Ühised hetked ja üksteiselt õppimine: kuidas eri põlvkonnad koos heaolu loovad

Eri põlvkondade regulaarseid mõttekaid kontakte võib julgelt pidada ravimiks. Need aitavad selliste mürgituste vastu nagu vanuselised stereotüübid, madal enesehinnang ja longus enesetõhusus. Põlvkondade peresisesed suhted on muidugi kõige suurema kaaluga, aga praegu räägime tähendusrikkast koostööst nendega, kes ei kuulu lähiringi ning moodustavad inimese kogukonna.

Samm-sammult kujunev koostöö

Põlvkondadevahelised kontaktid väljaspool peret ei teki iseenesest, neid tuleb teadlikult algatada ja kindlatele põhimõtetele toetudes juhtida. Ainult nii saavad kasu kõik osalised.

Mõni aasta tagasi rääkis Peeteli sotsiaalkeskuse noorsootööspetsialist, kuidas tal ei õnnestunud kuidagi leida tõeliselt huvipakkuvat tegevust noortele, kellel oli pahandusi koolis ja kodus ning kes ei onud leidnud ühiskonnas õiget kohta. Prooviti üht ja teist hobi, käidi kultuuriüritustel, kuni lõpuks tekkis kontakt Iru hooldekoduga. Noored hakkasid seal käima regulaarselt, vestlesid elanikega, esinesid neile, korraldasid ühistegevust. Just hooldekodus tundsid noored esimest korda, et neid on tõesti kellelegi vaja, keegi tunneb nende olemasolust rõõmu, ootab.

Põlvkondadevahelised kontaktid väljaspool peret ei teki iseenesest, neid tuleb teadlikult algatada ja kindlatele põhimõtetele toetudes juhtida.

Olen kõrvalt näinud, kuidas laste ja vanavanemate koolivälised regulaarsed kokkusaamised viisid üsna ruttu selleni, et üks osalev vanahärra otsustas minna Kaubamajja ja oma 30 aastat vana ülikonna uue vastu välja vahetada. „Sellisesse seltskonda nagu ei passi tuhmunud ja moest läinud väljanägemisega tulla,“ selgitas ta rahulolevalt oma outfit’i muutust.

Põlvkondade koostöö kõlab lihtsalt. Võiks arvata, et viime eri vanuses inimesed kokku ja põlvkondade maagia avaldubki. Nii see siiski ei käi. Eri põlvkondade ühise tegevuse käigus peab olema võimalik üksteist tundma õppida ja suhet arendada.

Iga inimene on vanusest olenemata väärtuslik. Aga sellega on nii nagu õue peal seisva auto või võõrkeeleoskusega: kasu tekib kasutamisest. Põlvkonna väärtus teise põlvkonna jaoks luuakse vastastikuses dialoogis, lihtsalt üksteise nägemisest ei piisa.

Põlvkonna väärtus teise põlvkonna jaoks luuakse vastastikuses dialoogis.

Kas näiteks lasteaia jõulukontsert hooldekodus on põlvkondi liitev üritus? Ei ole, sest puudub võimalus üksteist tundma õppida ja suhet arendada. Tegelikult tekib sellistest üksteist passiivselt vaatlevatest ettevõtmistest põlvkondade mõistmisel kasu asemel kahju. Kui põlvkondade koostöö korraldamisel õigeid põhimõtteid ei järgita, siis vanuselised stereotüübid mitte ei vähene, vaid isegi suurenevad. Parem on üldse mitte teha, kui valesti teha.

Ükski ühekordne ettevõtmine ei liigitu põlvkondadevaheliseks koostööks. Nii nagu iga asjaga, kus eesmärk on tekitada positiivne muutus, olgu see kaalulangetamine, oskuste õppimine või hommikupudru söömine, peab muutuse saavutamiseks võtma asju ette regulaarselt. Põlvkondadevaheline koostöö on regulaarne tegevus.

Suhete tasakaal

Teine oluline põhimõte on tasakaal. Kui tundub, et põlvkondade koostöö alguses võiks olla üks, kes vajab abi, ja teine, kes seda abi saab pakkuda, ei tohi põlvkondade suhet üles ehitada aitamisele. Ühepoolne andmine-saamine ei vii oodatud tulemuseni. Põlvkondadevahelises koostöös peavad nii nooremad kui ka vanemad saama olla võrdselt andjad ja saajad.

Mida on lastel vanadele anda? Kui inimesi ei too kokku probleem või abivajadus, vaid ühine eesmärk, siis sellist küsimust ei tekigi.

Haapsalu kolledži magistriõppekava „Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas“ üliõpilased korraldavad õppetöö käigus põlvkondadevahelise koostöö projekti. Merilin Meltsa tegi oma projekti ühe küla laulumemmede rühma juures. Ta meenutab, kuidas laulunaistel olnud komme bussijaamas noorte tegemisi kommenteerida, et küll nood riietuvad valesti ja üldse ei sobitu justkui raamidesse, loomulikult ei teadvat nad ka viisakusreeglitest midagi! 

Ühel päeval aga korraldati koolis suur moositegu! Õunu koorima kutsuti appi kõik ja nii sattusid laulumemmed ning õpilased ühise laua taha tööle. Koorimise ajal leiti kergesti ühised teemad ja laulunaised hindasid hiljem noored väga asjalikud olevat. Bussipeatuses räägivad vanad ja noored nüüd omavahel vabalt ja üksteise kommenteerimine ei tule enam kõne allagi.

Nii nooremad kui ka vanemad peavad saama olla võrdselt andjad ja saajad.

Merilin pakkus laulumemmedele idee õppida ära ühised laulud koos koolilastega ja esitada need eesootaval külaüritusel. Seni oli memmede laulugrupp esinenud ainult koos omaealistega. Kuigi kogukonnatöö üliõpilane pakkus välja kaks laulu (tasakaalupõhimõte) – üks memmede repertuaarist, teine midagi tänapäevast –, olid lapsed need, kes otsustasid, et tahavad ära õppida just nimelt vanemate inimeste laulu. „Kui üritusepäev käes, olid lapsed väga uhked, et said memmede laulu laulda ja just nendega koos!“ meenutab Merilin.

Kuigi meile võib tunduda, et tänased noored ja vanad on pärit eri planeetidelt, juhib siiski ainult mõni ühiskonnas toimuv muutus meid üksteisest eemale. Noortel on rohkem reisimisvõimalusi ning info ja meelelahutus on märksa kättesaadavamad kui 40 või 60 aastat tagasi, mil vanemad põlvkonnad olid tänaste noortega samas eas. Kõige märkimisväärsem muutus on aga sotsiaalmeedia, mida kasutavad eri põlvkonnad eri keskkondades, eri mahus ja otstarbel. Sotsiaalmeedia on kahjuks ka koht, kus meemide ja säutsudega pannakse vanuseliste stereotüüpide massilisele levitamisele tuld alla.

Erinevusi on vaja teadvustada, kuid pole vaja neid igal sammul rõhutada.

Erinevusi on vaja teadvustada, kuid pole vaja neid igal sammul rõhutada. Inimesi lähendavad hoopis sarnasused. Mäletate ehk lapsepõlvest, kui keegi täiskasvanutest ütles: „Sa oled selles asjas nii minu moodi!“ Sarnasused tekitavad turvatunde, neid on vaja tähele panna ja neist rääkida. Ühiste huvide ja hobide juurde jõuavad inimesed justnimelt sarnasuste kaudu ning vanus ei puutu üldse asjasse.

Üliõpilane Sigrid Kalle-Vainola otsustas põlvkondadevahelise tegevuse korraldada luuleteemal. Kokkutulnud said ette lugeda omaloomingut või lihtsalt kuulata teiste katsetusi. „Ma nägin 11-aastaseid, kes lubasid järgmise kohtumise jaoks luuletusi kirjutama hakata,“ kirjutas Sigrid vahetult pärast üritust. „Ma nägin teismelisi noormehi, kes oma igimorni maski särava naeratuse vastu olid vahetanud, 81-aastast rahvarõivastesse riietunud prouat ratastoolis, kes rahulolevalt teatas, et pole juba aastataid väljas käinud, aga täna sai kuhjaga tagasi, ning emasid, kes oma laste silmis palju suuremaks olid saanud. See kõik oli nii äraütlemata äge!“

Kuidas saavad sotsiaaltöötajad kaasa aidata?

Toodud näited on peamiselt kogukonnatöö valdkonnast. Aga kuidas sotsiaaltöö spetsialistid saavad kaasa aidata põlvkondadevaheliste kontaktide tekkimisele ja suurendamisele?

Kõige olulisem on mõista, et kokkupuuted teise vanuse esindajatega on inimese jaoks sama vajalikud nagu värske õhk. Samas pole tegemist sellise pakilise vajaduse rahuldamisega, mida inimene ise küsima tuleks. Pigem vastupidi: esimesi katsetusi peljatakse. Sotsiaaltöötaja eelis on otsene vahetu kontakt ja usaldus inimeste seas, kelleni kogukonnatöötaja esimeses järjekorras tõenäoliselt ei jõua. Sotsiaaltöötaja saab julgustada ja veenda, inimesi kokku viia, olla see, kes ütleb, et kodust väljas käiakse näiteks ka selleks, et jagada teistega oma oskusi, kogemusi või mälestusi.

Kokkupuuted teise vanuse esindajatega on sama vajalikud nagu värske õhk.

Väga tihti on vaja kõrvalpilku, et aru saada, mis on inimesel sellist, mis võiks teistele huvi pakkuda, mida tema saab teistega jagada. Psühhoanalüütik Erik Erikson on tutvustanud generatiivsuse mõistet: see on soov anda ühiskonnale tagasi, jätta endast jälg tulevastele põlvedele. Generatiivsus on vastand enese pärast muretsemisele, mis ei lase meil näha end osana millestki suuremast. Vananemise uurija Marc Freedman ütleb, et kui liigume läbi keskea, küpseb generatiivsus laiemaks hoolimiseks järgmise põlvkonna ja kõigi laste pärast, kes meist kauem elavad. Uuringud on näidanud, et vanemate inimeste subjektiivne heaolu on parem, kui nad on endas leidnud generatiivsuse. Ainult et järjest individualistlikumaks arenenud ühiskonnas, kuhu omakorda on sisse ramminud sotsiaalmeediaplatvormid, pole kõigil võimalik leida mooduseid, kus ja kuidas olla andjad ning panustajad. Sotsiaaltöötajad saavad siin olla vahemehed.

Sotsiaaltöö valdkonnas midagi täiesti uut töösse võtta on arvatavasti keeruline, sest ülesandeid on nagunii palju. Aga me ei pea selles asjas ennast üksi tundma. Sotsiaaltöö ja kogukonnatöö koos saavad toetada eri vanuses inimeste sidemeid, millest võidavad nii noored, vanad, kogukonnad kui ka sotsiaaltöö.

Rahvusvaheline sotsiaaltöö päev on tänavu 18. märtsil. Selle juhtteema on „Tugevdame põlvkondadevahelist solidaarsust kestva heaolu nimel“. Hoolimine ja vastastikune austus on oluline, et ehitada üles tugevaid ühiskondi, hoida keskkonda ning jagada tarkust, tegutsedes parema tuleviku nimel. Loe lähemalt rahvusvahelise sotsiaaltöötajate föderatsiooni kodulehelt.

Lugemissoovitused

Duffy, B. (2021). Generations. Does when you're born shape who you are? London: Atlantic Books.
Tambaum, T. (2022). Intergenerational Learning in Action. Teoses: Evans, K., Lee, W. O., Markowitsch, J., Zukas, M. (toim.) Third International Handbook of Lifelong Learning. Springer International Handbooks of Education. Springer, Cham. https://doi.org/10.1007/978-3-030-67930-9_35-1

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 1/2025.