Liigu edasi põhisisu juurde
Sotsiaaltöö

Noortesõbralikus Muhu vallas unistatakse suurelt

Kogemus

Muhu vald sai 2021. aastal noortesõbraliku omavalitsuse tiitli. Valla sotsiaalnõunik ja ühtlasi lastekaitsespetsialist Anneli Tõru ning Muhu noortekeskuse juhataja Liia Ots on ühendanud jõu, et kogukond hoiaks ühte, kunagi tühjaks jäänud talud täituks taas noortega ja kõigil oleks vallas hea ning turvaline.

Kairiin Nuudi
Kairiin Nuudi
ajakirja Sotsiaaltöö toimetaja

Muhu vald ligikaudu 2000 elanikuga on Saare maakonna idapoolseim omavalitsus. Elanikud kutsuvad iseendid Muhu rahvaks ja saareelu üks eripära on tugev kogukondlik mõtteviis.

Muhu vallavalitsuses teeb sotsiaaltööd alates jaanuarist Anneli Tõru, kes täidab praegu nii sotsiaalnõuniku kui ka lastekaitsespetsialisti ametikohta. „Vallavalitsuse struktuuris on veel kaks eraldi ametikohta, kuid kavatseme selle ära muuta, sest nii pisikeses kohas on kõik küsimused omavahel seotud,“ selgitab Anneli. Tal on varasem kogemus mõlemas ametis ja ta näeb, et Muhus toimib hästi, kui on üks inimene, keda usaldatakse ja kellega räägitakse: „Väikeses kohas teavad kõik kõigist kõike, on ka palju kuulujutte. Lisaks läheb see kokku ka ühe-ukse-põhimõttega, millest me sotsiaaltöös ikka ja jälle räägime.“

Anneli kolis Muhusse 2020. aastal, enne elas ligikaudu 25 aastat Saaremaal. Muhu noortekeskuse juhataja Liia Ots ütleb, et tegelikult on hea, kui ametnik tuleb väljastpoolt kogukonda: „Tal pole sellist tausta, et on käidud koos lasteaias ja koolis ning juba vanavanemad tunnevad üksteist. See aitab hoopis professionaalsemalt tegutseda.“

Ka Liia Ots pole sünnilt muhulane, vaid saarlane, kuid on Muhus elanud kuusteist aastat. Enne tööd noortekeskuses oli ta Saaremaal lastekaitsespetsialist.

Liia Ots ja Anneli Tõru
Liia Ots ja Anneli Tõru. Foto: erakogu

Üksi, kuid koos võrgustikuga

Anneli sõnul annab ikka vahel tunda, et oma valdkonna inimest pole kõrval, kellega arutada ja kes teaks täpselt just sotsiaaltöö muresid ning rõõme: „Vahel oleks nii vaja, et keegi argumenteeritult vaidleks või peegeldaks tagasi mu mõtteid. Sellest jääb küll puudu.“ Liia täiendab, et sellises olukorras tuleb kindlasti olla võimalikest ohtudest väga teadlik ja töökoormust jälgida.

Väikeses vallas on üksi toimetamine paratamatu ka teistes valdkondades, kuid väike ja ühtehoidev meeskond leiab lõpuks ikka lahendused, mis kõigile sobivad, näiteks ka puhkuste ja asendamiste korral. „Mis mulle Muhus väga meeldib, ongi see, et meil ikkagi on säilinud kaine talupojamõistus. Alati ei saa kõike paika panna reeglite, määruste või sisekorraeeskirjaga,“ lisab Liia. Ta selgitab: „Tegelikult oleme ka väga teadlikud, et mõned asjad on keerulisemad, sest Muhu jäi pärast haldusreformi iseseisvaks. Aga see on lõiv, mida ollakse nõus maksma …“ Anneli täpsustab: „Jah, Muhu rahvas on hästi uhke selle üle, et haldusreformi järel jäädi omaette haldusüksuseks ja selle nimel ollakse valmis pingutama, seda otsust peetakse ainuõigeks.“

Õnneks on olemas eri valdkondade inimeste võrgustik, kes üksteist vägagi toetavad. „Ma ei kujuta ette, kas mujal üldse sellisel kujul kahe valdkonna koostööd tehakse nagu meie siin Anneliga,“ mõtiskleb Liia sotsiaal- ja noorsootöö tihedast koostööst. „Ja võrgustikust rääkides: meil on väga tore piirkonnapolitseinik, kes on ka uus, tööl aasta algusest. Ta on Saaremaa endine noorsoopolitseinik ning on väga orienteeritud igasugusele ennetus- ja teavitustööle,“ tutvustab Anneli veel üht olulist võrgustiku liiget. „Leian, et sellest toetavast võrgustikust, mis meil kujunenud, on palju abi ka tööpingete korral. Nad ei ole küll sama valdkonna spetsialistid, aga kokkupuutepunktid on ikkagi nii suured, et saan neile asjad ära rääkida ja nõu küsida,“ lisab ta.

Mis mulle Muhus väga meeldib, ongi see, et meil ikkagi on säilinud kaine talupojamõistus.

„Meil on vallas ka üks koduhooldaja,“ alustab Anneli juttu hajaasustusega Muhu veel ühest eripärast. „Kuigi tema põhitööülesanded on teised, võtab põhilise aja see, et ta osutab ka sotsiaaltranspordi teenust. See, et memmed on vaja poodi tuua või Muhu piires arsti juurde viia, on veel hoomatav. Aga need sõidud Kuressaare vahet ... On nädalaid, kui ta põhimõtteliselt iga päev peab kellegagi sõitma Kuressaarde arsti juurde. Aga mis sa teed, ühissõidukitega ei saa ju. Nende inimeste vedamiseks, kes käivad mandril, on meil õnneks lepingupartnerid.“ Anneli aga lisab, et nendel pikkadel sõitudel on ka oma hea külg: nimelt näeb ja kuuleb koduhooldaja tihti infot, mis muidu jääkski teadmata, kas või lastekaitse võimalikest küsimustest.

„Väikses kogukonnas polegi tegelikult valdkondadel piire,“ ütleb Anneli. Ka küsimused, millega ta koolis tihti tegeleb, pole otseselt lastekaitse teemad, kuid vallas pole eraldi haridusspetsilisti. „Aga me oleme üks kogukond ja midagi ei jää tegemata, sest minu rolli piir lõppeb siin ära,“ selgitab Anneli. Liia lisab: „Mingid küsimused nagu ongi nii, et tegeleb see, kelle pädevus on kõige suurem.“

Mis poliitika?

Rääkides veel Muhu valla eripäradest, rõhutavad mõlemad, et Muhus töötades pole nad kunagi tajunud, nagu mõjutaks poliitika kuidagi nende igapäevatööd. „Poliitikat ei ole tõesti üldse tunda: et oleks mingid erakonnad, opositsioon ja koalitsioon, valimislubadused … Kõigil on justkui üks eesmärk: muuta ühiselt siinset elukorraldust paremaks,“ kommenteerib Anneli. „Ka nii-öelda käsuahel on meil hästi lühike,“ täiendab Liia ja toob näite, et kolmanda klassi poisid käisidki alles hiljuti vallavanema kabinetis arutamas, kuidas nad saaksid endale skatepark’i ja projekt ongi juba koos. Kui noortel on mingi algatus, siis saavad nad kohe ise hakata asja ajama.

„Nüüd ju räägitakse kogu aeg, et peavad olema kaasavad eelarved,“ muheleb Anneli. „Muhus on minu arvates kuidagi iseenesestmõistetavalt kogu aeg olnud inimesed kaasatud eelarve koostamisse. Ongi hästi vahetu suhtlemine ja vajadused jõuavad otsustajateni kiiresti.“ Aga kõigil teistel on, sestap koostatakse ka Muhus nüüd 2023. aastaks kaasavat eelarvet.

Kogukonna vastutus

Muhu kogukonnatunde ilmestamiseks on Annelil üks lugu: „Inimene, kes tuli mulle ühest memmest rääkima, kes tema silmis võis tõenäoliselt abi vajada, ütles mulle: „Ma ei tea, kas ma nüüd kuidagi kaeban või … aga ma ei taha ka, et pärast keegi ütleks, et kus olid kogukonna silmad.“ Ma olen sotsiaaltöös olnud 17 aastat ja sellist asja kuulsin esimest korda, et kogukond võtab vastutuse.“ Anneli ütleb, et see oli tema jaoks Muhus esimene ahhaa-moment: „Tavaliselt ikka, ka nendes kurikuulsates telesaadetes, jääb kõlama, et kus olid sotsiaaltöötaja silmad. Aga siin tunnetab kogukond vastutust.“

Sotsiaaltöötaja tegevus on palju seotud teavitustööga: „Tegelikult ongi nii, et kogukonnad püüavad maksimaalselt ise hakkama saada ja toetada ise oma küla või tutvuskonna abivajajaid. Muidugi on see hea ja peakski nii olema. Siiski on asju, millest peab sotsiaaltöötajale teatama. Teadlikkuse tõstmine kogukonnas on tähtis. Toetada neid ka selles mõttes, et nad teaksid, millal nad võivad tegelikult käed üles tõsta ja info spetsialistidele edasi anda. Nad ei pea lõpuni ise hakkama saama – ei perekond ega kogukond.“

Väikses kohas on veel see, et kui lähen kooli, kas lähen siis kodaniku, lastekaitsetöötaja või lapsevanemana?

Anneli on kogukonnas uus inimene: „Muhusse tulek, selle otsuse kiirus üllatab mind ennast siiamaani. Aga minu jaoks oli see äratundmine üks hetk, et see on minu kodu. Ja see tunne ei ole veel üle läinud.“ Ka tal oli eelarvamus, et äkki ei võeta teda sellises tugevas kogukonnas omaks, kuid seda õnneks ei juhtunud: „Kui austad selle koha kultuuri ja keskkonda, kuhu tuled, ja annad endast kõik, et sulanduda ning pakkuda omalt poolt midagi keskkonna arendamiseks, siis ei ole omaksvõtmisega muret. Olen Muhu rahvale väga tänulik selle eest, kuidas mind on vastu võetud: mul pole ühtegi etteheidet või kehva kogemust.“ Siiski näeb ta, et uue inimesena, nii kogukonna liikme kui ka sotsiaaltöötajana, tuligi tal algul ise oma tegevusega usalduskrediiti kasvatada, sest alles siis, kui on piisav usaldus, tullakse asjadest rääkima. Aga sealt edasi tulevad lood juba ise perekondadest, kogukonnast ja võrgustikust.

Suur roll kogukonnas on mõlema sõnul ka Hellamaa külakeskusel, kus toimuvad kultuuriüritused, seal käivad koos harrastajad ja see on ka eakatele oluline kokkusaamiskoht, kus saab suhelda ja aega veeta. „Tegelikult me Liiaga olemegi projektide ja mõtetega nüüd seda teed läinud, et soovime panustada just kogukonna teadlikkuse tõstmisesse ja ükskõik mis valdkonnas just kogukondi toetada. Sest tugevat kogukonnatunnet tuleb ka sotsiaaltöös arvesse võtta,“ lisab Anneli.

„Väikses kohas on veel see, et kui lähen kooli, kas lähen siis kodaniku, lastekaitsetöötaja või lapsevanemana? Need rollid lähevadki teinekord segamini,“ räägib Anneli oma kogemusest. „Ma olengi direktoriga läinud nii rääkima, et alustan: täna ma ei räägi kui lapsevanem, räägin kui noortekeskuse juhataja. Aga vahel on nii, et ise suudad neid rolle hoida, kuid teine ei suuda, sest kõik teemad ja rollid on nii lõimunud,“ lisab Liia.

Noortesõbralik vald

Aasta algul, „Noorte heaks tänu“ galal tunnustas haridus- ja teadusministeerium Muhu valda kui 2021. aasta noortesõbralikku omavalitsust. Noortekeskuse juhatajana muutub Liia veidi mõtlikuks, kuid sõnab siis: „Eks teeme lihtsalt oma igapäevaseid asju. Teemegi just seda, mis noortel vaja läheb. Oleme üritanud kirja panna pikki arengusuundi ka, aga näen, et noorsootöös peab olema hästi paindlik ja muutuvale olukorrale kiiresti reageerima.“ Sellele aitab kaasa, et ka töös noortega pole poliitilisi mõjutusi ega tule ülevalt alla suuniseid või käske. Lisaks on Muhu vallas kõik valla huviringid noortele tasuta ehk iga noor võiks leida endale huvitegevuse, mis teda toetab. „Ma ise ütlen, et me oma majas siin päästame maailma üks noor haaval. Tegelikult me tunneme kohalikku vajadust rohujuure tasandil, oleme noortega kogu aeg kontaktis,“ nimetab Liia veel noorsootöö põhimõtteid Muhus.

Noortekeskusega tihedalt koostööd tehes saadakse probleemi sabast varakult kinni.

Anneli rõhutab, et noortekeskuse hea töö tulemusena lapsed Muhus ei „jõlgu“: „Mingid üksikud juhtumid on, aga üldiselt nad pole kuskil bussipeatuses ripakil. Neil on koht, kus saavad olla, tegeleda, on huviringid ja näljasemad saavad ka süüa, kui vaja.“ Noortekeskuse tegevust näevad mõlemad kui ennetust lastekaitsetöös.

Ka Liia mäletab oma lastekaitsespetsialisti tööst, et seal käis üks lõputu tulekahju kustutamine: „Olid mingid probleemid, mis mina sain tööle asudes ja mida ma lahendasin, ja kui ära tulin, siis need samad lood jäid järgmisele. Need on nii pikad ja keerulised juhtumid.“ Sellest kogemusest tekkiski tal tahtmine midagi juba enne ära teha, kui asjad keeruliseks lähevad: „Ma tunnen, et noosootöö ongi see ENNE. Me toetame noort inimest: igaühel on mingi asi, milles ta on tugev, miski, millega ta hakkama saab. Ja kui leiame selle üles, toetame tema arengut, ta saab julgust ja enesekindlust juurde, siis meil ongi toimetulevamad inimesed.“ Ka Anneli loodab, et noortekeskusega tihedalt koostööd tehes saadakse probleemi sabast varakult kinni nii, et see ei kujunegi probleemiks.

Teema lõpetuseks lisab Liia: „Ma arvan, et meil pole ühtegi noort, kes aasta jooksul noorsootööse ei jõua. Vähemalt korra astuvad kõik uksest sisse ja tegelikult nii jõuab märgata, kui midagi on.“

Taastava õiguse projekt

„Ma ei kujuta ette, et selles valdkonnas saaks hakata igav või oleks tööst puudu. Igasugu võimalusi midagi ära teha on ju lõputult,“ ütleb Liia. Nii kirjutataksegi usinalt projekte ja üks neist on just käima läinud. „Kirjutasime kahe peale taastava õiguse kogukonna projekti,“ kirjeldab Liia. „Mõte on selles, et koolitame haridustöötajaid ja kogukonna teisi liikmeid, et kui on mingisugune konfliktiolukord, siis osatakse märgata ja adekvaatselt reageerida ning kohapeal asju rahumeelselt lahendada. Juurde käib ka natuke vanemaharidust, et vanemad oleksid teadlikumad ja oskaksid lastega olukordi paremini lahendada.“

Anneli sõnul on projekti ette võtmise üks põhjus asjaolu, et Muhus on lapsed kaua ühes ja samas koosluses, sest on vaid üks lasteaed ja üks kool: „Need lapsed, kes lähevad täna sõimerühma ja nende vanemad … nad on tegelikult sama seltskonnaga üpris muutmatul kujul kuni põhikooli lõpuni koos. Kui jääb konflikt õhku või mõni erimeelsus lahendamata, siis see ajas ainult kasvab.“ Lihtsasti võib juhtuda, et erimeelsused kogukonnas, näiteks see, et juba naabrite vanaisad kaklesid, kanduvad edasi lastele, kes peavad ühes rühmas või klassis olema. „Seetõttu tulekski vanemate ja kogukonna teadlikkust tõsta sellest, milline on nende roll ja võimalused konfliktide ennetamisel ning lahendamisel,“ selgitab Anneli.

„Projekti avaseminaril ütles koolitaja Jaanus Kangur see olevat tegelikult empaatia kasvatamise projekt natuke, et suurendada kogukonnas üksteisemõistmist,“ lisab Liia. See mõte kõnetab ka Annelit: „Jah, saavutustele ja edule orienteeritud ühiskonnas on empaatia kuidagi varju jäänud.“

Kaua koos toimetav seltskond võiks kokku hoida, kuid tähtis on tegeleda sellegagi, et võetaks vastu ka uusi inimesi, kes Muhusse kolivad ning mingil ajal liituvad. „Ja seda olenemata nende eripärast või rahvuslikust, kultuurilisest, perekondlikust taustast,“ näeb Anneli projekti võimalusi. „Taastavate aruteluringide juures meeldib mulle, et anname ka noortele võimaluse ennast tühjaks rääkida ja arutada. Nii jõuaksime üheskoos selleni, kuidas turvaliselt edasi liikuda,“ rõhutab Liia, kes näeb, et ühiskond on noored ühest kriisist teise liikudes veidi unarusse jätnud.

Puudu on just spetsiifiliste erialade spetsialistidest, kes pakuks nõustamist, teenuseid, teraapiaid.

Anneli arvab, et tegelikult ongi Muhus tunduvalt lihtsam katseprojekte ellu viia, sest tulemusi näeb kiiremini: „Meil on lihtsalt nii palju väiksem kogukond ja vajadustest üpris selge pilt. Seetõttu ka erinevad taotlusvoorud kuidagi kõnetavad paremini. Kui loen mõnd projektikirjeldust, siis mul tulevadki juba inimeste nimed ja näod ette, kellele see võiks toeks olla. Nii teedki taotlust päris inimestele.“ Suuremas vallas on inimeste vajadused palju raskemini hoomatavad.

Võimalus midagi ära teha

Veel üks asi, mis Annelile Muhus töötamise juures meeldib, on see, et seal pole sotsiaaltöö tema jaoks töö, vaid on eluviis. Liia muigab ja lisab: „Seda olen ma noorsootöös juba kaua rääkinud: ei saa nii, et teen kellast kellani. Ikka on midagi ka õhtul või nädalavahetusel või jäävad mõtted keerlema.“ Vahel helistab ta ka õhtuti Annelile, alustades juttu sõnadega „tean küll, et sul ei ole tööaeg, aga mul on vaja see välja saada …“.

Anneli ütleb, et see pole rusuv või ebameeldiv, vaid pigem hästi normaalne: „Rääkisime hooldekodu juhatajaga üks reede õhtu poole ööni hooldereformist, mis uue aasta juulikuus peaks rakenduma. Ja kui ma näiteks nädalavahetusel sõidan Muhus kuskile, kus ma tean, et mul oleks vaja ühele memmele pilk peale visata, siis lähen ja teen selle ära. Ma ei oota esmaspäeva, et siis lähen ja vaatan.“ Nii kirjeldabki Anneli Muhu sotsiaaltöötajat kui kogukonna üht liiget, kes kasutab oma teadmisi kogukonna heaks. „Mingite asjadega lihtsalt on nii, et kui sul on asjaomane pädevus, millega on võimalik kogukonna jaoks midagi ära teha, siis tuleb teha. Sest kui sina ei tee, siis kes veel teeb?“ nõustub Liia Anneli mõttega. Ta täpsustab, et muidugi on tal juhiga kokkulepe ja võib ka vabu päevi võtta, kui on pidanud nädalavahetusel tööd tegema.

„See ongi vastastikune mõistmine ja vastutulek, mis tagab töökeskkonna, kus tunnen, et ma mitte ei PEA midagi tegema, vaid see on minu VÕIMALUS midagi teha,“ võtab Anneli kokku.

Spetsialistide puudus

Liia nendib, et ka Muhus annab tunda sama probleem, mis kogu Eestis. Kust leida spetsialiste? „Kui mõnel noorel on konkreetne abivajadus, siis kust me saame talle abi, mis oleks lähemal kui Tallinnas või Tartus?“ küsib Liia. Puudu on just spetsiifiliste erialade spetsialistidest, kes pakuks nõustamist, teenuseid, teraapiaid. „Tänu võimalusele taotleda vaimse tervise toetust, käib meil ikkagi terapeute ka. Aga üldiselt on Eestis spetsiifilise haridusega tööjõudu vähe, ka lastekaisetöötajaid, sotsiaaltöötajaid,“ mõtiskleb Anneli. „Muhus on suur probleem ka see, et puudub üüriturg,“ toob Liia välja nende piirkondliku eripära. „Kui isegi on inimesi, kes oleksid valmis siia kolima, siis elukoha leidmine on tõesti väga piiratud,“ täpsustab Anneli.

Hea elukeskkond toob noored tagasi

Oma unistustest rääkides tuleb Liia tagasi taastava õiguse juurde: „Ma sooviks, et see hakkaks kohe niimoodi levima, et inimesed ongi kõik empaatilised ja märkavad üksteise rõõme ning muresid.“ Anneli usub, et kindlasti asjad muutuvad ja tulebki väikeste sammudega sinnapoole muudkui liikuda. Neil on veel teisigi kogukonna toetamise ja teadlikkuse projekte plaanis.

Anneli unistab, et Muhu vald oleks ühel päeval koht, kuhu noored tahavad tagasi tulla: „Meil on nii, et noored lähevad ju juba gümnaasiumisse mujale, väga paljud lähevad ka mandrile: Tartusse, Noarootsi, Nõosse. Ja sealt edasi ülikooli, nii et tõenäoliselt umbes kaheksa aastat me neid noori siin ei näe. Aga et nad harituna ja maailma näinuna tahaksid siia tagasi tulla, sest meie elukeskkond, meie kool, meie võimalused lapsi kasvatada, neile põhiharidust anda on nii head. Ja et ka teistsugustele lastele on loodud head õppimistingimused. See toobki noored siia saarele tagasi.“ Seega loodabki ta näha, et kunagi on tühjaks jäänud talud kõik täidetud noortega, kes tahavad Muhusse kolida, sest vallas on nii hea elukeskkond.