Marju Selja mälestuseks
Selle aasta veebruaris meie hulgast lahkunud sotsiaaltöö õpetaja ja ajakirja kolleegiumi liige Marju Selg oli pühendunud Eesti sotsiaaltöö edendaja. Mis mälestused on temast jäänud õppejõu, kolleegi ja kaasteelisena, mis põhimõtted ja teemad olid talle tähtsad artikliautorina?
Raske on uskuda, et Marju ei ava enam kunagi oma kabineti ust Lossi tänav 36. Seal viibis ta pikki tööpäevi, eriti viimastel pandeemia-aastatel. Tore oli teada, et ukse taga istub Marju, kellega saab sõna vahetada, midagi küsida või mõtteid jagada.
Meie kollegiaalne sõprus Marjuga algas 1997. aastal, kui ajakirjas Sotsiaaltöö ilmus minu esimene artikkel sotsiaaltöö uurimise spetsiifikast. Meil oli instituudi koosolek, Marju istus minu kõrvale ja oma salajase naeratusega ütles, et luges mu artiklit. Esimese reaktsioonina ehmusin ja valmistusin kriitikat kuulama. Aga kriitika asemel tuli sisukas erialane arutelu, mis jätkus aastaid.
Marjuga oli õnn koos töötada, sest just temaga õnnestus reaalselt kogeda avatud sisukat dialoogi – sellist dialoogi, mille osalejad võtavad tõsiselt, kartmata puudutada kriitilisi küsimusi, vaielda, ausalt avada oma vaateid, kuulata ära teise poole argumente. Selline dialoog aitab edasi mõelda ja areneda. Sellises dialoogis osalejad on üksteisele nn kriitilised sõbrad, milleta ei teki tõsist teadust! Vaidlesime Marjuga palju ega olnud igas erialaküsimuses ühel meelel. Siiski austasime teineteise vaateid, võtsime teist tõsiselt ja see aitas mind vähemalt põhjalikumalt läbi mõelda oma argumente ja saada selgust oma vaadetes. See oli hetk, kui minu tõeline integratsioon Eesti ühiskonda ja ka mu professionaalne kasv algas. Marju oli minu kriitiline sõber, kes andis mõista, et võtab mind tõsiselt, austab ja väärtustab!
Tõsiseltvõetavus iseloomustas Marjut õppejõuna. Julgen öelda, et keegi meist ei pühendunud nii palju õpetamisele, tudengitööde parandamisele, tagasiside andmisele kui Marju.
Meenuvad õppetooli sisulised koosolekud, kus arutasime Marju pakutud aktuaalseid erialaküsimusi, mis aitasid kaasa sotsiaaltöö õpetamise kvaliteedi parandamisele ülikoolis.
Pärast õppetoolide sulgemist muutusid meie arutelud privaatsemateks, osaliselt liikusid ajakirja Sotsiaaltöö kolleegiumisse. Imetlesin alati Marju entusiasmi, millega ta tegutses ajakirja kvaliteedi parandamisel. Meie kvaliteetne, mitmekülgne erialaajakiri on selline suuresti tänu Marjule.
Imetlemist väärt oli ka Marju praktiline ettevõtlikus. Meenutan alati imetluse ja tänuga novembrit 2002, kui kaitsesin doktoritööd Tampere ülikoolis. Õppetoolis tekkis mõte, et hea oleks see siduda ülikoolide koostöö arendamisega ja võiksime õppetooli inimestega sõita Tamperesse. Marju oli alles hiljuti saanud juhiloa ja pakkus, et viib meid ise sinna mikrobussiga. Mõeldud – tehtud! Ma ei tea täpselt, kust ta mikrobussi rentis, aga ta sõidutas meid sinna ja tagasi. Kahtlemata arenes selle reisi käigus meie õppetool kogukonnana.
Kõike, mida Marju tegi, tegi ta hingega, rõõmsameelselt ja korralikult.
Meil kõigil on väga kurb ja jääme Marjut kaua igatsema. Ta oleks võinud veel palju häid ja olulisi asju korda saata. Kui aga vaadata Marju elule, võib öelda, et see on väärika inimese väärikas elu – ilus tervik.
Judit Strömpl, kolleeg ühiskonnateaduste instituudis ja ajakirja kolleegiumis
Mitu aastakümmet külg-külje kõrval tööd ja pingutust, sekka näpuotsaga ühistegevust peaks andma meile kolleegist piisava teadmise. Aga ikka juhtub nii, et ühel hetkel avab ta näituse või annab trükki luuleraamatu. Tegelikult sa teda ikka ei tundnud! Siit ka minu kahtlused, kui sain ettepaneku Marjut meenutada. Kas teadsin tema poolsalajasi, varjul olevaid, kuid mitte varjatud, kõige põnevamaid, mõtteid?
Marju kündis sotsiaaltöö vaatenurgast oma vagu. Sotsiaaltöö teooria, selle valgustamine kas või ajakirja Sotsiaaltöö lugejatele nii ajaloo kui ka tänase päeva kontekstis. Lai vaade sotsiaaltöö praktikale, olgu selle elementide otsimine-leidmine korteriühistute kui kogukondade tegevuses, raamatukogutöötajate või moodsa ametinimetusega infokorraldajate igapäevatöös, suurettevõtete personaliosakondade ülesannete hulgast. Ja üliõpilased, keda ei saa kõrvalseisjana kokku lugeda. Sest oma esimese või teise sotsiaaltöötaja hariduseni jõudnute kõrval oli neidki, kes lõppsihini ei jõudnud. Kuigi Marju pingutas kõigi oma üliõpilaste ja juhendatavate nimel ühepalju.
Mõni Marju kolleegidest kirjeldab teda töiselt kirgliku inimesena. Mina kabinetikaaslasena nägin tema energiat töövälises elus. Päriselus. Autojuhtimisõiguse saamisel ei mallanud ta oodata rohelise vahtralehe „koltumist“, vaid alustas kihutamist Euroopa kiirteedel. Minus tekib siiamaani kerge kõhedus, kui jõuan autojuhina üle naaberriigi piiri. Aga nende lähemate ja kaugemate naabrite üleslugemiseks, kelle linnatänavatel või külavahel Marju oma truu Škodaga seilas, jääb sõrmedest kindlasti puudu. Küllap jagus neisse reisidesse nii närvikõdi kui ka nalja ja naeru.
Meie koos töötamise viimastel aastatel nägin kõrvalt, kuidas ta tegeles ühistu esimehena oma kortermaja ja selle kollektiiviga. See oli imetlusväärne, kui kiiresti ja tõhusalt ta pikemat aega laokil olnud asjaajamise ja tegemata tööd korda sai. Kuid abikaasa Matti kõrval oli vaieldamatult tema suurim kirg ja armastus maakodu Lahemaal. Eskiiside joonistamine (projektita lubatud hoonete ehitamiseks), ehitajate otsimine ja nende töö „järelevalve“. Sekka suhtlus kogukonnaga, mille mõnelegi liikmele oli vaja rakendada sotsiaaltöönõkse. Vaevalt et napid suvekuud kõigi nende toimetuste kõrval puhkamiseks piisavalt aega jätsid. Kui aga Lahemaa-aega oleks rohkem antud, oleks Marju päris kindlasti saanud kohapeal kogukonna liidriks.
Tööpäeva lõpupoole oli nii minul kui ka Marjul kombeks helistada abikaasale ja emba-kumba, anda teada soovist üheskoos koju minna või vajadusest kauemaks tööle jääda. Neid kordi, kui Marju sõnadega „Head ööd“ andis Mattile edasi teate hilisemast kojutulekust, oli ilmselt liiga palju.
On asju, mida keegi Marjust paremini ei teinud, ja valdkondi, kuhu kõrvalseisjad ei saa sekkuda. Kuid algatusi, ideid ja eesmärgiseadeid, mis tema nimega seotud, jagub! Jõudu kaasteelistele nende asjade edasiviimiseks.
Jüri Kõre, kolleeg sotsioloogia, sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika instituudis
Marju Selg liitus ajakirja Sotsiaaltöö kolleegiumiga 2014. aastal. Tema tihe koostöö erialaajakirja toimetusega algas aga oluliselt varem: aastal 2000 kirjutas Marju kolmeosalise artiklisarja sotsiaaltööst perekonnaga ja tollane kolleegium valis ta aasta parimaks autoriks. Kohtusime esimest korda, kui Marju tuli toimetusse autasu vastu võtma. Ta kandis seda tiitlit uhkelt ja jäi selle vääriliseks ka järgnevatel aastatel, kirjutades aina uusi märgilisi lugusid: maasotsiaaltööst, erialaterminoloogiast, kliendi eluilmast, eetikast, sotsiaaltöö ajaloost ja kõige rohkem sellest, kuidas toetada sotsiaaltöötajat. Marju andis toimetusele alati ka head nõu, kui abi küsisime, ning innustas üliõpilasi ja kolleege sotsiaaltööst kirjutama.
Marju uskus sotsiaaltöötajal olevat ühiskonnas eriline missioon: hoolitseda, et me kõik saaksime osa ühiskonna hüvedest ja keegi ei jääks muredega üksi. Ta pidas kutseala arendamisel vajalikuks lähtuda sotsiaaltöö teadmusest, olla paindlik, väärtustada reflektiivpraktikat ja teadmiste koosloomet. Seetõttu lõigi ta sotsiaaltöö õpetamise kõrval kaasa sotsiaaltöö edendamisele pühendunud kogudes, nagu Kutsekoja sotsiaalhoolekande nõukogu, ESTA eetikakomitee, Tervise Arengu Instituudi sotsiaalvaldkonna koolitusnõukogu ja ajakirja Sotsiaaltöö toimetuse kolleegium.
„Vaja on diskussiooni. See tekib siis, kui ilmub üks artikkel ja seda loetakse ja siis sellele vastatakse erinevatest vaatenurkadest, arutletakse, üks kritiseerib ja lükkab ümber, teine toetab, lisatakse uusi teadmisi“ – selline oli Marju ettekujutus kolleegide suhtlusest erialaajakirja vahendusel. Sotsiaaltööst kirjutamist ja erialakeele arendamist pidas Marju vajalikuks teiselgi põhjusel: „See, kuidas meie tipptaseme spetsialistidena erialastes tekstides asju nimetame, on ülimalt oluline, sest nimetamine peegeldab mõtlemist ja omakorda ka kujundab mõtlemist.“ Ta tundis kaasa sotsiaaltöötajatele, kelle jaoks on bürokraatlik lähenemine ja kantseliit igapäevane tegelikkus.
Veel üks Marjule südamelähedane teema oli sotsiaaltöö ajalugu. „Oma päritolu (pere ajaloo) teadmine tugevdab inimese identiteeti ja väärikust. Institutsioonide ja professioonide ajaloo tundmine lisab ametiuhkust ja väärikust, tugevdab professionaalset identiteeti. See on mõtlemisaine seoses sotsiaaltöö mainega ühiskonnas,“ oli ta rääkinud tudengitele, ärgitades sotsiaaltöö ajalugu talletama ja uurima. Sotsiaaltöö ajakirjas on ilmunud Marju artiklid Ameerika sotsiaaltöö pioneeridest Mary Richmondist ja Jane Addamsist, aga ka näiteks Vene sotsiaalpedagoogika uuendajast Anton Makarenkost.
Ära märkida tuleb ka Marju tegevus Eesti sotsiaaltöö jaoks oluliste tekstide tõlkijana.
„Olen üsna kindlal seisukohal, et erialaseid tekste peaksid tõlkima sotsiaaltöö inimesed ise, sest kui seda korralikult teha, siis see on tohutult arendav tegevus. Milleks see võimalus kellelegi teisele anda!“, põhjendas Marju ükskord, miks peab välisautorite tekstide toomist Eesti lugejateni oluliseks.
Marju sulest on tulnud näiteks rahvusvahelise sotsiaaltöö definitsiooni (2014 inglise keelest) ja dokumendi „Eetikapõhimõtted sotsiaaltöös“ (2019 inglise keelest), dokumendi „Argipäev, väärtused, elu, eetika. Sotsiaalala spetsialisti eetilised juhised“ (2012 soome keelest), Hans van Ewijki ja paljude teiste välisautorite artiklite tõlked, ta on aidatanud eesti keelde ümber panna ka kogumiku „Mõtisklusi sotsiaaltööst“ (Wilken ja van Ewijk 2016).
Viimane Marju enda lugu, mille kirjutamisega ta nägi palju vaeva, ilmus numbris 1/2021 ja räägib sellest, et sotsiaaltöötaja töö tulemuslikkus, töörahulolu ning ametis püsimine oleneb paljuski juhtkonna toetusest, säästvast töökorraldusest ja sisekliimast. Mõtlesime koos keeletoimetajaga mitut pealkirjavarianti, kuid, nagu ikka, tuli parim pakkumine Marjult endalt: „Hea sotsiaaltöötaja on hästi hoitud“.
Regina Lind, kolleeg Sotsiaaltöö ajakirjas
Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 2/2022