Geneetilisel testimisel tuvastatavad sekundaarsed leiud on haruldased

Seni teadaolevalt suurimas, kliiniliselt olulisi sekundaarseid leide ehk juhuleide käsitlevas kohortuuringus eMERGE III uuriti 21 915 inimese geeniandmeid sekundaarsete leidude esinemissageduse hindamiseks. Kõige enam esines sekundaarseid leide vähkkasvajate (1,38%) ja kardiovaskulaarsete haiguste (0,87%) tekke riskiga seotud geenides.

Ameerikas tehtud uuringusse kaasati kõik ACMG (American College of Genetics and Genomics) poolt avaldatud juhendis välja toodud 59 geeni, mille hulgast tuvastatud sekundaarsetest leidudest tuleks patsiente teavitada, ning lisaks veel 22 geeni, mille kaasamist pidas kirjanduse põhjal oluliseks uuringumeeskond.

Uuringus tuvastati 661 kliiniliselt olulist leidu, mis andis sekundaarsete leidude esinemissageduseks 3,02%. Tuvastatud leidudest 422 (1,92%) olid patogeensed ja 239 (1,1%) eeldatavalt patogeensed. 105 leidu tuvastati uuringumeeskonna poolt kaasatud 22 geeni analüüsist. Sekundaarseid leide raporteeriti enim BRCA2 (rinnavähk), LDLR (perekondlik hüperkolesteroleemia), HFE (pärilik hemokromatoos), MYBPC3 (perekondlik hüpertroofiline kardiomüopaatia) ja BRCA1 (rinnavähk) geenides.

Mis on sekundaarne leid?

Sekundaarseks leiuks nimetatakse geneetilise testimise käigus tuvastatud leidu, mis ei ole uuringule suunamise esialgseks põhjuseks. Sekundaarsed leiud jagatakse oma olemuse alusel kaheks: teadmata olulisusega ja kliiniliselt olulised. Viimati nimetatud jagunevad praegu teadaolevate teadusandmete järgi veel omakorda patogeenseteks (kindel seos mingi haiguse või seisundiga) ja eeldatavalt patogeenseteks (eeldatav seos). Jaotus on tehtud hetkel teadaolevate andmete põhjal ja on pidevas muutumises.

Üha sageneva geneetilise testimisega kaasneda võivad sekundaarsed leiud on küsimuseks nii testijatele (millistest leidudest tuleks patsiente ja nende perekondi teavitada) kui ka testitavatele (kas minna testima, kui on võimalus avastada ka midagi muud). Seega on säärased uuringud olulised, et anda patsientidele ja teadusuuringus osalejatele vajalikku infot. Kõnealune uuring näitas, et tõenäoliselt on sekundaarsete leidude esinemissagedus madal ega erine oluliselt erinevat etnilist päritolu inimestel.

Kommentaar: juhuleidudest teatatakse ainult patsiendi soovil

TÜ Kliinikumi kliinilise geneetika keskuses kasutame kahte diagnostilist geenianalüüsi, mille juhuleidudest teavitamine on päevakorral: laia geenipaneeli sekveneerimine, millega saadakse infot 6700 geeni kohta, ja kogu eksoomi sekveneerimine.

Geenipaneeli sekveneerimist kasutatakse laialdaselt monogeensete haiguste diagnostikas peaaegu kõikidel arstlikel erialadel ja nii laste kui ka täiskasvanute puhul. Haigekassa piirangute kohaselt saab kogu eksoomi sekveneerimist teha vastsündinu- ja lapseea ebaselge etioloogiaga haiguste ja sündroomide diagnoosimiseks. Mõlema nimetatud analüüsi tellimisel küsime patsiendilt või laste puhul tema vanema(te)lt, kas juhuleide soovitakse teada või mitte. Testieelne nõustamine juhuleidude teemal on analüüsi telliva arsti vastutus. Olenevalt patsiendi otsusest lisatakse või ei lisata vastusesesse info juhuleidude kohta.

Oleme leidnud mitmesuguseid juhuleide, näiteks mitmeid pärilikku rinna- ja munasarjavähki põhjustavaid BRCA1 ja BRCA2 geeni mutatsioone ja nendest ka eelneva nõusoleku korral patsientidele teada andnud. Oluline on, et lisaks teavitamisele saaks patsient kohe ka teavet, mida niisuguse leiu korral edasi teha. Nii näiteks suunatakse BRCA mutatsioonikandjad onkogeneetilisele nõustamisele ja vajaduse korral ka onkoloogi või günekoloogi konsultatsioonile, et koostada jälgimisplaan. Juhuleiu teemal nõustamise osa on ka teiste pereliikmete uurimine tuvastatud geenimuutuse suhtes ehk nn kaskaadskriining.

Juhuleidude käsitus kliinilises töös on muutumas

Hiljuti, 2020. aasta novembrikuus, publitseeris Euroopa Inimesegeneetika Ühing oma juhised juhuleidudest teavitamise kohta. Kui USA juhendid ACMG poolt toetavad vägagi juhuleidudest teavitamist, põhjendades seda potentsiaalse kasuga patsientidele (nt varem avastatud vähijuhtumid), siis Euroopa uuemad juhised sisuliselt keelavad juhuleidude uurimise ja nendest teavitamise kliiniliste uuringute raames, kuna kulutõhusust ning patsiendi saadava kasu ja kahju suhet ei ole piisavalt uuritud. Kuivõrd Euroopa juhised on suunava iseloomuga ja need publitseeriti alles hiljuti, siis ei ole diagnostilised laborid ilmselt veel oma tegutsemist muutnud. Ka meie TÜ Kliinikumi kliinilise geneetika keskuses arutame praegu oma juhuleidude käitust ja võimalik, et teeme uute Euroopa juhiste järgi ka muudatusi, aga seda on veel pisut vara öelda