Kuidas suurendada sotsiaaltöötajate säilenõtkust

Monika Punová*, Pavel Navrátil, Jitka Navrátilová
Brno Masaryki ülikooli sotsiaalteaduskond, Tšehhi Vabariik

---

Raskused kuuluvad elu juurde. Seni ulatuslikem traumakogemuste uuring, mis hõlmab 68 894 vastajat kuue maailmajao 24 riigist, näitab, et üle 70% vastajatest on kogenud elu jooksul ühte ja 30,5% nelja või enamat traumeerivat sündmust** (Benjet jt 2016). See Maailma Terviseorganisatsiooni tehtud uuring ütleb selgelt, et paljudel inimesed on isiklikus elus tõsiseid raskusi. Ent abistavate elukutsete esindajate olukord on palju hullem: oma eluraskustele lisaks tuleb tegelda abivajajate valuga. Nõnda on ka sotsiaaltöötajatega, keda ohustab kurnatus mitmesuguste tööalaste riskide tõttu (Adamson jt 2014; Beníšková ja Punová 2020; Cleveland jt 2019; Navrátil 2018; Navrátilová 2018; Rose ja Palattiyil 2020). Mõned uurimistulemused (Bennet jt 1993; Coffey jt 2004; Kinman ja Grant 2017) näitavad isegi, et sotsiaaltöö on teistest abistavatest elukutsetest nõudlikum ja võib põhjustada läbipõlemist sagedamini.

Sotsiaaltöö algusaegadel oli tähelepanu keskmes üksnes klient ja tema vajadused, sotsiaaltöötaja aitas inimesel eluraskustest üle saada. Sotsiaaltöö praktika ja -teaduse edenedes hakati üha enam tähelepanu pöörama ka sotsiaaltöötajale. Vaatenurga muutus tõi kaasa küsimused: „Kes hoolitseb sotsiaaltöötaja heaolu ja vajaduste eest?” ja „Kuidas tuleb sotsiaaltöötaja toime oma ametinõuetega?” (Punová 2021). See pööre peegeldab tõsiasja, et sotsiaaltöötajat käsitatakse inimolendina ja abistamistöö peamise vahendina. Nii nagu kliendil, nõnda on ka sotsiaaltöötajal oma eesmärgid (isiklikud, erialased või sotsiaalsed) ja vajadused, ta näeb ning kogeb olukordi ainulaadselt ning elab sotsiaalsetes oludes, mis mõjutavad teda ja tema tegevust.

Sotsiaaltöötaja säilenõtkus

Tuleb välja, et sotsiaaltöö nõudlikkusele vaatamata on sel ka positiivseid külgi ning sotsiaaltöö praktilised raskused ei ole üksnes väljakannatamiseks, vaid soodustavad kasvu ja arengut (McAllister ja McKinnon 2009; Rose ja Palattiyil 2020). Ning see suunab meie pilgu säilenõtkuse teemale. Artikli lühidus ei luba säilenõtkuse mõistet sügavamalt käsitleda, piirdume vaid põgusa määratlusega. Säilenõtkus viitab arenguprotsessidele, tänu millele  suudavad töötajad ohjata oma ameti raskusi ning jõuda soovitud heaolutasemele, isegi kui tuleb kogeda tööalaseid ebaõnnestumisi (Punová 2020). Artikli eesmärk on vastata küsimusele: „Kuidas tugevdada sotsiaaltöötajate säilenõtkust?” Tutvustame sotsiaaltöötajate säilenõtkuse uuringuid Tšehhi Vabariigis. Enne seda esitleme sotsiaaltöötajate säilenõtkuse arendamise strateegiaid.

Säilenõtkuse arendamise strateegiad

Lähtume säilenõtkuse põhitunnustest, nii nagu neid kirjanduses rohkesti kirjeldatud. Eeldame, et säilenõtkuse strateegiaid iseloomustavad kolm põhimõtet: tugevuskeskne vaade, sotsiaalökoloogiline lähenemine ning tähtsal kohal on ka argipäevamaagia (ingl ordinary magic). Tutvustame neid põhimõtteid lähemalt.

Tugevuskeskse vaate aluseks on usk inimese positiivsesse arengusse. Elujaatava toetusega ning oma võimeid ja ressursse välja pannes suudame hakkama saada ka kõige raskemate elusündmustega (Saleebey 2000). Säilenõtkus kasvab välja sellest, mis on tugev ja millel on jõudu muutuda paremaks. Ka rasketes olukordades on sotsiaaltöötajal vahendeid, eduväljavaateid ja võimalusi, millele toetuda. Nagu ütles Saleebey (2000, 135): „Lõppude lõpuks kohustab tugevuskeskne vaade ja kirjandus säilenõtkuse kohta meid mõistma, et ka üdini maha tambitud, läbipekstud, haiged või masendunud ja heitunud inimesed on ellu jäänud ja mõnikord isegi õitsele puhkenud. Nad on ette võtnud samme, leidnud ressursse, saanud hakkama või ehk üksnes raevutsenud pimeduses. Sotsiaaltöötajad peavad teadma, mida nad on teinud ja kuidas teinud ning millised ressursid on ballastiks nende eluvõitluses.” Sotsiaaltöötajad vajavad neid teadmisi, et tugevdada nii klientide kui ka enda säilenõtkust.

Säilenõtkus viitab arenguprotsessidele, tänu millele suudavad töötajad ohjata oma ameti raskusi ning jõuda soovitud heaolutasemele, isegi ebaõnnestumiste kogemise korral.

Teiseks peame säilenõtkuse tugevdamisel tähtsaks sotsiaalökoloogilist lähenemist. Säilenõtkus on seotud keskkonna eripäraga. See sõltub riski- ja kaitsetegurite vastastiktoimest. Sotsiaaltöötaja saab otsida neid tegureid iseendast ja keskkonnast (perekonnast, töökoha organisatsioonist, klientidest, riigi sotsiaalpoliitilisest süsteemist). Küsitlusega otsisime 729 Tšehhi Vabariigi sotsiaaltöötaja sisemisi säilenõtkuse tegureid. Eesmärk oli leida vastus küsimusele: „Millised on sotsiaaltöötajate säilenõtkuse ja isiksuse seosed nende professionaalses maailmas?” Keskendusime säilenõtkust uurides sotsiaaltöötaja isiksusejoontele, mis on tähtsal kohal tööraskustega toimetulekul. Analüüsimisel kasutasime suure viisiku tüpoloogiat.*** Selgus, et isiksusetüübilt on sotsiaaltöötajad kõige sagedamini kohusetruud ja leplikud ning enamiku säilenõtkus on keskpärane. Kõige madalam valmidus säilenõtkuseks leitigi olevat kohusetruudel ja leplikel isiksusetüüpidel. Seevastu kõrgeim valmidus säilenõtkuseks ilmnes emotsionaalselt stabiilsetel, ekstravertsetel ja kogemustele avatud tüüpidel. Meie empiirilised leiud on kooskõlas teistegi uurijate leidudega (Masten ja Powel 2003; Rutter 2003).

Säilenõtkuse toetamine

Miks on emotsionaalselt stabiilsetel, ekstravertsetel ja kogemustele avatud inimestel kõrgem säilenõtkuse-valmidus? Emotsionaalselt stabiilsed inimesed on vastupidavad stressile ja nende toimetulekustrateegiasse kuuluvad jõulisemad probleemilahendusmeetodid. Nad väldivad selliseid kaitsemehhanisme nagu eitus ja eraldumine, nad ei distantseeri end olukorrast. Neile on omane minna oma eesmärgist kaugemale ja probleeme lahendades ei anna nad alla. Kui soovime sotsiaaltöötajate säilenõtkust toetada, tuleb toetada ka selliseid omadusi nagu emotsioonide ohjamine, tasakaalukus, sihikindlus eesmärkide saavutamisel, rahulikkus ja sisemine kindlustunne. Ekstravertse tüübi säilenõtkuse-valmidus seostub inimsuhete tähtsustamisega, sotsiaalse toetuse kasvatamisega ja sellest toe leidmisega. Säilenõtkust toetavad avatus kogemustele, mille juurde kuulub kriitiline mõtlemine, huvi arutleda ümbritseva maailma ja oma siseelu üle ning enesearendamispüüd. Tähtis on ka aktiivne eluhoiak, raskuste käsitamine proovikividena ja neile uudsete lahenduste otsimine. Sellised iseloomuomadused aitavad käituda stressiolukorras kohaselt. Uuring näitas ka, et inimesed, kel on rohkem selliseid jooni, on traumajärgne areng edukam.

Leidsime, et igal tüübil võib olla nii positiivne kui ka negatiivne mõju säilenõtkusele professionaalses toimimises (Punová 2020). Peame tähtsaks töötajate säilenõtkuse tugevdamist, arendades teadlikkust oma isiksusest, soodustades enesearengut, jagades teadmisi traumajärgsest kasvamisest. Kui võtaksime vaatluse alla töötaja kogu sotsiaalökoloogilise välja, ei saaks me loomulikult eirata teisi keskkonnategureid (klientidist, organisatsioonist, kogukonnast, ühiskonnast tulenevad jne).

Lõpetuseks tuleme tagasi säilenõtkuse suurendamise strateegiate juurde. Esimesena rõhutasime tugevuskeskset vaadet, mis tugineb raskustega toime tulla aitavatele jõuvarudele ja kaitseteguritele. Seejärel arutlesime, et ressursse tuleb leida nii sotsiaaltöötajaist endist (vt meie uuringu tulemusi) kui ka keskkonnast. Nüüd esitleme viimast asjaolu, mis aitab kaasa sotsiaaltöötajate säilenõtkusele. Et iseloomustada eelmist põhimõtet, laename Mastenilt (2001) väite, et säilenõtkus on „argipäevamaagia”.

Teisisõnu, säilenõtkus ei ole eriliste inimeste erakordne võime, vaid selle võlu seisneb eluläheduses ja argisuses.

Ressursid ja võimalikud lahendused on sotsiaaltöötajas endas ja tema vahetus ümbruses. Need ressursid on üldlevinud ja igale sotsiaaltöötajale kättesaadavad (kohane eluviis, perega veedetud aeg, inimese vaimne suunitlus, tänulikkus, loodus, muusika, huvialad, huumor). Ei ole juhus, et viimasena viitame huumori tähtsusele. Pikaajalisele uurimistööle ja praktikale toetudes usume, et tööprobleemidega kohtudes kulub huumor sotsiaaltöötajale marjaks ära.

Tõlkinud Marju Selg

---

Viidatud allikad

Adamson, C., Beddoe, L., Davys, A. (2014). Building Resilient Practitioners: Definitions and Practitioner Understandings. British Journal of Social Work, 44, 522–541.

Beníšková, G., Punová, M. (2020). The Attitudes of Helping Professionals in Public Administration toward Stressful Situations. [Postoje pomáhajících pracovníků působících ve veřejné správě k zátěžovým situacím.] Sociální práce, 20(3): 69–83.

Bennett, P., Evans, R., Tattersall, A. (1993). Stress and Coping in Social Workers: A Preliminary Investigation. British Journal of Social Work, 23(1), 31–44.

Benjet C, Bromet E, Karam EG, et al. (2016). The epidemiology of traumatic event exposure worldwide: results from the World Mental Health Survey Consortium. Psychological Medicine, 46(2): 327–143.

Cleveland, M., Warhurst, A., Legood, A. (2019). Experiencing Resilience through the Eyes of Early Career Social Workers. British Journal of Social Work, 49: 1434–1451.

Coffey, M., Dugdill, L., Tattersall, A. (2004). Stress in Social Services: Mental Well-being, Constraints and Job Satisfaction. British Journal of Social Work, 34(5), 735–746.

Kinman G., Grant, L. (2017). Building Resilience in Early-Career Social Workers: Evaluating a Multi-Modal Intervention. British Journal of Social Work, 47(7), 1979–1998.

Masten, A. S., Powel, J. L. (2003). A Resilience Framework for Research, Policy and Practice. In Resilience and Vulnerability, edited by Luthar, S. S., 1–25. Cambridge: Cambridge University Press.

Masten, A. S. 2001. Ordinary magic: Resilience processes in development. American Psychologist, 56(3): 227–238.

McAllister, M., McKinnon, T. (2009). The Importance of Teaching and Learning Resilience in the Health Disciplines. A Critical Review of the Literature. Nurse Education Today, 9, 371–379.

Navrátil, P. (2018). Epistemic Discourses of „explanation“ and „understanding“ in Assessment Models. [Epistemické diskursy „vysvětlení“ a „porozumění“ v modelech posouzení životní situace.] Sociální práce, 18(6): 5–25.

Navrátilová, J. (2018). Using Capability Approach in Child Well-being Assessment. [Využití capability přístupu při posouzení dětského well-beingu.] Sociální práce, 18(6): 65–77.

Punová, M. (2021). Resilience Enhancement in Social Work Field Education. In: Baikady, R. (ed.) The Routledge International Handbook of Field Work Education in Social Work. London and New York: Routledge (in press).

Punová, M. (2020). The Personality Dispositions and Resilience of Social Workers. [Osobnostní dispozice a odolnost sociálních pracovníků.] Sociální práce, 20(5): 88–107.

Punová, M. (2019). Resiliency Enhancement in Field Education of Social Work Students. [Posilování odolnosti v praktickém vzdělávání studentů sociální práce]. Sociální práce, 19(2), 5–20.

Rose, S., Palattiyil, G. (2020). Surviving or Thriving? Enhancing the Emotional Resilience of Social Workers in their Organisational Settings. Journal of Social Work, 20(1), 23–42.

Rutter, M. (2003). „Genetic Influences on Risk and Protection.” In Resilience and Vulnerability, edited by S. S. Luthar, 489–509. Cambridge: Cambridge University Press.

Saleebey, D. (2000). Power in The People: Strengths and Hope. Advances in Social Work, 1(2), 127–136.