Eriline ja samasugune ühekorraga – Taiwani sotsiaalsüsteemiga tutvumise kogemus

Olin sotsiaaltöötjate vahetusprogrammist CIF siit ajakirjast juba varem lugenud, kuid 2023. aasta lõpus tekkis mõte, et võiks ka ise mõnes programmis osaleda. Siis kohe ma veel kandideerimiseni ei jõudnud, kuid 2024. aasta kevadel küll. Mitme põneva programmi hulgast valides jäi silma Taiwani programm, mis tundus kultuuriliselt piisavalt erinev ja oli sobival ajal ning kestusega. 

Pärast kandideerimist toimus kaks vestlusvooru: esmalt Eesti ja siis Taiwani esindajatega. Selgus, et seekord oli Taiwani programmi vastu erakordselt suur huvi: kandideeris 14 inimest, kellest valiti välja kuus osalejat. Minuga koos osalesid Åsa Rootsist, Andrew Šotimaalt, Ronald Saksamaalt, Hubert Austriast ning Sin-Ying Austraaliast. 

Valisin Taiwani, arvates, et niivõrd teistsuguses kultuuriruumis on sotsiaaltöö põhimõtted ja metoodika mõnevõrra teistsugused. Minu spetsiifilisem huvi oli, kuidas neil osutatakse teenuseid psüühilise erivajadusega inimestele ja kuidas on korraldatud sotsiaaltöö(tajate) juhtimine. 

Lühiülevaade Taiwanist

Pean tunnistama, et enne kandideerimist ma väga palju Taiwani kohta ei teadnud, vaid seda, et see on väike Aasia riik. Enne reisi võtsin aega, et end riigi tausta ja ajalooga pisut paremini kurssi viia. Hiljem selgus, et see oli üsna oluline, sest riigi poliitiline olukord mõjutab vahetult ka sotsiaaltööd.

Riigi territoorium on Eesti pindalast pisut väiksem ja koosneb saartest, millest kõige suurem on Taiwan. Riigis elab ligi 24 miljonit inimest. Taiwan on keerulises poliitilises olukorras, sest Hiina peab saart enda omaks, aga Taiwan ei tunnista Hiina ülemvõimu ja peab end iseseisvaks. Nii on riigis olnud umbes 70 aastat, kuid olukord on viimasel ajal muutunud teravamaks. Taiwanil on oma majandus ja valuuta, kuid enamik elanikke on etniliselt hanid ehk Mandri-Hiina päritolu, seetõttu on peamine keel hiina keel. 

Meil oli võimalus osaleda puuetega inimeste rongkäigul, mille eesmärk oli juhtida üldsuse tähelepanu puuetega inimeste seksuaalõigustele.

Hiina mõjuvõimu tõttu on Taiwani rahvusvahelise koostöö võimalused piiratud, näiteks ei saa nad ametlikult olla ÜRO ega mõne teise suure rahvusvahelise organisatsiooni liige, sest Hiina seda ei luba (olles ise seal liige). Seega on CIF üks väheseid võimalusi Taiwani sotsiaaltöösektoril teha rahvusvahelist koostööd. 

Mõnevõrra sarnaselt Eestiga on geopoliitiline olukord Taiwanis pingeline: välispoliitikast tuli rääkida ettevaatlikult, sest suur naaber Hiina ei ole nõus neid eraldi riigina tunnistama ja annab erinevate (sõjaliste) vahenditega aeg-ajalt oma arvamusest teada. Oli üllatav, et nii mõneski organisatsioonis räägiti sellest vabalt, kuid oli ka üsna palju asutusi, kus sõnu valiti ja täpsustavatele küsimustele vastati juhuslikult või teadlikult mööda. 

Esimesed elamused

Meid võeti väga professionaalselt vastu. Enne kohale jõudmist olid teada programm ja kohtumispaigad. Saabumispäeva (reede) õhtul tutvusime omavahel ja laupäeval algas juba tegevus. Esmalt tutvustati üksikasjalikumalt programmi, riiki ja osalejaid. 

Programmi esimesse päeva jäi ka üks suuremaid elamusi. Meil oli võimalus osaleda puuetega inimeste rongkäigul, mille eesmärk oli juhtida üldsuse tähelepanu puuetega inimeste seksuaalõigustele. Rongkäik oli pikk ja värviline, sest nädal hiljem oli samas kohas pride-paraad ja seksuaalvähemused olid tulnud puuetega inimestele toetust avaldama. Oli väga põnev näha, kui läbimõeldult oli rongkäik korraldatud: iga natukese aja tagant olid peatused, kus keegi osalistest pidas lühikese ettekande puuetega inimeste seksuaalõiguste teemal. 

Huvitav oli mõelda, et olen Eestis ja mujal Euroopas kuulnud räägitavat puutega inimeste õigustest, kuid ei meenunud ühtegi arutelu seksuaalõigusest. Siiski on meil veel tabuteemasid. 

Taiwani sotsiaalsüsteemi kõige suurem proovikivi on vananev elanikkond.

Meile tutvustati Taiwani MTÜ-d, kelle eesmärk on aidata kaasa puuetega inimeste seksuaalelu arendamisele. Nad vahendavad puuetega inimesi, kes soovivad seksi või rahuldust, ja vabatahtlikke, kes on valmis neile seda pakkuma. Enne teenusele jõudmist on mitu kohtumist, kus mõlemal poolel on võimalik loobuda. Tasu teenuse eest ei küsita ja teenust korraldav MTÜ on vaid vahendaja. Nii palju, kui aru sain, oli tegemist uue algatusega, mille vastu esialgu on puuetega inimestel suurem huvi kui abilistel. 

Meile koostatud programm oli tihe, enamasti oli meil kaks organisatsiooni külastust päevas, vahel ka nädalavahetusel. Kogu kahenädalase programmi ajal oli minul esialgu üks vaba enneõuna, aga ootamatu taifuuni (orkaani) tõttu anti riiklikult vaba päev, seega oli mul üks puhkepäev. 

CIF-programmi muudab eriliseks see, et lisaks asutuste külastamisele ööbitakse mõne kohaliku sotsiaaltöötaja kodus. Esialgu hirmutas mind võõras kultuuris kellegi kodus ööbimine, kuid julgen öelda, et see on üks CIF-programmi suur väärtus. Võõrustajad sisustasid enamiku mu õhtuid ja üksikud vabad hetked. Võimalus vabas õhkkonnas rääkida tööst ja elust, pakkus väga palju. Algul pidin ööbima kolmes eri peres, kuid taifuuni tõttu jäi idaranniku külastamine ära ja sain aega veeta kahes perekonnas. Tulen sealt õpitu juurde hiljem tagasi. 

Vananeva ühiskonna mured

Taiwani sotsiaalsüsteemi kõige suurem proovikivi on vananev elanikkond. Palju on kodus elavaid eakaid, kes vajavad hooldust, kuid pole piisavalt abistajad, kes nende eest hoolitseks. Neil on käibel termin „duaalne vananemine“, mida kasutatakse juhtumite korral, kui peres on koos puudega laps ja tema vanemad, aga nad kõik vajavad juba hooldust. 

Kogu sotsiaalsüsteemis on vaikimisi hierarhia, kus eakad on kõige tähtsamad. Tähtsuselt järgmised on puuetega inimesed, kellest psüühilise erivajadusega inimesed on teenustega paremini hõlmatud kui intellektipuudega inimesed. Neile kahele sihtrühmale on eraldi teenused.

Aktiivselt ja laialdaselt kasutatakse avatud dialoogi meetodit, mis Eestis alles esimesi võrseid ajab.

Taiwanlased on alati olnud väga perekesksed ja on meiega võrreldes veel siiani, kuid nagu lääneriikideski, on neil järjest rohkem perekondi, kus põlvkonnad elavad eraldi. Seetõttu on eakate eest hoolitsemine saanud suuremaks probleemiks. 

Sarnaselt Eestiga vastutavad eakate hoolitsemise eest esmalt perekond ja seejärel kohalik omavalitsus. Eakate toetamiseks on kohalikul omavalitsusel erinevaid teenuseid: päevakeskused, koduhooldus, toidu koju viimine jm. Taiwani majandus on väga heal järjel, seetõttu on päris paljud loobunud kohaliku omavalitsuse teenustest ja kasutavad teistest Aasia riikidest, peamiselt Filipiinidelt, pärit odavat tööjõudu, kes nende eaka lähedase eest hoolitsevad. 

Sellel on ka varjukülg: tihti ei järgita tööseaduste reegleid, mis tähendab, et hooldajatel poole piisavalt puhkeaega. Statistiliselt on 35% selliseid eakaid, kelle eest hoolitseb võõrtööjõud. Hooldekodusid on, kuid vähe. Nii palju kui on võimalik, püütakse eakat kodus hoida. 

Teenused psüühilise erivajadusega inimestele

Programmi koostamisel arvestati osalejate tausta ja huvisid. Meie grupis oli kolm osalejat, kes töötasid psüühilise erivajadusega inimestega või hooldusega üldisemalt. Mitu külastust oli korraldatud sellest lähtuvalt. Näiteks oli meil võimalus külastada üht seitsmest suurest piirkondlikust psühhiaatriahaiglast.

Eestiga võrreldes on Taiwanil psüühilise erivajadusega inimestele suunatud sotsiaalsüsteem veel väga institutsionaalne. Viimastel aastatel on tehtud suuri samme deinstutsionaliseerimise suunas. Psüühilise erivajadusega inimestele osutatavad teenused jagunevad Eestiga sarnaselt kaheks: majutusega teenused ja toetavad teenused. Erinevus on selles, et majutusega teenused on meditsiinisüsteemi osa ja riiklikult rahastatud. Toetavaid teenuseid, nii palju kui aru sain, rahastab kohalik omavalitsus. 

Vaimse ja füüsilise enesekaitse koolitus on sotsiaaltöötajatele alati kohustuslik.

Tainani linna psühhiaatriahaigla, mida külastasime, pakub nii psühhiaatrilist ravi, ööpäevaringset (eri)hooldust, meie mõistes kogukonnas elamise teenust kui ka kaitstud töötamise võimalust. Samas majas osutatakse ka teenuseid eakatele ja narkosõltuvusega inimestele. Tegemist oli meeletult suure kompleksiga, kus töötab 2000 inimest. 

Huvitav oli kuulda, et inimene ise võib otsustada, millal ta on valmis ööpäevaringsest hooldusest kogukonnas elamise teenusele minema, kuigi toodi välja, et enamasti on eeldus see, et inimene on nõus depoosüstiga[1] ravimeid saama ja perekond peab otsust toetama. 

Haigla juures osutatava kogukonnas elamise teenuse ülesehitus on väga sarnane meie omaga: elatakse kümnekesi koos, tehakse koos süüa, koristatakse ja jagatakse üldruume. Erinevus on selles, et seal elab tubades enamasti neli kuni kuus inimest. Tainani psühhiaatriahaiglas oli psüühilise erivajadusega inimeste päeva sisustamiseks ja tööoskuste arendamiseks koolitus ning kaitstud töö keskus. Õppida sai pagariks, kokaks, õmblejaks, müüjaks, juuksuriks, aednikuks või autopesijaks. 

Eesmärk on väärindada põlisrahvaste elukogemust.

Kõigi õpetatavate erialade jaoks on töötoad, kus õpitut praktikasse rakendada: haigla töötajatele ja külastajatele osutatakse teenuseid tasu eest või müüakse valminud tooteid. Kogukonnas elamise teenusel olijad saavad külastada ka klubimajasid või kasutada muid rehabilitatsiooniteenuseid, mis peaks aitama neil oma iseseisvust arendada. 

Minu jaoks oli üllatav, et ühelt poolt on Taiwanis psüühilise erivajadusega inimestele suunatud sotsiaalsüsteem veel üsna institutsionaalne, kuid kogu riigis on 52 klubimaja. Teenuste tutvustamisel selgus, et väga aktiivselt ja laialdaselt kasutatakse avatud dialoogi meetodit, mis Eestis alles esimesi võrseid ajab[2]. 

Taiwani sotsiaaltöötajad on positiivsed, lahked ja rõõmsameelsed

Programmi suur võlu oli ööbimine kohaliku sotsiaaltöötaja juures. Minu võõrustaja Taipeis oli kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja. Taichungi-võõrustaja töötas lastega, kellel on käitumisprobleemid. Ta korraldab vabaajategevust ja laagreid, kus lapsed õpivad vastutuse võtmist ning probleemid arutatakse läbi, õpetades nõnda konfliktidega toimetulekut. 

Taipei-võõrustaja juures viibisin kauem ja tema inglise keel oli parem, seetõttu rääkisime palju ka sotsiaalsüsteemi ülesehitusest. Taiwanis võib kohalikus omavalitsuses töötada vaid kõrgharidusega sotsiaaltöötaja. Kõrgema palga saamiseks tuleb teha kutseeksam, mida peab iga kuue aasta järel uuendama. Kutse uuendamiseks on vaja läbida erinevaid koolitusi. Alati on kohustuslik nii vaimse kui ka füüsilise enesekaitse koolitus. 

Julgustan lugejaid CIF-programmis osalema!

Eraldi on olemas ka lastekaitsetalitus, kes käib kodus perevägivallajuhtumite korral, kuid piirkonna sotsiaaltöötajad peavad samuti tegelema nii laste, täiskasvanute kui ka eakatega. Iga sotsiaaltöötaja vastutab teatud hulga (kuni 20) eakate eest. Töö on korraldatud juhtumipõhiselt, iga uue juhtumi korral annab üksuse juht selle mõnele sotsiaaltöötajale lahendamiseks. Üksuse juht jälgib, kui palju juhtumeid ühel sotsiaaltöötajal on ja kuidas need arenevad. Taifuuni korral peab kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja oma vastutusel olevad eakad läbi helistama ja veenduma, kas too on lähenevast taifuunist teadlik, kas on süüa jne. 

Taiwani kultuur sarnaneb pisut meie omaga: töö tegemine on au sees. Siiski on selle ulatus mõnevõrra teine. Jutuajamistest tuli välja, et ületunnid on pigem normaalsus kui erand. Täpselt ei saanud aru, kas see on osa kultuurist või on tööd päriselt palju. See, et sotsiaaltöötajad lõpetavad tööpäeva õhtul kell 7, 8, 9 on pigem normaalsus. Õhtuti läbitakse kodus tihti mõnd erialakursust, et osata oma tööd veel paremini teha. 

Kõigest hoolimata on Taiwani sotsiaaltöötajad ääretult positiivsed, lahked ja rõõmsameelsed. Nende tööruumid on meie mõistes kitsad: suur saal on väikeseid kastikesi täis, kus igal sotsiaaltöötajal on oma boks, kus on tema arvutiga töölaud ja telefon. Kokkuleppel osakonnajuhatajaga õnnestus mul külastada võõrustaja kontorit, kohaliku omavalitsuse sotsiaalosakonda. Olin selleks ajaks mitut sellist kastisüsteemi näinud, see mind enam ei üllatanud. 

Küll üllatas, et seintel oli ekraan, kus oli näha koridoride ja vestlusruumide videopilt. Minu küsimuse peale öeldi see olevat esmalt ohutuse pärast, et tagada kolleegide turvalisus. Kaameratest on näha, kui mõni klient on vastuvõtule tulnud, olenemata sellest, kas oodatult või ootamatult. Selline süsteem oli seal tavapärane, seega ei tulnud kordagi jutuks liigne jälgimine. Osakonnas on alati kohal ka turvamees. Maja, mida minul õnnestus külastada, oli uus ja puhas ning jättis sooja ja hubase mulje. 

Geopoliitika ja põlisrahvaste küsimus

Geopoliitiline olukord mõjutab ka sotsiaaltööd. Näiteks minu võõrustaja osa sugulasi elab Mandri-Hiinas ja nende külastamiseks peab ta oma kõige kõrgemalt juhilt nõusoleku küsima. Pärast tuleb oma tagasijõudmisest teada anda ja kui õigesti aru sain, siis lühidalt ka oma käiku kirjeldada. 

On ka juhtumeid, kus perekonnast on keegi kunagi tulnud Taiwani head raha teenima, kuid nüüd on hätta sattunud, aga ülejäänud perekond on Hiinas. Sellisel juhul peab sotsiaaltöötaja suhtlema Hiinas olevate sugulastega ja leidma lahenduse. Olukorra teeb keeruliseks ka see, et Taiwan on oluliselt piiranud hiinlaste ligipääsu saarele, mistõttu ei ole pereliikmetel tihti võimalik lähedasele appi tulla.

Küsimus, mis minu jaoks oli uus ja millega Eestis tegeleda ei tule, on põlisrahvastest vähemused. Taiwani rahvastikust 95–97% on sisse rännanud hiinlased, kes on varem saarel elanud põlisrahvastesse leebelt öeldes halvasti suhtunud. Nüüd on viimastel aastatel tekkinud sotsiaaltöö suunad, mis aitavad põlisrahvastel, keda kokku on enam kui 20, oma kultuuri, keelt ja kogukonda hoida.

Enamik põlisrahvaid elavad maa- ja mägipiirkondades. Neil on oma keel ja kultuur, millest mõni on ülejäänud saare elanikele kummastav, näiteks erilised näotätoveeringud. Põlisrahvaste seas on rohkem alkoholismist ja vähesest sissetulekust tingitud probleeme. Piirkondades on sotsiaaltöökeskused, mis püüavad kohalikele toeks olla. Meil oli võimalus külastada üht keskust, kus mägipiirkonna eakatele püütakse leida tegevust tibude kasvatamisega. Eesmärk on nii-öelda väärindada nende elukogemust: nad saavad olla kogukonnale kasulikud ja teenida pisut lisaraha. 

Koos suudame rohkem!

Võõrustajatelt sai palju mitteametlikku teavet kohaliku kultuuri ja sotsiaaltöö kohta, kuid väga suur lisandväärtus olid ka teised osalejad. Oli väga muljetavaldav, et teiste osalejate kaudu sain tutvust teha ka Šoti, Austria, Saksamaa, Rootsi ja Austraalia sotsiaalsüsteemiga. 

Julgustan lugejaid CIF-programmis osalema! See on väga mitmekülgne kogemus, mis laiendab nii maailmapilti kui ka oskustepagasit. Kõige olulisem mõte, mis mina sellest reisist endale kaasa võtsin, oli minu Taipei-võõrustaja lause, mis ta ühel õhtul vestluses justkui muuseas välja ütles: „Sotsiaaltöö on meeskonnatöö.“ Igaüks lahendab juhtumeid eraldi, kuid me ei saa teha kvaliteetset tööd ega meie valdkonnas pikalt kesta, kui ümber pole head meeskonda – see mõte oli nii lihtne ja võimas ühekorraga. 

Mul on hea meel näha, et ka Eestis peetakse meeskonda järjest tähtsamaks, kuid kogetu põhjal on see midagi, kus meil on taiwanlastelt veel palju õppida. 

Rahvusvahelise vabatahtlike organisatsiooni Council of International Fellowship (CIF) programmidega saab tutvuda veebilehel https://cifinternational.com. Huvi korral tuleks võtta ühendust MTÜ-ga CIF-Estonia meiliaadressil cifestonia@gmail.com, https://www.facebook.com/CifEstonia.

KOMMENTAAR

Teiste kultuuride tundmaõppimine aitab paremini oma tööd teha

Merle Linno, Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituut
Ajakirja kolleegiumi liige

Kadri Koppel jagab oma kogemust vahetusprogrammist Taiwanis, seda on väga huvitav lugeda ja loodan, et Kadri kogemus inspireerib paljusid teisi sotsiaaltöötajaid minema maailma avastama! Mõtisklesin artiklit lugedes, et tõesti, nii nagu pealkiri ütleb, jääb Taiwani sotsiaalsüsteemist lugedes mulje, nagu oleks see Eesti omast väga erinev (võib-olla isegi, et mingid teemad tekitavad võõristust), kuid ometi vana tuttav. Noppisin artiklist selliseid Eesti jaokski aktuaalseid teemasid nagu vananev ühiskond, keerukad küsimused kodus ja asutuses hooldamise tasakaalust, psüühilise erivajadusega inimestele osutatavad teenused, meeskonnatöö jpm. 

Lugesin Kadri kogemusi suure huviga, sest nii nagu ta alguses enda kohta kirjutab, on minugagi: teadmised Taiwanist on pinnapealsed. See artikkel oligi lisaks sotsiaaltööteadmiste laienemisele ka sissevaade Taiwani ühiskonda. Kadri kirjeldab väga huvitavalt nii Taiwani ja Hiina suhete mõju sotsiaaltööle kui ka Taiwani põlisrahvaste keerukaid probleeme. Me kipume sotsiaaltööst mõtlema kui millestki lokaalsest ja maailma suurtest protsessidest eemalseisvast, Kadri artikkel aga näitab selgelt, kuidas riikide keerulised suhted ka sotsiaaltöötaja argiellu ja töölauale jõuavad. 

Noppisin artiklist ka ühe väga lihtsa ja olulise nipi kriiside korral inimeste heaolu parandamiseks: Kadri kirjeldab, kuidas Taiwani sotsiaaltöötajad orkaaniohu korral helistavad läbi eakad, kellega nad töötavad, et uurida nende valmisoleku kohta. Kriisideks valmistumine on Eestiski aina olulisem, me räägime palju vajadusest ise hakkama saada („Varu enne maru“, „Ole valmis“ jms), sellest, et riik ei pruugi kiiresti appi jõuda jne. Võiksime kriisideks valmistumise tegevuse hulka lisada ka telefonikõne või muud liiki kontaktivõtmise teistega, nii nendega, kellega suhtleme sotsiaaltöötajatena, kui ka naabrite ja tuttavatega, et arutada kriisiks valmistumist, aga ka selleks, et anda signaal: keegi ei pea kriisis üksi toime tulema. 

Mul on väga hea meel, et Kadri osales Taiwanis vahetusprogrammis ja oma kogemust meiega jagab. Globaliseerunud maailmas oleme omavahel rohkem seotud ja sõltume üksteisest rohkem kui argitoimetustes mõtleme. Teiste kultuuride, sh sotsiaaltöökultuuri, tundmaõppimine aitab paremini oma tööd teha ja toetab tunnet, et ehkki erinevad, oleme inimestena ka väga sarnased, olenemata riigist, kus me elame. Aitäh, Kadri!