Eessõna

Hea Sotsiaaltöö lugeja!

Abivajaja märkamine ja abistava käe ulatamine on inimeseks olemise loomulik osa, selleks ei pea olema sotsiaaltöötaja. Sotsiaalvaldkonnas töötatud 26 aasta jooksul olen saanud kinnitust, et sotsiaaltööl on meie elus väga oluline osa, kuigi kõik inimesed ei pruugi seda iga päev märgata. Viimane aasta on pannud meid tõsiselt proovile. Iseäranis suurte raskustega on seisnud silmitsi hooldekodud. Sotsiaalteenuste osutamine on olnud häiritud ning kliendid ja töötajad pikaleveninud kriisist kurnatud nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Abivajajaid kodudes ähvardab isolatsioon ning varasemast rohkem mõistame toetavate koduteenuste ja kogukonna toe vajadust. Senisest enam oleme vajanud vabatahtlike abi ja tuge, mille kohta võib tuua palju liigutavaid näiteid.

Sotsiaaltööd tegevad inimesed on meie kõrval olemas, kui peaksime sattuma elus olukorda, kus vajame nõu või abi, olgu see ajutine majandusraskus, rehabilitatsiooniteenus tervise taastamiseks, nõuanne lastekasvatuse küsimustes või tugi eakale pereliikmele. Mõnegi inimese elu on muutnud just sotsiaaltöötaja või lastekaitsetöötaja otsustav käitumine, suunamine ja asjatundlik nõu, teisele on tööl käimise eelduseks isikliku abistaja tugi, kolmanda pere puhul aga võimaldab professionaalne tugiisik erivajadusega lapse kasvatamise kõrvalt vanematel tööl käia. Pean oluliseks, et abi andmisel ja teenuste osutamisel oleks olulisel kohal partnerlus inimesega. Päris partnerlus sisulisel ja sügaval väärtuste tasandil, pidevas ja võrdselt positsioonilt tehtavas koostöös kliendiga. 

Sotsiaaltöös tegeldakse inimestega sünnist surmani, mistõttu on tähelepanu vajavaid murekohti rohkesti. Paraku ei jõua kõigega ühekorraga võrdselt hästi tegeleda, mistõttu olen seadnud oma ametiajale selged prioriteedid. Minu südameasjaks on erivajadustega lastele osutatavate teenuste praeguse korralduse muutmine terviklikuks ja lapse vajadustest lähtuvaks. Selleks alustasime märtsikuus koos haridus-ja teadusminister Liina Kersnaga süsteemi reformimist. Kindlasti soovin algatada reaalseid ja süsteemseid muudatusi pikaajalise hoolduse ja omastehooldajate tugisüsteemis – valdkonnas, mille uuendamise hädavajadust ei pea Sotsiaaltöö ajakirja asjatundlikule lugejale pikalt selgitama.

Jälgin murelikult meie inimeste vaimse tervise olukorda, mis on kroonviiruse epideemia tõttu veninud kriisis saanud kõvasti kannatada. Riigikantselei COVID-19 seireuuringust on näha, et kolmandik inimestest on suures või väga suures stressis, eriti murettekitav on aga meie noorte vaimse tervise olukord. Peaministri soovitusel kutsusin märtsikuus kokku vaimse tervise staabi ja ekspertidest mõttekoja, et leida lahendusi vaimse tervise abi parema kättesaadavuse tagamiseks ja koordineerida riigiasutuste tegevust. Hästi oluline osa staabi tööst on viia inimesteni teavet vaimse tervise teemal ja pakkuda nõuandeid eneseabiks.

Muutunud maailmas on selles valdkonnas palju tähelepanu vajavaid probleeme, kuid oluline on teha vajalikke samme inimeste elukvaliteedi parandamiseks avatud meelega. Peaksime rohkem märkama neid inimesi ja organisatsioone, kes teevad oma tööd iga päev ja igal ajal, vaatamata sellele, mis maailmas toimub. Hea sotsiaalvaldkonna rahvas – soovin teid südamest tänada selle eest, et olete püsinud oma kohal raskustest hoolimata ja jätkanud oma abistavat tööd. Hoidke end ja oma lähedasi, see on praegu väga oluline.