskused, enesetõhusus jm. Võimaluste ja stressitekitajate tasakaal aitabki omastehooldajatel hakkama saada.
Hoolduskoormusest tingitud stressiga toimetulekut hõlbustavad sekkumised (Sörensen ja Conwell 2011) keskenduvad peamiselt hoolduskoormuse leevendamisele, oskuste ja teadmiste õpetamisele, tugirühmade pakkumisele ning psühhoedukatiivsele ja psühhoteraapilisele (enamasti kognitiiv-käitumuslik) nõustamisele.
Paljud sekkumised on olnud suunatud hooldamise negatiivse mõju vähendamisele, jättes tähelepanuta hoolduse positiivsed küljed ja nendega seotud positiivsed emotsioonid, mis võiksid suurendada omastehooldaja subjektiivset heaolu. Zarit (2012) toob välja, et oluline on aidata omastehooldajatel näha ka hoolduse meeldivat ehk positiivset poolt, et tulla paremini toime hoolduse väljakutsetega.
Folkmani (2008) arvates on siin üks võimalus tähenduse andmine (ingl meaning making). Selles protsessis on peamine teadmiste ja kompetentsuse suurenemine, olulise esiletoomine, stressoritega seotu ümberhindamine, enda arengu ja positiivsete elumuutuste tajumine ning mõtestatud eesmärkide seadmine. See toob esile positiivse emotsiooni ja sellel põhineva hinnangu, mis omakorda mõjutab stressikäitumist, taastab toimetulekuvarud ja motiveerib tegelema probleemi lahendamisega pikema aja vältel. Tähendusele keskendunud sekkumiste tulemused on näidanud, et märgatavalt paraneb hoolduskoormuse mõistmine ja eneseväärtustamine ning väheneb sotsiaalne isoleeritus (Tretteteig jt 2017)
Uuringud, mille käigus omastehooldajad osalesid mõtestatud loomingulises tegevuses (ingl meaningful creative leisure), on näidanud, et see aitab kaasa psühholoogilise heaolu hoidmisele ja suurendab vastupidavust hoolduskoormusest tingitud stressile (Hunt jt 2016; Mondro jt 2018).
Kunstiteraapia ja muu loovteraapia rakendamine hoolduskoormuse ja stressiga toimetulekul
WHO egiidi all 2019. aastal koostatud ülevaates kunsti mõjust tervisele ja heaolule rõhutatakse, et kunstiga tegelemine sisaldab tervist edendavaid komponente (Fancourt ja Finn 2019). Kunstiga tegelemisel aktiveeritakse sensoorsed ja kognitiivsed protsessid ning kujutlusvõime, kaasneb esteetiline elamus ja koos tegutsedes ka sotsiaalne suhtlus – kõik need komponendid võivad käivitada kunstiga tegelevas isikus psühholoogilise, füsioloogilise, sotsiaalse ning käitumusliku vastukaja, mis on omakorda seotud vaimse tervisega (Fancourt 2017).
Kunstiteraapilise grupitöö kui omastehooldajate toetamiseks sobiva meetodi kasuks räägivad uuringud, mis kinnitavad loov- ja kunstiteraapia positiivset mõju stressi korral (Kaimal jt 2019; Martin jt 2018), samuti teadmised kunstiteraapia ja grupitöömeetodi terapeutilistest toimetest (Gabel ja Robb 2017; Rankanen 2016). Grupimeetod kunstiteraapias annab võimaluse toetada sotsiaalset seotust loomingulise eneseväljenduse kaudu.
Kaimal jt (2019) uuringu järgi võimaldab isegi lühiajaline kunstiga tegelemine eemalduda stressorist ja seega langetab stressitaset, tõstab meeleolu ning suurendab enesetõhusust, aitab leida selgust iseendas olenemata kunstilisest ettevalmistusest.
Martini jt (2018) koostatud süsteemne ülevaade 37 uurimuse põhjal tõi välja loovteraapiliste sekkumiste (kunsti-, muusika-, draama-, tantsu- ja liikumisteraapia) tulemuslikkuse stressitaseme vähenemisele. Stressisümptomite vähenemine oli seotud teraapia naudingut pakkuva ja mängulise olemusega, esteetilise kogemuse ning mitteverbaalse ja sümbolite kaudu suhtlemisega.
Gabel ja Robb (2017) on välja toonud viis terapeutilist tegurit, mis kirjeldavad grupimeetodil rakendatava kunstiteraapia mõju:
- eneseväljendusvõimalus sümbolite kaudu;
- suhtestatud esteetika, s.o kunstitöö, selle looja ja terapeudi kolmiksuhe, kus kunstitööl on visuaalse, mitteverbaalse ja verbaalse suhtluse vahendaja roll;
- kehalisus ehk oma sisemiste kogemuste teadlik tunnetamine ja jagamine kunstitöö vahendusel;
- nauding ja mäng, võimalus ehedalt proovida loomist ja erinevaid kunstivahendeid;
- rituaalid, s.o kindlate toimingute, sh liigutuste, sõnade, ülesannete kogumid, mis mõjutavad üksikute grupiliikmete ja kogu rühma käitumist.
Loovtegevust võivad juhendada kunstnikud, kunstiõpetajad jt, kuid loovteraapiat, sh kunstiteraapiat vastava magistritasemel õppekava läbinud spetsialistid.
Kunstiteraapial põhinevate sekkumiste mõju omastehooldajate stressiga toimetulekule kinnitavad ka mõned uurimused. Näiteks Catlin jt (2016) leidsid, et vähihaige lähedase hooldajad jagasid võrreldes verbaalse vestlusega avatumalt oma emotsionaalseid vajadusi kunstiteraapilise harjutuse „Silla joonistus“ (The Bridge Drawing, Hays ja Lyon 1981) kaudu. Nimetatud temaatiline kunstitöö aitas osalejatel teadvustada hoolduskoormuse mõju ja enda rahuldamata vajadusi.
Artiklis tutvustatavas uuringus olid sekkumiste kavandamise aluseks positiivsete emotsioonide märkamine ja tähendusele suunatud toimetulek stressisituatsioonis (Fredrickson 2001; Folkman 2008). Olukorda mõtestatakse ehk sellele antakse tähendus elu tunnustamise ja sotsiaalsete sidemete väärtustamise kaudu seetõttu oli sekkumiste eesmärk suurendada omastehooldajate eneseteadlikkust ning vähendada nende sotsiaalset isoleeritust.
Lähtudes Folkmani (2008) ja Fredricksoni (2001) teoreetilistest konstruktidest, keskenduti selle artikli aluseks olnud uuringu kunstiteraapilises sekkumises järgmistele asjaoludele:
- tähendusele suunatud toimetulekule stressisituatsioonis;
- positiivsetele emotsioonidele;
- sotsiaalse seotuse ja eneseväärtustamise toetamisele.
Tähenduse leidmine ja andmine ning positiivsete emotsioonide kogemine toetab probleemidele ja emotsionaalsele seisundile suunatud toimetulekut. Raskuste korral positiivsete aspektide leidmine toetab vastupanuvõimet ja kaitseb stressi eest.
Kunstiteraapilise grupitöö seanssidel kasutatud harjutustega, mille rõhuasetus on positiivsetel aspektidel ning eesmärk toetada omastehooldajat eneseuurimise kaudu, tugevdatakse hooldaja eneseteadlikkust, sotsiaalset seotust, positiivse märkamist ja esiletoomist. Toetades hooldustegevuses tähendusele suunatud toimetulekut ja võimendades positiivseid emotsioone, on võimalik taastada või säilitada omastehooldajate toimetulekuvõime (võimekus tegeleda stressi tekitavate probleemidega, emotsionaalsete seisunditega) ning vähendada üldise stressi taset (joonis 1).
Uurimusest
Uurimistöö eesmärk oli välja selgitada kunstiteraapilise grupitöö meetodil sekkumise sobivus vanemaealise hooldatava omastehooldajatele ja selle mõju hoolduskoormuse tajumisele ning üldise stressitaseme vähendamisele.
Hüpoteesid
- Pärast kunstiteraapilist grupitööd on omastehooldajate stressitase tajutud stressiskaalal (perceived stress scale – PSS) madalam võrreldes näitajatega enne sekkumist.
- Pärast kunstiteraapilise grupitööd on omastehooldajate koormuse tajumise tase ZBI-12 (Short Form Zarit Burden Interview) järgi madalam võrreldes tasemega enne sekkumist.
Lisaks hüpoteesidele püstitati järgmised uurimisküsimused.
- Kuidas omastehooldajad kogevad hooldusest tingitud koormust?
- Milline on omastehooldajate kogemus kunstiteraapilises grupitöös osalemisest?
- Milliste teguritega tuleks arvestada kunstiteraapilise grupitöö rakendamisel omastehooldaja hoolduskoormuse ja stressi tajumise vähendamisel?
Uurimismeetodina kasutati sekkumisepõhist uurimust (Betts ja Deaver 2019), mille korral selgitatakse sekkumise mõju huvipakkuvale probleemile. Artiklis käsitletavas uurimuses on see kunstiteraapilise grupitöö mõju omastehooldajate hoolduskoormusest tingitud stressi vähendamisele. Enne grupimeetodil sekkumist koguti kvantitatiivseid andmeid (küsimustikud) ning pärast sekkumist lisaks kvantitatiivsetele ka kvalitatiivseid andmeid (intervjuud).
Uurimuses osalejate leidmiseks kasutati MTÜ Elu Dementsusega ja MTÜ Eesti Omastehooldus võrgustikku, õendus-hoolduskeskuste kontakte ja sotsiaalmeediat. Uurimuses osales 14 omastehooldajat. Sekkumised korraldati neljas grupis: põhigrupp n = 5 ja kolm võrdlusgruppi vastavalt n = 3, n = 2, n = 4. Kõik osalejad olid naised, keskmine vanus 49,1 aastat, hooldatava keskmine vanus 78,7 aastat. Hooldus oli keskmiselt kestnud seitse aastat, kõige pikem 20 aastat ja lühem kaks aastat. Peamiselt olid hooldatavad vanemad, ühel juhul vanavanem ja ühel sõber-tuttav, hooldatavate diagnoosid oli liikumispuue, dementsus, kahel juhul vähiravijärgsed komplikatsioonid.
Üldise stressi hindamiseks kasutati tajutud stressi skaala (ingl perceived stress scale – PSS) (Cohen jt 1983) eestikeelset versiooni (Kallasmaa 1997). Tajutava hoolduskoormuse hindamiseks kasutati „Short-Form Zarit Burden Interview“ (Bédard jt 2001) eesti keelde kohandatud küsimustikku „Zariti koormuse intervjuu lühivorm“ (ZBI-12). Küsimustik kohandati Research Trusti loal ja nende juhendi alusel (COA 2018), reliaabluse kontrollis osales 52 vanemaealise lähedase hooldajat, reliaabluskordaja Cronbachi α = 0,89. Küsimustik sisaldab 12 küsimust või väidet, mille vastuste summeerimisel saadud skoor annab vastaja distressi ehk koormuse taseme.
Kvalitatiivse meetodina tehti pärast sekkumisi individuaalsed poolstruktureeritud intervjuud. Intervjuude eesmärk oli uurida omastehooldajate kunstiteraapilises grupitöös osalemise kogemust ja tegureid, millega arvestada kunstiteraapilise grupitöö kasutamisel kõnealuse sihtrühmaga. Sekkumiste käiku dokumenteeris uurija ka uurijapäevikus.
Uurimust hakati ette valmistama oktoobris 2018, hoolduskoormuse küsimustik (ZBI-12) tõlgiti eesti keelde ja testiti seda. Kunstiteraapiline grupitöö toimus kahes etapis. Esimese grupiga (põhigrupp) toimusid sekkumised juunis kuni augustis 2019. Esimese grupi mõõtmistulemustega võrdlemiseks moodustati pärast esimese grupiga sekkumiste läbimist veel kolm võrdlusgruppi, nendega toimusid kohtumised oktoobris kuni detsembris 2019. Üldist stressitaset ja tajutavat hoolduskoormust mõõdeti kunstiteraapilistele sekkumistele eelnenud ja järgnenud kohtumisel. Sekkumistele eelneval kohtumisel tutvustati uurimust, vormistati uurimuses osalemisega seotud dokumente, täideti küsimustikke ZBI-12 ja PSS, tutvuti grupiga, tutvustati grupireegleid ning arutati sekkumiste ajakava. Sekkumistele järgnenud kohtumisel tehti lisaks küsimustike ZBI-12 ja PSS täitmisele osalejatega poolstruktureeritud intervjuud.
Kõigi gruppidega tehti kaheksa teraapiaseanssi, mis toimusid ühtse plaani järgi. Eesmärgid, teemad ja kunstiteraapilised harjutused olid suunatud omastehooldaja stressi vähendamisele, eneseteadlikkuse ja sotsiaalse seotuse võimendamisele ning positiivse märkamisele ja esiletoomisele. Tabelis 1 on toodud kunstiteraapiliste seansside näited.
Omastehooldajate hinnanguid hoolduskoormuse ja üldise stressitaseme tajumise kohta enne ja pärast sekkumisi võrreldi Wilcoxoni märgitestiga, järeldused tehti usaldusnivool p < 0,05. Gruppide võrdlemiseks enne ja pärast sekkumisi kasutati programmi Statistics 25 Independent-Samples (SPSS) T-testi ja Paired Samples T-testi. Intervjuude tulemusi analüüsiti temaatilise sisuanalüüsi põhimõtetest lähtudes (Braun ja Clarke 2006).
Osalejad andsid informeeritud nõusoleku uuringus osaleda. Osalemine oli vabatahtlik ja loobumise võimalus oli ka uuringu ajal. Asjakohane info edastati osalejatele eelkohtumisel ja korrati üle pidevalt järgnevatel kohtumistel. Eelkohtumisel, mis eelnes kunstiteraapilisele sekkumisele, selgitati kunstiteraapia tööviisi, vahendeid ja teisi osalemisega seotud asjaolusid. Koguti ainult uurimisküsimustele vastuste leidmiseks ja hüpoteeside kinnitamiseks vajalikke andmeid. Isikuandmed koguti konfidentsiaalsuspõhimõtteid järgides. Andmete asjakohasus kindlustati usaldusväärsete mõõtmisvahenditega ja mõõtes vaid uurimuse seisukohast olulisi näitajaid. Andmetes tähistati uuritavad koodidega ja kõigile andmetele oli juurdepääs ainult uuringu korraldajal. Loovtöid pildistati teadustöös ja koolitustel kasutamiseks osalejate kirjaliku nõusoleku alusel. Sekkumistel järgiti loovterapeudi kutsestandardi (Kutsestandardid ... 2019) ja loovterapeudi eetikakoodeksi (ELTÜ 2019) nõudeid.
Tulemused
Hoolduskoormuse tajumine ja üldine stressitase
Sekkumistele eelnenud ja järgnenud mõõtmistulemuste analüüs näitas, et nii hoolduskoormuse tajumise kui ka üldise stressi tajumise skoor langes enamikul osalejatest. Kõigi osalejate hoolduskoormuse tajumise keskmine tulemus ZBI-12 skaalal enne sekkumist oli M = 30,9 (SD = 6,2), pärast sekkumist M = 23,8 (SD = 6,9); üldine stressitase PSS-skaalal oli enne sekkumist M = 32,6 (SD = 8,1), pärast sekkumist M = 24,5 (SD = 6,9). Mõlema skaala muutused olid statistiliselt olulised (p < 0,05). Eespool toodud näitajad tõusid vaid ühel osalejal ja ühel osalejal jäi üldise stressi tajumise skoor samaks.
Kõigis gruppides tajuti hoolduskoormuse langust sekkumise jooksul (muutused olid statistiliselt olulised, p < 0,05). Esimese (põhigrupp) ja neljanda võrdlusgrupi hoolduskoormuse tajumine erines statistiliselt oluliselt nii enne sekkumist kui ka pärast sekkumist (vastavalt p < 0,01 ja p < 0,05). Põhigrupi ja teise võrdlusgrupi ning põhigrupi ja kolmanda võrdlusgrupi võrdluses statistiliselt olulisi erinevusi hoolduskoormuse tajumises ei ilmnenud. Üldine stressitase ei erinenud üheski grupis enne ega pärast sekkumist.
Uurimuses kasutatud skaalade ZBI-12 ja PSS tulemuste analüüsist selgus, et hoolduskoormuse ja üldise stressitajumise seos oli enne kunstiteraapilist grupitööd tugevam (r = 0,897; p < 0,01) kui pärast seda (r = 0,643; p < 0,05).
Omastehooldajate kogemus
Omastehooldajate kunstiteraapilises grupitöös osalemise kogemuse kirjeldus põhineb osalejatega tehtud intervjuude kvalitatiivsel sisuanalüüsil.
Ootus kunstiteraapiale. Enamik osalejaid liitus kunstiteraapilise grupitööga uudishimust, et teada saada, mida kunstiteraapia kujutab ja kas see võib tõesti stressi vähendada või kuidagi toetada hoolduskoormusega toimetulekut. Samuti osaleti soovist teha lihtsalt midagi muud, lülitada ennast välja.
Intervjuudest kumas läbi osalejate ettevaatlikus ja skeptilisus uue ning tundmatu tegevuse vastu, N13: „... ma mitte otseselt selle mõttega, et maailm saab paremaks ja probleemid saavad lahendatud, aga ... et teha midagi teistmoodi ...“
Kõik osalejad kinnitasid esialgset pelgust joonistamise suhtes, N3: „... no kompleksid olid sellepärast, et ma ei ole joonistaja ...“ Ebakindlus oma joonistamisoskuses oli mõnelegi osalejale kuni kunstiteraapiliste sessioonide lõpuni pingeallikaks, N9: „... see oli pingutus, ... see niisama ei tulnud, ... see oli raske.“
Mitme intervjueeritava ootus kunstiteraapiale oli seotud eelkõige ootusega terapeudi sekkumisele, N2: „... et tuleb, annab hinnangu, ... et see on, millega ma pean tegelema hakkama, ... et terapeut ütleks, mis mu viga on, kus ma saan muutuda.“
Grupitöö kogemus. Kõik osalejad mainisid, et eelistavad pigem grupitööd kui individuaalteraapiat. N5: „... aga see minigrupp oli tore ja mul oli alati hea tulla ...“ Grupitöö peamise kasutegurina toodi välja kuuluvustunne, sest teistel grupi liikmetel on sarnased probleemid ning kogeti nende mõistmist ja toetust. N13: „... kui sa oma kogemust jagad, et keegi noogutab üle laua, et ta teab, mida ma mõtlen, et ma ei pea isegi oma lauset lõpetama ...“
Teistega oma kogemuse jagamist peeti teadmisi ja oskusi laiendavaks, mõnel juhul lohutavaks, et ei olda probleemidega üksi, N6: „... see, et grupis leiad kinnitust, et teistel on samad mured, tegi asja lihtsamaks.“ Rõhutati grupiliikmete omavahelise sobivuse tähtsust, N7: „… aga grupis osalejad peavad ka klappima, muidu ei tunne ennast hästi.“ Mõned intervjueeritavad andsid soovituse, et osalejate hooldatavatel võiks olla sarnane diagnoos ja sarnane haiguse raskusaste, et oleks lihtsam teistega probleeme jagada ning üksteist mõista.
Eneseteadvustamine ja stressi vähendamine. Osalejad tõid välja loovtöö tähtsuse enda avamisel, N2: „... see loovtöö nagu tõmbab sinust välja selle, mida sa muidu ei räägiks ...“, ja jagamise käivitajana, N5: „... et sa ei pea kohe kõike jagama ... Ma arvan, et see on hea vorm viia inimesi kokku sellisel n-ö algul nagu neutraalsel pinnal, ... et sa ei ole sunnitud sisenema kohe sellesse jagamise meeleolusse ...“
Loovtööd aitasid osalejatel oma mõtetes selgust luua. N9: „... need joonistused panid nagu järele mõtlema, et ma pean hooldamise käigus ikka säilitama iseennast, teadvustama endale seda oma probleemi ja raskust, siis saan edasi liikuda …“
Kunstiteraapilises grupitöös osalemist peeti oluliseks sammuks, et mõista: enda jaoks on vaja aega võtta, N4: „... see oligi minu asi, kodus ma ütlesin, et nüüd ma lähen sinna, ma pean sinna minema, et vot nüüd nii ongi … praegu jäi söök siia keema ja nüüd vaatad sina. Ja vot nii ongi ...“
Hakati end tunnustama omastehooldaja rollis. N8: „... ma ikka praegu väärtustan ennast ja mul on midagi kuklas ka, et see tagasi ei tuleks ...“ Kunstiteraapilises grupitöös osalemise kogemust kirjeldati ka kui jõudu andvat ja enda väärtustamist esile tõstvat. N12: „... ma tunnen, et ma olen rahulikum, et ma saan aidata, see andis positiivset energiat juurde ...“
Saadi aru, et hooldamiskoormust võib jagada. N13: „... see oli nagu valgustav või selline selgust loov, et ma ei pea olema üksi, ... et seda vastutust saab jagada ...“
Samuti kirjeldati oma varasemast rahulikumat suhtumist. N8: „... ma suudan ennast ise talitseda ega läinud enam närvi.“
Osalejad leidsid, et kunstiteraapilises grupitöös osalemine on andnud jõudu probleemidega tegeleda, uusi lahendusi leida, olenemata sellest, et hooldusest tingitud koormus ei ole muutunud. N3: „Ma tunnen, et mul on kuidagi lihtsam see asi, muidu oli vahel nagu ummikus olemise tunne, et lahendust ei ole, et kõik on minu kukil. Aga nüüd näed neid valguskiiri, kuidas oleks mingeid lahendusi, teisi ka leida. See on nagu uus minu jaoks, et on veel teisi lahendusi ...“
Üks intervjueeritav kirjeldas osalemist küll meeldiva kogemusena, kuid nentis, et ei mõistnud teraapia mõtet: N4 „... ega ma sellest ei saa ikka aru, mida see kunstiteraapia mulle nagu andis, see saab siin nüüd läbi ja mul on kurb, et mul enam polegi seda minu asja, ... see oligi nagu see, oh, kurat küll, et mis, ole seal kodus, seal poleks midagi sellist asja pidanud mõtlema …“
Seansside ülesehituse, tehnikate ja kunstivahendite sobivus. Kõik intervjueeritavad tõid välja kunstiteraapiliste seansside struktureeritud ülesehituse sobivuse juba esimesel korral, sest see õpetas enda vabastamist mõtetest. N3: „... lihtsalt joonistamist võid ju kodus ka teha ja siis hakkavad mõtted jooksma ...“ Või juba edaspidi, kui esmatutvus kunstiteraapiaga tehtud, N5: „... võib-olla selleks, et ennast vabalt hakata väljendama, pead sa siiski olema juba mingi aeg seda teinud, s.o sama nagu improviseerida on väga raske, kui sul pole materjali, mille pealt improviseerida ...“
Tehnikatest oli kollaaž paljudele uus kogemus, seda kirjeldati kui huvitavat moodust piltide kaudu oma mõtetega tegeleda. N3: „... et sealt tuli nii palju erinevaid asju ja need sai kokku sobitada, et ise poleks selliste asjade peale tulnudki. Pilt aitas seoseid leida ...“
Savitöö tekitas osalejates vastandlikke tundeid: ühed kirjeldasid savi kui sensoorselt meeldivat ja rahustavat materjali, N2: „… see näppude vahel, sõrmede tunnetus, see savi silitamine ja hõõrumine, ... see oli huvitav, see ka tegelikult rahustas, mõnes mõttes olid kuskil mujal ...“, teised kui jäika ja ebameeldivat materjali.
Erinevate materjalide ja tehnikate kasutamisest saadi inspiratsiooni edaspidiseks loovtegevuseks ning nähti selles võimalust hetkeks probleemidest eemalduda. N9: „... on tegelikult hea mõte, kas või lihtsalt kritseldada või lihtsalt võtta plokk ette ja midagi teha, see ei pea ju olema mingi kunstiteos, aga lõõgastav on see küll, … see on nagu väljalülitamise moment ...“
Omastehooldajatega kunstiteraapilise grupitöö rakendamise tegurid
Tegurite kirjeldamiseks kasutati grupitöös osalejate otsimise käigus saadud andmeid, uuringu märkmeid ja intervjuudes jagatud mõtteid.
Materjalide analüüsimisel saadi järgmised kategooriad ja alateemad:
- grupis osalevate omastehooldajate leidmist mõjutavad tegurid (arusaam omastehooldusest ja omastehooldajaks olemisest; eelarvamused vaimse tervise probleemide kohta; abivajaduse tunnistamine; loovteraapia, sh kunstiteraapia vähene tuntus; terapeudi oma kogemus);
- kunstiteraapilise grupitöö kestus.
Uuringusse osalejate leidmisel tekitas mitmel osalejal segadust see, kas ikka vastatakse omastehooldaja määratlusele: näiteks ei oldud kindel oma omastehooldaja staatuses, sest seda ei olnud kinnitanud kohalik omavalitsus. Samuti tekitas segadust stressi määratlemine ja seda seostati vajadusega arsti määratud ravi järele: näiteks ei peetud vajalikuks grupiga liituda, kui pole vaja ravimeid võtta. Mitu osalejat pidasid grupis kaasalöömist keerukaks ülekoormatuse tõttu, sest hoolduskohustuste kõrval ootasid ka pere ja tööga seotud kohustused. Mainiti lihtsalt füüsilist ja vaimset kurnatust, mis tegi koduseinte vahelt lahkumise raskeks. N13: „… ajaliselt tegi mulle see sellepärast keeruliseks, et kui oli muid asju ka, siis ma mõtlesin, et miks ma selle kohustuse ka veel võtsin, siis ma ei peaks täna minema, … et lihtsalt, kui kõik asjad ajaliselt kokku jooksevad siis …“
Osalejad tõid korduvalt välja, et teadmine sekkumiste elluviija (uurija) kogemusest omastehooldajana lihtsustas neil rühmaga liitumist, sest suurendas usaldust ja end tunti turvaliselt. Leiti, et lisaks toimunud kunstiteraapilistele seanssidele võiksid kohtumised sisaldada mõningast psühhoedukatiivset või kogemusnõustamise osa ning mõnel kohtumisel võiksid osaleda ka hooldatavad. Üks osaleja tegi ettepaneku lisaks kunstiteraapiale lõimida sekkumistesse ka teisi loovteraapia suundi: tantsu- ja muusikateraapiat. Pooled osalejatest tõid välja, et kaheksa korda kunstiteraapilisi sekkumisi on liiga vähe ja sooviti, et sekkumine oleks pikaajalisem. N2: „... nüüd, kus on väike kogemus olemas, nüüd ma tahaksin, et järgmine etapp … oleks samm edasi ...“ Esialgsest kõhklevast hoiakust hoolimata kirjeldasid kõik intervjueeritavad, kes rohkem, kes vähem, osalemist kui rikastavat kogemust, mida soovitataks kindlasti teistele endaga samas olukorras inimestele.
Uurimuse peamine piirang oli, et puudus võimalus kontrollida omastehooldajate hoolduskoormuse tajumise ja üldise stressitaseme vähenemise püsivust pikema aja jooksul. Teise piiranguna võib välja tuua väikest valimit, mis ei võimalda teha üldistusi kogu sihtgrupi kohta. Edaspidistes sarnastes uuringutes tuleks kaasata suurem valim ja välja selgitada ka sekkumise pikaajaline mõju.
Arutelu
Artikli aluseks olnud uurimuse tulemused näitasid, et pärast kunstiteraapilist grupitööd vähenes omastehooldajatel nii hoolduse tajumine koormusena kui ka üldine stressitase. Kogu valimi arvestuses olid erinevused enne ja pärast sekkumist statistiliselt olulised. Vaid ühel osalejal suurenes nii hoolduskoormuse tajumise kui ka üldise stressi tase ja ühel osalejal jäi üldine stressitase samaks. Põhigrupi võrdlusel võrdlusgruppidega ei ilmnenud olulisi erinevusi, mis oleksid viidanud kunstiteraapilise grupitöö sobimatusele. Hoolduskoormuse tajumine oli nii enne kui ka pärast sekkumisi tugevalt seotud üldise stressitasemega. Mõlemal juhul oli seos statistiliselt oluline. Sekkumiste järel muutus see seos aga veidi nõrgemaks. Muutus võis olla tingitud sellest, et uurimistöös rakendatud sekkumised olid seotud pigem omastehooldajate hoolduskoormusega toimetuleku toetamise kui üldise stressitaseme vähendamisega. Üldist stressitaset võisid mõjutama jääda teised tegurid, mis ei olnud hooldustegevusega otseselt seotud.
Osalejate kirjeldused kinnitasid eelnevates uuringutes väljatoodut, et tajutav hoolduskoormus on suuresti seotud hooldaja ja hooldatava isikuomadustega, hooldusoludega ning omavaheliste suhetega (Zarit jt 2016). Omastehooldajate stressi teket mõjutavad hooldustegevusest tingitud emotsionaalsed, füüsilised ja sotsiaalsed asjaolud ning hooldusega seotud probleemid muutuvad aja jooksul pidevalt (Varik jt 2018). Toimetulekut toetab hooldaja positiivne suhtumine hooldusprotsessi, tugivõrgustik ja valmisolek seda kasutada.
Osalejad ei toonud otseselt välja, et nende hoolduskoormus ja üldine stressitase oleks kunstiteraapilise grupitöö mõjul vähenenud, kuid nenditi üldist heaolu suurenemist ning rahulikumat suhtumist ümbritsevasse. Eneseuurimine loovtöö käigus ja sellele järgnenud vestlus aitas leida selgust oma mõtetes. See omakorda parandas emotsionaalset enesekontrolli, pani märkama oma vajadusi ja nägema võimalust jagada hoolduskoormuse raskust. Rahulikum hoiak ja hinnang olukorrale aitas parandada suhteid hooldatavaga ja suurendas enesega rahulolu ning enesekindlust. Sarnaselt varasemate uuringute tulemustega (Hunt jt 2016; Tretteteig jt 2017) toetas ka tähenduse leidmise püüd ning positiivsete emotsioonide märkamine enda identiteedi väärtustamist nii hooldajana kui ka väljaspool seda rolli.
Kõige kõrgemalt hinnati aga grupitöö kogemust. Oluliseks peeti seda, et osalejatel olid sarnased probleemid ja väljakutsed, mis toetas nende jagamist ja lahenduste leidmist. Positiivsete kogemuste kõrval toodi välja ka n-ö vastuolulisi kogemusi. Näiteks ei toetatud alati rõhuasetust positiivsele ega isiklikele tugevatele külgedele ja oskustele. Grupiprotsessides ilmnes see nii loovtööde tegemisel kui ka nendest jutustamisel. Vastuseisust hoolimata kinnitas enamik osalejaid, et kunstiteraapia grupis osalemisega jäädi rahule, saadi teadlikumaks enesetõhususest, eneseväärtustamisest ja sotsiaalse seotuse tähtsusest.
Huvitav vastuolu ilmnes ka mõõtmistulemustes ja intervjuudes jagatud arvamustes. Osalejad, kelle mõõtmistulemused näitasid hoolduskoormuse tajumise ja üldise stressitaseme mõningast suurenemist või muutuse puudumist, kirjeldasid grupitöö kogemust väga meeldiva ja heaolu suurendavana. Teistel, kes väljendasid intervjuudes kunstiteraapilise grupitöö sobimatust ja ootustele mittevastamist, langes mõõtmistulemuste põhjal hoolduskoormusest tingitud ja ka üldise stressi tase. Seega võib kunstitöö tegemine ja selle vaatlemine ning mõtestamine suurendada eneseteadlikkust. Ebameeldivate emotsioonide ja teemade käsitlemine selle käigus võib aga hoida stressitaseme muutumata.
Kunstiteraapilise grupi mõju võib vähendada osaleja soovimatus ennast uurida, kuid grupp pakub sotsiaalset toetust ja võimaldab ajutiselt eemalduda hooldamisest, mis võib toimida stressi alandavalt. Vastuolulised kogemused võisid olla tingitud ühelt poolt osaleja soovist saada abi, kuid siiski hoida kinni harjumuspärasest toimetulekuviisist, näiteks soovist vältida ebaõnnestumist, ebameeldivaid emotsioone või vääritimõistmist grupis.
Sarnaselt varasemate omastehooldajatega tehtud uuringutega (Baker jt 2018; Mondro jt 2018) oli keerukas osalejaid leida. Kunstiteraapia grupis osalemist peeti liiga suureks väljakutseks, peamiselt hoolduskohustuste ja muude ülesannetega koormatuse tõttu. Samuti nimetati vähest loovust ega peetud end osalemise kriteeriumidele vastavaks. Nende hirmude korral on abi loovteraapia (kunstiteraapia, tantsu- ja liikumisteraapia, muusika- ning draamateraapia) tutvustamisest. Samuti sellest, kui lõimida loovteraapiline tegevus omastehooldajatele pakutavate teiste toimetulekut toetavate programmide ja tegevusega. Osalemist toetab ka näiteks intervallhoolduse (sh päevahoid) kättesaadavus, mis võimaldaks omastehooldajal ajutiselt eemalduda hooldamisest ja tegeleda iseenda vajadustega. Vaatamata vahel ilmnenud vastuseisule ja kogetu vastuolulisusele, pidasid kõik osalejad kunstiteraapilist grupitööd heaks võimaluseks endaga tegeleda ning olid valmis soovitama seda teistele samas olukorras inimestele.
Kahjuks ei võimaldanud uuringu ajaraamistik mõõta omastehooldaja hoolduskoormuse tajumise ja üldise stressitaseme vähenemise püsivust pikema aja jooksul. Seetõttu ei saa kindlat väita, et tähenduse leidmisele ja positiivsetele emotsioonidele suunatud kunstiteraapiline grupitöö taastab inimese toimetulekuvarud ning kindlustab hakkamasaamise pikema aja jooksul.
Kunstiteraapilise grupitöö mõju omastehooldajate toimetulekule ei ole Eestis teadaolevalt varem uuritud. Siinkohal kirjeldatud uurimuse tulemused annavad oma osa ja teevad mõningase sissejuhatuse järgnevatele kunstiteraapilist või laiemalt loovteraapilist sekkumist käsitlevatele uuringutele konkreetse sihtrühmaga. Näiteks oleks huvitav uurida, kuidas sobitub kunstiteraapia tugigrupi korral või kavandada kunstiteraapiline tegevus nii, et hooldajaga on kaasatud ka hooldatav. Samuti võiks keskenduda omastehooldajate eri rühmadele hooldatava diagnoosi alusel, mis teadaolevalt on üks hooldust tugevalt mõjutav tegur. Selgitada tuleks, kas kunstiteraapilisel sekkumisel võib olla pikaajalise mõju, sest omastehoolduse korral tekitab stressi just hoolduse kestus ja määramatus.
Kokkuvõtvalt
Uurimuse tulemuste alusel võib kunstiteraapilist grupitööd pidada sobivaks teraapiliseks sekkumiseks omastehooldaja hoolduskoormuse ja üldise stressiga toimetuleku toetamisel. Mõju tuleneb loomingulisest protsessist ja selle käigus loodud töö enesekohasest mõtestamisest, seetõttu võib kunstiteraapiline grupitöö olla meeldivam ja lõõgastavam sekkumisviis, võrreldes ainult probleemidele suunatud sekkumistega. Seega on igati asjakohane, kui omastehooldajate katusorganisatsioonid toetaks sarnase terapeutilise tegevuse rahastustaotlusi. Omastehooldajatele on väga teretulnud ka kohalike omavalitsuste toetus, mida võib pakkuda individuaalselt või rühmas. Teraapilise tegevuse juhendajaid leiab Eesti Loovteraapiate Ühingu või Tallinna Ülikooli kunstiteraapiate õppekava üliõpilaste ja õppejõudude koostöös.
Viidatud allikad
Baker, F.A, Stretton-Smith, P. A., Clark, I. N., Tamplin, J., Lee, Y-E. (2018). A group therapeutic songwriting intervention for family caregivers of people living with dementia: A feasibility study with thematic analysis. Frontiers in Medicine, 5(151).
Bédard, M., Molloy, D. W., Squire, L., Dubois, S., Lever, J. A., O’Donnell, M. (2001). The Zarit Burden Interview: a new short version and screening version. Gerontologist, 41(5), 652–657.
Braun, V., Clarke, V. (2006). Using Thematic Analysis in Psychology. Qualitative Research in Psychology 3(2), 77–101.
Betts, D. J., Deaver, S. P. (2019). Art Therapy Research: A practical guide. New York; London: Routledge.
Buchalter, S. I. (2017). 250 brief, creative & practical art therapy techniques. Eu Claire: PESI Publishing & Media.
Carolan, R. (2001). Models and paradigms of art therapy research. Art Therapy Journal of the American Art Therapy Association, 18(4), 190–206.
Catlin, A., Ford, M., Maloney, C. (2016). Determining family needs on an oncology hospital unit using interview, art, and survey. Clinical Nursing Research, 25(2), 209–231.
Cohen, S., Kamarck, T., Mermelstein, R. (1983). A Global Measure of Perceived Stress. Journal of Health and Social Behavior, 24(4), 385–396.
COA (2018). Linguistic validation guidance of a clinical outcome assessment (COA). Mapi Research Trust.
Darewych, O. H. (2013). Buliding bridges with institutionalized orphans in Ukraine: An art therapy pilot study. The Arts in Psychotherapy 40, 85–93.
ELTÜ (Eesti Loovteraapiate Ühing) (2019). Eetikakoodeks.
Eurocarers (2020). Country -profiles: Estonia.
Fancourt, D. (2017). Arts in Health: Designing and researching interventions. Oxford: Oxford University Press.
Fancourt, D., Finn, S. (2019). What is the evidence on the role of the arts in improving health and well-being? A scoping review. WHO Regional Office for Europe. Health Evidence Network (HEN) synthesis report 67. Cataloguing-in-Publication (CIP) data.
Fekete, C. (2015). Caregiver burden. Teoses: J. D. Wright, J. D. (Toim.), International Encyclopedia of the Social & Behavioral Sciences, 2nd edition, Volume 3 (135–138).
Folkman, S. (2008). The case for positive emotions in the stress process. Anxiety, Stress, & Coping, 21(1), 3–14.
Fredrickson, B. L. (2001). The role of positive emotions in Positive Psychology. The Boarden-and-build theory od positive emotions. American Psychologist, 3, 218–226.
Gabel, A., Robb, M. (2017). (Re)considering psychological constructs: A thematic synthesis defining five therapeutic factors in group art therapy. The Arts in Psychotherapy, 55, 126–135.
Hays, R., Lyons, S. (1981). The bridge drawing: A projective technique for assessment in art therapy. Arts in Psychotherapy, 8(3–4), 207–217.
Hunt, B., Truran, L., Reynolds, F. (2018). “Like a drawing of breath“: leisure-based art-making as a source of respite and identity among older women caring for loved ones with dementia. Arts Health, 10(1), 29–44.
Kaimal, G., Carroll-Haskins, K., Mensinger, J. L., Dietrich-Hartwell, R., Manders, E., Levin, W. P. (2019). Outcomes of art therapy and coloring for professional and informaal caregivers of patients in a radiation oncology unit: A mixed methods pilot study. European Journal of Oncology Nursing, 42, 153–161.
Kask, K. (2020). Kunstiteraapilise grupitöö sobivus ja mõju vanemaealise lähedase hooldaja hoolduskoormuse ja üldise stressi taseme vähendamisel. Magistritöö. Tallinn: Tallinna Ülikool.
Kumu kunstimuuseum (2020). Taaskohtumine Kumus.
Mapi Research Trust, Zarit, S. H. (2018). Zarit Burden Interview Version 1.0. Scaling and scoring version 6.0.
Martin, L., Oepen, R., Bauer, K., Nottensteiner, A., Mergheim, K., Gruber, H., Koch, S. C. (2018). Creative arts interventions for stress management and prevention- A systematic review. Behavioral Sciences, 8(28).
Mondro, A., Arbor, A., Connell, C. M., Li. L., Reed, E. (2018). Retaining identity: Creativity and caregiving. Dementia 0(0), 1–16.
Sörensen, S., Conwell, Y. (2011). Issues in dementia caregiving: effects on mental and physical health, intervention strategies, and research needs. American Journal of Geriatric Psyciatry, 19(6), 491–496.
Zarit, S. H., Savala, J. (2016) Garegivers and stress. Raamatus: Fink, G. (toim.) Stress: Concepts, Cognition, Emotion, and Behavior. Handbook of Stress, Volume 1.
Zarit, S. H. (2012). Positive aspects of caregiving: More than looking on the bright side. Aging & Mental Health, 16(6), 673–674.
Tretteteig, S., Vatne, S., Rokstad, A. M. M. (2017). Meaning in family caregiving for people with dementia: a narrative study about relationships, values, and motivation, and how day care influences these factors. Journal of Multidisciplinary Healthcare, 10, 445–455.
Varik, M., Saks, K., Medar, M. (2018). Dementsusega inimeste ja omastehooldajate vajadused. Sotsiaaltöö, 1, 30–39.
AUTORID
Kristiina Kask, MSc, loovterapeut OÜs Tarbatu Tervisepark, uurib kunstiteraapia mõju hoolduskormusest tingitud stressile.
Eda Heinla, PhD, Tallinna Ülikooli emeriitdotsent, uurimisvaldkonnad: loovus kunstiteraapias ja hariduses.
Marika Ratnik, PhD, kunstiteraapia lektor Tallinna Ülikoolis. Peamised uurimisvaldkonnad: kunstiteraapia meetodite rakendamine eri sihtgruppidega ja selle mõju.
SUMMARY
The article covers a Ma-thesis study, which aimed at assessing the suitability of art therapy group work for supporting family care givers and its impact on coping with burden of care. Caregiving can cause stress, which can also affect other areas of life, therefore the impact of art therapy group work on the general stress level of caregivers was also addressed.
To assess the impact and suitability of art therapy group work, an intervention study with reference groups was conducted. The study consisted of eight sessions for four groups. Participants were the main caregivers of an elderly family member, and were involved in everyday care for at least six months. The quantitative data was collected using the Short Form Zarit Burden Interview (ZBI-12) and Perceived Stress Scale (PSS), and additional qualitative data was collected using semi-structured interviews.
The results of the intervention study indicate that participating in art therapy group work lowered both the perceived caregiving stress and general stress among majority of family care givers who took part in the study. The results were statistically significant. The suitability of art group therapy for family care givers was confirmed: participants described the experience as an opportunity to clear their thoughts, increase self-esteem and reduce social isolation. Art therapy group work is a more relaxing and pleasant approach for family care givers than problem-focused interventions. Therefore, more art therapy interventions for the target group need to be developed as well as additional intervention studies carried out.
[1] Magistritöö autor on Kristiina Kask, juhendajad Eda Heinla ja Marika Ratnik.
Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 1/2022