Head sotsiaaltöötajad, head lugejad!

Selle aasta alguses avanes mul hea võimalus jätkata tööd Eesti elanike heaolu ja toimetuleku parandamiseks sotsiaalala asekantslerina. Oma varasemast, 11-aastasest kogemusest laste ja perede valdkonna planeerimisel ning juhtimisel tean, et sotsiaalsektor on viimase kümne aasta jooksul teinud suure arenguhüppe. Oleme keskendunud sellele, et toetada inimeste õigust elada kodus, olla väärikas ja iseseisev oma eluga seotud otsustes ning luua elamiseks parim keskkond. Olen ka näinud, millise suure ja tänuväärse pühendumusega inimesed sotsiaalsektoris töötavad nii kohalikul tasandil, teenuseosutajatena, huvikaitsjatena kui ka vabatahtlikena. Suur tänu teile selle eest!

Riigiametniku töö eesmärk on traditsiooniliselt olnud õigusloome ja regulatsioonide täiustamine. Pahatihti tundub aga, nagu oleks seaduste muutmine saanud eesmärgiks omaette ning tegelik sisuline vajadus jäänud hoopis tagaplaanile. Sageli peaks aga lahendus olema hoopis praktiline: mõne tööprotsessi läbimõtlemine, parem ametkondlik koostöö või abivajaja sisukam nõustamine. Sotsiaaltöö üldiselt, aga eriti viimased kaks COVID-19 aastat ning energia- ja pagulaskriisis on õpetanud, et eelkõige on vaja uusi, kiireid, paindlikke ja empaatilisi lahendusi. Probleemid on muutunud keerulisemaks ja ootus sotsiaaltööle ning sotsiaaltöötaja oskustele on oluliselt muutunud. Rätsepalahendused ja proaktiivsus on vaid ühed märksõnad, millega kindlasti peame edasi töötama.

Üks hea lahendus on laialdasem disainmõtlemine, mis seab kesksele kohale inimese vajaduse. Inimkesksus pole aga pelgalt väärtuspõhimõte, vaid tihti ka kõige tõhusam tulemuse saavutamise võimalus. Eks siingi ole oma riskikohad, näiteks kuidas eristada vajadust ja soovi. Kindlasti ei saa disainmõtlemine olla kõigi soovide lahendus, vaid aitab eelkõige mõista kogukonda, lähimuspõhimõtet, riigi, omavalitsuse ja inimese enda vastustust.

Poliitika kujundamise eesmärk on leida probleemile lahendus. Kui probleemid on komplekssed, ja sotsiaalvaldkonnas enamasti on, siis leiab häid lahendusi vaid koostöös: meeskondades, mis on ka ise mitmekülgsed. Peame rohkem tähelepanu pöörama sellele, milliseid teadmisi ja oskusi konkreetse probleemi lahendamine eeldab ning olema valmis sellest lähtuvalt ka uusi meeskondi ja töötegemise viise kujundama.

Usun, et inimeste usaldus riigi vastu ja valmisolek ka ise riigi heaks panustada tekib paljuski kogemuse kaudu, kui professionaalselt ja laiapõhjaliselt on nende muret lahendatud, kui nad on abi vajanud. Sotsiaaltöötaja on eesliinil ja tema vastutus on suur. Suhtlemisergas ja hästi haritud sotsiaaltöötaja, kes oskab märgata inimestes endas ja nende keskkonnas peituvad võimalusi, on kogukonnale väga väärtuslik.

Soovin meile töös jaksu ja vastupidavust!