Kogukondade arendamine ja sotsiaalne heaolu – uus magistriõppekava Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis
Tartu Ülikoolis on 2020/2021. õppeaastast uus magistriõppekava „Kogukondade arendamine ja sotsiaalne heaolu”. Õppekava annab teadmised, kuidas disainida kestlikke lahendusi kogukondade arendamiseks nii, et oleks tagatud inimeste heaolu.
programmijuht
Uus õppekava avatakse senise õppekava „Sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika” asemel. See on kompetentside põhine ning sisaldab teadmisi sotsiaaltööst, sotsiaalpoliitikast, sotsioloogiast, (sotsiaal)psühholoogiast, sotsiaalsest ettevõtlusest ja inimgeograafiast, kujundades spetsialistid, kes oskavad teha erialadevahelist koostööd ja suudavad ületada süsteemseid takistusi inimeste sotsiaalse heaolu toetamisel. Õppekava annab teadmised, kuidas disainida kestlikke lahendusi kogukondade arendamiseks nii, et oleks tagatud inimeste heaolu.
Miks selline õppekava?
Me jõudsime uue õppekavani tajutud vajadusest ajakohastada sotsiaaltöötajate õpetamist, sest on ilmselge, et probleemid, mis inimeste sotsiaalset heaolu mõjutavad, on muutunud aina rohkem keerukamateks ja läbipõimunumateks, neile ei ole olemas lihtsaid lahendusi. See tähendab, et nende probleemidega tegelemine nõuab sotsiaaltöötajailt ja teistelt inimeste heaolu toetamisega tegelevatelt spetsialistidelt uutmoodi oskusi.
Senine sotsiaaltöö korraldus ning sotsiaaltöö õpetamine on olnud sihtrühmapõhine, siiani on tööturg eeldanud sotsiaaltöötajatelt spetsialiseerumist. Üks näide sellest on kutse taotlemine: seni kehtinud standardite kohaselt pidi sotsiaaltöötaja kutse saamiseks kandidaat näitama kohustuslikele ja läbivatele kompetentsidele lisaks vähemalt ühte kutsestandardis loetletud spetsialiseerumisega seotud kompetentsidest. Uutes standardites on sellest nõudest loobutud.
Samal ajal sunnivad üleilmastumine ning kiired muutused ühiskonnas sotsiaaltöötajaid aina rohkem leidma uusi lahendusi olukordadele, mille puhul senistest sihtrühmapõhistest lahendustest ja teenustest ei piisa. Hea näide selle vajaduse kohta meie lähiminevikust on töö sisserändetaustaga inimestega: 2016. aastal jõudis rahvusvahelise rändekriisi mõju Eestisse ning siia paigutati ümber esimesed pagulased.
Me mäletame veel, mis diskussioone see avalikkuses põhjustas, aga teame ka raskustest, millega puutusid kokku sotsiaaltöötajad jt spetsialistid. Ette valmistuda ja õppida, kuidas õigesti tegutseda, ei olnud enam aega, senine ettevalmistus aga ei sisaldanud teadmisi ja oskusi tööks rändetaustaga inimestega.
See tähendas, et sotsiaaltöötajad omavalitsustes, kuhu pagulased elama suunati, mittetulundusühingute töötajad, õpetajad koolides ja lasteaedades jt pidid leiutama, kuidas muutunud keskkonnas ja oludes toetada nii sisserändetaustaga inimesi kui ka kogukonda, kuhu need inimesed elama asusid.
Praegu, tagasi vaadates teame, et mõned ettevõtmised õnnestusid, tekkis uusi praktikaid, ent on ka näiteid ebaõnnestumistest, kui katse-eksituse meetodil lahendusi otsiti.
Selliseid näiteid, kus olemasolevatest teenustest ja toetustest ei piisa sotsiaalsete probleemide leevendamiseks ning sotsiaaltöötajal on vaja kiiresti leida uus lahendus, on veelgi. Õppekava arendamisel oli selge, et sotsiaalvaldkonna spetsialistide ettevalmistamisel tuleb sihtrühmadega töötamiseks vajalike erioskuste õpetamiselt liikuda edasi selliste üldkompetentside kujundamisele, mis aitaksid eriala lõpetanutel mõista ühiskonnas toimuvate protsesside vastastikmõju ja sellest põhjustatud muudatusi inimeste sotsiaalsele heaolule ning leidma uusi lahendusi inimeste sotsiaalse heaolu toetamiseks.
Miks tuleb kogukonda arendada?
Seega püüab uus õppekava täita praeguses sotsiaalhoolekande korralduses n-ö tühimikud, kasutades selleks ajakohaseid sotsiaalteaduslikke viise. Üks seni kasutamata ressurss on kogukondade arendamine. Ressursid, mis on kohalikul omavalitsusel ja riigil kasutada selleks, et inimeste sotsiaalset heaolu parandada, on piiratud. Uute lahenduste või teenuste loomine on sageli jäik protsess.
Kogukonnas ja inimestevahelistes suhetes leiduvad ressursid on need, mida on võimalik kasutada olemasolevatele teenustele ja toetustele lisaks, et muuta inimeste elu paremaks. Selleks et seda teha, on vaja mõista, mis on kogukond.
Kogukonna mõiste on Eestis üldiselt ja ka sotsiaaltöö praktikas ebamäärase tähendusega, me kipume kogukonnana käsitlema eelkõige geograafilisi kogukondi – inimesi, kes elavad koos teatud piirkonnas. Seetõttu võib tekkida ettekujutus, et kogukondade arendamine võrdub kohaliku omavalitsuse sotsiaaltööga.
Kogukonna mõiste on aga oluliselt laiem. Praeguse aja sotsiaalteaduslik kirjandus käsitleb kogukonda väga avaralt, eri autorid pakuvad erisuguseid definitsioone ning seletusi. Kogu akadeemilist diskussiooni lihtsustatult kokku võttes: geograafilistele kogukondadele lisaks räägitakse ka kultuurilistest ja sotsiaalsetest kogukondadest (Narusson ja Uibu 2018).
Kogukond on väga vana nähtus ja väga loomulik inimkooslus: inimesed on alati tegutsenud koos rühmadena, teatud põhjustel on tekkinud vastastikune abistamine ja toetamine. Siit võib sugeneda küsimus, miks üldse peab kogukondi arendama ja miks nad ei võiks toimida niisama, nagu siiani.
Kogukondade teadlik arendamine tagab kestlikkuse, mis tähendab, et kogukonnad on püsivad ja võimelised reageerima nii globaalsetele kui ka kohalikele muutuvatele oludele. Isevooluteed arenev kogukond võib, aga ei pruugi, takerduda „nii on alati olnud” toimimisviisidesse ja kaotada oma paindlikkuse ning säilenõtkuse.
Kogukond püsib tänu inimestevahelistele suhetele. Inimeste omavaheline suhtlus on aga alati keerukas, selles võivad tekkida vastuolud, tülid jne. Kogukondi arendades, pöörates teadlikult tähelepanu inimkoosluste loomulikele protsessidele, on võimalik ületada või leevendada suhetes tekkivaid barjääre.
Seega tuleb kogukondi arendada, et nad oleksid kestlikud. Kestlikkust, mis on meie õppekava teine keskne kontseptsioon, käsitleme kolmest vaatenurgast: majanduslik, sotsiaalne ja looduskeskkonna kestlikkus. Õppekavas kombineerime sotsiaaltöö teadmust teadmistega sotsiaalsest ettevõtlusest ja inimgeograafiast, et anda lõpetajatele oskused, kuidas lahendusi kujundades võtta arvesse nii majandust kui ka looduskeskkonda.
Keda ootame õppima?
Magistrikava ülesehitust ning ainete jaotumist semestrite kaupa saab näha jooniselt 1. Ootame õppijaid, kes peavad oluliseks inimeste sotsiaalset heaolu ja kellel on tundlik ühiskondlik närv. Varasem sotsiaaltööharidus või töötamine sotsiaaltöötajana ei ole oluline, tähtis on inimese valmisolek töötada kogukonnaga, lähtudes just kogukonna vajadustest ja võimalustest.
Õppetöö korralduses lähtume sellest, et meie õppija on täiskasvanud ja motiveeritud. Õpe toimub sessioonõppe vormis (kaks korda kuus neljapäevast laupäevani), mis eeldab iseseisvat tööd sessioonide vahel.
Õppetöös kasutame rohkesti praktilisi tegevusi, et õppijad saaksid reaalse kogemuse sellest, mismoodi tegelikult leida ressursse, kuidas juhtida grupiprotsesse, kuidas suhelda koostööpartneritega, disainida lahendusi.
Oleme otsinud ja leidnud potentsiaalseid koostööpartnereid praktikamaailmast, kelle juures on võimalik rühmadena tegeleda konkreetse kogukondadega, tehes läbi kogu arendusprotsessi alates olukorra uurimisest kuni praktilise lahenduse loomiseni (teenuse, sotsiaalse ettevõtluse vmt vormis).
Õpingud lõppevad magistrieksamiga, mis sooritatakse osaeksamitena iga semestri lõpus. Teadustööst huvitatud õppijatel on võimalik kirjutada eksami asemel magistritöö.
Merle Linno ja Toomas Saarsen
Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 2/2020
Täpsem info õppekava ja sisseastumise kohta: www.yti.ut.ee/et/sisseastumine/kogukondade-arendamine-sotsiaalne-heaolu-0.
Viidatud allikas
Narusson, D., Uibu, M. (2018) Kogukondade lõimumine. Rita-Ränne projekti teemakokkuvõte. https://sisu.ut.ee/sites/default/files/ranne/files/rita-ranne_tp5_moisted_ja_tegevus_7.7.18.pdf (07.04.2020).