Südame-veresoonkonna haiguste personaalse ennetuse kulutõhususest
Maikuus lõpule jõudnud rakendusuuring „Personaalmeditsiini kliinilised juhtprojektid rinnavähi ja südame-veresoonkonnahaiguste täppisennetuses“ pakkus välja ka potentsiaalse teenusmudeli südameveresoonkonna haiguste (SVH) ennetamiseks.
Teenusmudeli praktikas kasutamise otsuseni eelneb veel mitu sammu. Muuhulgas kaalutakse uue sekkumise korral selle kulutõhusust.
Kuidas hinnati potentsiaalse teenuse kulutõhusust?
Kulutõhususe hindamisel vaadeldakse tervisetulemite kõrval ka uue sekkumisega kaasnevaid ja ära hoitavaid kulusid. Uue südame-veresoonkonnahaiguste (SVH) teenusemudeliga kaasnevad lisakulud geenitestile, polügeense riskiskoori (PRS) arvutamisele ja koondriski visualiseerimisele, kuid potentsiaalselt välditakse SVH-juhte täpsema ennetuse abil rohkem, pikendades seega inimeste eluiga, parandades elukvaliteeti ja hoides kokku ravikulusid.
SVH-ennetuse (s.o ravimite ja/või nõustamise) vajadust hinnatakse riskitegurite põhjal arvutatud SVH koondriski alusel. Kulutõhususe analüüsis võrreldi kaht SVH-ennetuse strateegiat: 1) tavapraktika, milles keskendutakse SVH koondriski tuvastamisel traditsioonilistele riskiteguritele; 2) SVH personaliseeritud ennetuse strateegia (edaspidi PE-strateegia), milles lisatakse SVH koondriski arvutustesse ka PRS. Seega täpsustatakse PE-strateegias SVHi koondriski hinnangut ja sihitakse seeläbi ennetavaid meetmeid paremini; paraneda võib ka patsiendi motivatsioon muuta oma elustiili. Peale selle on teenusemudelis üle vaadatud kõrgvererõhktõve ja düslipideemia ravi alustamise juhised ning nõustamise laad.
Uue teenusemudeli sihtrühmaks on ilma SVH-ta 30˗65aastased mehed ja 40˗70aastased naised, geeniriskist sõltumata. Populatsioon on selles laiem kui kliinilise uuringu puhul ja kulutõhususe analüüs eeldab tervisetulemitele ning kuludele pikemat vaadet kui see on võimalik kliinilises uuringus, seetõttu kasutati PE-strateegia kulutõhususe hindamiseks modelleerimist.
Mikrosimulatsioonimudelis simuleeriti sihtrühma riski haigestuda infarkti või insulti tema SVH riskitegurite tõttu. Sihtrühma riskitegurite kirjeldamiseks kasutati geenivaramu andmeid. Iga patsiendi puhul hinnati perioodiliselt nõustamise ja ennetava ravi alustamise vajadust sõltuvalt tema riskiteguritest ja koondriski hinnangust, mis muutusid ajas. Tavapraktika korral jälgiti ravi ja nõustamise sagedust haigekassa andmetest, PE-strateegias simuleeriti neid tegevusi uue teenusemudeli ravijuhiste alusel. Ravi ja nõustamise tulemusel vähenes modifitseeritavate riskitegurite tase ja seega ka SVH risk. Haigestumisel suurenes patsiendi suremusrisk, vähenes elukvaliteet ja kaasnesid ravikulud. Sihtrühma jälgiti mudelis elu lõpuni.
Tehtud järeldused
Kulutõhususe analüüsi alusel selgus, et PE-strateegiaga kaasnesid patsiendi elu jooksul 14% suuremad kulud võrreldes tavapraktikaga. Suurenesid kulud riski hindamisele, aga ka ennetusele nõustamislaadi muutumise ja ulatuslikuma statiinravi määramise tõttu. PE-strateegiat rakendades hoiti ära SVH haigusjuhte (˗8%), mistõttu kaasnes strateegiaga tervisekasu keskmiselt 0,02 kvaliteetset eluaastat inimese kohta eluea jooksul (+0,18%) ja ravikulude vähenemine. Võttes arvesse lisanduvat tervisekasu ja kogukulude kasvu, kujunes täiendkulu tõhususe määraks 14 600 eurot võidetud kvaliteetse eluaasta kohta, mille põhjal võib pidada PE-strateegiat kulutõhusaks. See järeldus ei muutunud üldjuhul ka tundlikkuse analüüsis, kus analüüsiti mudeli parameetrite (sh PE-strateegiaga kaasnevate uute tegevuste hindade) muutmise mõju täiendkulu tõhususe määrale.
Eelarvemõju analüüsis leiti, et PE-strateegia kulu oleks esimesel aastal 65 miljonit eurot, sh on riski hindamise kulu 23,7 miljonit ja ülejäänu moodustab ennetavate meetmetega seotud kulu. Tavapraktikaga võrreldes kaasneb PE-strateegiaga 20 miljonit eurot suurem kulu (+45%); ravimikulusid arvestamata on lisakulu 13 miljonit eurot. Eelarve analüüsis ei arvestatud SVH ravikulude kokkuhoidu ja PE-strateegia rakendamise kulusid (nt koolituskulud, IT-arendus- ja hoolduskulud).
Otsustamiseks, kas Eestis on mõistlik võtta SVH puhul kasutusele geneetilist soodumust arvestavad personaalmeditsiini teenused, on vaja teha kulutõhususe analüüsi kõrval ka ennetuse sisulist efekti mõõtev laialdasem uuring. Peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut ning genoomika instituut valmistavad ette sellist rahvusvahelist uuringut (Intervene) ja pärast selle elluviimist peaks saama lõpliku selguse geeniriskide kasutamise efekti kohta SVH ennetuses.