Eessõna

Viimased aastad on olnud sotsiaalvaldkonna jaoks põnevad, aga ka omajagu keerulised.

Haldusreformi järel tuli ühinenud valdades üle vaadata ja ühtlustada teenused ning toetused nii, et elanikud sellest ei kaotaks. Järgnenud koroonakriis pingestas valdkonna spetsialistide tööd: nad pidid tulema toime nii kasvanud töökoormuse kui ka vastutusega riskirühmade tervise ja elu eest. Nüüdseks oleme õppinud ennast rohkem kaitsma ja koos viirusega elama.

Eelmisel aastal said kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajad juurde mahukaid lisaülesandeid energiatoetuse arvestamisel ja sõjapõgenike elu korraldamisel, samuti on suurenenud toimetulekutoetuse taotlejate arv.

Sotsiaalvaldkond pannakse proovile ka alanud aastal. Pikaajalise hoolduse reform kutsub otsima lahendusi, kuidas parandada hooldekodu teenuse kättesaadavust ja ühtlasi mitmekesistama koduhooldust ning eakate päevahoiu teenust. Võib arvata, et probleemiks kujuneb teenuskohtade ja töötajate puudus.

Uusi lahendusi tuleb otsida ka teistes valdkondades: erivajadustega laste tugiteenused ja päevahoid, mis on nüüd täielikult omavalitsuste rahastada; isikukeskesed teenused psüühiliste erivajadustega inimestele paljudele omavalitsustele juba tuttava ISTE projekti mudeli alusel jpm. 

Teenuseosutajana näen, et kriisid on teravalt mõjutanud paljusid meie kliente ja abivajadus on kasvanud. Vajame teenuste osutamisel rohkem paindlikkust ja individuaalset lähenemist. Teenus peab üha enam sarnanema rätsepatööga, arvestama abivajaja elukeskkonda, tugivõrgustikku, vaimseid ja füüsilisi vajadusi. See paneb teenuseosutajale kõrgemad ootused, nõuab teenuste kombineerimist ja uute arendamist, rohkem raha ja inimesi.

Kaalusin, kas lisada esimeses lauses sõnale „põnev“ jutumärgid. Põhjuse selleks andis riigi ja kohalike omavalitsuste palgapoliitika. Aasta alguses saime rõõmustada meie heade koostööpartnerite, õpetajate ja meditsiiniõdede palgatõusu üle, kuid sotsiaalvaldkonna töötajatele nii häid uudiseid ei ole: palgatõus jäi keskmiselt vahemikku 5–10% ja seda pea poole väiksema töötasu pealt. On juhtunud sedagi, et sotsiaalvaldkonna kulude osatähtsus omavalitsuse eelarves on lisandunud ülesannetele vaatamata teiste valdkondade kuludega võrreldes hoopis vähenenud. Kindlasti on see omavalitsuseti erinev.

Sotsiaalvaldkonna töötajate palgatõus koos teenuste kvaliteedi paranemisega aga on möödapääsmatu. Tuleb ennetada olukorda, et meie teenuseosutajad muutuvad ise abivajajateks nii materiaalses kui ka vaimses mõttes. See on meie järgmine väga suur proovikivi.