Ülimitmekesisus – uus mõiste sotsiaaltöös

---

Otsustasin kirjutada ülimitmekesisusest (ingl superdiversity), kuna oletan, et see mõiste on paljudele lugejatele võõras. Minu artikli eesmärk on uurida ülimitmekesisuse mõistet lähemalt, tehes seda nii teooria kui ka praktika kontekstis. Sotsiaaltöös kõlab ülimitmekesisus uudselt ja põnevalt. Samas peavad mõned autorid selle mõiste vajalikkust vaieldavaks, kuna see ei toovat sotsiaalpoliitikasse midagi uut (Siebers 2018) või kuna uuena esitletud ülimitmekesisus on suurlinnades alati olemas olnud (De Bock 2015). Mõiste teadusliku põhjendatuse kohta ütleb Boccagni, et „empiirilised teadmised selle teema kohta on silmnähtavalt mahajäänud” (2014, 6). Google Scholar’i pealiskaudne kammimine näitas, et viimastel aastatel on teaduslikes ajakirjades ülimitmekesisuse kohta ilmunud üle 500 artikli. Minu arvates väärib ülimitmekesisuse mõiste kaalumist, kuna see annab sotsiaaltöötajaile kategooriate ülese, iga inimese ainukordsust rõhutava vaate.

Ei saa mööda ka küsimusest, kuivõrd asjakohane on rääkida ülimitmekesisusest Eesti oludes. Eesti kohta võib öelda, et ühiskond jaguneb laias laastus kaheks: eestlased ja vene eestlased. On ka migrante ning väiksemaid rahvus- ja usurühmi. Kõik see kokku ei tee Eestit ülimitmekesise rahvastikuga riigiks. Ülimitmekesisus on samal ajal nii kirjeldav kui ka tunnetuslik mõiste: ühel poolt võimaldab see kirjeldada mingi linna või piirkonna elanikkonna koosseisu, teisalt aga peegeldab seda, kuidas me tajume erinevaid elanikkonna kategooriaid. Viimane tähendus teeb selle üsna kohaseks ka Eesti, eriti Eesti sotsiaaltöö jaoks. Hollandi, Soome ja Belgia uurimustest olen lugenud, et sotsiaaltöötajad püüavad olla mittehinnangulised, kuid tegelikult seostavad migrantide probleeme sageli nende kultuurilise päritolu ja rahvusega (Anis 2005, Van Robaeys ja Driessens 2011, Van der Haar 2007). See on sotsiaaltöötajate hästi ära õpitud hoiak näha kliente oma klassi, soo, rahvuse, häire või puude ohvrina. Sellise lähenemise puhul on oht näha inimesi eelkõige „oma” kategooria esindajatena ning selgitada nende käitumist migrandiks olemise, puude või vanusega.

Assimileerimiselt ülimitmekesisuseni

Enne ülimitmekesisuse mõistesse süvenemist on kasulik visandada areng assimileerimiselt ülimitmekesisuseni. Ammustest aegadest on ühiskonnad püüdnud kohandada uustulnukaid valdava elanikkonna väärtuste, hoiakute, usu ja arusaamadega. Teatud rühmi nagu juute, moslemeid või romasid tajuti teistsugustena ning vähemuse staatuses. Näiteks uued linnaelanikud, kes saabusid Tallinna mõnest teisest Lübecki õiguse linnast, võeti küll vastu, kuid nad pidid ootama aastakümneid, enne kui said oma uue kodulinna täieõiguslikeks kodanikeks. Sellist valdava kultuuriga täieliku kohastumise protsessi tuleb mõista assimileerimisena. Seevastu Ameerika Ühendriigid on kujunenud paljudest, peamiselt Euroopa riikidest saabunud inimeste omavahelise segunemise teel. Oma uut identiteeti keetsid nad tohutus sulatuspajas. Erinevad kultuurid – Itaaliast Norrani ja Iirimaast Baltimaadeni – aitasid oma elementidega sündida tarmukal ja uuenduslikul riigil. Läinud sajandi kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel toimus töömigrantide sissevool Lääne-Euroopa riikidesse Aafrikast ja Aasiast, ning mõned aastakümned varem pidid mitmed Euroopa riigid vastu võtma suure hulga inimesi oma endistest kolooniatest. See tõstatas uued integratsiooni ja assimilatsiooniga seotud küsimused: kas valitsev lääne kultuur ei peaks rohkem austama teistsuguseid kultuure ja kas lääne inimesed pole mitte liiga enesekesksed oma väärtustes ja heaoluühiskonnas? Omalt poolt lõid uustulnukad omi kultuurinišše, et alal hoida oma religiooni, omi rituaale, toitumistavasid ja väärtusi.

Multikultuursus oli seitsmekümnendate ja kaheksakümnendate lööksõna. See nägi ette püüdu austada teistsuguseid kultuure ning võimaldada inimestel hoida oma identiteeti ja rahvuslikke sidemeid. Interkultuursus oli vastus kasvavale kriitikale multikultuursuse aadressil, mis edendavat lõimumise asemel hoopis eraldatust. Interkultuursus tõotas austada teistsuguseid kultuure ja anda neile ühiskonnas ruumi, kuid pidas tähtsaks ka dialoogi ja lõimumist. Näiteks ühelt poolt peab moslemitel olema võimalik õpetada oma lastele araabia keelt, kuid teiselt poolt peavad kõik moslemid õppima oma uue kodumaa keelt ning kodakondsuse saamiseks end harima ja sooritama eksami.

Ent kriitika kultuuriliste lähenemiste suhtes kasvas ning populism ohustas interkultuursusele omast austavat ja sallivat hoiakut. Väideti, et kultuuriline lähenemine rõhutab ja tugevdab uute sisserändajate rühmade, eriti moslemite eraldatust, õõnestab lääne väärtusi või isegi soosib homoseksuaalsuse, juutide, vabamõtlemise jne mittesallimist. Populistide[1] jaoks oli kaalul rahvuskultuuri kadu. Sotsialistidele tähendas see silma kinni pigistamist struktuursete probleemide ees. Lõpuks väideti, et liiga palju erinevusi takistab sidusust ja ühtekuuluvust. Et kui naabruskonda tuleb elama liiga palju migrante, siis me koormame kodanikud üle.

Ülimitmekesisuse tähendused

Ülimitmekesisus kirjeldava mõistena

Eelkõige põhineb ülimitmekesisuse mõiste kasvava mitmekesisuse vaatlusel kogu maailma suurlinnades (Blommaert 2013). Suureneb eri rahvusest ja kultuuridest migrantide hulk ning ka mitmekesisus eri gruppide sees. Ülimitmekesisuse ristiisa Vertovec kõneleb „mitmekesisuse mitmekesistumisest” ning oluliste muutujate mitmekordistumisest (2007, 1025). Teisisõnu, iga migrantide kategooria – moslemid, pagulased või araablased – kätkeb paljusid erinevaid inimesi. Nad erinevad õigusliku staatuse, hariduse, elukäigu, soovide ja kavatsuste, vanuse, tööhõive jne poolest. Erinevusi ja sarnasusi võib leida kõikjal, nii kategooriate vahel kui ka nende sees. Peame toime tulema võimsa, rohkearvulise ja ulatusliku inimeste liikumisega kogu maailmas ning ühiskondadel ja uustulnukatel tuleb elada tingimustes, kus mitmekesisus kasvab ja muutub veelgi mitmekesisemaks. Kui linnas ei ole enam ühte rahvusenamust ning esindajaid on enam kui 100 maalt, siis läheb nii assimileerimise kui multikultuursuse põhimõtte järgimisega raskeks. Meil tuleb leida uusi kooselu viise, austada üksteist ja luua teatav üksmeel.

Ülimitmekesisus analüütilise ja mõtestava lähenemisviisina

Teiseks, ülimitmekesisus käsitleb mitmekesisust ja erinevusi peamiselt seoses migrantidega, kuid mitte ainult. Esimese sammuna tuleks loobuda rahvuskesksest vaatest (Vertovec 2007, Meissner 2015, Meissner ja Vetrovec 2015). Selle vaate puhul on oht selgitada inimeste probleeme ja käitumist üksnes nende rahvusliku ja kultuurilise taustaga, jättes kahe silma vahele teised tegurid nagu vaesus, klassikuuluvus, sugu ja elukeskkond. Järgmine samm on dekonstrueerida ehk osadeks lammutada kategooriad, mis tähendab „rahvuslike ja kultuuriliste erinevuste lahtisidumist inimese olemuse küljest” (De Bock 2015, 611). Vastandudes inimeste probleemide ja käitumise individualiseerimisele ja psühhologiseerimisele püüavad sotsioloogid käsitada inimesi, lähtudes tervikust – ühiskonnast ja kogukondadest. Nad liigitavad inimesi klassi, sugupoole, kultuuri jne alusel. Umbes samamoodi liigitavad psühhiaatrid inimesi enam kui 300 erineva häire järgi. Selles kõiges peitub oht näha inimest oma kategooria esindajana ja ohvrina.

Ülimitmekesisus püüab hoiduda nii individualiseerimisest – inimese käsitamises üksnes indiviidina – kui ka inimeste liigitamisest, arendades mitmetasandilist ja rohkete muutujatega raamistikku. Selle vaate esindajad jätkavad pigem suunda, mida arendati intersektsionaalsuse (Grabham jt 2008) nime all. Intersektsionaalsus püüdleb erinevatest, omavahel keerukalt põimunud seisukohtadest ja vaatenurkadest lähtuva analüüsi poole (Sensoy ja Di Angelo 2012, 15). Selline piire murdev lähenemine võtab arvesse võimusuhteid, kategooriatesse liigitamist ja sotsiaalseid lõhesid, aga ka kultuurierinevusi (Geldof 2016). Igal üksikul on palju erinevusi ning eri kontekstides on tal erinev positsioon, mida määrab sugu, rahvus, vanus, ühiskondlik seisund jne. Aafrika päritolu lihttöölisest mees on oma töökohal rõhutud seisundis, kuid kodus võib ta olla türann. Ühtlasi võib tal olla terviseprobleeme ning töö võib füüsiliselt üle jõu käia jne. Kui keskendume liialt ühele erisusele, nt kultuuritaustale, siis jäävad tähelepanuta teised, võib-olla palju asjakohasemad muutujad. Me kõik oleme seguinimesed ja peame ka teisi mõistma nende erisustes. Lõpuks, ülimitmekesisus haakub keerukuse, korratuse tunnistamise, ettearvamatuse ja mitmetähenduslikkusega (Blommaert 2013, Van Robaeys 2016).

Ülimitmekesisus sotsiaalpoliitika ja sotsiaaltöö lähenemisviisina

Kolmandaks loob ülimitmekesisus raamistiku sotsiaalpoliitika ja sotsiaaltöö ümbermõtestamiseks. Eesmärgiks on kontekstuaalne lähenemine (Van Robaeys jt 2016, Van Robaeys jt 2017, van Ewijk 2018). See sunnib meid märkama, kuidas konkreetsetes inimelu olukordades erinevused üha mitmekesistuvad ja kuivõrd vajalik on loobuda inimeste liigitamisest kategooriatesse.

Sotsiaaltöötajad töötavad inimestega, mitte kategooriatega. Loomulikult võivad klassikuuluvus, sugu, vanus, häire või puue olla sotsiaalset toimimist takistavad tegurid, kuid need ise ei ole sotsiaalsed toimijad. Inimese teeb selleks, kes ta on, personaalsete erinevuste ja erinevate sotsiaalsete positsioonide kogum. Sotsiaalpoliitikas ja sotsiaaltöös põrkame sageli kokku inimeste lahterdamisega, mille tagajärjeks on sotsiaalsed lõhed ja diskrimineerimine. Nii juhtub enamasti siis, kui kategooria, nt migrandid, on pigem tundmatu. Kui inimesed omavahel suhtlevad ja koos tegutsevad, siis kategooriate vahelised piirid sageli hajuvad (Van Robaeys jt 2016). Ülimitmekesisuse fookuses on inimeste vastastiktoime kindlas kontekstis ja vastavad muutujad ning sellele erinevad väljavaated. Ülimitmekesisus tegeleb kogu selles muutujate puntras inimese kui sellisega, taandamata üksikisikut ühele kategooriale.

Kultuurikompetentsid

Kümne aasta eest töötasime koos Saksa kolleegi Jürgen Nowakiga välja kultuuridevahelised kompetentsid (Nowak ja Van Ewijk 2010), toetudes peamiselt saksa allikatele. Tol ajal polnud meil veel teadmisi ülimitmekesisusest. Nüüd kujundasin kultuuridevahelised kompetentsid ümber ülimitmekesisuse kompetentsideks. Leian, et järgnev loetelu selgitab ülimitmekesisuse mõiste tähtsust sotsiaaltöötajate ettevalmistuses. Samas loodan, et sotsiaaltöötajatele ja nende õpetajatele on enamik neist kompetentsidest juba tuttavad ja nad on need omandatud.