Huvikaitsevõrgustik pani kirja vanusesõbraliku Eesti põhimõtted
Vanemaealiste huvikaitsevõrgustik on koostanud MTÜ Kuldne Liiga eestvedamisel dokumendi „Vanusesõbralik Eesti. Põhimõtted“ ja kutsub selle üle avalikult arutama.
Dokumendi koostamise eesmärk on saavutada Eestis olukord, kus vananemist peetakse elu loomulikuks osaks ning vanusest tingitud muutusi teadvustakse, nendega tegeldakse ja arvestatakse kõikjal ühiskonnas iga päev. Vanusesõbraliku Eesti põhimõtted on asutuste, riigi- ja omavalitsusametnike, aga ka avalikkuse ja ajakirjanduse meelespea, mis aitab jälgida, kas ja kuidas nende tegevus arvestab inimeste vanusest tulenevaid muutnud vajadusi.
Dokumendi sissejuhatuses nenditakse, et Eesti ühiskonna kiirete muutuste, sh vananemise[1] käsitlus on seni lähtunud pigem probleemidest: hinnatakse riske ja rakendatakse meetmeid, et reageerida kasvavale abivajadusele. See on ühiskonnale kulukas ja inimesele ebapiisav ega ei loo heaolu. Heaolu on olnud enamasti individuaalne vastutus, nüüd peaksime laiendama ühiskondliku vastutuse ulatust. Lahendus saab olla uue olukorra võimaluste kasutamine, ennekõike vanemaealiste võimete parem rakendamine ühiskonnas (United Nations 2002). Vanemas eas oma võimete kohaseks rakendamiseks peab inimene aga vananema tervena.
Tervena vananemiseks peab olema ka toetav ja võimestav keskkond.
Tervena vananemine on Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) määratluse kohaselt kestev osalemine tegevuses, mille tulemusel suureneb tõenäosus olla terve, rahul ja õnnelik. Tervena vananemine eeldab funktsionaalse võimekuse arendamist ja säilitamist kogu elu, nii et inimene suudab teha seda, mida ta väärtuslikuks peab. Funktsionaalne võimekus hõlmab õpivõimet, otsuste vastuvõtmise, suhete loomise ja säilitamise, ühiskonda ja kogukonda panustamise, oma põhivajaduste rahuldamise ja liikumisvõimet (WHO 2015). Selline vananemise käsitlus erineb eelmisel sajandil levinud sotsiaalteaduslikest kontseptsioonidest, mille kohaselt vanemaid inimesi nähti ühiskonnas homogeense rühmana, kes kohandub noorematega, kui see aga pole võimalik, taandub oma osa andmisest ja aktiivsest elust.
Tervena vananemiseks ei piisa inimese enda tahtest ja tegevusest, vaid selleks peab olema ka toetav ja võimestav keskkond. Tervena vananemist toetavat keskkonda nimetatakse vanusesõbralikuks (ka easõbralikuks). Vanusesõbralikul keskkonnal on kaks taset. Esimesel tasemel aitab keskkond vähendada terviseriske ja kompenseerida tekkinud puudusi. Teiste sõnadega: aitab ennetada ja lahendab probleeme. Teisel tasemel pakutakse tuge, et igal inimesel oleks võimalik kogu elu, sh kõrgemas vanuses, arendada oma võimeid ja neid rakendada.
Tervena vananemine on kestev osalemine tegevuses, mille tulemusel suureneb tõenäosus olla terve, rahul ja õnnelik.
Praegune ühiskond on kõigis tahkudes kujundatud pigem võimete tipus olevate täiskasvanute järgi. Viimasel ajal on hakatud märkama ka erivajadusega inimesi. Kui aga puuet ei ole, on ainult normaalsed vanuselised muutused, siis on keskkond endiselt ükskõikne ja mõistmatu. Pikk fooritsükkel või pingid avalikus ruumis on näited, kas ja kuidas kohandatakse keskkond inimese normaalsete muutustega, mitte vastupidi, et muutunud vajadustega inimene pingutab kohanemiseks, ja kui see ei õnnestu, siis taandub.
Vanusesõbralikku ühiskonda iseloomustab põlvkondadeülene solidaarsus, suhtlemine ja koostöö.
Vanusesõbralik keskkond on kompleksne mõiste. Siia alla kuuluvad avalik ruum, transport ja jalgsi liikumine, elamumajandus, aga ka poliitika, teenused ja kommunikatsioon. Olulised keskkonna mõjutajad on teised inimesed, organisatsioonid ja kogukond. Iga inimene on teise jaoks tema vananemiskeskkonna osa. Me kõik mõjutame teise inimese vananemist, nii teadlikult – tehes otsuseid või jättes need tegemata – kui ka teadvustamata, oma igapäevaste tegude, suhtumiste ja hoiakutega.
Vananemisega arvestav tegevus ja poliitikameetmed ei saa hõlmata üksnes vanemaid, vaid peavad varakult hõlmama kõiki vanuserühmi. Vanusesõbralikku ühiskonda iseloomustab põlvkondadeülene solidaarsus, suhtlemine ja koostöö.
Heaolu arengukavas 2023–2030 märgitakse, et vanemaealiste heaolu probleemid ei ole valdkonnaüleselt poliitikameetmetesse lõimitud ja puudub poliitikameetmete kujundamise analüütiline andmestik. Arengukava seab eesmärgi, et vananemisega ja vanusesõbraliku käsitlusega arvestataks riigi kõigis poliitikavaldkondades. Sellele kaasa aitamiseks ongi vanemaealiste huvikaitsevõrgustiku liikmed pannud kirja põhimõtted, millega kutsuvad arvestama eri eluvaldkondades.
Dokumendi tööversiooni leiab MTÜ Kuldne Liiga veebilehe rubriigist "Võrgustiku töö". Tagasiside on oodatud meiliaadressil agu.laius@gmail.com.
[1] Vähemalt 65-aastaseid inimesi oli 2020. aastal 20%, prognoos 2045. aastaks on 27%.
Viidatud allikad
Sotsiaalministeerium. (2023). Heaolu arengukava 2023–2023.
United Nations. (2002). Report of the Second World Assembly on Ageing.
WHO. (2015). Healthy ageing. World report on ageing and health.