Kuidas liigume edasi RFK metoodikaga?
RFK metoodika kasutuselevõtu eesmärk on abivajajate terviklik ja proaktiivne toetamine, olenemata sellest, kus nad süsteemiga esmalt kokku puutusid – tervishoius, tööhõives või hoolekandes.
hoolekande osakonna nõunik, sotsiaalministeerium
Lähiaastate soov on võtta RFK metoodika kasutusele üle Eesti, et kirjeldada inimese toimetulekut taastusravis, sotsiaalses ja tööalases rehabilitatsioonis ning abivahendite süsteemis, edaspidi võiks tehtud hindamiste infot kasutada ka puude raskusastme tuvastamisel ja töövõime hindamisel.
RFK-põhiseid hindamistulemusi saab jagada teistele juhtumiga seotud spetsialistidele: inimese toetamisprotsessis osalevatele teenuseosutajatele ja rahastajatele, perearstile, kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajale. Metoodika võimaldab terviklikult hinnata inimese funktsioneerimisvõimet, seada teenuseüleselt eesmärke, koostada eri valdkondades kasutatav tegevuskava, hinnata teenuste tulemuslikkust ning dokumenteerida kogu info ühtmoodi mõistetavalt.
Katseprojekt, sellega paralleelselt peetud arutelud ja projekti lõpuks valminud analüüs näitasid selgelt, et RFK rakendamise võimalused ja eelised kaaluvad üles riskid ning kitsaskohad. RFK kasutamine kolme süsteemi – taastusravi ja sotsiaalne ning tööalane rehabilitatsioon – üleselt on kasulik nii kliendile, teenusepakkujatele, rahastajatele kui ka riigile. Peamine kasu eri tasanditel on välja toodud joonisel 1.
Katseprojekti raport
Millised sihtrühmad oleksid mõjutatud?
2018.–2019. aastal ellu viidud katseprojekti fookuses oli väike grupp kompleksvajadusega inimesi, kel oli eelduslikult tarvis tuge nii taastusravi kui ka sotsiaalse või tööalase rehabilitatsiooni süsteemist.
Selleks, et RFK süsteemide ülesest kasutuselevõtust oleks maksimaalselt kasu, on mõistlik selle ulatust võrreldes katseprojektiga oluliselt laiendada, hõlmates kõik taastusraviteenuse saajad (või vähemalt statsionaarse taastusravi saajad, kelle puhul on tõenäosus edasise toe vajaduseks kõige kõrgem), sotsiaalse ja tööalase rehabilitatsiooni teenuse saajad ning vähemalt osaliselt ka abivahendite süsteemi kasutajad.
Töötukassa algatab peagi oma katseprojekti, et siduda RFK abil senisest tugevamalt ka töövõime hindamise ja tööalase rehabilitatsiooni protsessid. Kas sama oleks võimalik teha ka puude määramise süsteemi juures, vajab alles arutelu, ent taastusravi lõpphindamine RFK baasil oleks igal juhul väärtuslik sisend ka puude hindamisel.
Haigekassa andmetel lõpetab igal aastal taastusravi üle 50 000 inimese, kellest ligikaudu 10% on statsionaarse ning ülejäänud ambulatoorse teenuse kasutajad. Töötukassa tegi 2019. aasta jooksul üle 44 000 töövõime hindamise otsuse ja rahastas rohkem kui 5500 inimese tööalase rehabilitatsiooni teenuseid. SKA tegi 2019. aastal esmakordse puude otsuse 13 837 inimesele ning rahastas 9883 inimese sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust. Kasusaajate ring sõltub suuresti sellest, mis hindamisi ja teenuseid RFK rakendamine mõjutab.
Tagasihoidlikuma stsenaariumi järgi on kasusaajaiks eeskätt statsionaarse taastusravi, sotsiaalse või tööalase rehabilitatsiooni teenuse kasutajad ning esmakordse puude ja/või osalise/puuduva töövõime saanud inimesed. Optimistliku stsenaariumi korral on pikas plaanis aga kasusaajateks ka kõik puudega, kõik osalise ja puuduva töövõimega ja kõik taastusravi saanud inimesed.
Seejuures ei ole täpselt teada, kui paljud neist tunnustest kattuvad, sest asjaomast isikupõhist analüüsi ei ole tehtud. 2019. aasta andmetele toetudes jääb kasusaajate arv hinnanguliselt 72 000 ja 246 000 inimese vahele.
Kuidas edasi?
2020. aasta kevadeks koostati RFK rakendamise esmane teekaart ning sotsiaalministeeriumi, haigekassa, sotsiaalkindlustusameti ja töötukassa juhtkonnad otsustasid juunis, et selle rakendamist jätkatakse.
Enne teekaardi koostamist tehti järgmist.
- läbiti teenusdisaini protsess, et koguda kokku rehabilitatsiooniteenuse kasutajate kogemused;
- koostöös RFK-projekti meeskonna ning ekspertidega määrati kindlaks katseprojekti kontseptsiooni tööprotsessid;
- koostöös TEHIKu ja BitWeb Oüga koostati elektroonilise keskkonna prototüüp;
- tehti katseprojekt viie teenusepakkujaga (SA Pärnu Haigla, AS Põhja-Eesti Taastusravikeskus, Põlva Haigla AS, Dorpat Tervis OÜ, AS Lääne-Tallinna Keskhaigla), kaasates 36 teenuse kasutajat;
- korraldati kogemuskohtumised teenuseosutajate, ekspertide ning seotud ametkondade esindajatega;
- töörühm kohtus taastusarstide, teenuseosutajate, sotsiaalministeeriumi, sotsiaalkindlustusameti, töötukassa ja haigekassa esindajatega;
- analüüsiti tööprotsesse ja kogutud andmeid;
- sõltumatu ekspertmeeskond koostas materjalid (nt kliendi funktsioneerimisvõime profiili ja selle täitmise juhendi ning esimesed sobivuskriteeriumid taastusravilt rehabilitatsiooniteenuseni jõudmiseks) ja ettepanekud edasisteks sammudeks (integreeritud katseprojekti lõppraportisse).
Kokku kirjeldati 20 rakendamiseks olulist tegevuste paketti, mis omakorda jaotati n-ö lühikeseks ja pikaks teeks. Lühikesel teel kirjeldatakse tegevusi, mille jaoks vajalikud eeltegevused on juba ellu viidud ning millega on võimalik lähikuudel alustada.
Pikal teel on tegevused, mille peamine eesmärk on toetada muudatuste üle-eestilist rakendumist, mis on ajakulukamad ning mille algatamiseks vajalikud eeltegevused ei ole veel tehtud. Rakenduskava kokkupanekul lähtume sellest, et lähiaastatel oleks võimalik jõuda RFK üleriigilise rakendamiseni, ent praktiliste sammudega oleks võimalik alustada kohe.
Sügisel on plaanis kutsuda kokku RFK üleriigilise rakendumise ettevalmistamist toetav töörühm ja juhtrühm, mis jäävad protsessi toetama ja nõustama. Esimesel võimalusel uuendatakse RFK eestikeelset tõlget ning tehakse koolitajate koolitusi, et edumeelsetel teenusepakkujatel oleks võimalik alustada tööd RFK metoodika alusel.
Kavandada tuleb ka täiendavaid katsetusi/mudeldamisi sihtrühmadega, kelle toetuseks Eestis veel RFK metoodikat rakendatud pole. Üleriigiliselt on vaja IT-tehnilist keskkonda töö toetuseks.
Parimate võimaluste leidmiseks tuleb alustada äri- ja õigusanalüüsiga, samuti tuleb arutada, kas ja milliseid teenuse saamise kriteeriume kohandada selleks, et RFK kasutamise abil oleks võimalik inimeste sujuvam liikumine (sh nt mingitel juhtudel ei peaks olema puude olemasolu sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse saamise aluseks) ning mis muudatusi on vaja teha õigusruumis.
Kui lühikeses plaanis tuleb täienduskoolituste vajadus lahendada eestkätt eraldiseisvate koolitusprogrammidega, on pikas plaanis oluline leida koostöös kõrgkoolidega võimalusi RFK metoodika integreerimiseks asjakohastesse õppekavadesse.
Oluline on, et muudatustega alustades teaksid kõik asjaosalised, mis eesmärki täidame, ja mis järjekorras eri tegevusi on teha vaja.
Samal ajal hoiame fookuses eesmärki, et soovitud muudatused jõuaksid teenusekasutajateni võimalikult kiiresti ja kasutajasõbralikult ning muudatuste järkjärgulise rakendamisega lihtsustaksime ja parandaksime ka kõigi asjaosaliste igapäevatööd.
Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 3/2020