Vabatahtlikuks olemise kogemus: sotsiaaltöö tudengid kogusid abi sõjaohvritele
Tartu Ülikooli Pärnu Kolledži sotsiaaltöö ja rehabilitatsiooni korralduse kolmanda kursuse üliõpilased Anne Ennok ja Ulrika Pärn jagavad oma kogemusi Ukraina sõjaohvrite toetamiseks korraldatud annetuste kogumisest 25. veebruarist 4. märtsini.
Valter Parve, Tartu Ülikooli Pärnu kolledži õpetaja
Milline on Ukraina sõjapõgenike aitamiseks mõeldud humanitaarabi kogumisel saadud praktiline kogemus?
Anne: Tuleb kaasata meeskond ja ülesanded jagada, mitte pingutada üksi. Nii jõuab rohkem. Abi kogumisel tuleb täpselt sõnastada, mida vajatakse, nii on vähem selgitamist, kogumine tõhusam ja kiirem.
Ulrika: Olen varemgi vabatahtlikuna osalenud, aga sel kogemusel oli eriti tugev emotsionaalne mõju. Nii palju lahkust ja headust korraga pole ma varem tundnud. Eestlased on abivalmid ja saame olla kindlad, et kriisis hoiame kokku! Sellise ettevõtmise olulisem tahk on koostöö nii korralduse poolel kui ka annetajate seas. Julge küsida ja sulle antakse!
Millised olid aktsiooni esimesed mõtted ja sammud?
Anne: 24. veebruari hommikul ärgates kuulsin, et Ukrainas algas sõda. Minu vanaisa on ukrainlane, nii tekkis soov anda oma panus, kuid oleksin selle ettevõtmise ka niisama algatanud. Helistasin paarile tuttavale, samuti kolledži haldusjuhile Sirje Talvingule, et leida ruum ja koht, kuhu abi koguda. Juba paarkümmend minutit hiljem tegin üleskutse Facebookis.
Ulrika: Mina liitusin aktsiooniga veidi hiljem, kui esmane korralduslik tegevus oli juba kokku lepitud. Sotsiaalmeedias leviva info abil oskasin korraldustiimiga ühendust võtta ja oma abi pakkuda. Arvestades olukorda, tekkis mul kohe soov aidata nii jõu kui ka nõuga. Enne kogumispäevi oli oluline infot jagada nii paljudele kui võimalik. Selleks kasutasin sotsiaalmeedia abi ja suust suhu reklaami. Oluline abi oli kindlasti ka Pärnu Postimehe artiklitest.
Positiivsed hetked olid eelkõige seotud meeskonnatöö ja koostööga: kõik, kellelt abi küsisime, kohe appi ka tulid.
Milliseid emotsioone kogesite?
Anne: Sain imelise kogemuse, kuidas inimesed hoolivad ja tahavad aidata. Tihti oli pakke avades juures sildikesi, mis olid kirjutatud ukraina keeles, see võttis endal pisara silma. Püüdsin leida selles suures saginas hetke, et inimestega suhelda ja tänada neid selle eest, et nad hoolivad. Oli pisaraid ja tunda inimeste hirmu, mis edasi saab, eriti vanemate inimeste seas. Püüdsin nendega vesteldes neid veidigi lohutada ja rahustada, et küll peagi kõik laabub.
Ulrika: Olukord maailmas ja eriti Ukrainas tekitab meeletut kurbust ning viha. Annetuste kogumisega aktiivselt seotud olles aga sai mõtted ja tunded veidi eemale valitsevast õudusest. Valdav tunne nende päevade jooksul oli lootustandev ja helge. Kuid annetajatega kohtudes oli ka väga emotsionaalseid hetki: pisarates emad koos lastega või rusutud eakad oma eelnevatest sõjakogemustest rääkimas. Positiivsed hetked olid eelkõige seotud meeskonnatöö ja koostööga: kõik, kellelt abi küsisime, kohe appi ka tulid. Meile pakuti ka abi, eriline tänu eraisikule, kes kogutud kauba kohe ka piirile viis.
Kuidas jagasite infot abi andmise võimaluste kohta?
Anne: Tegin postitusi Facebookis, kust sai infot Pärnu Postimehe ajakirjanik, kes kajastas seda kohalikus lehes ja digilehes. Samuti oli üleskutse Pärnu linnavalituse kodulehel ja Facebooki-lehel, kus sel teemal suhtlesin otse Pärnu linnapea Romek Kosenkraniusega.
Ulrika: Facebooki-postitused olid peamised, mis aitasid meil endil kiiresti infot edastada, aga kindlasti oli väga oluline abi Pärnu Kolledži osalemisel ja info jagamisel. Ka Pärnu Postimehe artiklid aitasid inimesteni jõuda ja suurendada aktsiooni usaldusväärsust. Suust suhu reklaami ei saa ka märkimata jätta!
Milline oli kolledži tugi teie ettevõtmisele?
Anne: Olen kolledžile kogu abi ees tänulik. Saime kasutada kolledžit kogumispunktina, mis tekitas inimestes turvatunde, et tegemist on usaldusväärse asutusega. Inimestele ei pidanud pikalt seletama, kus Pärnu Kolledž asub ja autoga oli hea juurdepääs kogumiskohta. Haldusjuht Sirje oli väga abivalmis, aitas meiega koos annetuste vastuvõtmisel ja pakendamisel ning organiseeris pakendamiseks vajaliku materjali. Ülikooli paljud töötajad ja õppejõud käisid meid päeva jooksul tänamas ja motiveerimas, see tekitas tunde, et ajame õiget asja.
Ulrika: Pärnu Kolledži tugi oli suurepärane. Ideaalne koht ja ruumid annetuste kogumiseks, abikäed annetuste vastuvõtmisel ja transpordil, kastid sorteerimiseks ja pakendamiseks, tasuta parkimine, et annetajatel oleks hea ligipääs ka autoga, meeskonnale soe jook ja söök.
Sotsiaalvaldkonna tudengid võiksid lõputöö kirjutamise asemel teha projekti, kas või grupis, mis päriselt aitaks midagi parendada inimeste või ühiskonna jaoks.
Kuidas seda kogemust praegu omandatava eriala huvides rakendada nii õppetöös kui ka töökohal?
Anne: Kogemuse andis see ettevõtmine kindlasti ja tunde, et inimesed tegelikult on abivalmid ja tahavad aidata. Minu jaoks ei jää see ettevõtmine kindlasti viimaseks: soovin edaspidigi korraldada mõne ettevõtmise kellegi toetamiseks. Siit tekkis ka mõte, et just sotsiaalvaldkonna tudengid võiksid lõputöö kirjutamise asemel teha projekti, kas või grupis, mis päriselt aitaks midagi parendada inimeste või ühiskonna jaoks.
Ulrika: Õppetööle andis see kogemus hea praktilise punkti ja kindlustunde, et valitud on õige valdkond.
Millised võimalused on ainekavad siduda tegeliku eluga?
Anne: Kindlasti on paljud sotsiaalvaldkonna ained toetanud suhtlemist inimestega, oskust kasutada õigeid väljendeid, pakkuda tuge haavatavas emotsionaalses seisus inimestele, leida koostööpartnereid. Kõige sarnasemaks pean Liina Kääri ainet, kus pidime kogukonnas koostama sotsiaalprojekti.
Ulrika: Sain kinnituse, et sotsiaalvaldkonnas oleks mõistlik asendada lõputöö aine sellise praktilise projektiga. Üliõpilane saaks nii kasutada õpitud teoreetilisi teadmisi praktikas ja seejärel koostada tehtud tööle analüüsi ning kokkuvõtte, kuidas läks ja mida edasi teha. Meil on teisel kursusel aine „Kogukonnatöö ja vabatahtlik töö“. Võib-olla saaks selle aine mahtu suurendada ja siduda kooli lõputöö ainega. Selline praktiline tegevus annab parima sotsiaalvaldkonnas vajaliku töökogemuse: töö inimestega, meeskonna ja koostöö korraldamine, emotsioonidega toimetulek jne.
Mida soovite lõpetuseks öelda?
Anne: Huvitav ja hariv kogemus minu jaoks. Üllatas, kui toetavad on meie ülikoolis õppivad noored, kes käisid korduvalt abikäsi pakkumas, ja siiski, kuidas asjad suurtes organisatsioonides ikka venivad ning valitseb segadus. Olen südamest tänulik, et minu üleskutsele reageeris kursusekaaslane Ulrika Pärn. Samuti tuli meile appi meie kursusekaaslase Kristine Tamme tütar Anita Tamm, kes sai vabatahtlikuna meeldiva ja südamliku kogemuse, kuidas meil on võimalik hädasolijaid aidata. SLAVA UKRAINI!
Ulrika: Selles olukorras on tähtis jätkata abi pakkumist ja vahendamist ja seda me kindlasti ka teeme!