Vanemaealised liikluses: kas meedia toetab või takistab?

KOKKUVÕTE

Eesti elanikkond vananeb nagu kogu Euroopas. Sellest tulenevalt osaleb rohkem vanemaealisi, vähemalt 65-aastaseid inimesi ka liikluses. Artikkel tugineb magistriuuringule[1], mis keskendus vanemaealiste liiklejate meediakuvandile Eestis aastatel 2014–2024 ja sellele, kuidas see mõjutab hoiakuid vanemaealiste liiklejate suhtes.

Uuringu tarvis tutvuti teemakohaste dokumentide, kirjanduse ja liiklusstatistikaga ning analüüsiti meedias avaldatud artikleid. Korraldati kaks fookusgrupiintervjuud vanemaealiste ja nooremate liikluses osalejatega.

Statistilised andmed ei kinnita, et vanemaealised juhid oleksid liiklusohutuse suurim probleem. Meedias aga on ülekaalus lood, kus vanemaealisi kujutatakse liiklusohtliku juhi või liiklusõnnetuste ohvrina, vähem kirjutatakse vanusesõbraliku liikluskorralduse vajadusest. See paneb vanemaealisi juhte tundma end ebakindlana. Meediakajastusel on oluline mõju mitte ainult inimeste hoiakute, vaid ka liikluspoliitika kujundamisel.

MÄRKSÕNAD

Vanemaealised liiklejad, vanusesõbralikkus, meediakuvand

Eesti nagu ka teiste arenenud riikide elanikkond vananeb kiiresti. See mõjutab paljusid ühiskonnaelu valdkondi, sealhulgas liiklusohutust. Paratamatult kaasnevad vananemisega füsioloogilised ja kognitiivsed muutused, mis hakkavad varem või hiljem mõjutama ka kogenud liikluses osaleja liikluskäitumist ja ohutust.

Tuleb algatada sisuline arutelu, kuidas kujundada meediakuvand ja liikluskeskkond, mis arvestaks vanemaealiste liiklejate vajadusi ning liikluskäitumise eripära.

Vanemaealisi, kes satuvad õnnetustesse, on rohkem, sest nende osakaal liikluses on suurenenud. Euroopa Komisjoni statistika järgi moodustasid 2022. aastal vähemalt 65-aastased juba 25% kõigist liikluses hukkunutest Euroopa Liidu riikides, mõnes riigis, nagu Austria, Taani ja Holland, oli neid isegi rohkem kui 30% (European Commission 2023). Eestis on viimastel aastatel pälvinud meedia tähelepanu mitu vanemaealise autojuhi osalusel juhtunud liiklusõnnetust.

Tuleb algatada sisuline arutelu, kuidas kujundada meediakuvand ja liikluskeskkond, mis arvestaks vanemaealiste liiklejate vajadusi ning liikluskäitumise eripära. Meediakajastused, poliitilised otsused ja liikluskeskkonna planeerimine peaksid toimima käsikäes, et toetada kõigi liiklejate, sh vanemaealiste, turvalist ning võimalikult iseseisvat liiklemist.

Vanemaealised on liikluses haavatavamad

Transpordiameti andmete kohaselt oli 2024. aastal B-kategooria juhiluba 108  708 Eesti elanikul, kes olid vähemalt 65-aastased.

Uuringute järgi suureneb alates 75. eluaastast märgatavalt risk sattuda rasketesse või surmaga lõppevasse liiklusõnnetusse, sest vanemas eas inimesed on füüsiliselt hapramad ja saavad noorematega võrreldes tõenäolisemalt raskeid vigastusi (Martensen 2021). Euroopa Komisjoni statistika näitab, et selles vanuserühmas juhtide suremus liiklusõnnetustes on keskmisest üle viie korra suurem ja vigastuste määr kaks korda kõrgem (European Commission 2021).

Vanemaealised juhid on aktiivsed kohanejad.

Küll aga põhjustavad vanemaealised juhid vähem õnnetusi, mis ohustavad teisi liiklejaid, sest nende sõidustiil on sageli ettevaatlikum (Martensen 2021). Teadlased märgivad, et vanemaealised juhid on aktiivsed kohanejad, kes kasutavad iga päev mitmesuguseid võtteid, et kompenseerida vanusest tulenevaid muutusi ja tagada ohutus. Näiteks piiratakse teadlikult sõite keerulistes oludes: välditakse pimedas sõitmist, libedat teed või tiheda liiklusega tipptundi. Valitakse ka tuttavamaid ja lihtsamaid marsruute, hoitakse pikivahet ning välditakse suurt kiirust või ohtlikke manöövreid. (European Commission 2024)

Niisugune käitumine pole sugugi nõrkuse märk, vaid pigem elutarkus ja vastutustunne: vanemaealised tunnetavad oma piiranguid ning tegutsevad ennetavalt. See on kooskõlas aktiivse vananemise põhimõtetega, mille kohaselt inimene ise teeb teadlikke valikuid, et püsida kauem terve ja iseseisev. (European Commission 2024) Tänapäeva vanemaealised, kes on olnud terve elu liikuvamad, on üha teadlikumad liiklusohutusest ja soovivad ise leida lahendusi, sh valmistuvad teadlikult, et ükskord tuleb autoroolist loobuda (ETSC 2023).

Liikluskorralduses tuleks arvestada vanemaealiste liiklejate eripäradega.

Siiski tuleb arvestada, et vanusega seotud muutused, nagu halvenenud nägemine, tasakaal, reaktsioonikiirus ja liikuvus, mõnikord ka tarvitatavad ravimid, mõjutavad vanemaealiste juhtide sõiduvõimet. Vanemaealised jalakäijad, eriti need, kellel on piiratud liikumisvõime, satuvad liikluses sageli keerukatesse olukordadesse, kui hinnatakse valesti oma liikumiskiirust või pikema teekonna tõttu ei kasutata märgistatud teeületuskohti. (Martensen 2021) Vanemaealiste liiklejate surmarisk on suurem riikides, kus üldine liiklusohutuse tase on madalam (Kountoura 2021).

Liikumisvõimalus on endiselt tähtis

Vanemaealiste juhtide terviseprobleemidele keskendudes jäetakse tähelepanuta, et liikumine, sh sõiduki juhtimine, ühissõidukite kasutamine, jalgrattasõit või jalgsi liikumine on vanemaealiste toimetuleku ja elukvaliteedi säilitamise tähtis eeldus. Liikumisvõimalused ja aktiivne osalemine ühiskondlikus ruumis on seotud pikema eluea, parema füüsilise heaolu, sotsiaalse lõimumise, iseseisvuse ning enesetõhususe ja võimestatuse tundega vanemas eas. (Polders jt 2015)

Sõidukite ohutusvahendid, juhiabisüsteemid ja koolitused aitavad vähendada ohtlikke olukordi ning parandada vanemaealise juhi toimetulekut keerulistes liiklusoludes (Laidmäe jt 2011). Liikluskorralduses tuleks arvestada vanemaealiste liiklejate eripäradega. Teistes riikides on katsetatud lahendusi, mis on näidanud positiivset mõju vanemaealiste liikuvusele ja ohutusele, näiteks anduritega valgusfoorid, mis tuvastavad aeglasemalt liikuva jalakäija ja pikendavad automaatselt rohelise fooritule kestust, aga ka pingid ja valgustus, mis teevad jalgsi liikumise eakatele mugavamaks ning turvalisemaks (Fraade-Blanar 2022). Vanemaealistele ja liikumisraskustega inimestele on oluline ka ligipääsetav ühistransport ning vajaduse korral sotsiaaltranspordi võimalus.

Meediakajastustes domineerivad kaks narratiivi: vanainimene liikluses kui ohutegur ja vanemaealine kui õnnetuse ohver.

ElderSafe aruandes analüüsiti meedia rolli vanemaealiste liiklejate kujutamisel, tõstes esile narratiive, kus keskenduti vanemaealiste haavatavusele ja võimalikele ohtudele liikluses. Uuringu autorid toovad välja, et sellised kajastused, mis rõhutavad vanemaealiste võimekuse vähenemist, kuid ei käsitleta piisavalt nende vajadusi ega positiivseid omadusi, võivad tugevdada stereotüüpe. Tasakaalustatud meediakajastus aitab muuta ühiskondlikke hoiakuid ja arendada teadlikkust vanusesõbralike liikluslahenduste tähtsusest. (Polders jt 2015)

Meediakajastuse ja selle mõju uuring

Uurisin oma magistritöös, kuidas ja kui palju kajastab Eesti meedia vanemaealiste osalemist liikluses ja liiklusõnnetustes ning kuidas see omakorda kujundab vanemaealiste endi ja teiste liikluses osalejate hoiakuid vanemaealiste liiklejate suhtes.

Kasutasin kvalitatiivset uurimisviisi, mis võimaldas põhjalikumalt analüüsida nii meedias avaldatud tekste kui ka inimeste arusaamu ja kogemusi.

Meedias kaldutakse tihti kasutama lihtsustatud ja üldistavaid stereotüüpe.

Võtsin vaatluse alla Eesti suuremates päevalehtedes ja arvamusportaalides aastatel 2014–2024 ilmunud uudislood ja arvamusartiklid, kus käsitleti vanemaealiste osalemist liikluses või nende osalusel juhtunud liiklusõnnetusi. Analüüsisin neid lugusid kvalitatiivse sisuanalüüsi meetodil, märkides üles peamised käsitletud teemad, vanemaealiste liikluskäitumise kirjeldamise viisi, allikad, millele viidati, sõnumi ja järeldused. Samuti püüdsin hinnata, kas kajastus oli objektiivne, kuivõrd esines selles diskrimineerimisele viitavaid elemente ja milline võis olla kajastuse eeldatav mõju lugejate hoiakutele.

Teiseks tegin 2024. aasta lõpus kaks poolstruktureeritud fookusgrupi intervjuud, millest ühes osalesid vähemalt 65-aastased iga päev liiklevad autojuhid ning teises nooremad, kelle hulgas oli nii vähemalt 20-, 30-, 40- kui ka 50-aastaseid. Kahes grupis osales kokku 18 inimest. Intervjuuküsimused olid vanemaealiste ja nooremate autojuhtide hoiakute ning kogemuste kohta liikluses, sealhulgas küsiti nende hinnangut liikluskultuurile, meediakajastusele ja põhjustele, mis võiksid viia nende arvates juhiloa loovutamiseni.

Meedia narratiivid ja stereotüübid

Vaadeldud ajal avaldatud lood, mis käsitlesid vanemaealisi liiklejaid või nende osalusel juhtunud liiklusõnnetusi, olid enamasti neutraalsed ja tuginesid faktidele. Analüüsist aga selgus, et lugudes domineerivad kaks narratiivi: vanainimene liikluses kui ohutegur ja vanemaealine kui õnnetuse ohver. Esimene tekitab kuvandi, et vanemaealised on liikluses aeglased, hajameelsed ja ohtlikud. Teine kujutab neid abitute kannatajatena. Kuigi faktid ei toeta arvamust, et vanemaealised oleksid teistest ohtlikumad liiklejad, on selline meediapilt levinud ja mõjutab tugevalt avalikkuse hoiakuid.

Meediakajastus mõjutab avalikku arvamust vanemaealistest juhtidest.

Samuti selgus, et positiivsed ja toetavad kajastused vanemaealistest kui kogenud, ettevaatlikest ja seaduskuulekatest liiklejatest on meedias haruldased. Sageli esineb kajastustes kaudset või otsest vanuselist diskrimineerimist, kus probleemseid olukordi seostatakse automaatselt eaga.

Uuringus ilmnes, et meediakäsitluses jäetakse sageli tähelepanuta vanemaealised kui mitmekesine grupp. Näiteks on selles vanuses haridustaseme, tervisliku seisundi, sissetulekute ja elustiili erinevused sageli suuremad kui nooremates vanuserühmades. Ometi kaldutakse meedias tihti kasutama lihtsustatud ja üldistavaid stereotüüpe, mis võivad tugevdada negatiivseid hoiakuid ja marginaliseerida aktiivseid, liikluses hästi toime tulevaid vanemaealisi.

Meediakuvandi mõju hoiakutele ja poliitikale

Magistritöö raames korraldatud intervjuud vanemaealiste liiklejatega näitasid, et negatiivne meediakuvand mõjutab otseselt nende enesehinnangut ja liikluskäitumist. Tajutav „stereotüüpide surve“ võib suurendada ärevust, mis omakorda halvendab tegelikku liikluses toimetulekut. Samuti tunnevad vanemaealised, et nende panust liiklusohutusse ei väärtustata piisavalt. Paljud intervjueeritavad väljendasid tunnet, et meedia kujundab vanemaealistest juhtidest negatiivset kuvandit, kuigi nad ise tajuvad end kogenud ja ettevaatlike liiklejatena.

Vanemaealiste liiklejate probleemide lahendamine eeldab terviklikku käsitlust.

Vanemaealised juhid tunnetavad liikluses kasvavat närvilisust ja tajuvad mõningast diskrimineerimist nooremate liiklejate poolt, samuti survet pidevalt tõestada oma sõiduvõimekust. Paljud neist aga reguleerivad oma liikluskäitumist, vältides tipptundi või keerulisi liiklusolusid. Loobudes autojuhtimisest välise surve tõttu, ilma et selleks oleks tervisest tulenevaid põhjuseid, võib see viia sotsiaalse isoleerituseni, kui alternatiivseid liikumisvõimalusi napib. Nooremad juhid tunnistasid, et vahel võib vanemaealiste juhtide sõidustiil neid mõnevõrra häirida, siiski suhtusid paljud vanemaealistesse liiklejatesse ikkagi mõistvalt. Mõlemas vanusrühmas vastajad leidsid, et meediakajastus mõjutab avalikku arvamust vanemaealistest juhtidest, eelkõige negatiivsed lood.

Meediakuvand mõjutab ka otsustajaid. Kui avalikus ruumis kujuneb kuvand, et vanemaealised on liikluses probleem, siis võib see viia poliitikakujunduse ja meetmete rakendamiseni, mis piiravad vanemaealiste iseseisvat liikumist, selle asemel et toetada nende turvalist osalemist liikluses.

Kokkuvõte ja järeldused

Töö tulemused näitavad, et vanemaealiste liiklejate kujutamine meedias võib tugevdada negatiivseid stereotüüpe ja rohkem tuleks kajastada tegelikke ohutegureid ning liiklusstatistikat. Tähtis on edendada teaduspõhist ja tasakaalustatud kajastust, mis käsitleb vanemaealiste liiklusohutuse vajadusi laiemalt.

Uurimistöö tulemused viitavad sellele, et vanemaealiste liiklejate probleemide lahendamine eeldab terviklikku käsitlust, mis hõlmab nii meediakajastust, liikluskorraldust kui ka poliitiliste meetmete rakendamist. Vanemaealised moodustavad üha suurema osa liiklejatest, seetõttu on tähtis tagada neile liiklusohutus, mis toetab nende iseseisvust ja heaolu.

Uuringu tulemusel kujunes mitu soovitust meediaväljaannetele ja vanemaealistega töötavatele spetsialistidele.

1. Mitmekülgsem kajastus. Vanemaealistest tuleks kirjutada ja rääkida mitmetahuliselt. Ka siis, kui tegemist on liiklusõnnetuse ohvriga. Vanemaealisi tuleks kujutada tavaliste liikluses osalejatena, kellel võivad olla omad eripärad ja vajadused, aga näidata neid ka kui  ka kogemuse kandjaid.
2. Allikate mitmekesisus. Vanemaealisi tuleks rohkem kasutada kui infoallikaid ja eksperte, kes oskavad vanusega seotud mõju laiemalt selgitada.
3. Diskrimineerivate stereotüüpide vältimine. Tuleb vältida keelekasutust, mis seostab vanust automaatselt ohtlikkusega.
4. Kampaaniad ja teavitus. Tasub arendada meedia, liiklusohutuse organisatsioonide ja sotsiaalvaldkonna koostööd, et kujundada toetav teavitus.

Vanemaealised ei ole ühiskonna äärealal tegutsev grupp, vaid nad on kasvav ja aktiivne osa liiklejaskonnast. Meediakuvand aitab kaasa sellele, milline on ühiskondlik suhtumine vanemaealistesse liiklejatesse, ning seab aluse ka sellele, milliseid lahendusi liiklusohutuses eelistatakse. Kui soovime, et vanemaealistega arvestamine oleks terve ja kaasava ühiskonna osa, peab muutuma ka see, kuidas vanemaealisi liiklejaid meedias kujutatakse ja kuidas ka spetsialistid vanemaealistest räägivad. Tasakaalustatud, toetav ja faktidele tuginev kajastus ei ole pelgalt eetiline, vaid on ka praktiline samm turvalisema liikluskeskkonna poole.