Kliendi mõtted sotsiaaltööst II
Nägemispuudega inimesele on väga olulised nii pimedate ühingu üritused, kultuurisündmused kui ka võimalus teha tööd. Kuid selleks, et ühiskonnaelust osa saada, on vaja sotsiaaltransporti ja teisi toetavaid teenuseid.
Jaanus Riimets
Pea 14 aastat on möödas sellest, kui Sotsiaaltöös ilmus allakirjutanult esimene lookene teemal „Kliendi mõtted sotsiaaltööst”*. Sellest ajast on muutunud mu elus palju. Nägemisvõime on peaaegu kadunud, ent elu on sellest hoolimata hoopis rõõmsam.
Elan nüüd jälle samas alevis, kus olen elanud suurema osa oma elust ja veetnud lapsepõlvegi. Olen nüüd ka asukoha järgi Põhja-Eesti Pimedate Ühingu liige ja alates eelmisest aastast kuulun ka selle juhatusse.
Minu eluviisis on muutunud palju: juba pea kaheksa aastat olen täiskarsklane ja osalen ka kogudusetöös. Oleme jäänud emaga kahekesi – ta aitab mind ja on mulle hooldajaks. Kuigi ema on 80aastane, on tal silmanägemine hea ja ta saab olla mulle silmadeks.
Erakogu
Sotsiaaltransport aitab teiste teenusteni
Minu suhted kohaliku omavalitsusega on väga head. Sotsiaalteenused on Lääne-Harju vallas suurepärases seisus ja inimesed, kes neid osutavad, on lahked ja abivalmis.
Eriliselt tähtis on minu jaoks sotsiaaltransport, mis võimaldab kasutada erisuguseid rehabilitatsiooniteenuseid, mida osutab Tallinnas Nägemispuudega Inimeste Rehabilitatsioonikeskus (NIRK). NIRKi toimekas juhataja Janne Jerva on minu arengus toetusandjana väga tähtis, nagu ka paljude teiste nägemispuudega inimeste jaoks.
Kuigi ka ise nägemispuudega, omandas ta Tallinna Ülikoolis magistrikraadi ja kohaldab seal õpitut päris elus. Seda ka minu keerulise isiku juures. Sest keeruline on mu elukäik olnud tõepoolest.
Toetavad ühingud
Töömeheteed alustasin omaaegses Eesti Pimedate Ühingu Tallinna Õppe-Tootmiskombinaadis harjavalmistajana Tondi 8a majas. Tol ajal oli tänava nimi Matrossovi, praegu asuvad majas ühed olulisemad pimedate organisatsioonid. Nimelt annetas südamlik Eesti rahvas 2011. a „Jõulutunneli” saates suure summa Põhja-Eesti Pimedate Ühingule.
Selle raha otstarbeka kasutamise tulemusel uuendati endiseid räämas ruume nii palju, et neis saavad tegutseda nii NIRK kui ka Eesti Pimemassööride Ühing.
Paljud pimedad käivad seal tööl. Ühing osutab ka kaitstud töö teenust, kus saab osaajalist töökogemust veel üks suur osa nägemispuudega inimestest. Püüan jõudumööda kaasa lüüa ühingu tegevuses eelkõige kultuurivaldkonnas, aidates korraldada mitmesuguseid külastusi ja üritusi nii reaalses elus kui ka virtuaalselt.
Kirjeldustõlkega kinno ja teatrisse
Pimedad kasutavad heliraamatute kuulamise kohta sõna „lugemine”. Samuti kasutame teatri ja kino puhul sõna „vaatamine”, kuigi me ju ei vaata, vaid kuulame, mis laval või ekraanil toimub. Praegu on uue teenusena kasutusel ka kirjeldustõlge, mis laval või filmis oleva kõne pauside ajal ja muuseumis giidi info kõrval kirjeldab näiteks ekspositsiooni välimust, värvust, kuju jms.
See annab palju juurde ja on pimedate seas väga populaarne. Teatris või kinos istudes tunneb pime inimene end teistega peaaegu võrdsena, ta on nendega koos ühes saalis ja saab peaaegu samasuguseid elamusi, eriti siis, kui on olemas kirjeldustõlge.
Ja mis peamine – ta saab kodust välja. Omavahel suhelda saab ka telefoni teel, kuid teiste inimestega päriselt kokku saamine on asendamatu viis, kuidas paremini ühiskonda lõimuda. Olgu selleks siis pimedate ühingu üritused, kultuurisündmused või mõni muu kooskäimise võimalus.
Abistav tehnoloogia
Nägemispuudega inimesed on muutunud väga innukateks arvuti ja isegi nutitelefonide kasutajateks. Viimastega mina isiklikult oma üsna tundetute sõrmedega hakkama ei saa, aga kuuldavasti on võimalik neid kasutada ka bluetooth-klaviatuuriga, mida tulevikus püüangi teha.
Kasutan tavalist sülearvutit, mille sain hea inimese annetusena koguduse kaudu ja spetsiaalselt pimedatele mõeldud kõnelevat klahvidega telefoni. Olin esimene siin maal, kes selle enesele soodustingimustel sai nn erimenetluse kaudu. Eesti riik kompenseeris tollal mu kuupensioni maksnud telefoni hinnast u 70%. See oli suur toetus. Elame küll emaga kahekesi ühes korteris, kuid maa-asulate kommunaalkulud on teadupärast suuremad kui linnades ning raha kulubki esmavajadustele.
Hooldustöötaja ja e-Selver
Väga palju on abiks e-kaubandus, mis jõudis meie perre ammu enne kurikuulsat viirust. Alguse sai asi sellest, et ema oli tükk aega haige ja mu toidukorvi kojusaamise eest pidid hoolitsema head inimesed.
Et neile mitte koormaks olla, hakkasin kasutama võimalust tellida kaupu e-poest– algul sugulase juurde, siis Tondi 8a keskusesse, kus käisin valla sotsiaaltranspordiga nii sotsiaalteenusel kui ka üritustel. Siis aga laiendas e-Selver oma tegevuspiirkonda ja sain tellida otse koju.
Nüüd tellingi toidu koju kord nädalas. Viiruse ajal olid küll tarneprobleemid, tellijaid oli liiga palju ja vahel ei saanud löögile. Nüüd on jälle kõik rahulik ja eelmisel õhtupoolikul tellitud kauba saab kätte järgmisel hommikul.
Osa tarvilikke asju toob ka valla hooldustöötaja Margarita Külmallik. Ta on väga tore ja lahke inimene, nagu seda on ka teised meie valla sotsiaaltööd tegevad inimesed.
Ma tõesti ei tea, miks sotsiaaltöötajad on minusse alati nii hästi suhtunud. Olen ju varasematel eluperioodidel olnud paras väänik, mitte kuidagi võrreldav korralike pensionäridega. Niisiis on lahenduse leidnud kõik olulised teemad mu elus, peale tööl käimise.
Tööhõive ja rahuldust pakkuv kirjatöö
Nägemispuudega inimeste tööhõive ei ole 14 aasta jooksul oluliselt muutunud. Enamik töötavatest nägemispuudega inimestest teevad massööritööd. On ka inimesi, kes on kaitstud töö teenusel. See on nagu hüppelaud vabale tööturule, aga vaevalt sinna kiiresti jõuab. Asi pole ainult oskustes, vaid ikka ja eelkõige suhtumises.
Üsna vähe hinnatakse pimedate puhul seda, mis on neil olemas – eeskätt vaimseid võimeid. Füüsilise vajakajäämise – nägemise puudumise – peaks korvama vaimses töös täielikult või suurel määral tänapäevane arvutitehnoloogia.
Viirusperioodi ajal korraldati Skype’i vahendusel väga huvitavaid konverentse ja selgus tõsiasi, et tänapäeval saab ka ilma silmanägemiseta teha arvutis pea kõiki vajalikke toiminguid. Kõiki hiireklõpse asendavaid klahvikäske on küll keeruline meelde jätta ja see muudab tegutsemise veidi aeglasemaks, kuid kõik on tehtav.
Teada ju on, et lihtlabane käeline tegevus kaob üsna pea suurelt osalt tööturust. Masinad asendavad nägijaidki, mis siis veel pimedatest rääkida. Seega muutuvad pimedad ja nägijad peaaegu võrdseteks vabadele töökohtadele konkureerimisel, sest vaja on eelkõige arukust, loogilist mõtlemist ja teadmisi.
Loodetavasti leitakse riigis nägemispuudega inimeste vaimse võimekuse rakendamiseks praktiline lahendus juba üsna pea. See oleks suur kingitus ja vast muudaks ka kuigi palju meid ehk liiga primitiivseteks arvanute seisukohti.
Ise olen tegelnud ka kirjatööga, mis sobib mulle enda arvates kõige paremini. Arvamuslookesi või nupukesi on avaldanud nii „Postimees”, „Õhtuleht” kui ka „Lääne Elu”. Olen neile selle eest väga tänulik. Sissetulekut need pole küll toonud, aga kõike ei saagi rahas mõõta. Puudega inimesele, ja pimedale eriti, on ka avaldamisvõimalus ja sellega kaasnev väike tunnustus suur asi.
Kuidas edasi?
Võtsin end töötukassas uuesti arvele eelmise aasta lõpus, kui sain infot, et korraldatakse just minu elu ühel teemal põhinev kogemusnõustajate koolitus – kuidas aidata puudega inimesel alkoholismist vabaneda.
Kahjuks ei arvatud mind osalejate hulka, kuid pääsesin hiljem teisele väga heale kogemusnõustamise koolitusele. Palju olid mulle abiks Marju Kübar töötukassast ja Minna Pert Luwi OÜst. Kahjuks sattus koolituse lõpuperiood just kevadisele viiruse ajale, nii ei ole tunnistus, mis lubaks töötada kogemusnõustajana, veel päris käes, aga varsti peaks ka see mure lahenema.
Õppimise, praktika ja suhtlemise kogemuste kaudu sain aru, et saan inimesi aidata ka teistes valdkondades. Mõtlen just suhteprobleeme ja hingehoidu üldisemalt. Ka kogudusetöös on olnud erisuguseid kogemusi, mis võiksid tulevikus olla kogemusnõustamise töös abiks.
Mis saab edasi? Kas näiteks 7 aasta pärast võiks tulla „Kliendi mõtted 3”? Miks ka mitte? Siis olekski juba peaaegu vanaduspensioni aeg käes. Muidugi ei tähenda see seda, et selles vanuses – siis oleksin enam-vähem 64aastane – enam midagi saavutada ei või. Suuremad saavutused saadaksegi ikka külma pea ja kuuma südamega, mitte rakkus kätega.
* Artikkel „Kliendi mõtteid sotsiaaltöö korraldusest” ilmus Sotsiaaltöös 1/2007.
Tänan kõiki inimesi, kes on mind aidanud rehabiliteerimisel: sotsiaaltöö peaspetsialist Anne-Ly Padrik, sotsiaaltöö spetsialist Annely Küünarpuu, hooldustöötaja Margarita Külmallik, sotsiaaltranspordi autojuht Tõnu Kallu (Lääne-Harju Vallavalitsus); kogemusnõustajad Artur Räpp ja Julia Kabanova (NIRK), juhtumikorraldaja Marju Kübar (Eesti Töötukassa), vabatahtlik Kristina Amor (MTÜ Helpific) jpt.