Eessõna

Sotsiaaltööd tehes, arengusuundi ja tegevust kavandades, sotsiaalvaldkonna kohalikku ning riiklikku poliitikat kujundades kasutatakse väljendeid, milleta üks korralik strateegiadokument, õigusakti seletuskiri, slaidiettekanne ega koolitus välja ei vea: „järjepidevus“, „kättesaadavus“, „vajaduspõhisus“, „taskukohasus“, „kodulähedus“, „integreeritus“, „juhtumikorraldus“, „inimesekesksus“, „võrdsed võimalused“, „ligipääsetavus“ jm. Inimeste jaoks, keda sotsiaalvaldkonna tugi mõjutab, on nende sõnade sisu ja rakendamine tihti elumuutev.

Eesti puuetega inimeste kojani jõuab aga juhtumeid, kus suure hooldusvajadusega inimese ja tema pere toetamisel on jäänud arvestamata nii mõnigi eespool nimetatud põhimõte. Õnneks on ka julgustavaid näiteid, kuidas nii inimene kui ka tema pere ladusalt saab kohase toega tegutseda ühiskonnas väärikalt, peaaegu võrdselt kõigi teistega, pidevalt muretsemata igapäevase toimetuleku pärast. Erivajadusega inimest, või miks mitte hoopis lisavajadusega inimest, ja tema peret toetavate teenuste tähtsust on võimatu alahinnata. Liialdamata – säärane abi annab tiivad.

Kujutage ette, et peate oma elu, ka kõige tavalisemat igapäevast tegevust planeerides mõtlema sügava puudega lapsele. Jutt ei ole millestki suurest, nagu näiteks teatriskäik või reisile minek, räägin prügikoti väljaviimisest, pesu kuivama panemisest, mõnikord ka pelgalt selja keeramisest. Eluga kokkuleppeid tehes on võimalik mõnevõrra hakkama saada, kuid mitte üksi. Ilmselgelt on siis vaja tuge, aega, et hinge tõmmata ja ennast teostada. Kui pakutav tugi oleks terviklik, kättesaadav, kvaliteetne ja pidev, vajaduspõhine, taskukohane ning kodulähedane, oleks Eestis nii üksikisikuid kui ka perede kaupa kodanikke, kes saaksid osaleda ja panustada, töötada ning õppida.

Suure abi- ja toetusvajadusega laste peredel on sageli mure, kuidas leida lapsele sobiv koolikoht. Kohalikele omavalitsustele laekub info piirkonna puudega laste kohta, mis annab neile aluse planeerida sobivaid lasteaia- ja koolikohti ning personali. Loodan, et riigi tasandil kavandatavad seadusemuudatused võimaldavad lastel omandada hariduse sobivas vormis, saades igakülgset tuge ja olles selle kaudu ühiskonda kaasatud, nähtaval ning hoitud. Lapsele sobiv koolikoht ja teenused toetavad otseselt ka pere teiste laste heaolu ning vähendavad vanemate psühholoogilisi pingeid ja kurnatust. Töötamine aga pakub eneseteostust ja majanduslikku sõltumatust.

Rakendades täielikult ja hoolivalt põhimõtteid, millest dokumentides ning kohtumistel räägime, mida ülikoolitöödes esseedeks vormime, oleks võrdsetest võimalustest ilma jäävaid inimesi märksa vähem. Äkki neid ei olekski. Riigikontrolli ja õiguskantsleri hiljutised avaldused selle kohta, kuidas toe ja abi taotlemisel ning pakkumisel tuleb lähtuda inimese ja pere väärikusest, näitavad suunda järgmisele astmele. See on inimlik, arvestav ja hooliv. Nagu sotsiaaltöögi.

Ilusat suveootust!