Liigu edasi põhisisu juurde
Sotsiaaltöö

Hinnatõusu ja teiste tegurite mõju vaesusele ning ilmajäetusele

Uurimus/analüüs

Artiklis on vaatluse all viimaste aastate suhtelise ja absoluutse vaesuse näitajad, aga ka ilmajäetus ning seda iseloomustavad tegurid.

Hede Sinisaar
Hede Sinisaar
Tallinna ülikooli sotsioloogia doktorant
sotsiaalministeeriumi analüüsi- ja statistikaosakonna juhataja

KOKKUVÕTE

Kuigi hinnad tõusid juba 2021. aastal ja sellega koos ka elatusmiinimum, siis absoluutne vaesus vähenes samal aastal rekordiliselt madalale tasemele. 2022. aastal aga absoluutse vaesuse piir suurenes eelneva aastaga võrreldes rohkem kui kunagi varem ja see tõi kaasa elanikkonna absoluutse vaesuse suurenemise 2016. aasta tasemeni.

Erakordne aga oli see, kuidas tõusis 2021. aastal suhtelise vaesuse piir. Sellega koos suurenes elanikkonnas suhteline vaesus, kuid seda eelkõige allapoole suhtelise vaesuse piiri jääva sissetulekuga vanemaealiste osatähtsuse suurenemise tõttu. Seevastu laste ja lastega leibkondade seas jätkus suhtelise vaesuse vähenemine. Aastal 2022 olukord muutus: laste seas suhteline vaesus suurenes, kuid vanemaealiste seas vähenes.

Analüüsist selgub, et 2021. aasta absoluutse vaesuse vähenemist ja samas suhtelise vaesuse piiri kiiret kasvu ning sissetulekute ebavõrdsuse suurenemist vanuserühmade vahel mõjutasid enne pensioniiga saadud väljamaksed teisest pensionisambast. Viimase mõju hindamiseks kasutati rahandusministeeriumi statistikat, statistikaameti Eesti sotsiaaluuringu andmeid ja mikrosimulatsiooni meetodit.

MÄRKSÕNAD

Absoluutne vaesus, suhteline vaesus, ilmajäetus, teise pensionisamba väljamaksed enne pensioniiga


Suhtelise vaesuse näitajate muutused

Suhteline vaesus on üks elanike majandusliku olukorda kirjeldav näitaja, mis eelkõige iseloomustab elanikerühmade sissetulekute erinevusi. Tarbijahindade tõus ei mõjuta suhtelise vaesuse piiri muutust ega suhtelises vaesuses olevate elanike osatähtsust. Suhtelise vaesuse piiri alus[1] on elanike ekvivalentnetosissetuleku mediaan: suhtelise vaesuse piir oleneb elanike töisest tulust, hüvitistest, toetustest ja muudest sissetulekutest ning nende jaotusest elanike vahel.

Aastal 2020 suurenes suhtelise vaesuse piirina arvestatav summa eelneva aastaga võrreldes vaid 3,2%, kuid 2021. aastal 17,5% ehk 631 eurolt 741 eurole kuus. Erinevalt varasemast aastast kerkis 2022. aastal suhtelise vaesuse piir tagasihoidlikult, vaid 2% ehk suurenes 741 eurolt 756 eurole kuus. Enne 2021. aastat oli kasv üle 10% viimati 2017. aastal (12,2%). Suhtelise vaesuse piiri kõige suurem kasv jäi 2007. aastasse, kui see oli eelneva aastaga võrreldes ligi 25%.

Nagu öeldud, sõltub suhtelise vaesuse piir elanike sissetulekute jaotusest, mida arvestatakse leibkonniti ning see hõlmab kõiki sissetulekuallikaid. Seetõttu ei ole suhtelise vaesuse piiri muutus üks-ühele võrreldav keskmise brutopalga kasvuga. Sellele vaatamata muutusid 2021. aastal keskmine brutopalk ja suhtelise vaesuse piir väga erineva tempoga: keskmine brutopalk suurenes 6,9%, kuid suhtelise vaesuse piir tõusis 17,5%. Seega mõjutas 2021. aastal elanike sissetulekute suurust ja jaotust ning sellega suhtelise vaesuse piiri üks lisategur, nimelt asjaolu, et 2021. aasta sügisel tehti esimest korda enne pensioniea saabumist väljamakseid teisest pensionisambast.[2]

Rahandusministeeriumi statistika alusel esitati suurem osa teisest pensionisambast raha väljavõtmise avaldustest esimeses voorus, mistõttu jäi ka suurem osa väljamakseid 2021. aasta septembrisse. Aastal 2022 tehti väljamaksed kolm korda, kuid seda kasutanud inimeste arv ja välja võetud summade maht oli oluliselt väiksem kui 2021. aastal. Enne pensioniiga teisest pensionisambast tehtud väljamaksete mõju elanike sissetulekute muutusele oli seega kõige suurem 2021. aastal. Selle mõju vaesuse näitajatele ilmneb, kui mikrosimulatsioonimeetodit kasutades jätta 2021. aasta uuringuandmetest välja teise pensionisamba väljamaksed enne pensioniiga.[3] Selle tulemusena selgub, et kui sellist võimalust poleks olnud, siis oleks suhtelise vaesuse piir olnud 2021. aastal 741 euro asemel 690 eurot ehk kasv võrreldes eelneva aastaga oleks olnud vaid 9%.

Hinnang suhtelisele vaesusele ilma teise pensionisamba väljamakseteta enne pensioniiga ja võrdlus suhtelise vaesuse näitajatega joonisel.
Joonis 1. Hinnang suhtelisele vaesusele ilma teise pensionisamba väljamakseteta enne pensioniiga ja võrdlus suhtelise vaesuse näitajatega 2020.–2022. aastal
Allikad: statistikaameti Eesti sotsiaaluuringu 2021–2023 (sissetulekuaastad 2020–2022) andmed, autori arvutused Eesti sotsiaaluuringu 2022 (sissetulekuaasta 2021) alusel

Koos suhtelise vaesuse piiri ja elanike sissetulekute muutusega tõusis 2021. aastal kogu elanikkonna suhtelise vaesuse määr 2020. aasta 20,6%-lt 22,8%-le 2021. aastal ning vähenes 0,3 protsendipunkti võrra 2022. aastal, ulatudes 22,5%-ni. Kui 2021. aastal ei oleks tööealised saanud enne pensioniga teise pensionisamba väljamakseid, siis oleks suhtelise vaesuse piir tõusnud vähem, samuti oleks elanikkonna suhtelise vaesuse määr olnud 1,6 protsendipunkti võrra madalam ehk 22,8% asemel oleks see olnud 21,2%.

Teisest pensionisambast enne pensioniea saabumist saadud väljamaksetel oli kõige suurem ja seejuures negatiivne mõju vähemalt 65-aastaste elanike suhtelisele vaesusele, kes, olles juba vanaduspensionieas, selliseid väljamakseid ei saanud. Selle tõttu aga tõusis suhtelise vaesuse piir oluliselt enam, kui suurenes vanaduspension (4,6% koos täiendava pensionitõusuga), seega suurenes nende elanike suhteline vaesus 2021. aastal 52,3%-le 2020. aasta 40,6%-lt.

Kui tööealised ei oleks saanud teise pensionisamba väljamakseid, oleks vähemalt 65-aastaste elanike suhtelise vaesuse määr olnud 44,8% ehk võrreldes 2020. aastaga oleks suhteline vaesus küll suurenenud, kuid mitte sellises ulatuses. See tähendab, et tööealistele tehtud teise pensionisamba väljamaksed suurendasid 2021. aastal vähemalt 65-aastaste elanike suhtelist vaesust 7,5 protsendipunkti.

Seevastu 2022. aastal tõusis suhtelise vaesuse piir vähem kui pensionid (7,8%) ja selle tulemusena langes vähemalt 65-aastaste suhtelise vaesuse määr 46,8%-le. Keskmise palga suurenemine (statistikaameti andmetel 8,9%) oli 2022. aastal suurem kui vanaduspensioni kasv, seetõttu jäi vanemaealiste suhteline vaesus 2022. aastal suuremaks kui oli 2020. aastal.

Leibkonnaliikmete (tööealiste) saadud väljamaksed teisest pensionisambast enne pensioniiga avaldasid positiivset mõju laste suhtelise vaesusele – nendeta ei oleks laste suhteline vaesus 2021. aastal vähenenud 13,6%-le, vaid oleks jäänud 14,9% tasemele. Samuti vähenes 2021. aastal suhteline vaesus lastega leibkondades: neist vähemalt ühe sõltuva[4] lapsega üksikvanemaga leibkondades langes suhtelise vaesuse määr 2020. aastaga võrreldes 3,5 protsendipunkti (ehk 36,6%-lt 33,1%-le) ning kahe sõltuva lapsega paaride seas 3,9 protsendipunkti võrra (13,2%-lt 9,3%-le). Aastal 2021 vähenes ka vähemalt kolme sõltuva lapsega paaride suhteline vaesus, kuid ainult 0,1 protsendipunkti ehk 14%-le. Suhteline vaesus suurenes aga ühe sõltuva lapsega paaride hulgas ja muudes lastega leibkondades (sh ala- ja täisealiste lastega paaride seas). Aastal 2022 aga ühe vanemaga leibkondade suhteline vaesus suurenes taas ja ulatus 34,8%-ni, samuti suurenes suhteline vaesus teistes lastega leibkondades (v.a ühe sõltuva lapsega paaride seas). Aastaga 2021 võrreldes suurenes suhteline vaesus 2022. aastal lastega leibkondadest kõige enam ehk 4,6 protsendipunkti vähemalt kolme sõltuva lapsega paaride seas, ulatudes 18,6%-ni.

. Enne pensioniiga tehtud teise pensionisamba väljamaksete saanute osatähtsus vastavas leibkonnatüübis joonisel.
Joonis 2. Enne pensioniiga tehtud teise pensionisamba väljamaksete saanute osatähtsus vastavas leibkonnatüübis, 2021
Allikas: statistiameti Eesti sotsiaaluuring 2022 (sissetulekuaasta 2021), autori arvutused

Vaesuse vähenemine lastega leibkondades on samuti seotud sellega, kui palju oli vastavas leibkonnatüübis neid, kelle liikmed said enne pensioniiga kogumispensioni väljamakseid. Statistikaameti Eesti sotsiaaluuringu 2022 andmete järgi said 2021. aastal ühe või enama sõltuva lapsega üksikvanemaga leibkondadest 32% teise pensionisamba väljamakseid enne pensioniiga. Ka kahe sõltuva lapsega paaride ja vähemalt kolme sõltuva lapsega paaride seast üle veerandi said 2021. aastal kõnealuseid väljamakseid.

Viimaste aastate muutustele vaatamata on samaks jäänud elanikerühmad, keda suhteline vaesus kõige rohkem ohustab. Endiselt on suhteline vaesus suurem mittetöötavate elanike seas ja üheliikmelistes leibkondades või ühe täiskasvanuga leibkondades.

Suhtelise vaesuse määr elanike rühmades joonisel.
Joonis 4. Suhtelise vaesuse määr elanike rühmades, 2020–2022
Allikas: statistikaamet, Eesti sotsiaaluuring 2021–2023 (sissetulekuaastad 2020–2022)

Absoluutse vaesuse näitajate muutused

Erinevalt suhtelise vaesusest avaldab hinnatõus otsest mõju absoluutse[5] vaesuse piirile ehk elatusmiinimumile, sest see põhineb kulutustel. Aastal 2020 absoluutse vaesuse piir isegi langes (0,4%), kuid 2021. aastal tõusis see taas. Tõus 5,9% ulatuses aastal 2021 on siiski võrreldav elatusmiinimumi muutusega aastatel 2011–2013, kuid nii kiiret suurenemist nagu 2022. aastal pole varem olnud[6]: nimelt tõusis üheliikmelise leibkonna absoluutse vaesuse piir 29,9% ehk 233,57 eurolt 303,38 eurole kuus. Varasemate aastate kõige suurem elatusmiinimumi kasv jäi aastatesse 2007 ja 2008, kui absoluutse vaesuse piir tõusis vastavalt 12,5% ja 13%. Kõige enam kasvas 2022. aastal eelneva aastaga võrreldes arvestuslik kulu eluasemele (50,8%), toidukuludele (29,9%) ning transpordile (23%). Ainsana vähenes elatusmiinimumi kululiikidest sideteenuste kulu.

. Elatusmiinimumi kululiikide väärtuse muutus võrreldes eelneva aastaga joonisel.
Joonis 4. Elatusmiinimumi kululiikide väärtuse muutus võrreldes eelneva aastaga, 2018–2022
Allikas: statistikaamet, autori arvutused

Elatusmiinimumi suurenemisele vaatamata jätkus 2021. aastal absoluutses vaesuses elavate inimeste osatähtsuse vähenemine ja esimest korda jäi absoluutses vaesuses olevate inimeste osatähtsus alla 2%. Aastal 2021 rekordiliselt madalale langenud absoluutse vaesuse määra mõjutasid samuti teise pensionisamba väljamaksed enne pensioniiga. Kui neid ei oleks olnud, oleks juba 2021. aastal elanikkonna absoluutse vaesuse määr tõusnud 2,2%-lt 3%-le. Lastega leibkondades oli (enne pensioniiga) teisest pensionisambast väljamaksete saajaid, seetõttu oli selle mõju absoluutsele vaesusele suurim laste seas: ilma teise pensionisamba väljamakseteta tööeas elanikele oleks kuni 18-aastaste laste absoluutse vaesuse määr olnud 2021. aastal 2,2 protsendipunkti suurem ehk 1,3% asemel 3,5%.

 Hinnang absoluutsele vaesusele ilma teise pensionisamba väljamakseteta enne pensioniiga ja võrdlus absoluutse vaesuse 2020–2022. aasta näitajatega joonisel.
Joonis 5. Hinnang absoluutsele vaesusele ilma teise pensionisamba väljamakseteta enne pensioniiga ja võrdlus absoluutse vaesuse 2020–2022. aasta näitajatega
Allikad: statistikaameti Eesti sotsiaaluuringu 2021–2023 (sissetulekuaastad 2021–2023) andmed, autori arvutused Eesti sotsiaaluuringu 2022 (sissetulekuaasta 2021) alusel

Aastal 2022 toimunud absoluutse vaesuse piiri oluline tõus tõi kaasa ka absoluutses vaesuses elavate elanike osatähtsuse kasvu 2,1 protsendipunkti võrra ehk 2021. aasta 1,4%-lt 2022. aasta 3,5%-le. Kuid 2022. aastal oli 2021. aastaga võrreldes oluliselt vähem tööealisi, kes said teise pensionisamba väljamakseid, mistõttu nende mõju 2022. aasta absoluutsele vaesusele oli ka palju väiksem ega aidanud ära hoida absoluutse vaesuse suurenemist.

Absoluutse vaesuse määr kuni 18-aastaste laste seas tõusis 1,3%-lt 2021. aastal 4%-le 2022. aastal ja tööealiste elanike seas 1,9%-lt 2021. aastal 4,1%-le 2022. aastal. Lastega leibkondadest suurenes kõige enam absoluutne vaesus ühe vanemaga leibkondades: 4,2%-lt 2021. aastal 12,7%-le 2022. aastal, kuid ka kolme või enama sõltuva lapsega paaride leibkondades: 1,9%-lt 2020. aastal[7] 4,3%-le 2022. aastal.

Üle 3% oli absoluutse vaesuse määr elanike seas viimati 2016. aastal, kui see ulatus 3,2%-ni. Statistikaameti andmete alusel tõusis tarbijahinnaindeks 2023. aastal eelneva aastaga võrreldes 9,2%, mis tähendab, et nii suurt elatusmiinimumi tõusu nagu oli 2022. aastal, ei ole oodata. Kuigi 2023. aastal suurenesid nii pensionid, töötutoetus kui ka alampalk, võib aasta teises pooles suurenenud registreeritud töötus tähendada, et absoluutne vaesus ei vähene: varasematel aastatel on absoluutne vaesus suurenenud, kui olukord tööturul halveneb.

Elanikkonna absoluutse ja suhtelise vaesuse määr joonisel.
Joonis 6. Elanikkonna absoluutse ja suhtelise vaesuse määr, 2008–2022
Allikas: statistikaamet, Eesti sotsiaaluuring 2009–2023 (sissetulekuaastad 2008–2022)

Varasematel aastatel ongi absoluutne vaesus enim ohustanud töötuid. Ainsaks erandiks kujunes 2021. aasta, kui töötute absoluutse vaesuse määra ei avaldatud uuringu liiga vähese vaatluste arvu tõttu. Sellele avaldas mõju, et 2021. aasta algusest suurenes töötutoetus varasemalt 35%-lt 50%-le eelneva aasta alampalgast. Absoluutse vaesuse piiri ja töötutoetuse suuruse võrdlus näitab, et üheliikmelise töötu leibkonna netosissetulek oli 2021. aastal ka vaid töötutoetust (31-kordne päevamäär 292,02 eurot) saades suurem kui absoluutse vaesuse piir (ligi 234 eurot). Kui töötutoetuse päevamäär oleks jäänud 2021. aastal 35%-le eelneva aasta alampalgast, siis oleks absoluutse vaesuse piir olnud kõrgem ja vaid töötutoetust saav üksinda elav inimene oleks olnud absoluutses vaesuses.

Aastal 2022 suurenes taas töötute elanike absoluutne vaesus (11,1%-lt 2020. aastal 18,5%-le 2022. aastal). Töötutoetuse suurus oleneb eelneva aasta alampalgast, mis 2021. aastal ei tõusnud, seetõttu ei muutunud ka töötutoetus ja seega jäi töötutoetust saava üksi elava inimest sissetulek absoluutse vaesuse piirist madalamaks.

Üle mitme aasta suurenes ka absoluutses vaesuses olevate vähemalt 65-aastaste elanike osatähtsus: 2022. aastal oli vähemalt 65-aastaste elanike absoluutse vaesuse määr 1,5%, kuid 2016. aastal 0,8% (aastate 2017–2021 kohta vähemalt 65-aastaste vanemate elanike absoluutse vaesuse näitajaid vaatluste vähese arvu tõttu ei avaldatud, kuid võib eeldada, et vaesuse määr jäi alla 1%). Vanaduspensionieas elanike absoluutse vaesuse suurenemist selgitab asjaolu, et 2022. aastal jäi rahvapensioni määr (275,34 eurot) madalamaks kui absoluutse vaesuse piir (303,38 eurot) ja kui leibkonnal muid sissetulekuallikaid ei olnud, siis jäädi vaid rahvapensioni saamise korral absoluutsesse vaesusesse. Aastal 2023 suurenesid pensionid ka erakorraliselt ja koos iga-aastase indekseerimisega võib eeldada, et rahvapensioni määra ja elatusmiinimumi erinevus väheneb oluliselt.

Üheliikmelise leibkonna vaesuspiir, töötutoetus ja rahvapension joonisel.
Joonis 7. Üheliikmelise leibkonna vaesuspiir, töötutoetus ja rahvapension, 2015–2022
Allikad: statistikaamet, sotsiaalministeerium

Sarnaselt suhtelise vaesusega ohustab ka absoluutne vaesus üksi elavaid inimesi või leibkondi, kus on vaid üks sissetuleku saaja (nt üksikvanemaga leibkonnad). Samuti on absoluutne vaesus enamasti olnud suurem töötute elanike seas, kuid suhtelisest vaesusest erinevalt ei ohusta üldjuhul absoluutne vaesus vanaduspensionäre.

Absoluutse vaesuse määr elanike rühmades joonisel
Joonis 8. Absoluutse vaesuse määr elanike rühmades, 2020–2022
Allikas: statistikaamet, Eesti sotsiaaluuring 2021–2023 (sissetulekuaastad 2020–2022)

Ilmajäetuse näitajate muutused

Sarnaselt absoluutse vaesusega on tarbijahindade tõus mõjutanud elanike hinnanguid oma majanduslikele võimalustele: nii tõusis ilmajäetuse määr[8] kogu elanikkonnas 2022. aastal 7,2%-le (2021. aastal 4,9%), laste seas 5,4%-le (3%-lt 2021. aastal) ja tööealiste seas 4,6%-lt 2021. aastal 6,7%-le. Vanuserühmade võrdluses on ilmajäetuse määr olnud suurim vähemalt 65-aastaste seas, ulatudes 2022. aastal 10,6%-ni (2021. aastal 7,8%). Aastal 2023 langes ilmajäetuse määr nii kogu elanikkonnas (6,2%-ni) kui ka täisealiste seas (18–64-aastaste seas 5,5%-ni, vähemalt 65-aastaste seas 8,4%-ni) ning vaid kuni 18-aastaste seas tõusis ilmajäetuse määr mõnevõrra (0,6 protsendipunkti).

Ilmejäetuse komponentide võrdluses on 2021. aastaga võrreldes 2023. aastaks suurenenud nende elanike osatähtsus, kes ei tule majanduslikel põhjustel toime ettenägematute kulutustega, ei saa võimaldada kord aastas nädalast puhkust kodust eemal ning kellel puuduvad majanduslikud võimalused vajaduse korral mööbel välja vahetada. Need kolm näitajat on olnud ka peamised ilmajäetust iseloomustavad tegurid varasematel aastatel, sh enne tarbijahindade tõusu. Aastal 2023 aga on 2021. aastaga võrreldes suurenenud ka nende elanike osatähtsus, kellel on majanduslikult keeruline võimaldada üle päeva liha, kala või samaväärseid valke sisaldava toidu söömist (3,5% aastal 2021 vs. 5,7% aastal 2023) ja tagada piisavalt soe kodu (2% aastal 2021 vs. 4,1% aastal 2023).

Eelnevalt nimetatud kolm peamist komponenti, mis kirjeldavad ilmajäetust, on esikolmikus ka eri vanuserühmades (järjestus erineb), kuid neljanda komponendiga nii ei ole. Lastel on neljas nn ilmajäetuse probleem olnud olenevalt aastast mõnes tasulises vaba aja tegevuses regulaarselt osalemine (8,7% 2019. aastal, 6,1% 2021. aastal, 9,4% 2023. aastal) või pere võimalused tasuda õigel ajal üüri- ja kommunaalkulusid (12,7% 2019. aastal, 7,4% 2021. aastal, 9,3% 2023. aastal).

Seevastu vähemalt 65-aastaste elanike seas on 2023. aastaks neljandaks ilmajäetuse komponendiks tõusnud auto võimaldamise (11,1% 2019. aastal, 8,9% 2021. aastal, 8,9% 2023. aastal) asemel üle päeva liha, kala või samaväärseid valke sisaldava toidu võimaldamine (7,2% 2019. aastal, 6,3% 2021. aastal, 9,6% 2023. aastal). Tööealiste ehk 18-64-aastaste seas on olenevalt aastast valmistanud raskusi üüri- ja kommunaalkulude tasumine õigel ajal (8,8% 2019. aastal, 6,4% 2021. aastal, 5,9% 2023. aastal) või regulaarselt mõnes tasulises vaba aja tegevuses osalemine (7,6% 2019. aastal, 5,9% 2021. aastal, 7,5% 2023. aastal). Kogu elanikkonnas on neljas probleem olnud alates 2020. aastast regulaarselt mõnes tasulises vaba aja tegevuses osalemine (8,3% 2019. aastal, 6,2% 2021. aastal, 8,1% 2023. aastal) ja ainult 2019. aastal oli mõnevõrra enam neid, kelle jaoks oli probleem tasuda õigel ajal üüri- ja kommunaalkulud (8,6% 2019. aastal, 5,7% 2021. aastal, 5,8% 2023. aastal).

Ilmajäetusega leibkondade liikmete osatähtsus ilmajäetust iseloomustava komponendi järgi joonisel.
Joonis 9. Ilmajäetusega leibkondade liikmete osatähtsus ilmajäetust iseloomustava komponendi järgi, 2020–2023
Allikas: statistikaamet, Eesti sotsiaaluuring 2020–2023

Kokkuvõte

Kokkuvõttes näitas absoluutse vaesuse piiri nii kiire tõus 2022. aastal, et osa toetusi ja hüvitisi ei suurenenud 2022. aastal sama kiiresti ning erinevate riskitegurite kokkulangemise korral tõusis absoluutse vaesuse määr taas näiteks töötute, vanaduspensionäride ning laste seas ja lastega leibkondades. Suhteline vaesus vähenes 2022. aastal, võrreldes 2021. aastaga, kuid tuleb arvestada, et 2021. aastal tõusis suhtelise vaesuse piir erakordselt palju ja 2020. aastaga võrreldes oli suhteline vaesus elanikkonnas siiski suurem. Tarbijahindade tõus (19,4% aastal 2022) on mõjutanud elanike hinnanguid oma majanduslikele võimalustele, mistõttu suurenes 2022. aastal ilmajäetuse määr. Tarbijahindade tõusu aeglustumine 2023. aastal väljendub ka ilmajäetuse näitajas, mis uuesti vähenes. Vaesuse ja ilmajäetuse ulatus järgmisel aastal oleneb nii palgatõusu tempost kui ka sellest, milliseks kujuneb tööturu olukord.


[1] Suhtelise vaesuse piir on 60% elanike ekvivalentnetosissetuleku mediaani väärtusest; suhtelise vaesuse määr on isikute osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on suhtelise vaesuse piirist madalam. Leibkonna kõigi liikmete netosissetulekud summeeritakse kõigi sissetulekuallikate põhjal ja jagatakse leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga, mis suhtelise vaesuse arvutamisel on 1 : 0,5 : 0,3. Saadud arvu nimetatakse ekvivalentnetosissetulekuks ja see omistatakse igale leibkonnaliikmele. Aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaani leidmiseks järjestatakse leibkonnaliikmed ekvivalentnetosissetuleku järgi kasvavasse ritta ja leitakse mediaan (rea keskmine väärtus, s.t pooled väärtused jäävad sellest ülespoole ning pooled allapoole). Sellest 60% on kindla aasta suhtelise vaesuse piir.

[2] Rahandusministeeriumi andmete alusel esitas 2021. aastal teisest pensionisambast raha väljavõtmise avalduse 185 500 inimest (neist ligi 149 000-le tehti väljamakse 2021. aastal) ja 2022. aastal 28 900 inimest. On olnud kuus avalduste esitamise ja väljamaksmise vooru: esimene oli 2021. aasta septembris ning viimane 2023. aasta mais.

[3] Mikrosimulatsiooni kohaselt on enne pensioniiga tehtud kogumispensioni väljamaksete mõju hindamiseks leibkonna kogunetosissetulekust maha arvatud leibkonnas 2021. aastal saadud teise pensionisamba väljamaksed ja arvutatud seejärel elanike aasta ekvivalentnetosissetulek ning arvutatud suhtelise vaesuse piir. Hinnangu alusena on kasutatud Eesti sotsiaaluuringu 2022 andmed, autori arvutused.

[4] Sõltuv laps on kuni 17-aastane leibkonnaliige (uuringuaasta 1. jaanuari seisuga), samuti 18–24-aastane leibkonnaliige, kes elab vähemalt ühe vanemaga ja kelle peamine sotsiaalne seisund on mitteaktiivne.

[5] Absoluutse vaesuse piir ehk elatusmiinimum arvutatakse kulutuste alusel. Need jagunevad kolme gruppi: toidukulutused, eluasemekulutused ja individuaalsed mittetoidukulutused. Toidukulutuste maksumuse arvutamise alus on minimaalne toidukorv. Alates 2009. aastast korrigeeritakse elatusmiinimumi tarbimishindade muutuse alusel. Allpool absoluutse vaesuse piiri on need, kelle ekvivalentnetosissetulek (leibkonna netosissetulek jagatud leibkonna tarbimiskaalude summaga: esimene liige 1, iga teine ja järgnev vähemalt 14-aastane liige 0,7 ning iga kuni 14-aastane liige 0,5; üheliikmelise leibkonna tarbimiskaal on 1) jääb alla elatusmiinimumi.

[6] Alates 2004. aastast, kui kasutusel olev elatusmiinimumi metoodika välja töötati.

[7] 2021. a vaesuse näitajat vaatluste arvu vähesuse tõttu ei avaldatud.

[8] Ilmajäetuse määr näitab nende isikute osatähtsust, kes ei saa endale võimaldada vähemalt viit komponenti 13-st: 1) üüri- ja kommunaalkulude tasumist, 2) kodu piisavalt soojana hoidmist, 3) ettenägematuid kulutusi, 4) üle päeva liha, kala või nendega samaväärseid valke sisaldava toidu söömist, 5) nädalast puhkust kodust eemal, 6) autot, 7) kulunud või kahjustatud mööbli väljavahetamist, 8) kulunud riiete asendamist uutega, 9) vähemalt kaht paari heas seisukorras ja meie kliimas sobivaid välisjalanõusid, 10) kas või väikese summa kulutamist enda peale igal nädalal, 11) regulaarselt mõnes tasulises vaba aja tegevuses osalemist, 12) vähemalt kord kuus sõprade või sugulastega kokku saamist, et koos süüa-juua või 13) vajadusel isiklikul otstarbel kodus interneti kasutamist. Andmete alus on statistikaameti Eesti sotsiaaluuring, ilmajäetuse hinnanguid küsitakse uuringuaasta seisuga.

Kasutatud kirjandus