Inimõigusharidus sotsiaaltöös
Artiklis anname ülevaade inimõigusharidusest Euroopa mitme riigi sotsiaaltöö kõrgkoolides. Ülevaade ei ole kõikehõlmav, kuid peaks andma aluse ja lähtepunkte aruteludeks ning sotsiaaltöö õppekavade süsteemseks hindamiseks Euroopas inimõigushariduse vaatenurgast. Toome ka mõned konkreetsed näited Hollandist ja Soomest.
Saxioni rakenduskõrgkooli sotsiaaltöö kool (Holland)
Jyväskylä ülikool, Kokkola ülikoolide kontsortsium Chydenius (Soome)
Inimõiguste tähtsustamisel sotsiaaltöös on pikk traditsioon (Staub-Bernasconi 2016, 2018). Aastal 1988 tegi Rahvusvaheline Sotsiaaltöötajate Föderatsioon (IFSW) teedrajava avalduse, kuulutades sotsiaaltöö inimõigustega seotud elukutseks (Healy 2008). Sestsaadik on kogu maailma sotsiaaltöötajad selles küsimuses üksmeelel. Viimastel aastakümnetel on viited inimõigustele muutunud laialdasemaks ja kajastatud arvukates rahvusvaheliste ühenduste, ennekõike IFSW ja Rahvusvahelise Sotsiaaltöökõrgkoolide Assotsiatsiooni (IASSW) dokumentides. Sotsiaaltöö rahvusvahelises definitsioonis, mille kaks suurimat rahvusvahelist erialaliitu võtsid vastu 2000. aastal, samuti 2014. aasta uues definitsioonis on inimõigused sotsiaaltöö üks keskne põhimõte (IFSW ja IASSW 2000 ja 2014). Inimõigused järgitaval kujul on esitatud ka ülemaailmsel sotsiaaltöö definitsioonil põhinevas eetikapõhimõtete dokumendis (Eetikapõhimõtted sotsiaaltöös 2019).
„Õppekavades on senini vähe tähelepanu pälvinud küsimus, kuidas inimõigusi ka tegelikult sotsiaaltöös järgida, nii et see oleks tegevuse lähtepunkt.”
Üha sagedasem inimõigustele viitamine sotsiaaltöös, näiteks organisatsioonide ja asutuste põhidokumentides, peegeldab eespool kirjeldatud arengut. Laste hoolekande valdkonnas rõhutatakse sõnaselgelt laste õigusi (nt Link 2007; Vandenhole jt 2015) ja ka erivajadustega inimeste hoolekandes ning vaimse tervise valdkonnas näeme üha enam viiteid puuetega inimeste õiguste konventsioonile (nt Degener jt 2016). Austria ja Saksamaa sotsiaaltöötajatega korraldatud uuringus nõustus lausa 91,4 protsenti vastanutest väitega, et sotsiaaltöö on inimõigustega seotud kutse (Como-Zipfel jt 2019, 26). Siiski jääb enamasti vastuseta küsimus, mida sotsiaaltöötajad inimõigustest rääkides tegelikult silmas peavad ja milline on nende tähtsus praktikas. On oht, et inimõigused muutuvad tühjaks sõnakõlksuks ja kaotsi läheb nende sisu inimõigustele suunatud tegevuse alusena, hoiatavad kriitilise sotsiaaltöö[1] esindajad (Kappeler 2008; Müller-Hermann ja Becker-Lenz 2013).
Seda ohtu teadvustades peavad sotsiaaltöö kõrgkoolid tõsiselt edendama inimõigusõpet oma õppekavades, kuigi inimõigusi on peetud sotsiaaltöös keskseks alates 1980. aastatest ning juba 20 aastat on need ametlikult sotsiaaltöö üks juhtpõhimõte. Arutelu, kuidas ja mis kujul on vaja inimõigusi sotsiaaltöö õppekavadesse lõimida (või neid vähemalt tutvustada), on endiselt lünklik. Inimõiguste üldisele tunnustamisele vaatamata on õppekavades senini vähe tähelepanu pälvinud küsimus, kuidas inimõigusi ka tegelikult sotsiaaltöös järgida, nii et see oleks tegevuse lähtepunkt. Sotsiaaltöö kõrgkoolide seisukohast on seega keskne küsimus, mille alusel süstematiseerida õppekavades inimõiguste järgimise mudeleid. Kindlasti tuleb arvesse võtta kõrgharidusstandardi erinevusi riigiti. Kuid sotsiaaltöö kui rahvusvahelise kutse ja teadusala jaoks on hädavajalik kujundada arusaam, kuidas käsitleda ja arendada inimõigustega seotud küsimusi õppekavades.
Inimõigusharidus – ajalooline areng ja käsitlusviis
Juba 1994. aastal ilmunud käsiraamatus „Sotsiaaltöö ja inimõigused”, mille töötas välja ÜRO inimõiguste keskus koostöös IFSW ja IASSW-ga, seostati sotsiaaltöö selgesti inimõigustega ja see kajastub hilisemates rahvusvahelistes definitsioonides (Inimõiguste Keskus jt 1994/2002). Selle seose põhialuseid ja sotsiaaltöö õppekavades vajalikke allikaid on siinkohal juba kirjeldatud. Inimõiguste lõimimisel sotsiaaltöö õppekavadesse saab kindlasti kohandada inimõigusõppe mudeleid. Neis leidub teooriaid ja käsitlusi didaktilise raamistiku tarbeks.
Suurepärane mudel on inimõigusõppe jagamine kolmeks: õpetada inimõigusi, sotsiaaltööd inimõiguste kaudu ja kuidas seista inimõiguste eest (ÜRO 2011; Lohrenscheit 2004). Sotsiaaltöö õppekavades tähendab see ennekõike inimõiguste aluste õpetamist, st õiguste teoreetiliste aluste selgitamist, et õppijaid selles valdkonnas harida. Inimõiguste ja nende teoreetilise raamistiku põhjalikuks tutvustamiseks ei piisa ainult eespool nimetatud organisatsioonide ja ÜRO dokumentidest. Ühtlasi annavad inimõigused haridusele pedagoogilise, didaktilise vaate. Üliõpilasi kui õppijaid ei harita ainult kutsetöös toimetulekuks, vaid austades neid iseseisvate isiksustena, inimõiguste subjektidena. Kindlasti on tähtis silmas pidada inimõiguste kultuuri järgmise ja sotsiaaltöötajatele esitatavate nõudmiste tasakaalu. Inimõigusliku hoiaku edendamiseks on vaja üliõpilasi (ja õppejõude) kohelda eelkõige tunnustavalt ja nende väärikust austavalt.
„Suurepärane mudel on inimõigusõppe jagamine kolmeks: õpetada inimõigusi, sotsiaaltööd inimõiguste kaudu ja kuidas seista inimõiguste eest.”
Inimõigusõpe on sotsiaaltöös tähtis kolmes mõttes. Sotsiaaltöö kui elukutse keskmes on inimõigused, seega ei ole õpe suunatud ainult „inimõiguste kultuuriga” seotud tegevusele, mis puudutab igaüht. Sotsiaaltöö on tegutsemisele suunatud, seega tuleb eeskätt arendada inimõiguste praktikas järgimise oskust. See tähendab mitte ainult inimõigusi järgivat tegutsemist kaasinimesena, vaid ka professionaalsust. Tulevased sotsiaaltöötajad peavad õppima arvesse võtma inimõiguste tähtsust eri meetodite ja käsitluste juures. Sellele kaudsele aspektile lisaks tuleb üliõpilastele otsesõnu õpetada inimõigustele suunatud käsitlusviise, et nad oskaksid klientide inimõigusi kaitsta.
Inimõigusõpe Hollandi ja Soome näitel
Soomes on sotsiaaltöö uurimispõhine teaduslik distsipliin, mis hõlmab kõiki kolme akadeemilist õppeastet. Sotsiaaltöötajaks saamiseks on vaja läbida viis aastat kestvad magistrikraadiga lõppevad õpingud ühes kuuest sotsiaaltöö kõrgkoolist. Sotsiaaltöö doktoriõpe on avatud ka sotsiaaltöötajatele-praktikutele (Kokkonen ja Turtiainen 2018; Lähteinen ja Matthies 2021).
Inimõigusõpe kuulub kõikide kõrgkoolide õppekavadesse. Ometi ei ole see kohustuslik ja kui palju ning kuidas seda õpetatakse, oleneb ülikoolist ja selle õppekavast. Soome riiklik sotsiaaltöö võrgustik (Sosnet) kehtestas 2017. aastal raamistiku, millele peavad vastama Soomes sotsiaaltööhariduse kaudu omandatavad teadmised ja oskused (Lähteinen jt 2017). Need on sotsiaalteaduslik kompetentsus, uurimistöö kompetentsus, suhtlemiskompetentsus, töömeetodite kompetentsus, teenusesüsteemi kompetentsus, arenduste ja muutuste kompetentsus, juhtimiskompetentsus, eetiline, juriidiline ning struktuurse sotsiaaltöö[2] kompetentsus. Inimõigusi saab siduda kõigi nende valdkondadega, kuid kolmes viimases on inimõigusharidus ilmselgelt kõige vajalikum ja seetõttu seda sageli ka käsitletakse asjaomastes ainekursustes.
Rahvusvahelisest vaatenurgast on oluline ka Sosneti 2018. aastal algatatud programm DEOT („Developing Online Social Work Courses in English”). Programmi eesmärk on pakkuda uusi ingliskeelseid veebikursusi ja õppematerjale nii Soome kui ka rahvusvahelistele sotsiaaltöö üliõpilastele (Svenlin jt 2020). Programm koosneb kuuest õppemoodulist. Iga moodul pakub õppijatele arvukalt salvestatud loenguid ja täiendavat materjali.
Inimõigusõpet on eraldi teemadena käsitletud kolmes õppemoodulis: mitmekultuuriline sotsiaaltöö, sotsiaaltöö ökosotsiaalsete muutuste kontekstis ja globaalsed perspektiivid sotsiaaltöös. Viimases moodulis keskendub üks osa kursust esmalt inimõigusõppele üldisemal tasandil, tutvustades Silvia Staub-Bernasconi ja Jim Ife käsitlusi, seejärel tutvustatakse inimõiguste järgimist sotsiaaltöös, käsitledes näiteks vähemuste olukorda Põhjamaades ning vaesuse ja inimõiguste seost.
Hollandis peetakse sotsiaaltööd üldiselt normatiivseks kutseks (SAHSS 2017). Seda õpetatakse rakenduskõrgkoolides ja nõutav haridustase on praegu bakalaureusekraad, mille omandamiseks kulub neli aastat. Lisaks sellele on väiksema kohtade arvuga magistriõppekavasid. Sotsiaaltööd ja teadustööd kõrgkoolides mõistetakse praktikale suunatuna ja praktikast lähtuvana (Metz jt 2021). Kogu riigi bakalaureuseõppekavade alus on haridusprofiil (SAHSS 2017), mis on nende kõigi jaoks siduv raamistik.
Inimõigusi selgitatakse ainult üldisemalt, tutvustades sotsiaaltöö üleilmset definitsiooni, mis on kutse alus. Sestap ei ole inimõiguste järgimise õpetamine sotsiaaltöö kraadiõppes kohustuslik, kuid siiski võib seda leida paljudes bakalaureuseõppekavades eri vormis ja mahus.
Haridusprofiili järgi on sotsiaaltööl kolm põhiülesannet: 1) edendada inimeste sotsiaalset toimimist ja nende sotsiaalseid olusid, 2) tugevdada organisatsioonilisi suhteid sotsiaaltöös ning 3) edendada nii iga üksiku sotsiaaltöötaja kutsemeisterlikkust kui ka elukutse arengut.
Lähtutakse normatiivse professionalismi mõistest, seega seostatakse inimõigusõpe sageli eetikaga ja tutvustatakse inimõigusi üldisemalt. Samal ajal peab üks Belgia–Hollandi sotsiaaltöö ja inimõiguste ning sellekohase hariduse töörühm tähtsaks, et sotsiaaltöö õppekavades õpetataks nii inimõigusi üldiselt kui ka sotsiaaltöö mõtestamist inimõiguste kaudu ning inimõiguste järgimist sotsiaaltöös (Reynaert jt 2018).
„Inimõiguste mõistmist iseloomustab inimlik mitmekesisus, sotsiaalne õiglus ja diskrimineerimisvastasus.”
Enschedes asuva Saxioni rakenduskõrgkooli sotsiaaltöö koolis on inimõigused tunnistatud üheks tähtsamaks õppekava teemadest. Siiski ei ole inimõigused praegusesse õppekavasse veel täielikult lõimitud, vaid jagatud kursuste vahel. Inimõiguste järgimist õpetatakse sageli kutse-eetika raames, kuid praegu välja töötatavas uues õppekavas on inimõiguste küsimused juba laiemalt esindatud.
Lisaks põhiõppekavale pakutakse Hollandis üliõpilastele valikuna ka kõrvalkavasid (mikrokraade). Üks selline õppekava on Saxioni kõrgkoolis ja põhineb Silvia Staub-Bernasconi (2018) käsitusel sotsiaaltööst kui inimõigustega seotud kutsest. Õpetatakse nii inimõigusi üldiselt, sotsiaaltööd inimõiguste kaudu ja ka seda, kuidas inimõigusi sotsiaaltöös järgida. Inimõiguste mõistmist iseloomustab inimlik mitmekesisus, sotsiaalne õiglus ja diskrimineerimisvastasus. Nende põhimõtete toel viivad üliõpilased ellu praktikaprojekte, milles nad rakendavad õpitut.
Kokkuvõte
Siin esitatud Soome ja Hollandi näited annavad ainult veidi aimu inimõigushariduse hetkeseisust sotsiaaltöö õppekavades. Lisaks iga riigi tingimuste mitmekesisusele on oluline ka iga ülikooli ja õppekavade suunitlus. Üldiste sotsiaaltöö õppekavade kõrval on loodud ka mitu otseselt inimõigustele suunatud kava, näiteks Vilniuse Mykolas Romerise ülikooli bakalaureuseõppekava „Sotsiaaltöö ja inimõigused”, samanimeline magistrikava Göteborgi ülikoolis ja magistrikava „Sotsiaaltöö kui inimõigustega seotud elukutse” Berliini Alice Salomoni ülikoolis. Kõigi nende õppekavade alus on sotsiaaltöö ja inimõiguste seose erinev mõtestamine. Näiteks Berliini õppekavad toetuvad Silvia Staub-Bernasconi (2016) ja Nivedita Prasadi (2018) ideedele, mujal on kasutusel ka Jane McPhersoni käsitlus (2013).
Viimase kahe aasta jooksul on eri riikide õppejõud ja teadlased kohtunud, et arutada inimõiguste õpetamise ning nende järgimise võimalusi ja vajadusi sotsiaaltöös ning arendada edasi erinevaid käsitlusviise. Nendest kohtumistest on välja kasvanud töörühm, kes kirjeldab ja süstematiseerib inimõiguste ja nende õpetamise käsitlusi sotsiaaltöös, vahetades mõtteid erinevate mudelite kohta. Rühma järgmine samm on moodustada EASSW raames erihuvirühm, et protsessi veelgi tihedamalt koondada.
Kavas on ka algatada projekt, mille tulemusena valmib keskseid elemente ja mõisteid koondav ning süstematiseeriv inimõigusõppe raamistik sotsiaaltöö õppekavade tarbeks. Eesmärk on luua kõikehõlmav arusaam inimõiguste tähtsusest sotsiaaltöös ja seega aidata kaasa inimõiguste teadlikule ning neil põhinevale praktikale ja uurimistööle, mis ei piirdu tühjade sõnakõlksude ega lihtsustatud mõistetega. Kust mujalt peaksime alustama, kui mitte tulevaste sotsiaaltöötajate harimisest?
Inglise keelest tõlkinud Marju Selg
[1] Sotsiaaltöö suund, mis toetub kriitilisele sotsiaalteooriale. Sotsiaalseid probleeme nähakse tulenevat ebavõrdsusest ja mitmesugustest diskrimineerimise vormidest, mida soodustab üleilmastuv kapitalism ja uusliberaalne juhtimine. – Tõlkija.
[2] Struktuurne sotsiaaltöö on kriitilise sotsiaaltöö suund, mis keskendub ühiskonna sotsiaal-majanduslikele ja poliitilistele mõõtmetele ning nende osale inimeste ebavõrdsuse allikana. – Tõlkija.
Viidatud allikad
Centre for Human Rights – United Nations/IFSW/IASSW (1994/2002). Menschenrechte und Soziale Arbeit. Ein Handbuch für Ausbildungsstätten der Sozialen Arbeit und für den Sozialarbeitsberuf.
Como-Zipfel, F., Kohlfürst, I., Kulke, D. (2019). Welche Bedeutung hat Ethik für die Soziale Arbeit? Freiburg im Breisgau: Lambertus.
Degener, T., Eberl, K., Graumann, S., Maas, O., Schäfer, G. K., Maaß, O. (toim) (2016). Menschenrecht Inklusion: 10 Jahre UN-Behindertenrechtskonvention – Bestandsaufnahme und Perspektiven zur Umsetzung in sozialen Diensten und diakonischen Handlungsfeldern. Göttingen Bristol, CT, U.S.A: Vandenhoeck & Ruprecht, Neukirchener Theologie.
Healy, L. M. (2008). Exploring the history of social work as a human rights profession. International Social Work, 51 (6), 735–748. DOI: 10.1177/0020872808095247.
Kappeler, M. (2008). Den Menschenrechtsdiskurs in der Sozialen Arbeit vom Kopf auf die Füße stellen. Widersprüche, 28 (107), 33–45.
Kokkonen, T., Turtiainen, K. (2018). Social work education in Finland. Raamatus: Kamali, M., Jönsson, J. H. (toim). Neoliberalism, Nordic Welfare States and Social Work. Current and Future Challenges. London and New York: Routledge, 171–181.
Laging, M., Žganec, N. (toim) (2021). Social work education in Europe: traditions and transformations. Cham, Switzerland: Springer.
Lähteinen, S., Matthies, A.-L. (2021). Research-Based Social Work Profession in the Finnish Welfare State. Raamatus: Laging, M., Žganec, N. (toim). Social work education in Europe: traditions and transformations. Cham, Switzerland: Springer, 43–63.
Lähteinen, S., Raitakari, S., Hänninen, K., Kaittila, A., Kekoni, T., Krok, S., Skaffari, P. (2017). Social Work Education in Finland. Lapin yliopistopaino.
Link, R. J. (2007). Children’s Rights as a Template for Social Work Practice. Raamatus: Reichert, E. (Ed). Challenges in Human Rights. A Social Work Perspective. New York: Columbia University Press, 215–238.
Lohrenscheit, C. (2004). Das Recht auf Menschenrechtsbildung: Grundlagen und Ansätze einer Pädagogik der Menschenrechte. Frankfurt am Main: IKO, Verl. für Interkulturelle Kommunikation.
Metz, J., Jager-Vreugdenhil, M., Wilken, J. P., Witte, T. (2021) Sociaal Werk Doordacht. Amsterdam: Uitgeverij SWP.
McPherson, J. (2013). Social work & human rights: Making the connection. Raamatus: Hokenstad, T., Segal, U., Healy, L. (toim). Teaching Human Rights: Curriculum Resources for Social Work Educators. Washington, DC: Council on Social Work Education.
Müller-Herrmann, S., Becker-Lenz, R. (2013). Die Soziale Arbeit als „Menschenrechteprofession” – Ein (zu) hoher Anspruch. Raamatus: Mührel, E., Birgmeier, B. (toim.) Menschenrechte und Demokratie. Perspektiven für die Entwicklung der Sozialen Arbeit als Profession und wissenschaftliche Disziplin. Wiesbaden: Springer, 125–141.
Prasad, N. (2018). Soziale Arbeit – Eine umstrittene Menschenrechtsprofession. Raamatus: Spatscheck, Ch. jt (toim.) Menschenrechte und Soziale Arbeit. Opladen: Barbara Buderich Verlag.
Reynaert, D., Dijkstra, P., Knevel, J., Hartman, J., Tirions, M., Geraghty, C., Gradener, J., Lochtenberg, M., van den Hoven, R. (2018). Human Rights at the heart of the social work curriculum. Social Work Education, 38 (1) 2. January 2019, 21–33(13). DOI: 10.1080/02615479.2018.1554033.
Sectoraal adviescollege hogere sociale studies (SAHSS 2017). Landelijke opleidingsdocument sociaal werk.
Staub-Bernasconi, S. (2016). Social Work and Human Rights – Linking Two Traditions of Human Rights in Social Work. Journal of Human Rights and Social Work, 1 (1), 40–49. DOI: 10.1007/s41134-016-0005-0.
Staub-Bernasconi, Silvia (2018). Soziale Arbeit als Handlungswissenschaft. Soziale Arbeit auf dem Weg zu kritischer Professionalität. Second Edition. Opladen Toronto: Budrich.
Svenlin, A.-R., Panić, G., Lunabba, H. (2020). SOSNET Kevätwebinaari/SOSNET Spring Webinar. Presentation 14.05.2020. Online.
United Nations (2011). United Nations Declaration on Human Rights Education and Training.
Vandenhole, W., Desmet, E., Reynaert, D., Lembrechts, S. (toim.) (2015). Routledge International Handbook of Children´s Rights Studies. New York: Routledge.
Artikkel põhineb Euroopa sotsiaaltööhariduse konverentsi seminaril, mille korraldas 2021. aasta juunis Euroopa Sotsiaaltöökoolide Assotsiatsioon (EASSW) koos Tallinna Ülikooliga.
Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 1/2022