Uusi teadmisi võlanõustamise koolituselt

---

Võlanõustamist on osutatud kohalikes omavalitsustes (edaspidi KOV) varemgi, kuid sotsiaalhoolekande seadusega (SHS) kehtestatud sotsiaalteenusena toimib võlanõustamine Eestis alates 1.01.2016. SHS § 44 järgi on võlanõustamisteenus kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on aidata inimest tema varalise olukorra kindlakstegemisel, läbirääkimistel võlausaldajaga ja nõuete rahuldamisel ning lahendada muid võlaga seotud probleeme.

Võlanõustamine kui sotsiaalteenus

Inimese toimetulekut saab toetada ennetustöö abil, st hoides ära uusi võlgasid. Kõigepealt aidatakse teadvustada võlgnevuse põhjuseid ja tagajärgi, õpetatakse säilitama tasakaalu tulude ja kulude vahel ja hoiduma uutest võlgnevustest. Nõustada ja aidata saab kõiki finantsmajanduslikku hädaolukorda sattunud inimesi ja peresid.

Ei ole õige piirata võlanõustamise õigust kindla sihtgrupiga, nt töötud, kodutud, toimetulekutoetuse saajad. Keerulisse olukorda võib sattuda iga inimene ning seda eri põhjustel, nt valed finantsotsused, õnnetusjuhtum, üldine vaesus, liigne tarbimine. Teenus peab kindlasti olema kättesaadav inimestele, kellel veel on sissetulek ja oma eluruum ning kes püüavad olukorda lahendada.

Võlanõustaja ülesanne ongi inimesi aidata, pakkudes nii infot kui ka praktilist abi (nt kuidas vormistada dokumente, koostada eelarvet jne) ning julgustades murega tegelema.

SHS § 45 lõike 1 kohaselt peab seda teenust vahetult osutav isik olema kas kutseseaduse alusel antud võlanõustaja kutsega või riiklikult tunnustatud kõrgharidusega ja läbinud võlanõustaja täienduskoolituse. Töö sisu ning töö edukaks tegemiseks vajalike oskuste, teadmiste ja hoiakute kogumit ehk kompetentsusnõudeid on kirjeldatud kutsestandardis (2017).

Võlanõustamise pakkumiseks peab olema kehtestatud asjaomane kord (sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra osana või omaette õigusaktina), mis avalikustatakse KOVi kodulehel. Teenuse taotlemiseks pöördub inimene või tema seaduslik esindaja avaldusega KOVi või teenuse osutaja poole, kus talle selgitatakse selle saamise võimalusi. KOVi sotsiaaltöötaja või teenuse osutaja hindab teenuse vajadust. Kui see on saanud kinnitust, lepitakse kokku algusaeg, koht ja teenuse maht.

Teenuse mahu määramisel võib sotsiaaltöötaja konsulteerida võlanõustajaga, vajaduse korral saab seda suurendada teenuse saamise ajal. Oluline, et probleemide lahendamiseks oleks piisavalt aega, enamasti vähemalt viis tundi.

SHSi § 16 annab võimaluse võtta sotsiaalteenuse osutamise eest tasu. Selleks peab KOV kehtestama tasu tingimused ja suuruse. Tasu võtmise otsustab teenuse eest tasuv või teenust osutav asutus. Inimeselt võetava tasu suurus oleneb teenuse mahust ja maksumusest ning teenuse saaja ja tema perekonna majanduslikust olukorrast.

Tuleb järgida põhimõtet, et võetava tasu suurus ei tohi olla teenuse saamise takistuseks. Võlanõustamisteenuse ideoloogia kohaselt peaks KOVi asjaomane teenus olema tasuta. Enamasti nii see ongi. Kui inimene või tema omaksed maksavad teenuse eest kogu ulatuses ise, võib teenuse pakkuja poole pöörduda otse, ilma KOVi kaasamata.

Asjatundlikku infot teenuse kohta ning võlanõustajate kontaktandmed leiab Võlanõustajate Liidu kodulehelt www.evnl.ee.

2018. aastast jõustusid SHSis teenuse kvaliteeti puudutavad sätted. SHSi § 3 lg 2 kohaselt tuleb sotsiaalteenust osutades järgida selliseid üldtunnustatud kvaliteedipõhimõtteid nagu isikukesksus, teenuse võimestav olemus, tulemustele orienteeritus, vajaduspõhine ja terviklik lähenemine, isiku õiguste kaitse, kaasamine, töötaja pädevus ja eetika ning organisatsiooni hea töökorraldus ja juhtimine.

2020. aastal töötas sotsiaalkindlustusameti kvaliteediosakond SHSis nimetatud põhimõtteid arvesse võttes välja sotsiaalteenuste üldise kvaliteedijuhise ning 19 teenusepõhist juhist. Ka võlanõustamisteenuse kvaliteedijuhis lähtub ülaltoodud põhimõtetest.

Sügisene sotsiaaltöötajate koolitus

2020. aasta oktoobris ja novembris korraldati sotsiaalkindlustusameti tellimusel võlanõustamise täienduskoolitus* KOVide sotsiaaltöötajatele, kes tegelevad toimetulekuraskustesse ja võlaprobleemidesse sattunud inimestega. Koolituse eesmärk oli parandada osalejate oskust märgata probleeme ning suunata abivajajaid võlanõustamisteenust saama.

Kohtuti Pärnus, Tartus, Raplas, Tallinnas ja Rakveres. Kolm esimest koolitust õnnestus teha kontakt-kohtumistena, kaks veebipõhistena. Pisut üle saja osaleja hulgas oli erisuguse kogemusega inimesi. Enamik neist oli kokku puutunud võlanõustamisega, vaid üksikuile oli see uus töövaldkond.

Koolitusel õpetati arvestama klientide võimaluste ja abivajaduse ulatusega, hindama võlanõustamisteenuse vajalikkust; osalejad said ka nõustamiseks vajaliku finantskirjaoskuse. Tutvuti täitedokumentide ja täitemenetluse üldpõhimõtetega; õpiti, mida teha maksekäsu kiirmenetluse korral, mis on eraisiku pankrot, kuidas menetleda kohustustest vabastamist, mis on inkassomenetlus jms.

Koolituse teemad:

• võlanõustamisteenuse eesmärk ja sisu;
• abivajaduse märkamine ja võlanõustamisele suunamine, inimeste finantskirjaoskus, kliendi finantsolukorra väljaselgitamine;
• pere-eelarve koostamine;
• võlakohustused, võlanõuete info, kliendi võlgadega seotud abivajadusega tegelemine;
• füüsilise isiku pankrot ning selle tagajärjed.

Sotsiaaltöötaja kui märkaja ja esimene nõustaja

Koolitusega ei tahetud teha sotsiaaltöötajatest juriste ega lisada võlanõustaja kohustusi tööga juba niigi koormatud sotsiaaltöötajatele. Sotsiaaltöötaja peab aga oskama märgata inimese võlaprobleeme ka siis, kui abivajaja pöördumise põhjus polegi seotud võlgnevusega, vaid selgub alles nõustamise käigus.

Taolist esmatasandi võlanõustamist pakuvadki KOVide sotsiaaltöötajad muu abistamise käigus. Sotsiaaltöötaja võib inimest juhendada tulusid ja kulusid kontrolli all hoidma. Näiteks saab ta aidata selgitada välja võlausaldajate ja nõuete arvu ning võlajäägi.

Keerulisematel juhtudel tuleb abivajaja suunata võlanõustaja juurde. Näiteks siis, kui on juba vaja koostada kohtudokumente või neile vastata, läbi rääkida võlausaldajate, kohtutäiturite või inkassofirmaga, konsulteerida füüsilise isiku pankroti osas jms.

Inimese käekäigul tuleb silma peal hoida edaspidigi. Siin peituvad mõned ohud, kui sotsiaaltöötaja ja võlanõustaja koostöö ei suju. Tori valla sotsiaaltöö spetsialisti Anne Atsi sõnul on võlgadest ülevaate saamiseks vaja luua inimesega usalduslik suhe. Kui klient läheb keerukama olukorra lahendamiseks võlanõustaja juurde, siis kaob ta sageli sotsiaaltöötaja vaateväljast. Tagasiside on vähene ja katkenud usaldussuhet taastada pole kerge. Samu probleeme tõid välja teisedki koolitusel osalenud.

Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse §-s 9 on ühe põhimõttena toodud välja, et sotsiaalkaitse paremaks korraldamiseks on hüvitisi (teenused ja toetused) andvatel asutustel ja isikutel kohustus teha koostööd. Et see printsiip ellu rakenduks, saab võlanõustajaga sõlmitavasse lepingusse ühe võimalusena lisada tagasiside andmise kohustuse.

Võtmeküsimuseks ennetustöö

Eriti olulistena jäid sõelale ennetustöö ja sellega seonduvad probleemid. Võlanõustamisteenus peaks olema kättesaadav igale inimesele, kes tunneb, et tal on seda vaja oma rahaliste kohustuste ja tasumisvõimaluste realistlikul hindamisel. Võlgadesse sattumise põhjuste ja tagajärgedega võiksid kursis olla ka need, kes tajuvad, et oht võib olla silmapiiril.

TÜ Pärnu kolledži sotsiaaltöö ja rehabilitatsiooni korralduse eriala üliõpilaste lõputöödest on samuti jäänud kõlama ennetustöö olulisus sotsiaaltöös ja selle vähene rakendamine praktikas.

Oma 2020. a lõputöös „Makseraskustesse sattumine ja võlgnevusest vabanemine kohtutäitur Rocki Alberti büroo näitel” toob Anna-Liisa Kakku kirjanduse põhjal välja, et ennetustöö ei ole Eestis tõhus. Kuigi ennetamine oleks kõigile asjaosalistele kasulikum, sest tagajärgedega tegelemisele kulub rohkem nii riigi kui ka inimese raha ja aega.

Ennetustöö puudulikkust kinnitasid ka intervjueeritud võlgnikud, kelle suhtes kohtutäituri büroos täitemenetlus algatati. Üks neist tõi välja, et koolis ei õpeta keegi, mida teha, kui satud võlgadesse, keskendutakse hoopis investeerimisele, sest eeldatakse, et inimene on edukas. Teine vastaja leidis, et inimene, kes on käinud koolis 20 või enam aastat tagasi, ei ole samuti saanud selliseid teadmisi, pealegi on majandussuhted pidevas muutumises. Info, kuidas toimida keerulistes olukordades, peaks olema kättesaadav kõigile.

Helen Saveljeva 2013. aastal lõputöös „Võlanõustamisteenuse vajadus ja kättesaadavus Pärnu linna näitel” selgus intervjuudest, et inimesed võivad olla üsna kursis sellega, kuidas ja millal võlgasid ennetada, kuid kahjuks ei oska nad neid teadmisi tegelikus elus kasutada.

Kulutada või hoida kokku?

Koolitusel oli üheks aruteluteemaks Eesti inimese finantskirjaoskus. Ühes piirkonnas jõuti tõdemuseni, et finantskirjaoskust puudutavate uuringute tulemustega tutvumine lubab nõustajal testida oma teadmisi, teisalt õpib ta aga paremini tundma oma kliente ja aimab põhjusi, miks satutakse raskustesse. Nii kulutamine kui ka kokkuhoid on toredad tegevused, kuid seda vaid siis, kui nende vahel valitseb tasakaal.

Eesti inimese finantskirjaoskuse kohta tehtud uuringute tulemused ei anna optimismiks põhjust. Rahandusministeeriumi tellimusel viis Turu-uuringute AS 2019. aasta juunis ellu uuringu, mis käsitles Eesti elanikkonna finantsalaseid teadmisi, käitumisi ja hoiakuid. Selgus, et eelmise uuringu tulemustega (aastast 2015) võrreldes ei ole elanike teoreetiline rahatarkus paranenud: see on jäänud samale tasemele, mõnes osas isegi veidi vähenenud. Toodi välja:

• suur osa elanikest ei plaani rahaasju piisavalt, eelarvet koostab vaid 43% ning see näitaja kasvab väga aeglaselt;
• pikaajalisi plaanijaid ja investeerijaid on vaid 12% elanikkonnast;
• paljud ei säästa või on nende säästud ebapiisavad.

Positiivsena on toodud uuringus välja, et Eesti elanikel on selge hoiak: laenatud raha tuleb alati tagasi maksta – 81% nõustus selle väitega täielikult. Kuid tulemuste tõlgendamisel tuleb meeles pidada, et need väljendavad inimeste hoiakuid, mitte tegelikku käitumist rahaasjades.

Kuidas viia teenus kõigi abivajajateni?

Võlanõustamine peab olema terviklik nõustamisviis ning kättesaadav nii neile, kes on juba võlgadesse sattunud kui ka neile, kes veel ise oma rahaasju juhivad, kuid tunnetavad ebakindlust tuleviku suhtes. Teenuse tulemusena peaks säilima või suurenema inimese võimalikult iseseisev toimetulek. Abivajaja tuleb juhatada selleni, et ta juhiks ise oma rahaasju.

Teenuse korraldajal tasub mõelda, et pikemas perspektiivis võib teenuse pakkumine olla odavam kui võlgnevusega seotud tagajärgedega võitlemine. Koolitusel toodi välja, et abivajajad ei jõua sageli üldse teenust saada või tulevad alles siis, kui võlakoorem on juba nii suur, et häid lahendusi enam ei jätku.

"Suur osa elanikest ei plaani rahaasju piisavalt, paljud ei säästa või on nende säästud ebapiisavad."

Eemalejäämisel on mitu põhjust. Paljud ei teagi, et võlanõustamisteenust on võimalik valla- või linnavalitsuselt taotleda, sageli ei lase häbitunne selliste probleemidega abi küsida. Harvad pole ka need juhtumid, kui inimesel pole lihtsalt tahet või motivatsiooni olukorda parandada. Millised on võimalikud lahendusteed?

Esiteks parem ja laialdasem teavitustöö, et võimalikult paljudeni jõuaks teave sellest, kuidas tarbida mõistlikult ja mitte langeda reklaamide ohvriks.
Palju saavad siin ära teha nii sotsiaalala töötajad kui ka võlanõustajad. Üht nad siiski ära teha ei saa – nad ei saa ega võigi võtta enda kanda võlgniku vastutust oma rahaasjade korraldamisel.

Koolitusest on kasu kõigile asjaosalistele

Uuele infole lisaks saadi täienduskoolitusel kinnitust juba olemasolevatele teadmistele. Koolitustel osalejad peavad väga oluliseks ka vahepauside ajal toimunud kogemuste jagamist ühistes vestlusringides.

Täienduskoolitus näitas, et oluline on anda põhiteadmisi väiksemate töökogemustega inimestele ja eriti neile, kes olid võlanõustamisega vähe kokku puutunud. Suuremate kogemustega töötajad ootavad aga just arutelusid, teiste kogemustest õppimist ja enda kogemuste jagamist ning võlanõustamise valdkonna probleemidega kursisolemist.

Koolitused oleksid tulemuslikumad, kui neid korraldataks järjepidevalt, nt paar korda aastas. Osalejad soovitasid korraldada kahepäevaseid koolitusi, et jääks rohkem aega kogemuste jagamiseks.

Peamiste võtmesõnadena toodi koolituse käigus välja: ennetustöö, märkamine, kliendi kaasamine, finantsolukorra väljaselgitamine, võrgustikutöö, võlanõustamine kui terviklik abiliik ning kulude-tulude tasakaalu saavutamine.

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 1/2021

---

* Koolitus korraldati ESFi „Tööturul osalemist toetavad hoolekandeteenused” punkti 2.4.4. „Kohalike omavalitsuste sotsiaalhoolekande alane nõustamine elanikkonna abistamiseks” projekti „Kohalike omavalitsuste võimekuse suurendamine ning koostöö toetamine sotsiaalteenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamiseks” raames. Koolituse viis ellu MTÜ Sotsiaalne Kaasatus.

Viidatud allikad

Kakku, A.-L. (2020). Makseraskustesse sattumine ja võlgnevusest vabanemine kohtutäitur Rocki Alberti büroo näitel. Lõputöö. TÜ Pärnu Kolledž.  (04.02.2021).
Kutsestandard „Võlanõustaja, tase 6” (2017). SA Kutsekoda. (04.02.2021).
Saveljeva, H. (2013). Võlanõustamisteenuse vajadus ja kättesaadavus Pärnu linna näitel. Lõputöö. TÜ Pärnu Kolledž. (04.02.2021).
Turu-uuringute AS (2019). Eesti elanike finantskirjaoskuse ehk rahatarkuse uuring. (04.02.2021).
Võlanõustamisteenuse kvaliteedijuhis (2020). Sotsiaalkindlustusamet. (04.02.2021).