Mälestuseks. Inimlike väärtuste järgija Riho Rahuoja

Hiiu Leht võtab 14. mail avaldatud järelehüüdes Riho Rahuoja elutöö kokku järgmiselt:

„Kuigi sündinud Lääne-Virumaal Laekvere valla Muuga külas, oli Riho hiidlastele vägagi omainimene. Üks Riho isa vendadest abiellus hiidlannaga, kolis saarele elama ja Riho oli suviti nende sage külaline. Ülikoolis õppides kohtas Riho oma tulevast, Hiiumaalt pärit Tiinat ning pärast ülikooli lõpetamist 1981. aastal oli mõlema ühine ja kindel otsus valida elu- ja töökohaks Hiiumaa.

Kolinud Hiiumaale, töötas Rahuoja esmalt sotsiaalnõunikuna, hiljem sotsiaal- ja tervishoiuosakonna juhatajana ning asemaavanemana maavalitsuses, samuti kooliõpetajana Käinas. Aastatel 1999–2012, kokku 13 aastat, töötas Rahuoja pealinnas, sotsiaalministeeriumi perepoliitika ja sotsiaalala asekantslerina.

Rahuoja on ise öelnud, et suurima osa oma tööelust pühendas ta sotsiaalvaldkonnale. Ta on juhtinud Eesti Sotsiaalnõukoda ja eakatepoliitika komisjoni, osalenud Eesti Puuetega Inimeste Fondi ja Hiiumaa haigla nõukogu tegevuses. Samuti oli ta ajakirja Sotsiaaltöö kolleegiumi liige. 2018. aastal tunnustati Riho Rahuoja teeneid Eesti sotsiaalvaldkonna elutöö preemiaga.“

Hiiumaa maavanema ametis oli Rahuoja viis aastat, 2012–2017. Hiiu Leht jätkab: 

„2018. aastast sai Riho Rahuojast Hiiumaa sotsiaalminister, nagu ta ise naljatamisi ütles. Uueks väljakutseks oli uue sotsiaalkeskuse arendamine. Seitsme aastaga tegid Hiiumaa sotsiaalkeskus ja siinsed sotsiaalteenused Rahuoja juhtimisel läbi meeletult suure arenguhüppe: valmis uus Kärdla Pargikodu, loodi Kõpu Noortekodu teenus, Tohvri hooldekodu laiendus, ühendati sotsiaalasutused jne.“

Riho Rahuoja liitus ajakirja Sotsiaaltöö kolleegiumiga 2005. aastal. Oma teiste tegemiste kõrvalt leidis ta alati aega, et võtta osa erialastest aruteludest ja anda toimetusele kasulikku tagasisidet. Ta mõtles innukalt kaasa Eesti sotsiaalvaldkonna arengusuundadele, otsides samal ajal võimalusi edendada elu ja sotsiaaltööd kohapeal, tõi mitmekesiseid näiteid praktikast, rääkis väga soojalt oma töötajatest.

Jagame ajakirja Sotsiaaltöö kolleegiumi liikmete ja teiste kaasteeliste mõtteid ning mälestusi.

Taimi Tulva, Tallinna ülikooli emeriitprofessor, ajakirja kolleegiumi liige

Kohtusin Rihoga 1992. aastal, kui ta tuli õppima sotsiaaltööd esimesse pädevuskoolituse rühma. Töökiire tõttu lõpetas ta erialaõpingud pisut hiljem, kuid igati edukalt.

Õppurina oli Riho põhjalik, uudishimulik ja üdini sõbralik, heasoovlik ning arukas. Minu mälestustesse jääb ta helge inimesena. Suhtlesime tihedalt ka ajal, kui ta töötas ministeeriumis. Riho leidis alati lahendusi, ei otsinud põhjusi, miks ei saa toetada ükskõik millist projekti, mis näis talle hoolekande seisukohalt oluline.

Meil on Riho tööst ja tegemistest palju õppida. Riho oli igal juhul kogu oma elutöö ja isikliku sarmiga AKADEEMIK.

Vilja Kuzmin ja Eha Leppik, kolleegid sotsiaalministeeriumi ajast

Töötasime sotsiaalala asekantsleri Riho Rahuoja alluvuses eakate ja puuetega inimeste küsimustes. Küsimusi ja probleeme oli palju. Muredega oli alati hea Riho poole pöörduda ja temaga suhelda. Riho oli oma inimene, meeskonna juht, mitte ülemus. Kaitses alluvaid, võttis tihti löögi enda peale, ei süüdistanud kedagi, vaid selgitas olukorda.

Tegime koostööd ka eakate poliitika komisjoni, Eesti puuetega inimeste koja ja fondiga. Nii puuetega inimeste kui ka eakate probleemid olid talle väga tähtsad. Mäletame Rihot targa, südamliku, asjaliku ja toreda inimesena.

Eike Käsi, Eesti sotsiaaltöö assotsiatsiooni esinaine, ajakirja kolleegiumi liige

Minu isiklik kokkupuude Rihoga jääb tema asekantsleriks olemise aega. See ei olnud küll tihe ega sage, aga ta oli alati väga tasakaalukas juht, kes vaatas sulle kõneldes otsa ja tundis siiralt huvi selle vastu, mida rääkisid. Riho muhe huumor tegi temast suurepärase inimeste inimese, kes oskas vestlustest üles noppida häid mõtteid ja neid praktikas suureks teha ning elama panna. Minu meelest on supernäide Hiiumaa sotsiaalkeskuse ja kogu valdkonna sidus arendamine, millest saab tema n-ö mälestussammas saare selles toredas kogukonnas. Hiiumaa sotsiaaltöö on minu arvates väga palju Riho nägu.

Lõpetasime Rihoga koos magistriõppe.

Olles suur mees sotsiaaltöö valdkonnas, armastas Riho ka väga suuri loomi: hobuseid, kes olid tema imelised sõbrad töövälisel ajal. Olgu Rihol vikerkaaremaal palju valgust ja helgust, rahu hinges ning mälestuste pilveraamat alati avatud.

Sirlis Sõmer-Kull, kolleeg sotsiaalministeeriumi ajast

Riho oli minu vahetu juht sotsiaalministeeriumis, kui ta töötas sotsiaalala asekantslerina aastail 1999–2012. Arendasime koos hoolekannet pea 13 aastat. Riho oli vahetu ja aus. Ta ei ajanud poliitikas asju keeruliseks, vaid jäi alati „kahe jalaga maa peale“. Talle läks päriselt korda, kuidas saavad elus hakkama asenduskodus kasvavad lapsed, mis aitaks eakatel paremini toime tulla vanemas eas või kuidas leida mingeidki võimalusi psüühikahäirega inimeste teenuste laiendamiseks. Nende aastate jooksul vahetus palju erinevate ootustega sotsiaalministreid ning erineva juhtimisstiiliga kantslereid. Riho hoidis ja säästis oma valdkonna inimesi, oli rahuliku olemise ning sõbraliku meelega vahendaja. Tema selja taga oli turvaline. 

Oleme 2000. aastatel sotsiaalministeeriumis sotsiaalvaldkonnas töötanud inimestega hilisemgi kogunenud, kutsume oma kogukonda „Hoolekande sauruste klubiks“. Riho jäi hingelt hoolekande sauruseks, avas meie kogukonnale oma koduõue ja oli alati kokkutulekutel kohal. Riho oli ja jäi hoolekande inimeseks. Riho jäi inimeste inimeseks! 

Mailiis Kaljula, Eesti linnade ja valdade liidu nõunik, ajakirja kolleegiumi liige

Meelde jääb Riho Rahuoja rahulikkus ja sõbralikkus. Erinevate teemade korral on vahel ministeerium ja kohalikud omavalitsused piltlikult öeldes teine teisel pool lauda, kuid Riho oskas alati sellist tunnet vältida. Ka keerulisemaid teemasid arutati tasakaalukalt, sõbralikult nagu võrdne võrdsega. Ministeeriumi seisukoht jäi ikka ministeeriumi seisukohaks, aga oluline on ka see, kuidas seda väljendatakse.

Hille Velli-Vällik, hoolekande arendaja

Riho Rahuoja oli ääretult meeldiv kolleeg, kes suutis alati süüvida asjade sisusse. Meil oli pikaajaline kontakt seoses Astangu toimetulekukeskuse (praeguse kutserehabilitatsioonikeskuse) tegemistega, kus töötasin eluabi osakonna juhatajana. Koostöö ministeeriumiga, eriti Rihoga oli tihe. Riho oli erakordselt südamlik ametnik. Ta suutis uue asutuse käivitamisega kaasnenud probleeme valutult lahendada, mille eest saan olla igavesti tänulik.

Hede Sinisaar, kolleeg sotsiaalministeeriumi ajast, ajakirja kolleegiumi liige

Riho oli sotsiaalministeeriumis minu esimene asekantsler. Saime koos töötada päris mitu aastat. Sinna aega jäid ka väga keeruline aeg majanduses ja poliitikas. Ka nendes olukordades jäi ta rahulikuks. Selle rahulikkuse taga peitus oskus sulle enesekindlustust anda. Mäletan olukorda, kui ootamatult tuli täiesti võõra teemaga toimetada ja siis tuli tema lause: „Sa saad sellega hakkama!“ Sellest piisas. See, kuidas ta tekitas tunde, et sa pole üksi – selle oskuse kirjeldamiseks ei ole võib-olla õigeid sõnu.

Olen talle väga tänulik, et ta usaldas ja julgustas noort analüütikut ka osakonda juhtima. Oli olemas, kui vaja, kuid võimaldas iseseisvalt toimetada.

Ka hiljem, tema uutes rollides, jätkus koostöö. Ta ei unustanud kolleege ning teadis ja mäletas isegi andmete kogumise probleeme. Lugedes endiste kolleegide postitusi sotsiaalmeedias, tundsin, et Riho jaoks ei olnud oluline mitte ainult ideede ja arengusuundade vedamine, vaid ka see, kuidas sotsiaalvaldkonnas tööd teha – ikka südame ja hoolimisega.

Katrin Tsuiman, superviisor, ajakirja kolleegiumi liige

Puutusin Riho vaibiga kokku esimest korda, kui asusin tööle sotsiaalministeeriumisse ja teda seal enam asekantsleri kohal ei olnud. Temast ja tema ajast rääkisid kõik kolleegid. Ta oli loonud midagi, mis jäi ja mida igatseti. Riho oli oma rahu ja rõõmuga alati kohal ning kaasas aruteludes ja mõtterännakutel, mis käsitlesid inimeste elu paremaks muutmist.

Olen Rihoga veetnud mitmeid veebikohtumisi ja pidanud telefonikõnesid erihoolekande teenuste teemal. Temas oli oskus näha ka keerulistena näivate asjade sisu ja valmisolek proovida uut, et saada kogemusi ning muuta abi omaseks ja paremaks. Ta leidis alati aega kaasa mõelda ja naerataval ilmel uurida ning rehkendada, kas mõni tegevussamm on abiks või takistuseks.

Käisime üle-eelmisel suvel sotsiaaltöö assotsiatsiooni Lääne piirkonna liikmetega Hiiumaal ja saime tutvuda sealse loomulikult toimuva kogukondliku abisüsteemiga, mille Riho oli välja arendanud. Usun, et temaga lähedalt seotud inimestel on rikkalik mälestustekogu, mida saab vaadata ka siis, kui ta ise oma füüsilises kehas kohal ei ole. Alati on midagi, mis jääb, ja igaühel on see isiklik ning oma.

Mulle jäävad meelde Riho hääletämber ja soe käepigistus igal kohtumisel. See oli pisut ametlik, sest meie suhtlus oli ikka töiselt valdkonnaga seotud, kuid tekitas alati tunde, et olen oodatud.

Loe ka Hiiumaa vallavalitsuste kodulehel avaldatud lähimate kolleegide mälestusi Riho Rahuojast ja ajakirjas 

Sotsiaaltöö nr 3/2018 ilmunud persoonilugu „Rahulik optimist Riho Rahuoja: sotsiaalsed probleemid on olemas ja need vajavad meie tähelepanu!‟, autor Rain Uusen.