Kogenud andmeanalüütik Ülla Mäe: kui kollektiiv ja töö meeldivad, siis pole mõtet neid vahetada

---

Ülla on olnud ka ajakirja Sotsiaaltöö kaasautor, koostades ülevaateid ajakirja ja hiljem uudiskirja statistikarubriiki. „Kontrollisin oma mälu: mind vormistati ministeeriumi tööle 18. jaanuaril 1993. Ega mul pole enne seda palju töökohti olnud: kui kollektiiv on tore, töö huvitav, mis siis vahetada”, alustab Ülla jutustust oma pikast tööelust ja võtab täpsuse huvides kõrvale tööraamatu: „1973. aastal alustasin tööd tollase ENSV riikliku plaanikomitee juures asuva majanduse ja planeerimise teadusliku uurimise laboratooriumis rahva heaolu probleemide ja prognoseerimise sektoris vanemteaduri ametikohal, mis nimetati hiljem ümber rahva elatustaseme probleemide sektoriks. Sellest ajast olen tegelenud sotsiaalküsimustega”.

Samas kohas ringiga tagasi

Viis aastat hiljem ehitati plaanikomiteele uus maja Pärnu mnt ja Suur-Ameerika ristile ja sinna toodi üle ka Ülla töökoht. Täpselt sinna, kus asub praegune superministeerium. „Selle vahega, et siis olin vana maja esimese torni 14. korrusel, nüüd aga uue maja teise torni 7. korrusel”, naerab Ülla elu keerdkäikude üle.

„1980. aastate alguses hakkasime tegelema elanike tarbimise plaanimisega. Selleks ajaks oli muudetud ka meie laboratoorium ENSV riikliku plaanikomitee juures asuvaks majanduse ja planeerimise teadusliku uurimise instituudiks. Tihenes koostöö NSVLi plaanikomitee majanduse teadusliku uurimise instituudiga.

Näiteks, koostasime Eesti jaoks ratsionaalse tarbimise eelarve, mis võttis arvesse vene teadlaste välja arvutatud pikaajaliselt kasutatavate esemete eeldatavat tarbimisaega”, meenutab Ülla üht omapärast ülesannet töökarjääri algusest.

1988. aastal kaitses Ülla samas instituudis majandusteaduste kandidaadi kraadi. Selleks ajaks oli instituudi töö võtnud juba rakendusliku suuna ning töö teemaks sai tasuliste teenuste plaanimine ENSVs.

Kui plaanikomiteede süsteem asendus uue korraldusega, suundusid Ülla ja mitmed tema kolleegid töökomiteesse, hilisemasse tööministeeriumi, kus moodustati sotsiaaluuringute keskus. „Peagi saabunud hüperinflatsiooni ajal oli üks olulisem töö hinnatõusu kompenseerimise mehhanismi väljatöötamine ja juurutamine. Iga kuu tuli hinnata elanike ostujõudu,” kirjeldab Ülla oma tollaseid tegemisi.

1992. aasta sügisel moodustati tervishoiu-, sotsiaalhooldus- ja tööministeeriumi põhjal sotsiaalministeerium ning ministriks sai Marju Lauristin. Marju Lauristin tegi meeskonnale ettepaneku asuda tööle statistika analüüsiga tegelevasse üksusesse.

Üks esimene suurim töö oli 1993. aastal toimetulekupiiri, mida siis nimetati vaesuspiiriks, ja kogu praeguse toimetulekutoetusega seonduva väljatöötamine.

Aastatel 1996–2004 oli Ülla osakonna juhataja, sealt edasi kuni viimase ajani töötas analüüsi ja statistika osakonna nõuniku ametikohal.

Osakond on teinud aastatega läbi mitmeid uuendusi: tegeldi eri teemadega, vahepeal oli ka tervisestatistika osakonna vastutusalas. Mitu korda on vahetunud osakonna nimi. Üllale sümpatiseerib praegune, ANSO, kus analüüs on statistikast eespool.

Vaesuse leevendamine ja toimetuleku küsimused

1996. aastal asus Ülla juhtima sotsiaalministeeriumi esindajana ÜRO arenguprogrammi projekti „Vaesuse leevendamine Eestis”, mille käigus lepiti kokku vaesuse mõõtmise kontseptsioon.

Projekti panustasid Dagmar Kutsar, Avo Trumm ja Mare Ainsaar Tartu Ülikoolist, Ene-Margit Tiit ja teised Eesti teadlased. Selle tulemusena töötati välja Eesti oludele kohane vaesuspiir, mis võtab arvesse toitumisteadlaste välja töötatud minimaalse toidukorvi hinna ning eluaseme- jm hädavajalikud kulud, kasutades leibkonna puhul ka tarbimiskaale*. 1999. aastal valmis lõppraport.

„Metoodikat (eelkõige tarbimiskaale) on küll mõneti korrigeeritud, kuid suures osas on see kasutusel praeguseni,” tunnustab Ülla projekti tänuväärset tööd.

„Üks ettepanek oli siduda elatismiinimum toimetulekutoetusega. Kuid need jäid ikkagi lahku: kardeti liiga suurt mõju eelarvele”, kirjeldab Ülla vaesuse leevendamiseks tehtud valikuid.

Hoolekandeteenuste statistika

„Kui alguses olid põhiteemadeks elatustase ja vaesus, siis üsna pea hakkasime rohkem tegelema ka hoolekandega. Selle kohta ei olnud ühtset statistika kogumist,” juhatab Ülla sisse teist suurt teemade ringi, millega tal on tulnud tegelda. Ülla algatusel hakati korrastama statistika kogumist, moodustama süsteemi.

„Laste hoolekanne ja praegune asendushooldus, eakate hoolekanne ja üldhooldekodud, psüühiliste erivajadustega inimesed ja praegune erihoolekanne, puuetega inimesed jm. Psüühiliste erivajadustega inimeste kohta oli alguses infot vähem. Hiljem tulid juurde kõik kohalike omavalitsuste osutatavad sotsiaalteenused,” loetleb Ülla järjest lisandunud valdkondi.

Kui tervisestatistika kogumisega on tegeldud pikka aega ning järjepidevust kindlustavad infosüsteemid, siis sotsiaalvaldkonnas ei ole veel Ülla hinnangul nii kaugele jõutud. „Praegu on küll ka hoolekandes kohalike omavalitsuste jaoks olemas STARi register, kuid andmete sisestamisele ja kogumisele ei ole veel väga hästi toimivat lahendust. Selles suunas liigutakse ja tulemused on juba päris head. Ka sotsiaalkindlustusamet teeb selleks tublit tööd,” arvab Ülla.

„Kui tuleb mõni sotsiaalvaldkonna seadusemuudatus, siis peame ka meie kohe mõtlema, kas selle kohta on vaja hakata ka statistikat küsima. Varustame ministeeriumi sotsiaalvaldkonna spetsialiste asjakohase infoga. On ju vaja teada, kuidas muudatus mõju avaldab, mida me tahame teada ja hinnata, et plaanida edaspidiseid poliitikamuudatusi,” selgitab Ülla statistika kogumise ja analüüsi rolli poliitikakujundamises.

Täita tuleb ka kohustusi rahvusvaheliste organisatsioonide eest: esitada andmeid ministeeriumi koostatavasse raportisse ILO-le (Rahvusvaheline Tööorganisatsioon) sotsiaalkindlustuskoodeksi aruande jaoks, OECD-le, sotsiaalharta aruandesse, Tervise Arengu Instituudi koostatavatesse aruannetesse WHO-le jm.

1990. aastate lõpus tekkis mõte hakata avaldama sotsiaalministeeriumi haldusala statistikat. Nii ilmuski 1999. aastal esimene 40-leheküljeline paberväljaanne „Sotsiaalministeeriumi haldusala arvudes”. Edasi, kuni 2010. aastani, koostas osakond oluliselt mahukamat kogumikku, mis kandis eri aegadel pealkirja „Sotsiaalsektor arvudes” ja „Tervis, töö- ja sotsiaalelu” ning kuhu panustasid kõik ministeeriumi valdkonnad statistiliste ülevaadete ja statistikaga.

Üldhooldus vs koduteenus

Analüüsides hoolekandes toimunud muudatusi, on Ülla täheldanud nii mõnegi huvitava fakti. Kui 1998. aastal oli väljaspool kodu üldhooldusteenust (sel ajal täiskasvanute hooldamine hoolekandeasutuses) osutavaid asutusi 94 ja teenusesaajaid aasta lõpus 3013, siis 2019. aasta lõpus oli 174 asutust (omaette asutusteks peetakse ka sama omanikuga eri tegevuspaikades tegutsevaid hooldekodusid) ja teenusesaajaid 8878. Kokku sai aasta jooksul teenust 13 048 inimest.

Kulutuste muutus on veelgi kõnekam: 1998. a oli üldhooldusteenuse aastane kogukulu 9,2 miljonit eurot kroonidest ümberarvestatuna, 2019. aastal aga juba 78,2 miljonit. Tõsiasi, et inimeste koormus omafinantseerimisel on järjest kasvanud, paneb muretsema: 78,3% hoolduskulusid maksid kinni kliendid ja nende omaksed.

„Kuigi koduteenus on abivajaja jaoks oluliselt taskukohasem ja pakub talle võimaluse elada kodus kauem, on selle teenuse kasutamine tagasihoidlikum ning pole aastatega palju muunud: 2003. aastal sai neid 5638 ja 2019. aastal 7274 inimest. Et aga elatustase ja hinnad on vahepeal kasvanud, siis on koduteenuste kulud tõusnud 1,1-lt 1,8 miljonini. Koduteenust rahastab suures osas KOV,” võrdleb Ülla tabelitest joonistuvaid andmeid.

„Põhjused, miks eelistatakse asutushooldust, on kindlasti väga erinevad. Paljudel juhtudel on määravaks ikkagi abivajaja tervislik seisund, sobivate teenuste puudumine tema elukohas ning lõpuks tema ja lähedaste valikud,” arvab Ülla.

Andmete koondamine nõuab suurt tööd

Arusaadavalt on aastatega muutunud ka andmete kogumise ja töötlemise viis. Kui Ülla alustas, ja ka veel 1990. aastatel, olid kõik dokumendid ainult paberil ning täitja pidi need allkirjastama käsitsi. „Selliselt koguti andmeid kuni 2000. aastate alguseni. Pärast suurte Exceli tabelite tegemist ja koondaruannete koostamist pidime esitatud aruanded ka arhiveerima. Kaustasid oli iga aasta kohta ikka päris palju,” meenutab Ülla naljatades.

2000. aastate alguses olukord muutus ning andmete kogumiseks töötati välja elektroonilised aruandluskeskkonnad: S-veeb kohaliku omavalitsuse üksustelt aruannete kogumiseks ja H-veeb teenust osutavatelt asutustelt aruannete kogumiseks. „1998. aastast hakkasime juba avaldama andmeid aegridadena ministeeriumi kodulehel.

Hiljem lisandusid ka kokkuvõtlikud statistilised ülevaated teenustest. Samuti näeb statistilisi aruandeid asjaomastes aruandluskeskkondades. Nüüd on H- ja S-veebi aruandluskeskkondades päris palju hoolekandestatistika andmeid kättesaadavad ning sellele lisanduvad meie koostatud aegread ja analüütilised ülevaated eri teenuste kohta,” kirjeldab Ülla igapäevatöös toimunud arengut.

Kvaliteetsete andmete kokkusaamise nimel peab kõvasti vaeva nägema: „Veebruarist maini on statistiliste aruannetega tegelevatel töötajatel suur töökoormus aruannete kontrollimisel”, räägib Ülla.

„Üheks probleemiks on aruannete esitamisega hilinemine. Ja kui aruandes on sees ka vead, mis vajavad parandamist, või midagi tuleb täpsustada, võtab kogu protsess kauem aega. Samas on ministeeriumil osa aruannete puhul kohustus esitada andmeid ka statistikaametile nende andmebaasis avaldamiseks. Siin peame täpselt kinni pidama andmete esitamise kuupäevadest,” toob Ülla välja töö keerukuse.

Töö käib ka selle nimel, et saada võimalikult palju andmeid eri registritest ning vähem koormata teenuseosutajaid. Siinjuures arendatakse ka STARi eesmärgiga, et kõik kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatavate sotsiaalteenuste ja toetuste andmed saaksid sinna kantud. Sellega jääb omavalitsustel edaspidi ära nende teenuste kohta andmete esitamine veebikeskkonnas.

Igal aastal hinnatakse koos sotsiaalkindlustusameti ja hoolekandeosakonnaga, missuguseid andmeid oleks vaja ja milliste kogumisest võiks loobuda. Need otsused tuleb hoolega läbi kaaluda, et säiliks järjepidevus ning oleks võimalik aastate pärast andmeid võrrelda.

Kasu töökogemusest

Suured kogemused tulevad selles töös kasuks ning Ülla on saanud juhendada ka nooremaid kolleege. „Lõpetasin just üldhooldusteenuse kokkuvõtte ja vaatasin veel nädalavahetusel, mis andmeid sinna juurde panna. Sa juba näed, millised on vajadused ja oskad anda tervikülevaate. Kui näen mingit huvitavat infot, siis tekib äratundmine, et sellest võiks veel kirjutada.”

Ükski ootamatu päring ei valmista kogenud analüütikule kimbatust, sest tal on vajalikud andmed olemas. „Võtan andmebaasi keskkonnast andmed välja ja teen sealt väljavõtteid, filtreerin või sorteerin,” kirjeldab Ülla oma kiiret tegutsemist. Koroonaga tuli selliseid päringuid palju juurde.

Ka andmeid kontrollides märkab Ülla kohe, kas muudatus võrreldes eelmise aastaga on loogiline: „Kuna üldhooldusteenuse kulu esitatakse aruandes kuluna ühes ööpäevas, siis arvutades sellest kuumaksumuse, saab võrrelda, kui palju katab sellest keskmine pension, vanaduspension. Enda jaoks kujuneb pilt ja kui tarvis, saan kaasa rääkida.”

Head mõtted ja uus algus

Ülla jagab ohtralt tänusõnu ka oma kolleegidele: „Mõnikord on küsitud, miks ma olen sotsiaalministeeriumis nii pikalt töötanud. Mõtteid koju jääda on olnud ennegi, olgugi, et töö mulle meeldib. Pidasin vastu tänu sellele, et mul on nii head kolleegid, kellega tunnen ennast hästi. Aitab, kui üks oleks teistsugune – see võib juba asja ära rikkuda. Aga selliseid ei ole. Kõik on väga sümpaatsed ja abivalmid.”

Jutuajamise lõpus liiguvad Ülla mõtted ka töövälistele asjadele, mis on talle rõõmu valmistanud: koos abikaasaga ette võetud reisidele, mis on ulatunud ka Hiina müüri juurde ja Jaapanisse ning ustavale koerale, kellega perenaisel tekib nüüd aega iga päev metsas jalutamas käia. Kindlasti jõuab ta nüüd ka rohkem lugeda ja aiandusega tegeleda.

---

* Tarbimiskaale väljendatakse suhtarvuna esimese täiskasvanud leibkonnaliikme suhtes, nii et esimese täiskasvanud leibkonnaliikme tarbimiskaal on alati 1,0 ning teiste täiskasvanud leibkonnaliikmete ja laste tarbimiskaalud on üldjuhul väiksemad.