Liigu edasi põhisisu juurde
Sotsiaaltöö

Autsaiderkunst ühendab südamest südamesse

Uudis

Autsaiderkunst aitab luua sidemeid, jagada emotsioone ja leida puutepunkte. Müüte lõhkudes ja erivajadusega inimestega vahetuid kontakte luues on vaja ühiskonnas stigmasid vähendada.

Tallinna Ülikooli tudengid[1]


„Kõige mõnusam tunne on, kui kuulen, et inspireerisin oma tegevusega kedagi või tegin kellegi päeva paremaks,“ arvab psüühilise erivajadusega inimene, kes loob ilu, mis vahendajate toeta ei pruugigi vaatajani jõuda. See on üldinimlik soov anda midagi kogukonnale, et leevendada argimuresid või tunda hingehelinat. Autsaiderkunsti kaudu saame luua sidemeid, jagada emotsioone ja leida puutepunkte.

Loominguline eneseväljendamine ei ole omane ainult ühiskonna väiksele osale: igaüks suudab end loova tegevuse kaudu väljendada. Nii arvavad ka Tallinna Ülikooli tudengid, kes koondusid „Erialasid lõimiva uuenduse“ ehk ELU-kursuse jätkuprojekti „Psüühilise erivajadusega inimeste tegus elu kogukonnas II“ meeskonda. Edukaks lõimumiseks on vaja ühiskonnas stigmasid vähendada, mida saab teha müüte lõhkudes ja erivajadusega inimestega vahetuid kontakte luues.

Edukaks lõimumiseks on vaja ühiskonnas stigmasid vähendada.

Näituse plakat
Näituse plakat

Vahetu kontakti loomiseks korraldati 20.–30. aprillil Tallinna ülikooli Mare maja esimese korruse vestibüülis autsaiderkunsti tutvustav ajutine näitus „Outside Goes Inside. Südamest südamesse“. Näituseks valiti keskkond, mis ei ole otseselt seotud kuntsnikke koondavate organisatsioonide ega asutustega, et uurida, kui palju see aitab külastajatel mõista psüühikahäirega inimesi. Näitusel tutvustati psüühiliste erivajadustega inimeste loodud kunstitöid ja vahendati autorite sisekaemust. Külastajatelt uuriti, kui palju nad said uusi teadmisi autsaiderkunsti ja psüühiliste erivajaduste kohta ning milliseid assotsiatsioone ja mõtteid tekitasid loetud persoonilood ning nähtud kunstilooming.

Millised on meid siduvad mõtted ja tunded?

Enamik näituse külastajatest vastas, et neil kujunes pärast näituse külastamist parem arusaam autsaiderkunsti väljendusvõimalustest. Boonusena said nad teada, mis on psüühiline erivajadus. Kuid inimene ei ole tema seisund: tal on lisaks vajadustele ka huvid ja eesmärgid (Friend 2006). Vaatamata sellele, et oleme kõik erinevad, on meil palju sarnasusi, mis võiksid olla siduv, teineteise mõistmist ja austamist soodustav kokkupuutekoht. Igaüks teab, et üks asi on poest ostetud toode, aga teine on täiesti ise tehtud mänguasi, kostüüm, joonistus või animatsioon. See on omapärane ja ainulaadne, mida ei saa kuskilt mujalt. Nii kunstnik kui ka külastaja tundsid seda. Näituse külastajad märkisid tagasisides, et nad samastuvad kunstnike mõtteavaldustega, kes on väljendanud soovi inimeste tuju rõõmsaks teha, inspireerida või muuta kellegi päeva paremaks.

Vaatamata sellele, et oleme kõik erinevad, on meil palju sarnasusi, mis võiksid olla siduv, teineteise mõistmist ja austamist soodustav kokkupuutekoht.

Lugedes lauseid „Üks lind oskab väga palju inspireerida“, „Mind teeb õnnelikuks linnulaul, linnud, käsitöö, mida saan oma kätega teha“, „Tegelen kunstiga, sest see on minu viis väljendada ennast ja näidata ilusaid asju maailmale“, „Meeldib kunstiga see challenge, et kas tuleb välja, ja kui tuleb, siis on hea tunne, kui hakkama sain“, „Siis kui ilmad kevadised, lähen linnulaulu lindistama, sest see teeb tuju heaks“ ja „Oma tavalisel päeval tegelen ma joonistamisega ning käsitööga“ ilma psüühilise erivajaduse sildita, leiab artikli lugejagi siit kauneid äratuntavaid soove ja mõtteid. Meie näituse külastajad märkisid, et need mõtteavaldused kõnetavad neid sügavalt.

Foto näitusest
Näitusel tutvustati psüühiliste erivajadustega inimeste loodud kunstitöid ja vahendati autorite sisekaemust. Foto: erakogu

Mis on autsaiderkunst?

Autsaiderkunst avab akna inimese sisemaailma, just sellisena, nagu ta ise seda tajub. Sageli jääb puudu sõnadest, et väljendada, kuidas tunnetatakse ümbritsevat ja iseennast. Siin tulevadki appi värvid ja looming. Maale täiendavad kunstnike otsekohesed mõtted. Mõistet „autsaiderkunst“ kaustas esimest korda inglise kunstikriitik Roger Cardinal 1972. aastal. Prantsuse keeles on samas tähenduses kasutatud mõistet art brut (e.k toores kunst), selle võttis kasutusele maalikunstnik ja kunstikoguja Jean Dubuffet (1901–1985), kelle kollektsiooni põhjal asutati 1976. aastal Šveitsis Lausanne’is autsaiderkunsti muuseum La Collection de l’Art Brut.

Autsaiderkunstnike loominguline protsess on ainulaadne.

Autsaiderkunsti loovad inimesed, kes on ühiskonnas marginaliseeritud. Nende maailmanägemus ja hoiak võib vastanduda peavoolule. Arvatakse, et autsaiderkunstnikke iseloomustab mässumeelne vaimsus ja ükskõikne suhtumine ühiskonna tavadesse ning kollektiivsetesse väärtustesse. Siiski on autsaiderkunst lai mõiste, mis hõlmab inimesi, sealhulgas iseõppijad, psüühilise erivajadusega inimesi, ekstsentrikuid, vange, erakuid ja heidikuid, kelle loominguline eneseväljendus eksisteerib sageli eelkõige iseenda jaoks. Autsaiderkunstnike loominguline protsess on ainulaadne ja kunstiinstitutsioonide traditsioonid nende tööd sageli ei mõjuta.

Üleilmne ja Eesti mõõde

Aastal 2009 asutati Belgias dr Guislaini muuseumis esimene Euroopa autsaiderkunsti ühendus (EOA), mille eesmärk on tugevdada autsaiderkunsti häält ja parandada kultuuride koostööd ning dialoogi Euroopas. EOA liige on Viljandi Kondase keskus.

Autsaiderkunsti edendatakse ka Pärnu töökeskuses Amanita, mis tähistab tänavu kümnendat tegevusaastat. MTÜ Amanita eestvedaja ja juht on Indrek Linnuste, kes oli projektis tudengite mentor. Näituse koostamisel lähtuti just Amanita kollektsioonist.

Töökeskus Amanita on sotsiaalne ettevõte, mis pakub kaitstud töötamise teenuseid vähenenud töövõimega inimestele. Seal sünnivad ka kunstiteosed. Indrek Linnuste on võtnud oma südameasjaks autsaiderkunsti korraldamise, kogumise ja teadvustamise.

Kas sina ka annad oma osa?

Näituse korraldamise kogemus väljaspool kunstigaleriisid ja külastajate tagasiside kinnitavad, et see on hea võimalus teadlikkust suurendada ja dialoog tekitada. Sarnase kontseptsiooniga näitusi võiks korraldada rohkem. Indrek Linnuste kogemused näitavad, et autsaiderkunsti näituste vastu on huvi pigem leige. Ühe põhjusena pakutakse, et inimesed pole üldiselt asjaga kursis.

Jah, kogukondlikus ruumis autsaiderkunsti märkamine, teadvustamine ja mõistmine on kindlasti ühiskonna liikmete tänuväärne žest. Selle kunsti avastamine ja kogemine võib tõepoolest ühendada ja inspireerida. Autsaiderkunst võib pakkuda ainulaadse vaatenurga ja avada akna inimese sisemaailma. Olles avatud sellele kunstivormile, võime paremini mõista teiste kogemusi, maailmanägemust ja eneseväljendust. Autsaiderkunsti kaudu saame luua sidemeid, jagada emotsioone ja leida puutepunkte, mis rikastavad kogukonda ning loovad mõistva, austava, koos toimiva keskkonna.


[1] Artikli autorid on ELU projekti meeskonna liikmed Evelin Sennett ja Rutt Hanni (sotsiaaltöö magistrandid), Elika Klettenberg ja Elen Arutjunjan (eripedagoogika magistrandid), Beatrice D´Angelo (antropoloogia bakalaureuse tudeng), Raido Remmel (riigiteaduste magistrant). Tudengite mentor on Indrek Linnuste Amanita MTÜ-st.

Viidatud allikas