Asendus- ja järelhooldus aastatel 2016–2020

Mari Sarv
analüüsi- ja statistikaosakonna analüütik, sotsiaalministeerium

---

Igale lapsele on vaja kodu ja peret, kuid siiski ei saa kõik lapsed kasvada sünniperes, sest vahel peab pakkuma hoolitsust teistsuguses keskkonnas. Lapse eest lühi- või pikaajalist hoolitsemist väljaspool tema sünniperekonda nimetatakse asendushoolduseks (sotsiaalhoolekande seadus – SHS, 12. jaotis, § 45(5)–45(14)).

Lapse perest eraldamist kaalutakse üksnes kõige keerulisemas olukorras. Need on juhtumid, kui peres võib olla tekkinud otsene oht lapse elule ja tervisele, kui vanemad ei saa või ei suuda ka pakutud toe abil toime tulla ega kindlustada lapsele turvalist keskkonda ning vanemlikku hoolt. Ligi üks protsenti Eesti lastest on asendushooldusel.

Asendushooldusele suunatud lapsele peetakse üldjuhul paremaks perepõhist asendushooldust. See sarnaneb rohkem eluga tavalises perekonnas ning soosib lapse arengu seisukohast olulist kiindumussuhte tekkimist kasvatava vanemaga.

Asendushoolduse erinevad vormid

Asendushoolduse mõiste alla mahuvad hoolduse vormid, mis erinevad üksteisest otsustus- ja vastutusõiguste jaotuse ning ka lapse elukeskkonna korralduse poolest.

Perepõhine asendushooldus tähendab, et laps kasvab perekonnas, mille liige või liikmed on valitud või ette valmistatud osutama lapsele asjakohast hooldust. Selle vormid on hoolduspere, eestkostepere ja ka uude perre lapsendamine.

Eestkostepered on enamasti lapse sugulased (nt vanavanemad) või muud lapsele lähedased inimesed, kelle kohus määrab lapse seaduslikuks esindajaks ja kasvatajaks. Hoolduspered aga kasvatavad last oma peres lühemat või pikemat aega kohaliku omavalitsusega sõlmitud lepingu alusel. Neid valmistab selleks ette ja ka hindab sotsiaalkindlustusamet. Enne 2018. aastat oli selle teenuse nimetus perekonnas hooldamine, kuid siis ei otsustanud pere sobivuse üle sotsiaalkindlustusamet, vaid kohalik omavalitsus.

Uude perre lapsendamine tähendab, et laps läheb elama perre, mille kumbki vanem ehk lapsendaja ei ole tema bioloogiline vanem. Eestis korraldab lapsendamist alates 2016. aastast sotsiaalkindlustusamet. Varem oli see maavalitsuste kohustus ja rahvusvahelist lapsendamist korraldas sotsiaalministeerium. Lapsendajaid valmistab ette ja hindab sotsiaalkindlustusamet.

Perel on võimalik valmistuda ja läbida hindamine paralleelselt nii lapsendamiseks kui ka hoolduspereks. Hooldusperre võetud lapse vanematel võib hooldusõigus jääda alles, kuid lapsendada saab üksnes last, kelle vanemad on andnud selleks nõusoleku või kelle vanematelt on hooldusõigus ära võetud.

Asutusepõhist asendushooldust pakuvad Eestis nii suuremad kui ka päris väikesed asutused. Ka nemad loovad võimalikult peresarnase olustiku, kuid laste eest hoolitsevad töötajad: kasvatajad või perevanemad. Asutuse töötajate töökorraldusest lähtudes on selline hooldus jagunenud alates 2018. aastast perekodudeks ja asenduskodudeks. Varem oli ühtne asenduskoduteenus, mida sai osutada erinevalt. Perekodus hoolitsevad laste eest 1–3 perevanemat, asenduskodus vahetustega töötavad kasvatajad (keskmiselt 4–5 kasvatajat ühe pere kohta). Mõlema vormi korral võivad lastega tegeleda ka teised spetsialistid ja abilised.

Ühes pere- või asenduskodu peres võib üldjuhul kasvada kuni kuus last. Enne 2020. aastat oli laste piirarv peres kaheksa, kuid ka 2020. aastast alates võib erandkorras olla ühes peres rohkem kui kuus last, näiteks siis, kui õdesid-vendi on rohkem või lastel on muu oluline side või elukorraldus, mis laste arvu mõjutab (SHS 12. jaotis).

Alates 2018. aastast on asendushoolduselt ellu astuvate noorte jaoks olemas jätkuteenusena järelhooldusteenus, mis on mõeldud täisealiseks saanud noortele, kes on olnud pere- või asutusepõhisel asendushooldusel. Sellega toetatakse nende järkjärgulist iseseisvumist õpingute jätkamise ajal või muul põhjusel (SHS § 45(15)).

Asendushooldusele suunatud laste arvu muutumine

Asendushooldusele suunatud laste arv on aasta-aastalt vähenenud, seda on mõjutatud perest eraldatud laste arvu vähenemine. Kümme aastat tagasi eraldati aastas perest ligi 600 last (keskmiselt 0,24% alaealistest), 2013. aastal 436 last (0,18% alaealistest), 2016. aastal 353 ning aastatel 2017−2020 alla 300 lapse (0,11% alaealistest). Seega, kuigi laste üldarv on viimasel kümnendil suurenenud umbes kümne tuhande võrra, on perest eraldatud laste arv vähenenud ja ka asendushooldusele suunatakse lapsi vähem. Nii oli perest eraldatud lastest aasta lõpuks aastatel 2013–2015 paigutatud asendushooldusele ligi 300 last, kuid aasatel 2017–2020 oli selliseid lapsi alla 200 (132–177), vt joonis 1.

Laste arv eri tüüpi asendushooldusel

Viimastel kümnenditel on järjepidevalt vähenenud eri vormis asendushooldusel (s.o eestkosteperes, hooldusperes, asenduskodus ja perekodus) viibivate laste koguarv: 2000. aastate alguses oli asendushooldusel alla 5000 lapse (2002. aastal 4745 last), kümnendi lõpuks aga alla 3000 (2009. aastal 2953). Viimasel kümnendil on samuti näha tagasihoidlikku langust: aastatel 2013–2016 oli asendushooldusel veidi alla 2600 lapse ja 2020. aasta lõpuks 2277 last (tabel 1).

Laste arv on vähenenud nii asutuse- (asenduskodudes ja perekodudes) kui ka perepõhisel hooldusel (eestkoste- ja hooldusperedes).

Asutusepõhisel hooldusel ehk tänases mõistes asendus- ja perekodudes on laste arv vähenenud viimastel kümnenditel enam kui kaks korda, viimasel aastal pole vähenemist toimunud. Asutustes oli 2020. aasta lõpul lapsi peaaegu poole vähem kui 15 aastat tagasi (2020. aastal 800 ja 2005. aastal 1567).

Tuleb arvestada, et asutusepõhisel hooldusel olevate laste ja noorte arv vähenes aastatel 2018–2019 osaliselt ka selle tõttu, et ellu astuvatele täisealiseks saanud noortele loodi alates 2018. aastast uus toetav järelhooldusteenus. Seega ei ole asendus- või perekodudes pärast 2018. aastat enam 20-aastaseid või vanemaid noori (kuni 2018. aastani said asenduskodu noored õpingute jätkamisel kuni 24-aastaseks saamiseni asenduskoduteenust).

Asutusepõhise asendushoolduse korral osutatakse järjest rohkem perevanematega teenust. Perekodudes oli 2018. aasta lõpus 38% asutuses kasvavatest lastest, kuid 2019. aasta lõpuks juba 58%. Asutusepõhisel hooldusel olnud lastest elas 2020. aasta lõpus 66% (532) perekodus ja kasvatajatega asenduskodudes 34% ehk 268 last (tabel 1 ja 2).

Kohalikud omavalitsused alustasid asendushooldusel olnud noortele järelhooldusteenuse korraldamist 2018. aastal. Teenust kasutavate noorte arv on aasta-aastalt suurenenud: 2018. aasta lõpuks oli teenusel alla 50 noore (18−24-aastased), 2019. aasta lõpuks ligi 100 ning 2020. aasta lõpuks juba 151 noort (tabel 1).

Asendushooldusele suunatud lastest on enamik eestkosteperedes, viimasel kümnel aastal stabiilselt 1300−1400 last (tabel 1 ja 3). Hooldusperes on palju vähem lapsi ja nende laste arv on viimastel aastakümnetel ka proportsionaalselt kõige rohkem vähenenud.

Perekonnas hooldamisel oli 15 aastat tagasi ligi 1000 last, 2016. aasta lõpus 191 ja 2018. aasta lõpus kõigest 124 last. Viimasel kahel aastal on peres hooldusel olevate laste arv hakanud uuesti suurenema: 2019. aastal jõudis see 133-ni ja 2020. aasta lõpuks 145-ni (tabel 1 ja 4), neist hooldusperes oli 46 ja perekonnas hooldamisel 99 last (enne 2018. aastat perre asendushooldusele tulnud laste puhul jäi kehtima varasem teenuse nimetus).

Eeldatavasti on mõju avaldanud ka riigi poliitika: alates 2018. aastast sätestati seaduses kohustus eelistada perepõhist asendushooldust (SHS § 45(9) lg 4 p 2). Sotsiaalkindlustusametile anti ülesanne hinnata kogu Eestis hooldusperesid ja neid ette valmistada ning kanda pered sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistrisse (STAR). Registri kaudu saab päevakohase ülevaate, kui palju peresid on valmis lapsi vastu võtma. Eeldatavasti on see muutnud asendushooldust vajavale lapsele sobiva perekonna leidmise sujuvamaks ka kohalikele omavalitsustele. Samuti osutatakse kogu riigis eestkoste-, hooldus- ja lapsendajaperedele tugiteenuseid, mis toetavad perede toimimist ja aitavad keerulisemate olukordadega hakkama saada.

Asendushooldusel elavate laste vanus

Ligi kolmandik asendushooldusel olevatest lastest on kuni kümneaastased (32%), ligi kolmandik on 11−14-aastased (32%) ja veidi enam kui kolmandik on 15-aastased või vanemad (36%). Viimasel viiel aastal on nooremate laste osa vähenenud viie protsendipunkti võrra (2016. aastal oli kuni kümneaastaseid lapsi asendushooldusel 37%, aastal 2020 aga 32%). See on tingitud ka sellest, et asendushooldusele on suunatud aasta-aastalt vähem lapsi, seega väheneb ka nooremate laste osatähtsus.

Perepõhisele asendushooldusele on viimastel aastatel rohkem suunatud just nooremaid lapsi: 2015. aastal oli kuni 10-aastastest 61% perepõhisel asendushooldusel, 11–14-aastastest 64% ja 15−17-aastastest 66%. Aastal 2020 oli kuni kümneaastastest 66% perepõhisel hooldusel ja vanemates vanuserühmades 64%. Mida nooremad lapsed on, seda tõenäolisem on hooldus peres: 2020. aastal oli kuni 2-aastastest 75% perepõhisel hooldusel, 3–6-aastastest 69% ja 7–10-aastastest 63%. Võib eeldada, et kui lapsed suunatakse asendushooldusele, siis eelistatakse üha enam perepõhist asendushooldust. Samuti võib olla, et noorematele lastele on hooldusperet leida lihtsam ja noorukieas lastele keerulisem. (joonis 3).

Perepõhisel asendushooldusel olevate laste osatähtsus

Perepõhisel asendushooldusel (hooldusperes ja eestkostel) olevate laste osatähtsus asendushooldusele suunatud laste hulgas on viimastel aastakümnetel kõikunud 57–66% vahel. Alates 2006. aastast on näha väikest tõusu: 2002. aastal oli perepõhise asendushoolduse osatähtsus 60%, kõige madalam, 57% oli see 2006. aastal, seejärel tõusis 59–60 protsendini ning alates 2016. aastast ületas 60% ning tõusis 2019. aastaks 66 protsendini. Aastal 2020 oli perepõhisel asendushooldusel 65% asendushooldust vajanud lastest.

Perepõhise asendushoolduse osa suurenemist ja ka viimase aasta väikest tagasiminekut on mõjutanud eelkõige eestkosteperede osatähtsuse muutumine. Viimastel aastakümnetel on eestkosteperedes olevate laste arv olnud stabiilne, kuid asendushooldusel olevate laste arv on järjepidevalt vähenenud. Eelkõige on vähenenud asutustes ja ka hooldusperedes olevate laste arv, seetõttu on omakorda suurenenud eestkostel laste osatähtsus asendushoolduses. Aastal 2009 moodustas eestkoste asendushooldusest 46%, kuid 2019. aastaks oli eestkostel 60% asendushooldusel lastest ning 2020. aastal 59%. Praeguseks on eestkostel palju noori, kellel ees täisealiseks saamine ja ellu astumine, seega võib eeldada, et lähiaastatel tasapisi ka väheneb eestkostel olevate laste arv (joonis 3.)

Uude perre lapsendamine

Üks asendushoolduse vorm on uude perre lapsendamine. Lapsendatavaid lapsi ei ole Eestis palju. Lapsendada saab eelkõige siis, kui ei ole alust arvata, et laps saab naasta bioloogilise vanema hoole alla (vt eespool). Esmajärjekorras tuleb hinnata lapse vajadusi ja olukorda. Alati ei pruugi ka kõigile juriidiliselt küll lapsendamiseks vabadele lastele olla see nende huvidest lähtudes hea otsus. Takistuseks võib olla näiteks see, kui pere ei ole valmis lapsendama või võtma hooldusperre erivajadusega lapsi. Mõnikord ei ole pere valmis vastu võtma kõiki sama pere õdesid-vendi ja vanemaid lapsi, kuid asendushoolduses üldiselt välditakse õdede-vendade lahutamist.

Seega on lapsendamiseks lapsi asendushooldusel vähe ja see kajastub ka lapsendamise statistikas. Kümme aastat tagasi lapsendati välisriiki aastas 20−30 last ja Eestis uude perre keskmiselt enam kui 40 last. Alates 2011. aastast on välisriiki lapsendamine märkimisväärselt vähenenud. Viimastel aastatel pole lapsi välisriiki lapsendatud ja ka Eestis on uude perre lapsendatud laste arv vähenenud, viimastel aastatel 22 last aastas (tabel 5).

Sisuliselt on lapsendamine perepõhise asendushoolduse oluline osa. Lapsel tekib vanematega väga tõenäoliselt eluaegne tihe side, mis on tagatud ka õiguslikult, sest lapsendamise kaudu tekivad lapsendajal ja lapsendatul vanema ning lapse õigused ja kohustused. Senini pole pere- ja asutusepõhise asendushoolduse osatähtsust vaadeldes arvestatud uude perre lapsendamist, sest aastate jooksul lapsendatud laste andmeid ei ole talletatud. Küll aga registreeritakse lapsendamise fakt lapsendamise aastal (sh lapse vanus lapsendamise aastal). Kevadel 2021 töötati välja arvestusmetoodika, mis tugineb peamiselt viimase 18 aasta statistikale ja võimaldab välja arvestada, kui palju ja mis vanuses lapsendatud lapsi elas Eestis aastatel 2019 ja 2020. Seda saab rakendada ka edaspidi, arvestades igal aastal lisanduvaid statistilisi andmeid (Sarv 2021).

Lapsendatud laste lisamine perepõhisel asendushooldusel viibivate laste hulka suurendaks sellel viibivate laste osatähtsust kõigist asendushooldusele suunatud lastest 65–66 protsendilt 73 protsendile. Kõige rohkem suureneks perepõhisel asendushooldusel viibivate nooremate laste osa.

Eestis on valdav osa lapsendatud lapsi olnud lapsendamise ajal kuni kaheaastased. Nii 2019. kui ka 2020. aasta lõpus peredes kasvavatest lapsendatud lastest oli 72% lapsendatud vanuses kuni kaks eluaastat. Peredes kasvavatest lapsendatud lastest enam kui pooled (56%) olid 2020. aasta lõpus vähemalt 11-aastased, 4% oli kuni kaheaastaseid, 13% oli 3–6-aastaseid ja 27% oli 7–10 aastaseid (tabel 6). Uude perre lapsendatud laste arv on mitu aastat vähenenud, seega väheneb ka aastate jooksul peredes kasvavate lapsendatud laste arv: 2020. aasta lõpul peredes kasvanud lapsendatud lastest 40% saab täisealiseks järgneva viie aasta jooksul.

---

Viidatud allikas

Sarv, M. (2021). Lapsendatud laste asendushoolduse osana arvestamise metoodika. Sotsiaalministeerium, analüüsi ja statistika osakond.