Erik Allardti heaoluteooria kasutamine Tallinna ülikooli sotsiaalkaitse suuna magistritöödes

Lauri Leppik, Käthlin Mikiver, Agnes Aas, Sandra Laurimaa, Keiu Virro, Agnes Kulmar
Tallinna ülikool

KOKKUVÕTE

Artikkel analüüsib Erik Allardti heaoluteooria kasutamist Tallinna ülikooli (TLÜ) sotsiaalkaitse suuna magistritöödes aastatel 2014–2024, sh selle teooria esitust, uurimisinstrumendi koostamist teooriale toetudes ja teooria seostamist empiirilise uurimuse tulemustega. Allardti heaoluteoreetilistele töödele on TLÜ sotsiaalkaitse suuna magistritöödes viidatud rohkem kui teistele heaolu mõistet käsitlevatele teoreetilistele käsitlustele. Magistritööde kriitika kõrval toob artikkel esile head teooriakasutust üliõpilasuurimustes. 

MÄRKSÕNAD

Allardti heaoluteooria, magistriuurimus, teooriakasutus

Rahvusvaheline sotsiaaltöötajate föderatsioon määratleb sotsiaaltöö praktikal põhineva elukutse ja akadeemilise distsipliinina, mis peaks tuginema sotsiaaltöö ning sotsiaal- ja humanitaarteaduste teooriatele (IASSW 2014). Praktika ja teooria suhe on aga sotsiaaltöös jätkuvalt ambivalentne, põhjustades ebakindlust ja vastandlikke tundmusi. Malcolm Payne on seda kirjeldanud kui „akadeemiapõhise“ teooria ja „põllupõhise“ praktika vastandamist (Payne 2020). Sellises vastanduses ei nähta teooria ja praktika loomulikke seoseid, vaid neid tuleb luua. Payne peab sellist teooria ja praktika vastandamist liiga lihtsustavaks. Mööndes raskusi teooria ja praktika seoste kogemisel, leiab ta, et selliste raskuste paremaks mõistmiseks tasub alustada teooriakasutuse uurimisest (samas).

Analüüs teooria kasutamisest magistritöödes

Vaatleme artiklis Erik Allardti heaoluteooria kasutamist Tallinna ülikooli sotsiaalkaitse suuna magistritöödes. Kõrgharidusseaduse ja kõrgharidusstandardi järgi eeldatakse juba bakalaureusekraadi saamiseks valdkonna teoreetiliste lähtekohtade tundmist. Magistriõppe eesmärk on süvendada erialateadmisi ja -oskusi. Magistrikraadi saamiseks peab õppija olema võimeline tõestama, et ta oskab lahendada erialaga seotud ja erialaüleseid kompleksseid probleeme, rakendades seejuures omandatud teadmisi ja oskusi.[1]

Kõrgharidusseaduse ja kõrgharidusstandardi järgi eeldatakse juba bakalaureusekraadi saamiseks valdkonna teoreetiliste lähtekohtade tundmist.

Kuivõrd magistritöös eeldatakse teooriast lähtumist, on iga magistritöö koostaja dilemma ees, millistele teooriatele oma töös tugineda. Teooria valikut võivad mõjutada erinevad tegurid: õppekursuste käigus omandatud või juhendaja soovitatud teoreetilised käsitlused, varasemate sama teemavaldkonna tööde teoreetilised alused, magistrandi lugemus ja teatavate teoreetiliste käsitluste omaksvõtt või muud kaalutlused.

Võtsime vaatluse alla aastatel 2014–2024 Tallinna ülikoolis sotsiaaltöö või sotsiaalpedagoogika ja lastekaitse erialal kaitstud magistritööd[2], mis on kättesaadavad Tallinna ülikooli akadeemilise raamatukogu digiraamatukogus ETERA. 

Eeskätt pöörasime tähelepanu kolmele aspektile.

1. Kuidas magistritöö autor töö teooriaosas Allardti heaoluteooriat esitas? Kas ta vaid refereeris Allardti teooriat või ka arutles teooria ideede üle? 
2. Kas Allardti teooriat kasutati magistritöö uurimisinstrumendi koostamisel? 
3. Kas autor seostas oma magistritöö empiirilise uurimuse tulemusi Allardti heaoluteooriaga? 

Heaolu käsitlused Erik Allardti ja teistes teooriates

Heaolu on sotsiaalteaduste üks keskseid mõisteid. Sotsiaaltöö rahvusvaheline definitsioon näeb heaolu suurendamist sotsiaaltöö eesmärgina. Samuti peab Eesti kutsekoja kehtestatud sotsiaaltöötaja kutsestandard inimeste heaolu edendamist sotsiaaltöö üheks esmaseks sihiks (SA Kutsekoda 2021). Üliõpilastöödes, mis analüüsivad mõne sihtrühma liikmete heaolu või toimetulekut, võib heaolu teoreetilisi käsitlusi seetõttu näha ühe loogilise lähtekohana. 

Üliõpilastöödes, mis analüüsivad mõne sihtrühma liikmete heaolu või toimetulekut, võib heaolu teoreetilisi käsitlusi näha ühe loogilise lähtekohana.

Erik Allardt (1925–2020) oli Soome sotsioloog, Helsingi ülikooli sotsioloogiaprofessor aastatel 1955–1991. Heaolu käsitleva teoorialoome tõukeks sai Allardtil Põhjamaade – Soome, Taani, Rootsi, Norra – võrdleva heaolu-uuringu ettevalmistamine 1970. aastate alguses. Uuringu kavandamist alustas Allardt heaolu mõiste kontseptualiseerimisest, kirjeldades, milliseid aspekte heaolu mõiste tema käsitluses hõlmab, ning seejärel, milliste subjektiivsete ja objektiivsete näitajatega võiks heaolu komponente mõõta. Allardt kirjeldas heaolu kui indiviidide kolme tüüpi vajaduste rahuldamise astet (Allardt ja Uusitalo 1972; Allardt 1976a; Allardt 1993).

• Omamine ehk elatustase (ingl having), mis hõlmab sissetulekut, eluaset, töötamist, tervist, haridust.
• Armastamine ehk inimsuhted (ingl loving), mis hõlmab pere-, sugulus-, sõprus- ja töösuhteid ning kogukondlikke ja huvialaseid kontakte.
• Olemine ehk eneseteostus (ingl being), mis hõlmab oma elu mõjutavates otsustes kaasarääkimist, tähendusrikast tööelu, ühiskondlikku aktiivsust ja harmooniat loodusega.

Neid kolme kategooriat käsitles Allardt heaolu mitmemõõtmelise nähtuse dimensioonidena. Kategooriate ingliskeelsetest nimetustest on aja jooksul saanud lööksõnad, mille abil Allardti teooriat valdavalt kirjeldatakse. 

Olemise (ingl being) ühe aspektina käsitles Allardt ka tegutsemist (ingl doing). Hiljem Allardti teooriat edasi arendanud soomlased Tuula Helne ja Tuuli Hirvilammi (2019) ning Frank Martela (2024) on vaadelnud tegutsemist (ingl doing) iseseisva vajaduse ja heaolumõõtmena, peegeldades arusaama inimesest aktiivse tegutsejana. 

Allardt mõtestas heaolu vajaduste rahuldamise kaudu, seepärast ei saanud ta oma teooria sõnastamisel mööda vaadata USA psühholoogi Abraham Harold Maslow’ (1908–1970) vajaduste hierarhiast, mille kohaselt on kõrgemate vajaduste rahuldamise eeldus hierarhiliselt madalamate vajaduste rahuldamine (Maslow 1943). Allardt möönab tema kirjeldatud heaolu mõõtmete sarnasust Maslow’ vajaduste hierarhiaga (Allardt ja Uusitalo 1972; Allardt 1976b): „omamine“ vastab Maslow’ kahele esimesele vajaduste astmele (füsioloogilised vajadused ja turvalisusvajadus), armastamine vastab Maslow’ kolmandale ja neljandale vajaduste astmele (armastus- ja kuuluvusvajadus ning tunnustusvajadus) ning olemine on seotud Maslow’ hierarhia viienda astmega (eneseteostusvajadus). Teisalt aga võttis Allardt Maslow’ teooria suhtes ka mõnevõrra kriitilise positsiooni. Märkides, et füsioloogiliste vajaduste vähemalt minimaalne rahuldamine on elu üldine eeldus, ei käsitle ta siiski heaolu kolme mõõdet hierarhilistes suhetes ega omavahelises ranges sõltuvuses. Erinevalt Maslow’ teooriast, mis vaatles vajadusi kui käitumise ja arengu aluseks olevaid indiviiditasandi psühholoogilisi motivatsioonitegureid, on Allardti käsitluses vajadused sotsiaalselt defineeritud ning vajaduste rahuldamise seisundid peegeldavad väärtusi. Allardti teooria kohaselt mõjutavad väärtused vajadusi ja need omakorda heaolu.

Allardt kirjeldas heaolu kui indiviidide kolme tüüpi vajaduste rahuldamise astet: omamine, olemine ja armastamine.

Allardti heaolu kontseptualiseeringule tugines 1972. aastal Põhjamaades korraldatud võrdleva heaolu-uuringu küsitlusankeet. Tegemist oli kvantitatiivse küsitlusuuringuga, millel oli kõigis neljas riigis ligikaudu tuhat vastajat. Selle uuringuga ei saanud Allardti teooria siiski lõplikult „valmis“. Allardt on heaolu mõistet ja selle mõõtmeid avanud mitmes artiklis, raamatupeatükis ja monograafias. Juba esimestes heaolu käsitlevates töödes (Allardt ja Uusitalo 1972; Allardt 1973a; Allardt 1973b) esitas ta heaolu kontseptualiseeringu, mis hõlmas omamise, armastamise ja olemise kategooriaid, rõhutades seejuures, et heaolu hindamisel on vaja mitmemõõtmelist käsitlust koos tervikliku süsteemiga, mis sisaldaks nii objektiivseid kui ka subjektiivseid näitajaid.

Järgnevates töödes (Allardt 1976a; Allardt 1981) arendas ta heaolu kontseptsiooni edasi, testis ja valideeris seda teoreetilist raamistikku Põhjamaade võrdleva heaolu-uuringu andmete põhjal, jagas sellest uuringust saadud õppetunde ja järeldusi ning käsitles võrdleva uuringudisainiga seotud metodoloogilisi küsimusi. Hilisemates töödes (Allardt 1989; Allardt 1993; Allardt 1996) täpsustab ja laiendab ta heaolu hindamise mudelit ning pakub välja mõnevõrra uuendatud näitajate süsteemi, rõhutades vajadust ühiskonna muutumisel seniseid näitajaid muuta ja vajaduse korral uusi lisada. 

Paraku jäi Allardti teooria esitlus analüüsitud magistritöödes valdavalt pelgalt referatiivseks.

Allardti heaolu käsitlevatele töödele on erialakirjanduses tuhandeid viiteid. Sellele teooriale on tuginenud paljud uurimused nii Põhjamaades kui ka mujal. Allardti teooriat on rakendatud ja kontekstualiseeritud erinevatesse teemavaldkondadesse.[3] Siiski pole Allardti tööd sugugi ainukesed püüded heaolu mõistet nii teoreetiliselt avada ja seletada kui ka empiiriliselt mõõta. Heaolu kontseptualiseeringuid on esitanud ka mitmed USA teadlased. 

Edward F. Diener (1984) keskendus subjektiivsele heaolule, mis hõlmab eluga rahulolu ja positiivsete ning negatiivsete emotsioonide tasakaalu. Ta töötas välja ka eluga rahulolu hindamise skaala. Carol Ryff (1989) kirjeldab psühholoogilise heaolu kuut komponenti, käsitledes heaolu inimese positiivse toimimise ja elukaarepõhise arengu kaudu. Corey L. M. Keyes (1998) keskendub sotsiaalsele heaolule, rõhutades sotsiaalse konteksti, kuuluvuse ja osaluse tähtsust heaolu mõistmisel. Martin E. P. Seligman (2011) kirjeldab heaolu nn PERMA-mudeli abil, mis keskendub rohkem vaimsele ja emotsionaalsele rahulolule, ent suhestub vähem materiaalsega. 

Hilisemate käsitluste seas on Mark Fabian (2022) vaadelnud ühiskondlike muutuste käigus tekkivaid probleeme seoses heaoluga ning heaolu poliitilisi ja sotsiaalseid mõjutegureid, lisades varasematele käsitlustele digiheaolu mõõtme, rõhutades heaolu komponendina resilientsust ehk säilenõtkust kui kohanemisstrateegiat üha keerulisemaks muutuvas maailmas. On märkimisväärne, et ükski eespool nimetatud USA heaoluteoreetikutest oma töödes Allardtile viidanud ei ole, ehkki nende käsitlustes on teatavaid paralleele või vähemalt võrdlusmomente tema töödega.

Kui paljudes töödes ja kuidas Alardti teooriat kasutati?

Aastatel 2014–2024 Tallinna ülikooli sotsiaalkaitse suunal kaitstud magistritööde seas oli Allardtile viitavaid töid 26. Kuigi on kaitstud ka teistele heaoluteoreetikutele viitavaid magistritöid – Dienerile viitab 11, Seligmanile 10, Keyesile 5 ja Ryffile 3 magistritööd –, oli vaadeldud ajal Allardt sotsiaalkaitse suuna magistritöödes selgelt enim viidatud heaoluteoreetik. Selle eelistuse põhjused ei ole ilmsed, kuid oletame, et geograafilise lähedusega seotud suurema tuntuse kõrval võib kaalu olla ka asjaolul, et Allardti teooriat on ülikooli lõputöödes mõnevõrra lihtsam erinevate teemadega seostada. 

Paljud sotsiaalkaitse suuna magistritööd kombineerivad erinevaid teoreetilisi käsitlusi.

Tekstisiseste viidete arv Allardti artiklitele varieerus analüüsitud töödes oluliselt. Enim (14) oli töid, kus Allardtile viidati 3–10 korda. Rohkem kui 10 korda viidati Allardtile kuues magistritöös. Ehkki tekstisiseste viidete koguarv ei peegelda tingimata seda, kui põhjalikult on töös Allardti teooriat käsitletud, võimaldab see siiski eristada üksikute viidetega töid, mis üksnes mainivad Allardti teooriat teiste käsitluste seas, nendest töödest, mis ulatuslikumalt tuginevad Allardtile. Põhjalikumast analüüsist jätsime välja kuus magistritööd, kus Allardtile viidatakse vaid 1–2 korda. Need tööd tuginesid valdavalt muudele teoreetilistele alustele ja Allardtile viidati vaid põgusalt. Seega jäi põhjalikuma vaatluse alla 20 magistritööd, kus Allardtile viidati vähemalt kolm korda. 

Uurimisteemade poolest hõlmasid analüüsitud tööd üsna eripalgelisi sotsiaaltöö küsimusi, osutades, et Allardti teooriale saab toetuda (või vähemalt on seda püütud teha) küllalt laias teemaringis. Magistritöödes oli esindatud mitu sihtrühma: lapsed, noored (sh erivajadustega õpilased ja asenduskodust elluastunud noored), eakad. Võis aga tähele panna, et sageli kajastusid juba magistritöö pealkirjas või võtmesõnades mõisted „heaolu“ või „toimetulek“. „Heaolu“ mõiste esines nelja magistritöö pealkirjas ja lisaks oli see üheksa magistritöö üks võtmesõnadest. „Toimetuleku“ mõistele osutati kaheksa magistritöö pealkirjas ja veel ühe magistritöö võtmesõnade hulgas.

Allardt töötas algselt oma heaoluteooria välja ja seda rakendati võrdleva kvantitatiivse küsitlusuuringu tegemiseks.

Edasi pöörasime tähelepanu sellele, kas magistritöö teooriapeatükis üksnes refereeriti Allardti heaoluteooria seisukohti või ka arutleti selle teooria ideede üle. Refereerimisena käsitlesime teoreetiliste ideede ja väidete kokkuvõtlikku taasesitamist autori mõistekasutusele lähedases vormis. Teooria üle arutlemine tähendaks aga, et lisaks teooria seisukohtade refereerimisele seostatakse või võrreldakse neid teiste autorite või teiste teooriate seisukohtadega, või polemiseeritakse või kritiseeritakse teooria kontseptualiseeringuid.

Allardti heaoluteooria kolm põhikomponenti tõid välja ja seletasid lahti peaaegu kõik, kes tema teooriat oma magistritöös kasutasid. Paraku jäi Allardti teooria esitlus analüüsitud töödes valdavalt pelgalt referatiivseks. Teooria põhjalikuma käsitluse näidetena võib esile tõsta Katrin Roosipuu ja Airi Halliku magistritöid. 

Roosipuu (2019) tutvustab oma magistritöö teooriapeatükis eri autorite heaoluteooriaid, põimides need resilientsuse ja üksilduse käsitlustega tervikuks. Keskendudes magistritöös eakate üksilduse uurimisele, osutab Roosipuu Allardti teooriast tulenevate inimese põhivajaduste „omamine“, „armastamine“ ja „olemine“ kõrval ka nende puudumisele, mida kirjeldavad ilmajäetus, eraldatus ja isolatsioon, üksildus, kurbus ja võõrandumine. Roosipuu töö on hea näide ka sellest, et magistritöö teooriapeatükk ei pea olema üles ehitatud hierarhiliselt, kus üks teooria hõlmab teisi või asetub kõrgemale tasandile makro-, meso- ja mikroteooriate mõttes, vaid käsitlus võib olla mõjuv ka erinevaid teooriaid kombineerides, sidudes ja sünteesides.

Oleks ootuspärane, et tulemuste tõlgendamise ja arutelu juures tuleb uurimuse autor teooria juurde tagasi ja mõtestab enda leitud tulemusi teooria alusel.

Halliku magistritöö (2024) on analüüsitud töödest ainus, kus heaoluteooria komponentide kirjelduse ja toimetuleku hindamise subjektiivsete ning objektiivsete käsitluste selgitamise kõrval tuuakse välja ka kriitilisi seisukohti Allardti teooria kohta. Hallik osutab vajadusele paremini tabada heaolu komplekssust tänapäevases ühiskonnas, viidates Newmani ja Jenningsi (2012) soovitusele lõimida heaolu mõõtmisse viimasel ajal tähtsaks muutunud keskkonna- ja digiheaolu. Hallik toob kriitiliselt välja, et Allardti rõhuasetus heaolu individuaalsetele mõõtmetele jätab tähelepanu alt välja kollektiivset heaolu mõjutavad laiemad ühiskondlikud ja majanduslikud tegurid.

Teoreetiliste käsitluste kombineerimine

Paljud sotsiaalkaitse suuna magistritööd kombineerivad erinevaid teoreetilisi käsitlusi. Seda soovitatakse magistriseminarides ja seda teevad ka juhendajad. Teooriate kombineerimine oli iseloomulik ka Allardtile viidanud magistritöödes, ent seejuures on oluline, kas teooriad on sünteesitud tervikuks või on nende kombineerimine pelgalt mehaaniline.

Sügavam arusaam teooriast on omakorda eeldus teooria mõtestatud kasutamisele töö eri etappides.

Enam kui pooltes analüüsitud töödes (11 juhul 20-st) viitas autor Allardti kõrval ka teistele heaolu või elukvaliteeti käsitlenud autoritele, neist neljal juhul Dieneri subjektiivse heaolu käsitlusele. Töö teemast olenevalt oli analüüsitud töödes lisaks Allardti heaoluteooriale kasutatud sotsio-ökokultuurilist süsteemiteooriat, jõustamisteooriat, sotsiaalse võrgustiku teooriat, resilientsuse teooriat, aktiivsena vananemise käsitlusi ja muid teooriaid. 

Kuues magistritöös viidati lisaks Allardtile ka Maslow’ vajaduste teooriale ja veel kolmes töös sotsiaalkonstruktivismile. Ehkki, nagu eespool viidatud, tugines Allardt oma heaolu käsitluse sõnastamisel osaliselt Maslow’ teooriale, oli Allardt selle suhtes ka kriitiline ja esitas Maslow’le alternatiivse käsitluse. Seetõttu kätkeb Allardti ja Maslow’ teooriate mehaaniline kombineerimine teatavaid vastuolusid, mida analüüsitud tööde autoritest paraku keegi esile ei toonud. 

Paradokse kätkeb ka Allardti teooria kombineerimine sotsiaalkonstruktivismiga. Sotsiaalkonstruktivism keskendub ideele, et indiviidide tunnetatud „reaalsus“ ja seega ka nende tunnetatud heaolu on mitmesuguste ühiskondlike mõjude produkt, kuid Allardt mõõtis heaolu nii objektiivsete kui ka subjektiivsete näitajate kaudu. Neid erinevate teoreetiliste käsitluste vastuolusid võiks siiski olla võimalik lahendada, ent see eeldaks teooriate sisulisemat seostamist-suhestamist-sünteesi-integreerimist, mööndes ühtlasi teooriate seletusjõu piiranguid. Paraku paljudes analüüsitud magistritöödes selleni ei jõutud, piirdudes teoreetiliste käsitluste eraldiseisva refereerimisega.

Teooria kasutamine andmete kogumisel ja tulemuste analüüsimisel

Analüüsisime ka, kas Allardtile viidanud magistritööd kasutasid seda teooriat oma empiirilise uurimuse kavandamisel ja uurimisinstrumendi koostamisel, kas magistritöö autor oli intervjuude kava, küsitlusankeedi või muu instrumendi väljatöötamisel lähtunud Allardti teooria mõistestikust, kategooriatest või näitajatest. Selline teooriakasutus on deduktiivne: valitud teooriat rakendatakse praktika uurimisel.

Analüüsitud magistritöödest viiel juhul olid töö autorid kasutanud Allardti teooriat uurimisinstrumendi koostamisel. Jätsime arvestamata tööd, kus uurimisinstrumendi seos Allardti heaoluteooriaga oli kaudne. Positiivsete näidetena võib välja tuua Anneli Treppi (2015), Saima Soobardi (2016) ja Airi Halliku (2024) magistritöid, kus autorid tuginesid intervjuu kava väljatöötamisel Allardti heaoluteooriale, nii et kõik kolm mõõdet väljenduvad intervjuu küsimustes.

Tasub meenutada, et Allardt töötas algselt oma heaoluteooria välja ja seda rakendati võrdleva kvantitatiivse küsitlusuuringu tegemiseks. Suuremas osas analüüsitud magistriuuringutes (15 tööd 20-st) kasutati aga üksnes kvalitatiivseid meetodeid. Kindlasti saab selle teooria kontseptuaalset raamistikku kasutada ka kvalitatiivsete uurimuste lähtekohana, mis keskenduvad eeskätt subjektiivsetele heaoluhinnangutele, ehkki Allardt rõhutas nii objektiivsete kui ka subjektiivsete näitajate tähtsust heaolu mõõtmisel. On aga tähelepanuväärne, et vaid mõnes töös (sh Soobard 2016 ja Hallik 2024) möönab autor otsesõnu seda kitsendust, et töö keskendub üksnes subjektiivse heaolu hindamisele. Analüüsitud töödest tugines vaid Roosipuu (2016) kvantitatiivse uurimuse tulemuste analüüsis Allardti teooriale. 

Ülikooliõpingute teoreetiliste teadmiste ja tööpraktika oskuslikum seostamine annaks magistriuurimustele lisaväärtust.

Edasi vaatasime, kas magistritöö autor oma empiirilise uurimuse tulemuste üle arutlemisel suhestas neid Allardti teooriaga. Oleks ootuspärane, et tulemuste tõlgendamise ja arutelu juures tuleb uurimuse autor teooria juurde tagasi ja mõtestab enda leitud tulemusi teooria alusel. Õigupoolest eeldavad sellist seostamist TLÜ magistritööde hindamiskriteeriumid[4], ent formaalse külje kõrval on olulisemadki sisulised kaalutlused – sel juhul ei jää magistritöö autor pelgalt passiivseks teooria kasutajaks, vaid annab oma väikese panuse ka teooria arendusse. Olemuslikult tähendaks see deduktiivse käsitluse täiendamist induktiivsega, aidates täpsustada Allardti heaoluteooria seletusjõu piire konkreetses kontekstis ja teemavaldkonnas. See eeldaks aga autorilt peegeldust, kui hästi selle teooria kategooriad ja seisukohad analüüsitud uurimisprobleemide mõtestamiseks kohaldusid, mis oli Allardti teoorias selle uurimuse jaoks väärtuslikku või kas ilmnes momente, kus kasutatud teoreetiline raamistik jäi hätta, vajaks täpsustamist või kontekstuaalset kohandamist. Laiemas vaates võtaks magistritöö autor siis endale ka teooria testija positsiooni, hinnates kasutatud teoreetilise käsitluse sobivust konkreetses kontekstis konkreetsete uurimisprobleemide analüüsimiseks. 

Analüüsitud magistritöödest pooltel juhtudel ehk kümnel juhul 20-st on autor arutelu osas küll uuesti Allardti teooria seisukohtadele viidanud, kuid neist vaid viiel juhul on tegemist sisulisema püüdega oma töö tulemusi Allardti teooriaga seostada. Hea näide on taas Soobardi (2016) töö, kus tulemuste analüüs ja arutelu ongi struktureeritud Allardti kolme heaolumõõtme alusel, seostades need eakate toimetuleku ja sotsiaalsete tugistruktuuridega ning näidates, kuidas need heaolumõõtmed peegelduvad praktilistes toimetulekulahendustes ja kuidas materiaalsed võimalused ning sotsiaalsed suhted mõjutavad eakate heaolu.

Teooriat saab mõtestatult kasutada uuringu igal etapil

Allardti heaoluteooriat on Tallinna ülikooli sotsiaalkaitse suuna magistritöödes sageli kasutatud. Paraku jääb teooriate kirjeldus – ja Allardti teooria on vaid üks näide – paljudes töödes vaid referatiivseks taustainfoks. Siiski saab mõned tööd esile tõsta teooriakasutuse heade näidetena.[5] Need on tööd, kus Allardti heaoluteooriat sünteesiti teiste teemakohaste teoreetiliste käsitlustega, lõimiti teooria empiirilisse uuringusse, ehitati selle põhjal üles uurimuse struktuur ja intervjuu küsimused ning seostati empiirilise uuringu tulemusi teoreetiliste käsitlustega töö analüüsi ja arutelu osades. 

Kasutatava teooria sisuline läbimõtestamine konkreetse uurimisprobleemi kontekstis loob aluse selleks, et teooriat mõista sügavamalt kui vaid pealiskaudsel tasandil. Sügavam arusaam teooriast on omakorda eeldus teooria mõtestatud kasutamisele töö eri etappides. Arvestades, et sageli on magistritööde autorid sotsiaalkaitse valdkonnas tegutsevad praktikud, annaks teooria ja praktika oskuslikum seostamine olulist lisaväärtust mitte üksnes magistriuurimustele, vaid ka teooriatele.

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 4/2024.