Kogemusnõustaja töö ja kogemuslugu kui töövahend
Vaimse tervise raskustega seotud kogemuslugude rääkimise eesmärk on anda kuulajatele, nt tööandjatele või rehabilitatsioonispetsialistidele aimu, mis toimub psüühikahäirega inimesega. Sageli räägivad taastujad kogemuslugusid ka omavahel. Siis on loo mõte ja eesmärk pakkuda võimalust mõelda ja elada kaasa.
Heaolu ja Taastumise Kool
Kogemuslugude rääkimiseks viiakse ellu erisuguseid kohtumisi, korraldatakse nt respektseminare. Kogemuslugu on Heaolu ja Taastumise Kooli taastumiskursuse ja ka CARe-koolituse üks osa. Olen oma lugu rääkinud ka individuaal- ja grupinõustamistel ning vaimse tervise esmaabi koolitustel tööandjatele. Kogemusloo rääkimiseks on oluline luua turvaline õhkkond. Enamasti on kogemusnõustajal kõrval spetsialist, koolitustel nt vastutav koolitaja, metoodik või sotsiaaltöötaja.
Kogemuslugu
Kogemusloo koostamine on iga kirjutaja puhul erinev, nagu ka olukorrad, kuidas kogemuslugu sünnib. Enamasti on kogemuslugu kogemusnõustajakoolituse üks osa koolituse jooksul või lõpus soovitatakse kirja panna ja ka esitada oma kogemuslugu. Vahel pannakse oma lugu kirja, sest tuntakse selle järele vajadust. Nii oli ka minuga, sest alustasin kogemusnõustamist praktikuna, omamata veel teoreetilist ettevalmistust. Kogemuslugu kuulatakse ja räägitakse ka meie Heaolu ja Taastumise Kooli taastumiskursustel.
Sageli saab kogemusloo kirjutaja innustust teise inimese kogemusloo kuulamisest. Oma loo soovitavad kirja panna ka psühholoogid ja psühhoterapeudid, toonitades kirjutamise üldist teraapilist mõju.
Ilmselt on kõik kogemusloo koostajad ja kirjutajad kogenud, et lugu muutub aja jooksul. Muutuvad ju inimese vaated elule ja tõekspidamised, suhtumine iseendasse ning ümbritsevasse. Ka väga keerulised ja negatiivsena tundunud olukorrad võivad saada uue tõlgenduse. Vanuse lisandudes võime ümber hinnata mõnda elusündmust, suhet vms. Näiteks minu lugu on muutunud aja jooksul nii pikemaks kui ka lühemaks.
Esialgu panin oma loo kirja koos emotsioonide, olukordade, elusündmuste, ka lähedastega seotud detailsete kirjeldustega. Esimestel kordadel seda ette kandes lugesin oma loo paberilt maha. Üks kolleeg ütles hiljem, et see oli kui ilukirjandus. Hiljem olen teinud muudatusi, kärpeid, vahel aga ka täiendusi. Mõned asjaolud on omandanud aja jooksul suurema tähenduse kui varem kirjapandu. Paberilt maha lugemise asemel hakkasin oma lugu peast ümber jutustama.
See on minu arvates küll õige, et iga kogemuse jagaja jaoks on üks lugu tema peas, mida ta kannab endaga kaasas, ja teine lugu see, mida ta räägib kohtumistel. Neid lugusid võib olla ka rohkem – mitu isiklikku ja mitu jagatavat lugu.
Kogemusloo jutustamine
Kogemusloo rääkimine on vähemalt minu puhul olnud iga kord veidi erinev, kusjuures olen oma lugu jaganud ehk isegi 40 korda. Püüan alati tunnetada kuulajaid, sest minu lugu on sügav, keeruline, puudutab pea igaüht. Aga usun, et seda teeb iga kogemuslugu, sest inimestena oleme kõik sarnasemad kui ise seda arvata oskame. Mulle on lapsest saati väga meeldinud esineda ja ka kõnepidamise kogemusi on olnud elus rohkesti, seetõttu on kerge oma lugu rääkida. Siinkohal tänan väga kolleege ja spetsialiste loo jagamiseks vajaliku turvalise keskkonna loomise eest!
Lugu on olnud lihtne jagada ka seetõttu, et kui esimest korda oma loo kirja panin, oli haiguskogemuse algusest möödas juba üle kümne aasta. Olin selleks ajaks taastumisprotsessis ja teinud rahu oma mineviku ning suhetega ja hinnanud ümber paljud elusündmused ning olukorrad. Minevikusündmuste kirjeldamine ja juba kogetu uuesti läbielamine ei tekitanud enam negatiivseid emotsioone, ei rebinud enam nn vanu haavu lahti.
Kogemuslugu jutustades on küll tihti nii, et olenevalt kuulajatest võivad loo rõhuasetused muutuda, või peatub rääkija mõne teema juures pikemalt, sest rääkides saame kuulajatelt pidevalt ka ilma sõnadeta tagasisidet. Siiski olen püüdnud lugu raamides hoida, esitada seda süsteemselt, parimal juhul kronoloogiliselt ja kui mõttelõng vahel katkeb või juhtub, et unustan end korraks jutustama, siis tulen ikka põhiteema juurde tagasi. Minu eesmärk on rääkida lugu kui tervikut. Väärt reegel on ka see, et küsimused ja kommentaarid kuulajatelt tulevad loo lõpus, loo rääkijat vahepeal ei katkestata.
Kogemusloo rääkimiseks peab kindlasti valmistuma, kirjutatud lugu tuleks vähemalt paar korda mõttega läbi lugeda. Hea on kasutada ka spikrit, märksõnu, et midagi olulist rääkimata ei jääks. Minu kogemuse kohaselt oleneb küll loo kujunemine alati kuulajatest, kuid siiski on vaja ka mingit ideed või ettekujutust, kuidas oma lugu rääkida. Lugu võib kohandada ka koolituse teema järgi, näiteks CARe-metoodika kursuse puhul on kõige olulisem mõista personaalse taastumise protsessi. Alati on hea enne teada, kes on kuulajad ja püüda aimata nende ootusi. Kolleegide ja kaaskoolitajatega arutame sageli koos loo rõhuasetusi. Individuaalse nõustamise või grupivestluse puhul on aga kogu vastutus kogemusnõustajal.
Kogemusloo mõju kuulajatele ja rääkijale
Kohtumistel, kus kogemuslugu räägitakse, toimub sageli palju. Iga inimene reageerib loole erinevalt. Mõni soovib saada infot juurde, küsib küsimusi, tahab kommenteerida. Teine on vaikne kuulaja, kaasamõtleja. Kolmas (seda juhtub nn suures ringis küll harva) tahab jagada oma lugu, oma kogemust (viimast on rohkem).
Sageli on pärast loo rääkimist tulnud mõni kuulaja minu juurde ja soovinud nelja silma all vestelda. Minult on ka abi palutud, nt seoses murega haigestunud pereliikme või sõbra pärast. See on alati nii südantsoojendav tunne – täiesti võõra inimesega sünnib pärast loo rääkimist usaldus, inimlik lähedus. Ja pole lugu, mis kedagi ei puudutaks, ei paneks kaasa mõtlema, kaasa elama ja kaasa tundma.
Pärast loo rääkimist võib loo jagaja tunda erisuguseid tundeid. Minagi olen vahel mõtlik, tundlik, lugu kerib minu sees edasi, rullib end lahti. Rääkides ju mälestused ja kogemused elavnevad, võimenduvad. Vahel muutun emotsionaalseks, seda eriti siis, kui olen saanud emotsionaalset tagasisidet. Kuid üldiselt on tunne hea, rahulik ja meeldiv, eriti siis, kui kuulajad on mulle tänulikud ja seda ka väljendavad.
Meie Heaolu ja Taastumise Kooli meeskonnas on hea tava mitte jätta kogemusloo rääkijat pärast rääkimist üksi. Oleme läinud mõnda kenasse kohta ja kohvi- või teetassi taga toimunut arutanud, emotsioone jaganud. Loomingulise inimesena olen mõnikord pärast loo rääkimist inspiratsiooni saanud ja luuletusi kirjutanud, miskipärast külastab loomeind mind sageli just öösiti.
Kuulajatelt ootan ja loodan tagasisidet, emotsioone. Hea on kuulda, et lugu puudutas. Tänulikkus liigutab alati. Meie kooli meeskonnas on traditsioon anda rääkijale ka kirjalikku tagasisidet või soovida lihtsalt häid soove. Neid võib kirjutada ka väikesele märkmepaberile. Mõnikord kirjutab kuulaja sedelile oma telefoninumbri ja soovib, et meist saaksid sõbrad. See on tore ja armas.
Tänan meie kooli juhtkonda, meeskonda, kes on muutnud kogemusloo rääkimise nii turvaliseks ja soosinud selle puhul ka üldinimlikku mõõdet.
Kogemusloo rääkimine ja kuulamine ühendab ning lähendab meid, inimesi, kõige sügavamal tasandil.
Kogemuslugu
Inge, kogemusnõustaja
Minu lugu algas 5. augustil 1972. Mul oli õnnelik lapsepõlv, hoolivad vanemad, toredad nooremad õed-mängukaaslased. 1999. aasta jaanuari keskpaigani elasin tavapärast noore inimese elu. Aasta varem lõpetasin ülikooli ja selleks ajaks olin olnud pea kolm aastat ka õnnelikus abielus. Plaanisime mehega perelisa, aga ühel hetkel kõik muutus.
Aastavahetuse paiku läksin emaga rängalt riidu. Meie suhted polnud siis kuigi head – ikka tundus mulle, et ta eelistab keskmist õde, kes oligi lihtsalt musterlaps. Me isegi ei kallistanud seekord, kui abikaasaga tagasi Tartu-koju sõitsime. Süda oli muret ja valu täis.
Siis aga ühel ööl ilmus mu ema ilmutusena meie magamistuppa. Tal olid valged riided, hele kiirtepärg ümber, ja tal oli mulle ka sõnum: „Ära muretse, tütreke, kõik saab korda!” Mind haaras seepeale suur õnnetunne, joovastus ja eufooria – mu ema armastab mind! Kõik saab korda!
Sellest hetkest pöördus mu elu pea peale. Minu ellu murdis sisse nähtamatu maailm. Tõtt-öelda, olin ise seda salaja soovinud – tahtsin ju nõiaks saada. Sellegi soovi alged on lapsepõlves. Aga kui kõik see minuga juhtus, sai infot liiga palju, ma ei tulnud enam oma eluga toime. Vajasin abi ja see tuli abikaasalt, kes minu pärast muretsedes kutsus mulle kiirabi. Nii sattusin elus esimest korda psühhiaatriahaiglasse. Tookord ma ei tunnistanud oma haigust ega abivajadust. Elu oli ju superpõnev!
Teadlikkuse ja haiguskriitika tekkeni läks pea kümme aastat. Pööre tuli tänu ühele noorele arstile haiglas, kes tundis mind juba varasemast. Ma ei tahtnud ravimeid võtta, seetõttu kutsus arst mu oma kabinetti, näitas värvilisi slaide ja selgitas, mis toimub ajus närvirakkudega psühhoosi ajal. Sain teada, et ajus toimub siis lausa „tulekahju” – närvirakud hävivad hulgana! Siis taipasingi, et mu arstil on õigus – psüühikahäire on ajukeemiahäire ja seda on tarvis ravida. Sain aru, et olen haige ja vajan tõesti abi. Usun, et siis algaski minu taastumisteekond, mis aga ei kulgenud konarusteta ja tagasilangusteta.
Kuid tänu haigusele avastasin endas uue identiteedi, hakkasin üleöö kirjutama luuletusi, sh pikki värssjutustusi. Sõpradelt, taastujatelt, kolleegidelt saadud positiivne tagasiside innustas mind ja teen nüüd ettevalmistusi ka oma loomingu avaldamiseks. Uueks hobiks on saanud mälumäng koos sõprade-kolleegidega. Minu tööelugi on muutunud palju – igava kontoritöö, mida olen elus palju teinud, ja liiga pingelise emakeeleõpetajaameti, on välja vahetanud kogemusnõustamine. Suur tänu sotsiaaltöötaja Ivi Obzinisele, kes viis mind kokku Külli Mäega, kes omakorda asutas koos noore kolleegiga Heaolu ja Taastumise Kooli. Selle kooli meeskonda kuulun kogemusnõustajana ja kaaskoolitajana (tegelen ka CARe-metoodika kursustega) 2016. aasta kevadest.
Psüühilise haiguse kogemus on mulle õpetanud väga palju ja olen oma kogemusele ka siiralt tänulik. Olen õppinud, et iga inimene on väärtus, tänu haigestumisele said selgeks paljud saladused ja täielikult paranesid mu suhted emaga. Olen endast märksa teadlikum ja lisandunud on juba mainitud uus identiteet loomingulise inimesena. Minu taastumise teekond kindlasti jätkub. Iga päev toob minu ellu midagi uut. Mitte keegi ei saa mind muuta õnnelikuks, olen õppinud end armastama sellisena nagu olen. Suureks toeks on mulle perekond – vanemad ja õed peredega, sõbrad, kolleegid ja kutselised aitajad.
Minu ellu on juurde tulnud uusi sõpru ja tuttavaid. Ning eeskätt meeldib mulle mu töö! Mul on piiritult hea meel, et saan tänu oma kogemusele aidata teisi inimesi, saatusekaaslasi, kes ehk on veel oma teekonna alguses. Nende tänu on see, mis liigutab ja annab indu edaspidiseks. Olen oma töös ja ka elus kogenud, et inimestena oleme kõik sarnasemad kui esmapilgul arvatagi oskame. Tahame ju kõik, et keegi meid mõistaks, ära kuulaks ja hooliks. Soovin kolleegidele ja teistele spetsialistidele jõudu ning jaksu selles tänuväärses töös, ja tänan siiralt kõiki oma lähedasi, sõpru ja kolleege!
Kogemuslugu
Anita, kogemusnõustaja
Sündisin 1966. aastal Tallinnas. Ema kasvatas mind üksi ja tal oli skisofreenia diagnoos, kuid ta oli tubli naine ning sai oma eluga hästi hakkama. Mul oli ilus lapsepõlv. Vaimse tervise probleemid algasid 12aastaselt. Mul tekkis ärevus ja oli raske esineda. Siis oli esimene kokkupuude psühhiaatriga. Kuid keegi ei selgitanud mulle, mis minuga juhtus. Käisin järjest vähem koolis, sest kartsin. Arvatavasti algas mul noorukiea depressioon. Emal tekkis elukaaslane, kes tarvitas alkoholi ja muutus vägivaldseks. Ka ema viibis sagedamini haiglas. 16aastaselt lahkusin kodust ja läksin vanaema juurde Kanepisse. Tervis läks heaks ja lõpetasin edukalt keskkooli. Läksin Tartu Ülikooli eesti filoloogiat õppima.
Ema oli olnud kogu aeg Tallinnas ja haige, ema õde tahtis panna ta hooldekodusse. Ma otsustasin, et võtan ema enda juurde ja vahetasin korteri Tartusse. See kõik oli väga raske ja olin esimest korda psühhiaatriahaiglas. Sain diagnoosiks asteeniline neuroos. 1991. aastal lõpetasin ülikooli ja läksin tööle. Sel ajal olid mul suured probleemid – tööl olid tülid, sündis tütar ja läksin mehest lahku.
Sattusin psühhiaatriahaiglasse ja mulle pandi diagnoosiks hebefreenne skisofreenia. Mulle sellest ei räägitud, sain sellest teada juhuslikult ja arvasin, et see ei ole tõsi. Siis järgnes 7 aastat segast aega. Vahel ravisin end, vahel mitte, pidin töökohtadest haiguse tõttu lahkuma. Töö oli minu jaoks väga oluline, sest vastutasin oma ema ja alaealise lapse eest. 1997. aastal pidin jääma „grupi peale”. See oli minu jaoks suur šokk, sain aru, et mu diagnoos vastab tõele ja tegin poole aasta jooksul suitsiidikatseid. Ema oli vahepeal oma haiguse kontrolli alla saanud ja ta viis mind haiglasse ning hoolitses lapse eest.
Ühel päeval olin taas kinnises osakonnas. Tööle oli asunud uus osakonna juhataja dr Peeter Jaanson ja ta kutsus mind enda juurde ning selgitas, mis diagnoos mul on ja mis on selle sümptomid. Ta leidis sobiva ravimi, millega elan siiamaani, ja andis mulle suunamiskirja Tartu Vaimse Tervise Hooldekeskusesse. Seal algas minu taastumisteekond. Kohtusin toreda sotsiaaltöötajaga. Kuid minu ellu tekkis 10aastane auk. 2003. aastal hakkasin mõtlema tööle minekust ja läksin MTÜ Iseseisev Elu kunstitöötuppa.
2006. aastal sain isiklikuks abistajaks ratastooliinimese juurde. 2007. aastal sain koristaja koha. Samal aastal suri minu ema. Sain aru, et pean elu oma kätesse võtma ja ise hakkama saama. Sain tööle kogemusnõustajaks MTÜ Eesti Psühhosotsiaalse Rehabilitatsiooni Ühingu juurde. Osalesin kahes europrojektis kogemusnõustaja ja mentorina. Seejärel kirjutasin Hasartmängumaksu Nõukogusse kolm üheaastast projekti. 2016. aastast töötan MTÜs Heaolu ja Taastumise Kool kogemusnõustaja ning koolitajana. Mul on üks tütar ja kaks lapselast.
Haigestumise juures oli kõige raskem stigmatiseerimine. Kui nägin, et keegi minu n-ö eelmisest elust tuli tänaval vastu, läksin kähku üle tee, et temaga mitte kohtuda. Ühel hetkel aga mõistsin, et ma ei saa muuta seda, mida teised minust arvavad, küll aga saan muuta oma arvamust iseendast. Pean praegu endast väga lugu, sest olen haigusele vaatamata väga hästi toime tulnud.
Haiguse tõttu muutusid minu väärtushinnangud – sain aru, mis on elus tõelised väärtused: halastus, armastus, pere ja sõbrad. Olen õnnelik inimene, mul on huvitav töö, toredad järeltulijad ja head sõbrad.
Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 1/2020