Eva Üprus: tugiisiku töö mõte on inimesi inspireerida

 

 

 

 

 

 

---

Arukas, siiras ja võluv noor naine jõuab olla ka Balti Kriminaalpreventsiooni Instituudi juhatuse liige, tugiisikuteenuse juht, psühholoog majutusteenusel ja kogukonnakeskuse juhataja. Taastav õigus on talle väga südamelähedale teema.

Millisest tööst sa lapsepõlves unistasid?

Tahtsin saada politseinikuks ja hiljem stjuardessiks. Mäletan, et tegin politseiniku ametist unistades lausa trenni, jooksin ja hüppasin hüppenööriga ümber platsi. Siis tuli soov maailmas ringi rännata, stjuardessitöö lubanuks seda teha ja päikest nautida. Ega ma siis mõelnud, et lennusaatjad puutuvad kokku ka pingeliste olukordade ja keerukate inimestega. Ilmselt oleks see teadmine innustanud mind veel enamgi.

Kus ja mida oled õppinud?

Pärast keskkooli lõppu läksin Tartusse. Olen alati arvanud, et Tartu Ülikool on gümnaasiumi loomulik jätk. Astusin sotsiaaltöö erialale, kus õppisin veidi alla aasta. Töökoht armsas Zavoodi pubis tundus siis olulisem. Mu pere on aga alati väärtustanud ülikooliharidust, minagi ei jäänud põhikohaga baaridaamiks.

Tallinna ülikoolis avati kultuuriteooria eriala, astusin sinna. Lõpetamiseks nihkusin juba vanglatööle lähemale – kirjutasin lõputöö naisvangide subkultuurist Eestis ja samal ajal alustasin õpinguid Tartu Ülikoolis psühholoogia erialal. Soovisin uurida vaimse tervise teemasid vangistuses. Mullu ilmunud kinnipeetavate vaimse tervise uuringut tehes kogusin andmeid ka oma magistritöö tarbeks. Püüan väga jõuda selle kirjutamiseni, kuigi uued tööd on juba silmapiiril. Eks ma selline igavene üliõpilane olen.

Millal ja miks hakkasid tegelema vanglamaailmaga?

Vanglamaailma ma ilmselt juba sündisin. Mu vanemad Avo ja Fea Üprus on kogu minu teadliku eluaja tegelenud kas kinnipeetavate, kuriteoohvrite, tänavalaste või vabanenutega, seetõttu on minu jaoks olnud alati loomulik näha ka elu pahupoolt. Mäletan hästi Männiku maja (Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskus vanglast vabanenud meestele), kus ootasin koolilapsena, et ema lõpetaks tööpäeva ohvriabis (MTÜ Ohvriabi – toim) ja isa teeks pausi oma igavestikestvate vestluste vahele.

Ma ei mäleta hirmutunnet või suurt kutsumust käia sama rada. Küllap kasvasin selles vaimus, et inimene on inimene ja nii ma oma praegusesse rolli jõudsin.
Alustasin vanglatööd 2010. aastal. Läksin vabatahtlikuks Tartu Vanglasse ja mu esimene külastatav oli Milan Martić, sõjakuritegude eest süüdi mõistetud endine Serbia Krajina president.

Kuritegu ja karistus. Kuidas oled selle teema läbi mõelnud ja seda tunnetanud? Kui inimene on süüdi raskes kuriteos, siis peab ta ju saama karmi karistuse.

Mulle meeldib mõte, et inimene ei ole halb, tegu on halb. Neid on vanglakontekstis väga loomulik kokku panna, aga ma tunnen, et seda tehes langeme kergesti kättemaksulõksu. Kui keegi on toime pannud kuriteo, siis ma ei tea, kui oluline on, et ta karistuse saab, olulisem on tegelikult ju see, et ta võtaks vastutuse. Ja selle eelduseks on, et ta saab aru, mida on teinud, miks see on vale ning millised oleksid olnud alternatiivid.

Vanglas inimeste lugusid kuulates mõtlen tihti, et need esimesed asjad on neil teada, aga just viimasega jäädakse hätta. Ja see on just valikute puudumise tunne, mis halvab ja paneb käituma ennast ja teisi kahjustavalt.

Viimastel aastakümnetel on maailmas kasutusele võetud põlisrahvaste ammune konfliktide lahendamise oskus – taastav õigus. Kuidas see asjaosaliste jaoks toimib?

Taastav õigus tähendab sellist ellusuhtumist, mis võimaldab näha inimeses väärtuslikku ühiskonna osa. Vastutuse võtmine on taastava õiguse praktikate juures väga oluline komponent. See eeldab julgust vaadata silma oma teole, vahel ka ohvrile, aga kõige enam iseendale. See võib olla raske, aga kindlasti väga tervendav kogemus kõigi osaliste jaoks.

Kujutlegem inimesi kui helmeid kaelakees. Konflikt on miski, mis põhjustab keti katkemise. Siis on meil valida, kas see toimepanija kui „nõrgim lüli” teistest eraldada ja kee minema visata või püüda otsi kokku sõlmida. Sõlmimisoskus ongi taastava õiguse suurim väärtus.

See ei tähenda teo toimepanija õigustamist ega kannatanu uut ohvristamist toimunut lõputult arutades, vaid üheskoos leitakse lahendused ja edasi minnakse tugevamatena. Oluline on anda inimestele konflikt tagasi. Seda loomulikult kontrollitud ja turvalises keskkonnas, asjaomase väljaõppe saanud toetajate suunamisel ning kõigi asjaosaliste vabatahtliku tegevusena.

Kuidas suhtuvad taastavasse õigusse ohvrid?

Algselt on taastav õigus olnud just ohvrikeskne. Kaasatakse mõlemad osalised ja seetõttu võib jääda mulje, nagu oleks rõhk teo toimepanijate elu kergendamisel. Nii see kindlasti ei ole. Võtame lihtsa näite. Oletame, et noored lõhuvad palli tagudes ära naabri akna. Nüüd on neil valida : a) joosta minema ja eitada talve tulekuni igasugust seost pallimängudega; b) jääda vahele, lasta vanematel aken kinni maksta ja võtta vastu koduarest; c) minna ise naabri juurde, rääkida lugu ära ja küsida, kuidas nad saaksid teo heastada.

Esimesed kaks on ebamugavad, aga tehtavad, kuid viimane nõuab päriselt vastutuse võtmist. See tähendab teo tunnistamist ja lahenduste leidmist, kannatanu kaasamist ja omapoolset panustamist.

Koduarest mõjub enamasti ajutise lahendusena ning ilmselt naasevad pallimängijad sealt trotslikena ja võib-olla tundes, et neile on liigagi tehtud. Selliseid põgenejaid näen vanglas pidevalt, lõpuks jäädakse millegagi nagunii vahele. Pidevalt seljataha vaadates jääb ka kael kangeks.

Statistika näitab muuhulgas, et taastava õiguse protsessis osalenud kannatanute rahulolu on kõrge ja seda just raskete kuritegude korral. Kui anname kannatanule võimaluse öelda, mida ta tunneb; lubame tal küsida, mida ta soovib, ja laseme tal teo toimepanijale soovi korral ehk ka silma vaadata, siis me anname talle tagasi selle, mis ta teo tõttu kaotas – osakese temast, mis on maetud hirmu ning teadmatuse alla. Loomulikult annab see tulemusi vaid turvalises keskkonnas, professionaalselt elluviiduna. Selle protsessi aluseks on koostöö, informeeritus ja läbipaistvus.

Kes on vangla tugiisik ja kuidas see teenus toimib?

Tugiisik on vanglast vabanejale nagu langevari hüppel tundmatusse. See on tiibvari, mitte kuppel, mis läheb sinna, kuhu tuul viib. Tugiisiku ja vabaneja vahel peab olema hea koostöö, kus vabaneja annab suuna, mida soovib, ja tugiisik aitab vajaduse korral jälgida tuulelippu. Koostöö aluseks on usaldussuhe. Selle loomine algab ideaalis kuus kuud enne vabanemist. Selle aja jooksul kohtub tugiisik vabanejaga korduvalt, üheskoos tehakse vabaneja vajadustest lähtuv realistlik vabanemisplaan.

Vabanemispäeval kohtutakse vanglaväravas ja hakatakse seda plaani täitma. Iga inimese plaan erineb, üks vajab tuge ametiasutustes, teine suhete taastamisel lähedastega, kolmas võlgade tasumisel. Üldiselt on probleemiks ikka kõik mainitu ja palju muudki. Elukoha puudumist aitab mõneti kompenseerida majutusteenus, mida pakuvad õnneks mitmed organisatsioonid.

Kellega tugiisik veel koostööd teeb?

Heade tulemuste saavutamiseks peab kindlasti tegema koostööd kõigi toetavate organisatsioonidega. Peamine suhtluspartner on töötukassa, kuhu püüame suunata kõik vabanenud, kas või selleks, et neil oleks ravikindlustus. Loomulikult ka kohalikud omavalitsused ja sotsiaalkindlustusamet. Sihtrühm on keerukas, seetõttu tekib pisiasjade tõttu konflikte väga sageli.

Inimesel tekib näiteks trots, kui ta unustab dokumendi kaasa võtta ega saa seetõttu näiteks teenust, järgmisel korral ei ilmu ta enam kohtumisele vms. Tugiisik saab anda eelinfot, et asutuses juba osataks arvestada, mis taustaga inimene tuleb, ja suhtuda temasse sobivalt. Vahel on eelhäälestus ülioluline.

Kes hakkavad tugiisikuteks ja kas neid on piisavalt?

Tugiisikute taust on erisugune. Paljudel on seljataga isiklik vanglakogemus või on keegi lähedane süsteemist läbi käinud, aga on ka neid, kes lihtsalt tahavad midagi ära teha. Paljudel on sotsiaaltöö taust, mitmed on koolitusele tulles juba vanglatööd proovinud.

Kindlasti ei ole tugiisikuid piisavalt, eduelamust on sellest tööst raske saada. Oleme tänulikud kõigile, kes on praegu meie ridades, ning igal aastal koolitame juurde ka uusi inimesi.

Milles näed oma töö eesmärke?

Tunnen väga tihti, et tugiisikul tuleb ka lihtsalt olla olemas. Näidata, et on võimalik kokkulepetest kinni pidada, suhtuda lugupidavalt ja leida alternatiivseid lahendusi. On inimesi, kes ei ole kunagi sellise eluga kokku puutunud.

Ma muutun väga ebalevaks, kui küsitakse, et mis tööd ma teen. Ma ei tee tööd, ma elan seda elu, kus mu teele satuvad inimesed ja neil on soove ning vajadusi, mida nad vahel paremini ja vahel veidi kehvemini väljendavad. Eks suur privileeg on olnud ka see, et olen saanud alati valida, mida teen, luua ise oma tegevustele sisu. Ametlikult olen vanglast vabanenute tugiisikuteenuse juht, mitteametlikult hoian kätt ja hinge ning püüan leida maski alt üles Inimese.

Kuivõrd meie seadused ja õigussüsteem toetavad sinu tegevust ja ideid?

Praegu on nii Põhja-Eestis tegutseva Balti Kriminaalpreventsiooni Instituudi kui ka Tartumaal tegutseva Johannes Mihkelsoni Keskuse pakutav tugiisikuteenus ning ka mitmed majutuskeskused üle Eesti koostööleppes justiitsministeeriumiga, seda kuni aastani 2022. Loodame, et seejärel saame minna Euroopa rahastuselt üle riiklikule, koostöövalmidus on olemas.

Suureks töövõiduks on eluaegseid kinnipeetavaid puudutav seadusmuudatus, mille eest Avo Üprus on võidelnud väga pikalt. Eluaegsetel on nüüd võimalik vabaneda ennetähtaegselt 25 vangistusaasta järel (eelneva 30 asemel) ning liikuda edasi avavanglasse pärast 23. vangla-aastat. Need numbrid on muu Euroopaga võrreldes ikka veel kõrged (nt Soomes saab ennetähtaegset vabastamist hakata taotlema pärast 12 vangla-aastat). Vanglasüsteemi muutmine on keerukas ülesanne, aga ma tunnen, et midagi juba liigub.

Millega tegeleb Balti Kriminaalpreventsiooni ja Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Instituut?

Kõige laiemas mõttes taastavast õigusest kantud mõtteviisi levitamise ja sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuste väljatöötamise ning pakkumisega kooskõlas sihtrühmade vajadustega. Meie töös on olulisel kohal endised ja praegused kinnipeetavad, nende lähedased, aga ka võimalikud tulevased õigusrikkujad, st noored, kes kuuluvad riskirühmadesse. Püüame otsesele tööle lisaks olla nõu ja jõuga abiks teadmiste levitamisel koolituste ja uute praktikate ellukutsumise kaudu.

Kuidas astub endine vang praegu tavaellu ja mismoodi see võiks olla?

Inimene astub vanglaväravast sageli tagasi sellesse hetke, mil ta väravast sisenes. On tunda, kui napp on seos vanglaelu ja välise elu vahel. Paberil teatakse hästi, mida teha, et mitte tagasi sattuda, praktikas on see teadmine aga väga nõrk. Räägime, et vangla peaks maksimaalselt sarnanema tavaeluga, et tagada oskuste säilimine ja toimetulek vabaduses, praegu on erinevusi palju. Mulle meeldiks, kui inimene ei tiksuks kinnipidamisasutuses lihtsalt oma aega ära, vaid tõesti valmistuks kogu karistusaja vältel vabadusse naasmiseks. Tihti on selleks vaja suunamist ja tuge.

Ma väga usun, et kui jõuame ühiskonnana kogukonna tasemele, st hakkame teineteist päriselt märkama ja nägema ning mitte ainult selleks, et võidelda toiduvarude jm baasvajaduste rahuldamise pärast, vaid selleks, et küsida, kuidas sul päriselt läheb. Oleme üsna lähedal sellele, et saame hakata betooni pealt kokku hoidma ja panustada pehmematesse strateegiatesse. Lahendus ei seisne mitte müüride kõrgemaks ehitamises, vaid toetavate suhete loomises, lubamises ja toetamises.

Millised on saavutused ja mille üle oled selles töös südamest rõõmustanud?

Oleme omavahel arutanud, et pikendame kahe karistuse vahele jäävat aega ja paraku on see paljudel juhtudel ka tõsi. Räägime ju inimestest, kelle taasühiskonnastamine on tihti välistatud, sest nad ei ole meie ühiskonda ehk kuulunudki. Kui saame hea kontakti, siis on kõik võimalik, aga eelduseks on siiski ka kõva tahe. Viimasel ajal tunnen väga, et ei ole võimalik õpetada, saab treenida või inspireerida, ma ise eelistan ja soovin teha viimast.

Oleme rõõmsad, kui pärast pikka vaikust saadab mõni pikaaegne „kaaslane” sõnumi, et kõik on korras. Peame olema ka tänulikud, kui mõnikord seisab sõnumis, et kõik ei ole nii hästi, sest kontakt on loodud ja selle pinnalt on võimalik hakata uuesti liikuma.

Millised huvialad sind köidavad?

Naudin väga akrojoogat, harrastan seda hooti väga aktiivselt. Kodus armastan lugeda, tantsida. Palju aega kulub mu vanaema Anne Schotteri elutööna sündinud Koidu keskuses Tartus. Proovin muuta seda praegustele vajadustele vastavaks nii hästi kui suudan. Pakume päevakeskuse ja lapsehoiuteenust, meil on huviringid ja vabaajategevused, tee- ja muusikaõhtud. Kogukonnakeskuse moodi mõnus teine kodu kõigile, kes soovivad.

Mulle tundub, et mu elu ongi mu suurim looming ja kuigi töö täidab sellest suure osa, siis ma ei tunne, et mul oleks millestki puudu.

Mis sulle jõudu ja usku annab? Kes on sinu tugiisikud, mõttekaaslased?

Mulle annavad jõudu ja usku ikka inimesed, väikesed imed suures maailmas. Vahel mõtlevad nad minuga ühtmoodi, vahel sootuks erinevalt, aga usun, et südamed on meil kõigil sarnased ja kui keegi kas või hetkeks enda südant näitab, valgustab see kogu maailma.

---

Tugiisiku tööpäev

Eva Üprus kirjeldab oma tihedamat tööpäeva, kui ta toetas ühte noormeest tema esimesel päeval pärast vanglast vabanemist.

„Läksin noormehele hommikul kell 10 Tartu vanglasse vastu. Sealt sõitsime bussiga kesklinna, et panna kõik ta sada asja bussijaama pakihoidu.

Suundusime töötukassasse, kus ta võeti töötuna arvele. Seejärel liikusime sotsiaalkindlustusametisse, kus leppisime järgmiseks korraks kokku vastuvõtuaja spetsialisti juurde. Vahepeal jalutasime linnas ja sõime saiakesi ning oligi aeg minna Annelinna, kus vaatasime korterit, mida ta oli valmis üürima.

Tema oli üks vähestest, kes meie teenusele tulles oli rahaliselt niivõrd kindlustatud, et sai korraga välja käia kolmekordse üürisumma. Paar tundi hiljem sain aga meili, kus korteriomanik ütles, et oli Internetist noormehe nime leidnud ega soovi korterit talle siiski üürile anda. Selliseid lugusid on paraku palju, sest stigma on tugev.

Mäletan, et jõudsin koju umbes kell seitse õhtul, enne seda viisin noormehe Lubja tänava varjupaika. Tagasi vaadates ei olnud see ilmselt kõige mõistlikum ajaplaneerimine, aga saime kõik vajaliku tehtud.

Julgustan siiski looma paremaid plaane – tegevusi tuleks jaotada esimestele päevadele nii, et iga päev oleks midagi teha, sest tegevuseta aeg on vabanenute jaoks väga suur ohukoht.”

---

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 4/2020