Kogukondade arendamise ja sotsiaalse heaolu õppekava Tartu Ülikoolis. Mida, miks ja kellele õpetatakse?

---

Õppekava on pädevuspõhine, mis tähendab, et see ei ole kindlalt seotud ühegi erialaga. See pakub valdkonnast olenemata heaolu toetamise oskusi kogukonna arendamise kaudu. Õppekava tähendab pigem maailmavaate kujundamist, sest kogukonda saab arendada erinevates tingimustes ja kohtades.

Õppekava tähendab pigem maailmavaate kujundamist.

Praegu õpib kolmas lend (KASH3). Senise kogemuse põhjal saab öelda, et õppijad on väga mitmekesise taustaga: sotsiaalvaldkonna töötajad, kogukondade eestvedajad, nn sädeinimesed, kohaliku omavalitsuse juhid ja ametnikud, ministeeriumide ja riigiasutuste töötajaid, kultuuri- ja noorsootöötajaid jt. Õppijaid (ja vilistlasi) ühendab pigem missioon ja soov inimeste heaolu toetada ning kogukondadega töötada, mitte sarnane töövaldkond. Huvi KASH-i õppekava vastu on olnud esimesest aastast alates suur. Esimesel aastal jõudis see riigi kümne kõige suurema vastuvõtukonkurentsiga õppekava hulka, ühele kohale oli 5,3 kandidaati. Teisel ja kolmandal vastuvõtuaastal on konkurss olnud väiksem, ent samuti suur.

Mõiste „kogukond“ tähendused

Kogukonnale on antud Eesti arengudokumentides ja tulevikustsenaariumides oluline roll. Näiteks rõhutatakse arengustrateegias Eesti 2035 kogukondadega koostöö tegemise ja kogukondliku tegevuse toetamise olulisust, Eesti inimarengu aruanne 2023 „Vaimne tervis ja heaolu“ rõhutab kogukonna tähtsust globaalsetest kriisidest tulenevate kiirete muutustega toimetulemisel ning kogukondliku suhtluse tähtsust vaimse tervise toetamisel. Sõna „kogukond“ kasutatakse ka igapäevases kõnepruugis, uudistes ja mujal. Kõik see näitab, et kogukonda on märgatud, seda peetakse tähtsaks, ent keerulisem on mõista, kuidas kogukonda käsitatakse.

Kõige lihtsamalt öeldes on kogukond inimeste grupp, keda ühendab miski, kusjuures see miski võib erineda. Teaduskirjanduses tuuakse välja kolm erinevat kogukonda ühendavat tegurit: asukoht, huvid või identiteet. Poliitikadokumentides mõeldakse kogukonna all peamiselt ühes konkreetses piirkonnas elavaid inimesi, kuid ühes piirkonnas elamine ei muuda inimesi automaatselt kogukonnaks.

Kõige lihtsamalt öeldes on kogukond inimeste grupp, keda ühendab miski, kusjuures see miski võib erineda.

Kolmanda lennu üliõpilastega analüüsisime Eesti ajakirjanduses ilmunud artikleid, et saada aimu, mis kontekstis on mõistet kasutatud. Esmased tulemused näitavad, et sõna „kogukond“ on ka ajakirjanduses aastakümneid kasutatud eelkõige asukohapõhise kogukonna (küla, piirkond, linnaosa jne) tähistamiseks, veidi oli juttu huvidel põhinevatest kogukondadest (eriti just viimastel aastatel) ning kogukonnaks nimetati ka rahvusgruppe. Üldiselt kasutati sõna „kogukond“ neutraalselt või positiivselt, kuid rahvusgruppidest rääkides omandas sõna negatiivse tähenduse.

Kaasaegse teaduskirjanduse järgi on kogukonnas olulised inimeste omavahelised suhted – kogukonda defineeritakse suhete kaudu. Õppekava ainetes pühendatakse palju tähelepanu nüüdisaegsete kogukonnakäsituste tundmaõppimisele, nähtuse mõtestamisele ja praktilistele näidetele. Mõned näited on esitatud Sotsiaaltöö mainumbris, kus KASH-i magistrandid ja vilistlased avavad kogukonnaga seotud teemasid.

Miks me räägime kogukonna arendamisest?

Tänapäeval tehakse vahet mõistetel „kogukonnatöö“ ja „kogukonna arendamine“. Nagu ikka teadusmaailmas on eri autoritel ja koolkondadel oma seisukohad. Kogukonnatöö või töö kogukonnaga on sotsiaaltöö üks tegutsemisviise. See tähendab tähelepanu suunamist inimese abistamisele, kaasates teda ümbritsevaid ja tema jaoks olulisi inimesi ning asutusi. Sellise käsituse kohaselt on kogukond justkui iseeneslikult tekkinud ja olemas – piltlikult öeldes valmis ning ootab, et see inimese heaks tööle pannakse – või tuuakse inimese ainulaadsest olukorrast lähtudes selle lahendamiseks eraldi kokku olulised ning vajalikud inimesed, asutuste ja organisatsioonide esindajad. Töö, mida viimasel juhul tehakse, on pigem võrgustikutöö. Eesti sotsiaaltöös aga mõeldakse võrgustikutöö all eelkõige ametnike koostegusemist, seega on mõistetav, miks tööd abi vajava inimese võrgustikuga kiputakse nimetama kogukonnatööks.

Kogukonna arendamine on Rahvusvahelise Kogukonna Arendamise Assotsiatsiooni (IACD) definitsiooni  kohaselt „nii praktikal põhinev professioon kui ka akadeemiline teadusala, mis edendab osalusdemokraatiat, kestlikku arengut, õigusi, majanduslikke võimalusi, võrdsust ja sotsiaalset õiglust kasutades inimeste kokku toomist, harimist ja võimustamist nende kogukondades, ükskõik, kas need on moodustatud asukoha, identiteedi või huvide põhjal ning kas need asuvad linnas või maal“ (IACD 2018, 8).

Kogukonna arendamine on suunatud tööle kogukondades ja kogukondadega, mis võimaldab avastada inimestes peituvaid eeldusi ja igaüht võimestada.

Terav silm märkab sellel definitsioonil sarnasust sotsiaaltöö professiooni üleilmse definitsiooniga (IFSW 2014): sidusam ja õiglasem ühiskond on mõlema definitsiooni kohaselt eesmärk. Sotsiaaltöö definitsioonis on keskmes indiviidi tasandil heaolu toetamine, kogukonna arendamine aga on suunatud tööle kogukondades ja kogukondadega, mis võimaldab avastada inimestes peituvaid eeldusi ja igaüht võimestada, siin ei keskenduta abivajadusele. Veelgi enam, kogukonna arendamine peaks lähtuma kogukonnaliikmete endi olukorratõlgendusest ja nad peaks selle ise ellu viima.

KASH-i õppes tähendab see, et erilist tähelepanu pööratakse võimusuhete äratundmisele ja refleksiivsusele, mis aitavad mõista, millal näiteks kogukonna arendaja heasoovlik tegevus võib muutuda kogukonnale pealesurutuks ja pärssida selle liikmete aktiivsust ning toimevõimekust. Cormac Russell, kes on kogukonna arendamise ressursipõhise käsitluse üks väljatöötajaist, on öelnud, et kogukonnaga töötades tuleks keskenduda tugevatele külgedele, sest puudustele keskendumine pisendab kogukonda ja väsitab (ingl from what is wrong to what is strong). Sageli ei ole ka kogukonna võimuses leida keerukatele olukordadele lahendusi, kokkuvõttes tekitab see kõik kogukonnaliikmetes käegalöömise tunde ja passiivsuse. Varjatud võimalustele ja tugevatele külgedele keskendumine aitab kogukonnal avastada, mis neil olemas on ning näha potentsiaali selles, mis võib puudustele keskendudes varju jääda (vt täpsemalt Russell ja McKnight 2022). See nõuab inimeste võrdset kohtlemist ja mõtteviisi muutust.

Õppijatel on võimalus kujundada isiklikest huvidest lähtuv oskuste komplekt valik- ja vabaainete abil.

Hiljaaegu ilmus ERR-is uudis Narvast, kus EKA tudengid soovisid luua kogukonnakvartali, paigutades parki avalikud malelauad. Linnaruumi kujundamine selliseks, et see võimaldaks erinevatel inimestel kohtuda ja suhelda, on üks oluline kogukonna arendamise tegevus, mida ka KASH-i õppekavas käsitletakse. Mittestigmatiseeriv normaliseeritud tegevus, mis on ka malemäng, on hea võimalus inimesi kokku tuua. Paraku ei saanud EKA tudengite ettevõtmine teoks, sest, tsiteerides uudist: „... linnavõim kardab, et aktiivsete linnaelanike asemel hakkavad parkidesse kogunema joodikud ja vandaalid“ (vt täpsemalt ERR-i uudis 24.03.23). Linnavõimu mure heakorra pärast on mõistetav, kuid teatavatele tunnustele vastavate inimeste tõrjumine ja sõltuvusprobleemidega inimeste stigmatiseerimine vaid loob tõkkeid ning müüre ning lõhub kogukonda.

Kahjuks jäi Narvas nägemata, mida avalikud malelauad tegelikult kaasa toovad, kas vandaalitsemise või hoopis avavad inimestes seni varjus olnud külgi. Kogukonna arendajal peab töös kogukonnaga olema probleemikeskse käsitluse asemel avar vaade, mis aitab kogukonnal näha ressursse inimestes, organisatsioonides, formaalsetes ja mitteformaalsetes võrgustikes, kohtades, ettevõtluses ja muudes kohaliku elu eripärades.

Kogukonna arendamine ei keskendu üksikindiviidi probleemide lahendamisele, vaid inimsuhete loomisele, inimeste julgustamisele, kokkutoomisele, heaolu loova ühistegevuse korraldamisele jne. Seetõttu on õppekavas suur roll grupisuhete ja -protsesside mõistmisel ja mõtestamisel, konfliktide äratundmisel, nendega tegelemisel, inimõiguste komplekssel käsitlemisel, eetikal ning kogukonna heaolu edendavate praktiliste meetodite õpetamisel ja praktiseerimisel (disainmõtlemine, koosloome, sotsiaalne innovatsioon, sotsiaalne ettevõtlus, osalustegevusuuringud jne).

Kogukonna arendamine ei saa kunagi asendada sotsiaaltööd, küll aga võib see olla tugev sotsiaaltöö partner, sest sidus kogukond vajab vähem abi väljastpoolt[1]. Sotsiaaltöötajad, kes õpivad kogukonna arendamist, saavad unikaalsed oskused, mis võimaldavad neil koos kogukonnaga lahendada olukordi tegevuse kaudu, mida riigi ja kohaliku omavalitsuse tasandil on keeruline korraldada. See tähendab aga, et sotsiaaltöötaja peab olema valmis lahendusi otsides leidma neid ebatraditsioonilistes kohtades, see võib tähendada ka hoopis teistsugust tööd inimestega kui senini on harjutud.

Õppekava ja õppimine

KASH-i õppekava koosneb neljast sisulisest moodulist, mis annavad teadmised 1) globaalsetest arengueesmärkidest ja suundumustest, mis on mõjutanud ja mõjutavad kogukonna kujunemist ning arendamist; 2) kogukonna ja kogukonna arendamise teoreetilistest lähtekohtadest; 3) sotsiaalse heaolu kujunemise ja kujundamise võimalustest ning 4) kogukonna ja sotsiaalse heaolu arendamise praktilistest meetoditest. Õppijatel on võimalus kujundada isiklikest huvidest lähtuv oskuste komplekt valik- ja vabaainete abil. Teeme koostööd rahvusvaheliste võrgustikega, näiteks on sel õppeaastal magistrantidel olnud võimalus õppida lühiajalistel kursustel koos teiste riikide tudengitega nii ökosotsiaalse muutuse käsitusi kui ka ressursipõhist kogukonna arendamist. Õppekava lõppeb magistrieksamiga.

Magistrieksam on jagatud nelja võrdsesse ossa, iga semestri lõpus läbitakse üks osa. Magistrieksami eesmärk ei ole kontrollida teadmisi ja oskusi, vaid arendada õppijate oskusi omandatud teoreetiliste teadmiste ja praktiliste oskuste omavaheliseks seostamiseks ning rakendamiseks teadus- või arendustöös. See tähendab, et kõik õppijad koostavad esimese ja teise semestri lõpus isikliku tööriistakasti, milles näitavad, millised teadmised ja oskused nad on selle semestri jooksul enda jaoks talletanud ning reflekteerivad oma õppimiskogemust. Tööriistakastil ei ole etteantud vormi, sest läbitud ainetest, tehtud kodutöödest, loetud kirjandusest jm magistriõpingute juurde käivast olulise „välja tõmbamine“ ja seostamine on eraldi õppeülesanne. Niimoodi julgustame õppijaid märkama oma tugevaid külgi ja võimalusi, õppima enda jaoks ning koostama endale tööriistakasti, mida kasutada ka pärast õpinguid.

Kolmanda semestri alguses teevad õppijad valiku, kas jätkavad tööriistakasti täiendamist, mille alusel vormistavad neljanda semestri lõpus professionaalse arengu portfoolio, või valivad stuudiumi lõpetamiseks akadeemilise teksti kirjutamise. Akadeemilises tekstis näidatakse omandatud teadmisi ja oskusi samamoodi, ent see vormistatakse näiteks teadusartikli, käsiraamatu peatüki või projekti aruandena.

Magistrieksam osade kaupa vähendab lõpetamisega seotud pinget ja võimaldab oma professionaalset arengut analüüsida ning teadlikult planeerida stuudiumi vältel, seda toetavad magistrieksami regulaarsed seminarid. Valik, kas lõpetada portfoolio või akadeemilise tekstiga, annab õppijatele võimaluse teha teadlik otsus praktilisema või akadeemilisema suuna kasuks, valmistab akadeemilise tekstiga lõpetajaid ette doktorantuuriks või pakub võimalusi mugavustsoonist välja astuda ja panna ennast proovile.

Õppetöös lähtume sellest, et magistriõppe tudeng on täiskasvanud õppija, väga sageli on neil eelmisest tasemeõppekogemusest möödas aastaid. Kasutame palju rühmatöid, mis ulatuvad auditooriumist välja ja on sageli seotud praktilise tegevusega kogukonnas. Seega peavad õppijad olema valmis tegema koostööd ka sessioonide vahel. Huvitav on see, et nii mõnedki õppijad, kes esimesel kohtumisel ütlevad, et nad on pigem „üksikmängijad“, avastavad õpingute käigus rühmatööde abil koosõppimise ja -tegutsemise tugevad küljed ning kasuteguri. Rühmatööde eesmärk ongi võimaldada õppijatel „omal nahal“ tunda ühistegevuses tekkivat sünergiat ja ka keerukaid olukordi, mis erinevate inimeste võimaluste ja vajaduste ühildamisel tekivad. Need kogemused aitavad mõista kogukondade protsesse ja annavad keerukate olukordade lahendamise kogemused.

Õppetöös pannakse rõhku praktiliste oskuste omandamisele, harjutamine ja läbitegemine on põimitud ainetesse. Mõned õppijad tegelevad terve stuudiumi jooksul oma kogukonnaga, kasutavad ainete ülesandeid oma kogukonna arendamiseks. Aga osaletakse ka üksteise ettevõtmistes kogukondadega töötamisel, õppejõudude teadus- ja arendusprojektides jne.

KASH-i kogukond – õppijad, vilistlased, õppejõud, huvilised

Õppekava koostamisest ja KASH1 õppima asumisest alates oleme teadlikult kujundanud KASH-kogukonda. Selleks on mitu põhjust. Esiteks, head suhted kaasõppijatega aitavad õppida ning õpinguid lõpetada. Teiseks, KASH-kogukond on võimalus kogeda nii kogukonna „mesinädalaid“ kui ka laiemalt kogukonna erinevaid protsesse, konflikte ja kõike muud. Kolmandaks aitab KASH-kogukond hoida sidet õpingute järel.

Magistriõppes saavad kokku väga erinevad inimesed, seega korraldame teadlikult kohtumisi, mis võimaldavad tuttavaks saada ja suhteid luua. KASH1 jaoks olid esimesed korraldajad õppejõud, aga kõigi lendude juures on näha, kuidas stuudiumi jooksul võtavad õppijad kogukonna hoidmise ülesande enda kanda. Vara on veel rääkida kindlatest traditsioonidest, ent koostegutsemist (seminare, festivale, arutelusid, pidusid, õppekäike jne) on olnud nii lendudeüleselt kui ka -siseselt. Õppejõududena pöörame teadlikult tähelepanu õppijate grupis toimuvale, mis aitab keerulistel hetkedel toetada grupi arengut teadmiste või oskustega, et vältida konflikti „kinnijäämist“, mille tulemusena võib kogukonnaks olemine lõppeda.

Kõik kolm KASH-i lendu on väga omanäolised ja eripärased, ent neid kõiki ühendab miski sarnane võbe, mida on sõnadesse keeruline panna. Seesama võbe on ilmselgelt ka KASH-i kogukonna selgroog, hoiab vilistlasi omavahel ning õppijate ja õppejõududega koos.

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 2/2023

---

Õppekaval on 20 kohta, õppeaeg on kaks aastat. Õppetöö toimub sessioonõppe vormis: iga kuu on kaks õppesessiooni, mis kestavad neljapäevast laupäevani. Õppekava infotund veebis toimub 12. juunil kell 16–18, täpsem info peagi ühiskonnateaduste instituudi kodulehel.

Magistriõppesse saab juba kandideerida

---

[1] Eraldi teema on nn suletud kogukonnad, mis oma liikmete heaolu küll toetavad, ent tähtsustavad kogukonna normide järgimist inimeste heaolust enam. Need võivad oma väärtustel ja levinud hoiakutelt olla vastuolus või aktiivses opositsioonis nii üldtunnustatud väärtustega kui ka näiteks kehtivate seadustega. Sellised kogukonnad ei saa olla sotsiaaltöö partnerid.

Viidatud allikad

IACD. (International Association for Community Development) (2018). Towards shared international standards for community development practice.

Nikolajev, J. (2023). EKA tudengite esimene katse luua Narva kogukonnakvartaleid läks luhta. ERR, 24. märts.

Russell, C., McKnight, J. (2022). The Connected Community. Dsicovering the Health, Wealth, and Power of Neighborhoods. Berrett-Koehler Publishers.