Eestkoste laste eestkostjate narratiivides

---

Kokkuvõte:

Kaitsesin sel talvel magistritöö, milles uurisin laste füüsilisest isikust eestkostjate lugusid. Soovisin mõista nende kogemusi ja vajadusi, tõlgendusi ja ettekujutusi eestkostest, samuti eestkostja ja teiste eestkoste protsessiga seotud asjaosaliste rolle.

Tegin poolstruktureeritud intervjuud kümne eestkostjaga, kellest kuus olid eestkostel oleva lapse sugulased, ülejäänud neljal otsest sugulussuhet lapsega ei olnud.

Kokkuvõtvalt selgus lugudest kolm peamist ajendit, miks otsustasid inimesed hakata lapsele eestkostjaks. Esiteks nähti eestkostet enesele määratud ülesande ja kohusetundest lähtuva otsusena, teiseks missiooni ja ühiskondliku ootuse täitmisena ning kolmandaks võimalusena olla lapsevanem. Eestkostepered tundsid, et nad ei ole teiste peredega võrdsed.

Nad tunnetasid, et spetsialisti poole pöördumine on stigmatiseeriv. Ent pered soovivad tunda end aktsepteerituna, vajaliku ja võrdsena, mitte teistsugusena või abivajajana. Spetsialistidelt oodati inimlikkust ja professionaalsust, mis annab turvatunde, julguse ja suurendab usaldust.

Märksõnad: laps, pere, asendushooldus, eestkoste, narratiiv

---

Eestis on asendushoolduse valdkonnas toimunud viimasel ajal mitu olulist muudatust ja arengut. Need on suunatud nii üldise asendushoolduse kvaliteedi parandamisele kui ka perepõhise asendushoolduse osatähtsuse suurendamisele (Sotsiaalministeerium 2014). Eesmärkide saavutamiseks kujundati ümber senised valdkonna teenused ning muudeti valdkonna korraldust ja rahastamist (Jõks 2020 a).

Mõned murekohad

Perepõhise asendushoolduse võimalustena vaadeldakse Eestis lapsendamist ja asendushooldusteenust hooldusperes (sh perekonnas hooldamist). Perepõhise asendushoolduse vormide hulka kuulub ka lapse paigutamine eeskostja perekonda (Sotsiaalministeerium 2014). Tuleb tõdeda, et laste eestkoste temaatikat ja eestkosteperede olukorda ei ole siiani põhjalikult uuritud.

Samal ajal on praegu eestkosteperede seisukohast mitmeid probleeme, millele tuleks pöörata tähelepanu. Seda enam, et just eestkosteperedes kasvab suurem osa perepõhisel asendushooldusel viibivatest lastest.

Eestis toimib hooldus- ja lapsendajaperedele ühtne ettevalmistus- ja hindamissüsteem. Eestkosteperede puhul ühetaolist süsteemi ei ole, kuigi seaduse kohaselt on eestkostjatel suur vastutus ning laste ja perede vajadused nende igapäevaelus sageli sarnased (Jõks 2020 b). Inimese sobivust eestkostjaks hindab eeskätt kohus, kes otsustab eestkoste määramise üle.

Eestkostja sobivuse hindamisel on aga oluline roll kohalikul omavalitsusel, kelle arvamust kohus küsib ja arvesse võtab. Kohaliku omavalitsuse ülesanne laste hoolekande ja eestkoste korraldamisel on selgitada välja eestkostjateks sobivad inimesed. Seadusega on küll kindlaks määratud teatud asjaolud, mida tuleb eestkostja valikul arvesse võtta, ometi ei täpsusta seadus, kuidas tuvastada või hinnata neile vastavust (Sotsiaalministeerium 2013).

Kohtud peaksid järelevalve korras jälgima eestkosteperedes elavate laste heaolu. Paraku ei ole ühtmoodi selge, mille alusel ja kuidas hindavad kohtud isikuhooldusõiguse elluviimist ning eestkosteperes kasvava lapse heaolu. Eestkostepered võivad küll vajaduse korral pöörduda toe ja abi saamiseks kohaliku omavalitsuse poole, ometi nad seda alati eri põhjustel ei tee. Info lapse või pere abivajaduse kohta jõuab sageli lastekaitsetöötajani, kui probleem on juba tõsine.

Ennetavaid meetmeid, näiteks eestkosteperedega kontakti hoidmine, ei ole selgelt kokku lepitud. Tõenäoliselt oleneb see pigem konkreetse spetsialisti ja ka pere initsiatiivist, valmisolekust ja võimalustest. Euroopa Sotsiaalfondi toel on Eestis juba mitu aastat korraldatud tugiteenuseid ja koolitusi perepõhist asendushooldust pakkuvatele peredele. Ent praktikast nähtub, et eestkostepered kasutavad neid võimalusi vähem.

Eestkosteperede teadlikkus oma õigustest ja kohustusest on küllaltki ebaühtlane, ka teised asjaosalised ei ole alati teadlikud eestkosteperede ja seal kasvavate laste vajadustest (Jõks 2020 b). Ühesugust lähenemist eestkosteperedele ei ole, mistõttu jääb osa peresid vajaliku toe ja abita ning oma küsimuste ja muredega üksi.

Ometi on oluline, et neile pakutaks tuge ja abi õigel ajal, sest see aitab ennetada tõsisemaid ja lapsi kahjustavaid olukordi, mis võivad lõppeda eestkoste lõpetamise ja lapse ümberpaigutamisega (nt asutusepõhisele asendushooldusele). See võib omakorda mõjuda halvasti lapsele. ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikkel 20 leiab, et tagades vanema hooleta lapsele asendushooldust, on üleskasvatamise järjepidevus väga tähtis.

Seetõttu tulebki vältida asendushoolduse ajal lapse ümberpaigutamist (Hodgkin ja Newell 2007, 289). ÜRO suuniste kohaselt tuleb asendushoolduse seadmisel muudatusi vältida, sest need on kahjulikud lapse arengule ja kiindumussuhete loomise võimele (General Assembly 2010).

Olulised edusammud

Riik on juba astunud eestkosteperede suunas olulisi samme. Näiteks 2020. aastal algatati laste eestkoste pilootprojekt, mille eesmärk on tagada asendushoolduses sarnane lähenemine nii perede ettevalmistamisel, hindamisel, toetamisel kui ka järelevalves.

Parandada soovitakse ka teadlikkust eestkosteperede ja seal kasvavate laste vajaduste kohta ning selgitada ja tõhustada koostööd sotsiaal- ja õigussüsteemi vahel. Projekti raames on tegevustesse kaasatud olulised asjaosalised: riiklikud ametkonnad, kohalikud omavalitsused, vabaühendused (Jõks 2020 b).

Kindlasti tuleb kaasata ka pered, keda võimalikud muudatused otseselt puudutavad. Just sellest ja eespool kirjeldatud probleemidest ajendatult sündiski idee uurida lapsi kasvatavate eestkostjate toimetulekut nende endi lugude kaudu. Nende perede kogemusi on oluline uurida, et mõista, mis olukorras eestkostepered on tegelikult ja milliseid samme tuleks astuda, et tagada eestkosteperede ja seal kasvavate laste heaolu.

Uurimuse käik

Andmete kogumiseks tegin individuaalintervjuu kümne eestkostjaga, kes elavad Eesti eri piirkondades. Eestkostjatega kontakti saavutamiseks palusin oma kolleegide, sotsiaalkindlustusameti lastekaitse osakonna asendushoolduse talituse koordinaatorite abi, kes oma tööülesannete raames kasutavad üle Eesti elavatele lastele asendushooldust pakkuvate perede (lapsendaja-, hooldus- ja eestkosteperede) kontakte, eelkõige nendele peredele mõeldud tugiteenuste ja võimalike sündmuste kohta info edastamiseks ning perede nõustamiseks.

Uurimuses osalenud eestkostjatest kuus on eestkostel olevate lastega sugulussuhtes (nt lapse vanaema, tädi, õde), neljal eestkostjal lastega sugulussuhet ei ole.

Narratiive analüüsisin temaatilise analüüsi abil. Seeläbi keskendusin sisule ehk sellele, mida räägitakse, et leida üles narratiivide tüpoloogiad ning luua oma narratiiv uuritava fenomeni kohta (Linno ja Strömpl 2012, 56–57, viidates Riessmanile 2008). Mind huvitas, kuidas mõistavad ja tõlgendavad laste eestkostjad ise eestkoste sisu ja oma rolli eestkostjana ehk kuidas nad konstrueerivad eestkoste tähendust lähtuvalt isiklikest kogemustest.

Mind huvitas ka, kuidas eestkostjad näevad ja kirjeldavad eestkoste seadmise ja elluviimisega seonduvat ning selle protsessiga seotud asjaosalisi. Ühtlasi keskendusin eestkostjate vajadustele ja ootustele.

Töö tulemused

Eestkostjaks hakkamise ajendid

Uurimuses osalejad jutustasid oma lugudes ajenditest, miks nad hakkasid asendushooldust vajanud laste eestkostjaks. Kõige rohkem nähti seda endale määratud ülesandena ja kohusetundest tuleneva otsusena. Sel juhul oli oluline roll sugulussuhetel ja -sidemetel. Sellise sammu astusid inimesed, keda juhtis ülesanne toetada ja hoida oma perekonda ja lähedasi:

/.../ Mulle on räägitud enne, et mõtle ikka, see on ju selline vastutus, aga no ma ei saa nii, et elus vanaema juures läheksid lapsed lastekodusse. No ma ei olnud isegi mõelnud, mis saab, ma elasin siin ja praegu. /.../ NAD ON MINU LIHA JA VERI! /.../

Teise ajendina nimetati soovi täita ühiskondlikku ootust, lapse eest hoolitsemist nähti kui missiooni. Otsust hakata eestkostjaks juhtis sisemine vajadus täita ühiskonnaliikmena olulist rolli ning olla seejuures ühiskonnaliikmena toetatud:

/.../ See tahe ja jõud, et ma suudan nendele lastele anda. Kui teil on juba lapsed perre võetud, peab vanem olema valmis, et ta pakub lapsele turvalist keskkonda, et ta aitab teda. /.../ Tegelikult peate mõtlema, et mitte nii, et sulle antakse ja sul on nii kõrged ootused neile lastele /.../ Meie peame neid lapsi kasvatama /.../ meie peame mõistma neid lapsi. Et me saame aru, meie peame aitama lapsi sealt välja [senistest mustritest]. /.../

Mõni inimene nägi eestkostes ka võimalust olla lapsevanem. Selle keskmes oli eelkõige isiklik motivatsioon, soov olla ema või isa:

/.../ Kõik lapsed ütlevad mulle „ema”, kõik! /.../ Mina alati tahtsin vähemalt kahte last /.../ MA ARMASTAN LAPSI! PERE ON PÜHA, KÕIGE OLULISEM! /.../ Ma alati unistasin lastest. /.../

Kõiki kolme ajendit ühendas see, et eestkostjad nägid end lapse põhihooldajana ja vastutajana, olenemata sellest, kas määratlesid end vanemana, kasuvanemana või jäid esialgsesse perekondlikku rolli (nt vanaema, õde, tädi). Selgus ka, et kahes rollis ei ole sugugi lihtne olla, näiteks endiselt hellitav vanaema ja samal ajal vastutav kasvataja, ema ja samal ajal aruandja. Seetõttu on perede ühtlane ettevalmistamine ja tugi väga oluline ning võtmesõnadeks on inimlikkus, professionaalsus, võrdsustunne.

Kokkupuuted kohaliku omavalitsuse spetsialistidega

Eestkostjad avasid lugudes oma kogemusi eestkostjaks ettevalmistumise, eestkoste seadmise ja teostamise protsessist. Räägiti ka suhetest eri osalistega, näiteks kogemustest  kohaliku omavalitsuse spetsialistidega ning kokkupuudetest kohtuprotsessiga, samuti toe pakkujatega.

Selgus, et eestkostjate kogemused koostööst kohaliku omavalitsuse spetsialistidega on erisugused. Mõnel oli hea ja toetav partnerlussuhe ja toimiv koostöö, nt rääkis üks eestkostja:

/.../ Meil on sotsiaalnõunikuga väga-väga hea side olnud kogu aeg. Et tema on küll olnud selline, kes on meie peret igatepidi aidanud ja toetanud. /.../ Ja ma ei ole üksi. /.../.

Mõni eestkostja oli seevastu olukorras, kus lastekaitse- või sotsiaaltöötaja küll abistab, kuid pigem siis, kui pere ise abi otsib:

/.../ Pigem mul on tunne, et ta [lastekaitsetöötaja] oli nagu hästi kindel minus endas, et ei ole vaja muretseda nagu. Et ma ei mäleta sellist asja, et kunagigi oleks sellist aega, et keegi helistab või küsib midagi, nagu ei ole kunagi olnud. /.../ Võib-olla oleks pidanud hakkama ise otsima noh. Ja ma ei osanud näha seda üldse sellise pilguga /.../.

Mõni eestkostja nägi spetsialisti kauge ja võõrana. Selle võib tähendada, et spetsialist viis küll ellu kohustuslikke toiminguid, nt käis kohtumenetluse raames pere juures kodus, esitas kohtule arvamuse, osales kohtuistungil. Samal ajal aga spetsialisti justkui ei olnud tegelikult pere elus, ta oli pere jaoks võõras. Üks eestkostja rääkis:

/.../ Me ise tegutsesime. /.../ Lastekaitsest helistati ja siis kõik. Ma isegi ei lootnud mingile toele. Nad helistasid ja kõik. Täiesti võõras. Ah jaa, nad käisid meil kodus, vaatasid, kuidas me elame /.../.

Mõnel eestkostjal tekitas suhe spetsialistiga vastupanu ja protesti. Mitmest loost oli tunda kurbust, pettumust, abitust, mis oli põhjustatud teadmatusest ja dialoogi puudumisest või ka ebameeldivast suhtlusest ja suhtumisest, mis jättis valusa jälje. Üks eestkostja jagas:

/.../ Häbitunnet tekkis palju tol hetkel ja ma pigem ei julgenud kuskile minna. Oligi see tunne, et ma olen kurjategija. Mul oligi reaalselt see tunne. /.../ Kõige keerulisem oligi see, et ma ei saanud aru, mis on see probleem, mis on see takistus. /.../ Pigem istun kuskil kapis, kui lähen lastekaitsest abi küsima /.../.

Erisugustest kogemustest hoolimata tõdesid kõik uurimuses osalenud eestkostjad, et kohaliku omavalitsuse spetsialistide tugi on peredele oluline ja vajalik. Perede jaoks on tähtis, et nad ei tunneks end teistsugusena, ebavõrdsena või abivajajana, vaid aktsepteerituna ja vajalikuna. Oluline on, et spetsialist tunneks huvi – kuulaks ja räägiks perega. Ilmsiks tuli levinud hoiak, et spetsialisti poole pöördumine on häbimärgistav ja tekitab ebavõrdustunnet.

Kogemused kohtuga

Peredel oli sarnane suhe ka kohtuprotsessi osalistega. Kohtusse suhtuti austusega, ent tunti ka ärevust ja isegi hirmu. Nt toodi välja: „See oli üks kord seal kohtus käia. /.../ Aga seal kohtus ikka oli hirm natuke, sa ei tea mida seal küsitakse.” või „Ma ei teadnud midagi ja kohtusüsteem on minu jaoks tänase päevani üks hirmsaim asi.” Samal ajal tunnistas nii mõnigi eestkostja, et õhkkond kohtusaalis oli pigem toetav ja suhtlus kohtunikuga meeldiv.

Lapsele määratud esindaja roll oli mõnele selge, ent mõne jaoks jäi see ähmaseks või sarnaseks lastekaitsetöötaja rolliga. Mõistet kohtulik järelevalve ei olnud nimetatud mitte üheski loos, see on peredele pigem võõras. Küll aga käis läbi igast intervjuust mõiste aruanne ning peamine tähendus, mis sellele anti, oli kontroll.

Mõne eestkostja jaoks oli see lihtsasti täidetav ülesanne: „Meil on see väga lihtne. /.../ Absoluutselt kõik rahulik. /.../ Siiani pole olnud küsimusi”, mõne jaoks aga arusaamatu, segadust ja isegi vastupanu tekitav kohustus: „Me [eestkostepered laiemalt] oleme kogu aeg pinges, et äkki on midagi valesti. Aruandeid ma esitan, saan hakkama. Aga miks, ei saa aru. NEED ON JU MEIE LAPSED, ME VASTUTAME NENDE EEST!.”

Eespool toodust võib järeldada, et pered vajavad ühesugust toe korraldust, mh selget infot ja ühtlast nõustamist. Ka siin olid keskmes inimlikkus ja professionaalsus, mis annavad turvatunde, julguse ja usalduse: /.../ Kohtunik peaks ju nagu ka toetav olema. /.../ Ma olen täitsa tavaline inimene, ta ju töötab sellel alal, noo, kas midagi on valesti näiteks, aga kuidas siis õigesti? Ma ei õpi ju iseseisvalt, kuidas õieti teha [eestkostearuannet koostada]. /.../.

Selgus ka, et tuge oodatakse pigem kohalikult omavalitsuselt. /.../ Ma olen ise küsinud et „palun tulge, vaadake, rääkige. EI, MITTE KORDAGI, aga ma arvan, et see on väga vajalik. /../ või /.../ Algul oli, jaa, kohtus anti nagu number ja nii, aga keegi võiks ju ka huvi tunda [pere toimetuleku vastu]. /.../.”

Kuidas toetada?

Pered pidasid oluliseks ka isikliku arengu ja n-ö oma inimeste keskel olemise võimalust. Ettevalmistust, koolitusi ja sarnase kogemusega perede tugigruppe näevad eestkostjad osana tugisüsteemist, kus keskmes on järjepidevus ja personaalne lähenemine ning perede vajadusi arvesse võttev kohtlemine.

Pered rõhutasid ka info vajadust. Nad leidsid, et info on killustatud, mistõttu ei jõua nad alati õigel ajal vajaliku nõu ja abini. Peresid on vaja nõustada ja juhendada õigel ajal ja pakkuda neile ka kättesaadavaid infoallikaid, mida praegu kompaktsena ei ole.

Narratiividest tuli välja ka rahalise toe teema, mida ei saa jätta tähelepanuta. Kuigi eestkostjad võtavad lapse ülalpidamist oma ülesandena, on riigi toetus siiski tähtsal kohal. Lugudes kordus mõiste ebavõrdsed lapsed, millest võis aimata paralleeli näiteks hooldusperedes kasvavate lastega.

Eestkostetava lapse toetuse suurus on 240 eurot iga eestkostetel oleva lapse kohta. Tegu on riikliku toetusega, mida makstakse lapsele igal kuul. Eestkostel olev laps saab ka muid talle seadusega ettenähtud toetusi (nt lapsetoetus). Eestkostjale toetust ei maksta.

Hooldusperede olukord on teine – kohalik omavalitsus teeb lapse isiklike kulude katteks kulutusi kuus keskmiselt 240 euro ulatuses ja vähemalt 2880 eurot aastas ning toetab hoolduspere vanemat ühe lapse hooldamise kohta summaga, mis on vähemalt pool kehtestatud kuutasu alammäärast. Lugudest selgus ka eestkostjate tunnetus, et „riik ju maksab sulle”, mistõttu ei ole kohati julgust küsida abi juurde ka siis, kui vajadus on suur.

Eestkostepered ja neis kasvavad lapsed ootavad selget ettevalmistuse- ja tugisüsteemi, mis võtab arvesse nende huve ja vajadusi. Ja kuigi uurimuses osalenud eestkostjate lugudest selgus, et perede põhivajadused ja -ootused on üsna sarnased, tulid välja ka teatud erisused, mis vajavad samuti tähelepanu. Näiteks vajavad lapse sugulasest eestkostjad teekonna algusest peale nii üldist ettevalmistust, mis hõlmab mh eestkostja õigusi ja kohustusi, kui ka erituge mitmes küsimuses.

Esiteks, kuidas tulla toime topeltrolliga, olles endiselt lapse lähedane pereliige, aga täites ka põhivastutaja ülesandeid ja kohustusi? Kuidas toetada last, kes jääb ilma vanemast või tema igapäevasest hoolest, ja tulla seejuures toime ka oma isiklike probleemide ja tunnetega, näiteks leinaga?

Kokkuvõtvalt võib eestkostjate lugudele tuginedes järeldada, et luua tuleks ühtne süsteem perede ettevalmistamiseks ja toetamiseks ning asjaosaliste rollid peaksid olema korraldatud selgemalt. Selgitada ja ühtlustada tuleb ka kohtuliku järelevalve protsessi ning kohaliku omavalitsuse rolli.

Mõned järeldused

• Eestkostjad tunnevad, et eestkostepered on võrreldes teiste peredega ebavõrdsel positsioonil. Lugudest ilmnes, et pered ei tunne end võrdsena n-ö tavaperedega, kus kasvavad bioloogilised lapsed. Nad ei ole ka võrdsel positsioonil teiste perepõhist asendushooldust pakkuvate peredega. Pered tunnevad täielikku vastutust, sh on neil aru andmise kohustus. Samal ajal ei ole nad teiste peredega, näiteks hooldusperega, võrdselt toetatud nii materiaalselt kui ka üldise tugisüsteemi, sh eestkostepereks ettevalmistamise vaatest. Selline olukord eristab ja diskrimineerib peresid, mis on aga vastuolus üldise asendushoolduse ja lastekaitse sisu ning retoorikaga, kus keskmes on laste ja perede heaolu ning õiguste kaitse.

• Lastekaitse praktika ja ka kohtu vaatenurgad on erinevad ning nende rollid ei ole perede jaoks piisavalt selged. Eestkostjate vastutus on suur ning pered peavad ennast sobitama erisuguste nõuete ja käsitlusviisidega. See kõik võib viia selleni, et pered ei tunne end võrdse ja toetatuna, mis võib ohustada nende perede ja seal elavate laste heaolu. Kui inimene võtab vanema hooleta jäänud lapse kasvatamise eest vastutuse, vajab ta tuge, mis peab olema kättesaadav. Igal inimesel peab olema võimalus infole ja õigeaegsele nõustamisele. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on „lapse arengut toetava keskkonna loomiseks ning laste, lastega perede ja lapsi kasvatavate isikute toimetuleku parandamiseks oma haldusterritooriumil vajaliku teabe kogumine laste ja perede olukorra ning vajaduste kohta” – nii ütleb lastekaitseseadus § 17 lg 6. Kohalikul omavalitsusel on ka oluline roll töötada välja lapse õigusi ja heaolu tagavad programmid ja projektid ning kasutada neid oma haldusterritooriumil, et ennetada ja vähendada last ohustavaid riske (LasteKS § 17 lg 2).

• Eestkostjad tunnevad ametkondadega suheldes end ebakindlalt. Igal inimesel peab olema võimalus saada vajalikku abi nii, et ta ei tunneks end ebavõrdsena, veel enam – alavääristatuna. Üksainus negatiivne kokkupuude, kus inimene ei tunne end väärtustatuna, kujundab paratamatult negatiivse maine kogu süsteemist ning õõnestab inimeste usaldust.

• Tugisüsteemi loomisel tuleb järgida sotsiaaltöö väärtusi. Eestkosteperede lugude läbiv teema oli inimlikkus. Sotsiaaltöö põhiväärtused ja põhimõtted on sotsiaalne õiglus ja inimõigused, kollektiivne vastutus ja erinevuste austamine (Eetika põhimõtted sotsiaaltöös 2019). Tuginedes sotsiaaltöö teooriatele, sotsiaal- ja inimteadustele ning pärimusteadmistele, on sotsiaaltöö roll ärgitada inimesi ja struktuure ületama elus ettetulevaid raskusi ning suurendama nende heaolu (ibid).

Kokkuvõtlikult, kui sotsiaaltöö põhiväärtused jäävad tagaplaanile, ei tarvitse süsteemi uuendused ja muudatused anda soovitud tulemusi. On väga tähtis, et need väärtused ning asjaosaliste rollid ja vastutus oleksid seadusega kindlaks määratud. See annaks eri ametkondade spetsialistidele selguse ja kindlustunde; suurendaks inimeste ning ühiskonna turvatunnet ja usaldust ning aitaks kaasa süsteemi positiivse maine kujundamisele.

---

Avaldan suurt tänu uurimuses osalenud peredele, kes usaldasid mind ja jagasid minuga oma lugusid. Samuti tänan minu juhendajat Judit Strömplit ning retsensenti Merle Linnot toetuse ning abistavate nõuannete eest.

Viidatud allikad