Skip to content

Kõik väärtuslik on haavatav

Sotsiaaltöö kui elukutse

Läbipaistev otsustusprotsess parendab ja kindlustab professionaalset käitumist. Selleks on vaja erilisi teadmisi ja oskusi, kuid ka võimu ja õigust anda hinnanguid.

Agnes Verbruggen
Agnes Verbruggen
sotsioloogia ja kutse-eetika lektor, Genti Ülikooli Kolledž (Belgia)

„Moraalsus ilmneb ainult inimeste tegudes. Headus ei peitu põhimõtetes ega tõekspidamistes, vaid tegudes. Ühtegi heategu ei tee sa üks kord ega lõplikult, vaid alati ainult seekord.” (Gescinska  2018). 

Moraalsus – professionalismi alustala

Professionalism[1] eeldab ühelt poolt erilisi teadmisi ja oskusi, teiselt poolt kuulub selle juurde võim ja õigus anda hinnanguid teiste inimeste olukordadele. Mõlemad tuginevad moraalsele vastutusele, ideaalipüüdlusele inimeste teenimisel, hoolimiskutsumusele (Mok 1998; Halliday 1985; Abott ja Wallace 1990; Bilkes ja Tillekens 2001; Banks 2008; Dominelli 2009, Verbruggen 2007).

„Sotsiaaltöö professiooni juurde kuulub eriline kutsumus sotsiaalne missioon.”

„Töötajatega suheldes torkab silma nende pühendumus ühisele kutsumusele. See väljub läbitud õppekavade piirest. Sotsiaaltöö taotleb inimeste vabanemist ja täievolilisust[2], konkreetseid muutusi või kogu ühiskonna muutmist kestlikumaks, solidaarsemaks ja demokraatlikumaks. See ongi professiooni ühine ideoloogiline alus.” (Hermans 2015). Sotsiaaltööd tehes kujundatakse neid ühiseid ideid pidevalt ümber igapäevaseid olukordi arvestades. Igas üksikus olukorras tuleb ametieetikat täpsustada ja kohandada ning see eeldab moraalseid arutlusi.  

Niisiis ei väljendu professionaalne eetika universaalsete eetikapõhimõtete rakendamises, vaid sünnib erilises sotsiaaltöises suhtes inimestega just neis oludes. Hea sotsiaaltöö ja selle juurde kuuluv osalemine inimeste argipäevas nõuab tehnilisest võimekusest enamat. Kaitsta kindlalt eetilist, väärtuselist mõõdet ja tegelda sellega hoolikalt – see on sotsiaaltööle olemuslikum kui olla vastutav tulemuslikkuse, tõhususe ja kvaliteedi eest. See on hea sotsiaaltöö tuum. Sotsiaaltöö on loomuldasa eetiline professioon.

Kui võtame sotsiaaltöölt ära eetika, on see professioon väärtusetu. See mõtteleid viitab professionalismi ümbermõtestamisele, vajadusele ümber hinnata normatiivne professionaliseerumine ja koos sellega tehniline professionalism. Nimetagem seda ümberprofessionaliseerumiseks: jutt on sotsiaaltöö eetilise mõõtme taaskehtestamisest vastukaaluks sotsiaaltöö kaugeleulatuvale esemestamisele[3] ja ärihuvidele allutamisele. Sotsiaaltöö käsitamine tehnilise ja normatiivsena, millele suunab hoolitsevates professioonides võimutsev teenuste ideoloogia, on võetud kriitilise vaatluse alla (Kunneman 1996; Koehn 1994; van der Laan 1996, viidatud Verbruggen 2012 kaudu).

Sotsiaaltöö kui professiooni juurde kuulub võimu ja õiguse kasutamine, et anda hinnanguid teiste inimeste olukordadele. Iga professiooni praktiseerimine on toimimine, kuid teha sotsiaaltööd tähendab sekkuda kellegi ellu, survestada võimupositsioonilt. Võimu kasumise õiguse tõttu on ausameelsus deontoloogiline[4] põhimõte peaaegu kõigis professioonides, kus töötatakse inimestega. Rahvusvaheline sotsiaaltöö kõrgkoolide assotsiatsioon (IASSW) annab oma eetikapõhimõtete dokumendis teada, et sotsiaaltöötajad peavad toimima ausameelselt, nad ei tohi kuritarvitada oma võimupositsiooni ega usalduslikke suhteid inimestega, kellega nad töötavad. Sotsiaaltöötajad peavad olema ette valmistatud vastutavuseks eri tasandeil, nad peavad suutma oma otsuseid läbipaistvalt põhjendada (Eetikapõhimõtted sotsiaaltöös, 2019, punkt 9.7).

Sotsiaaltöö juhindub ühistest professionaalsetest väärtutest ja võimu kasutamine nõuab ausameelsust, seega on eetikal ja moraalsusel professionaalsuses ülitähtis koht. Kui tahame sotsiaaltöötajaina suhtuda oma professiooni tõsiselt, siis tuleb meisterlikkuse eetilised alused ja moraalsed küljed teha silmanähtavaks ning üksikasjalikult arusaadavaks.

„Sotsiaaltöötaja on meister, kes käsitseb võimu ja tehnilisi oskusi mõistlikult.”

Selge on, et niisugune meisterlikkus nõuab algõpetust, kooliharidust, erialast ettevalmistust ja elukestvat sotsialiseerumist.

Meistriks õppimine

Eetiliste otsuste õigustamiseks ei piisa sotsiaaltöös pelgalt psühholoogilisest eneserefleksioonist ega oma moraalsetele omadustele, siirusele või pühendumusele viitamisest. Professionaalne toimimine nõuab pidevat õppimist ja toetust, sest eetiline kaalutlemine on ja jääb väga tundlikuks protsessiks, mis ei tohi sõltuda ainult töötaja isiklikust moraalsusest.

Sotsiaaltöö moraalne mõõde nõuab läbimõeldud otsustamisprotsessi ja põhjendatud toiminguid. Otsuse põhjendamine võib olla keerukas ja tekitada palju ebakindlust. Iga valik tähendab millegi eelistamist millegi muu arvel ning valikut, mille alusel otsustada.

Moraalne mõõde nõuab refleksioonikunsti oskuslikku valdamist. See kätkeb enamat kui moraalne intuitsioon, lihtsalt tunne, kõhutunne. Professionaalselt toimimiselt oodatakse enamat, kui et see tundub moraalne.

„Seetõttu nõuabki eetiline kaalutlemine kui professionaalse tegevuse osa pidevat treenimist ja tuge.”

Kuidas uurida oma töö eetilist mõõdet praktikas? Kuidas õppida ja õpetada seda professiooni alustala?

Sotsiaaltöö õpetajana ja paljude töörühmade juhendajana sotsiaaltöö põllul olen püüdnud neile küsimustele vastust leida. Jürgen Habermasi kommunikatiivse ratsionaalsuse teooriale toetudes koostasin mudeli, mis aitab nähtavale tuua avalikus valdkonnas inimestega töötamise eetilise mõõtme ja selle üle arutleda (Verbruggen 2007).

Oleme seda mudelit arendanud koostöös mitme sotsiaaltöö õppeasutuse kolleegidega ja sotsiaaltöö praktikuid toetava organisatsiooni (vt SAM i.a) töötaja Kris Stasiga. Paljud sotsiaaltöö üliõpilased õpivad oma professionaliseerumise protsessis seda juhendit kasutama, et tegeleda sotsiaaltöö eetilise mõõtmega. See toetab professionaalset sotsialiseerumist. Sotsiaalpoliitikast, manageristlikust[5] ideoloogiast ja isiklikust kõlblusest õigustuste otsimise asemel ja sageli neile vastukaaluks teravdab ning selgitab meie mudel professionaalseid põhiväärtusi. Professionaalsed rühmad, kes teavad, kuidas end seestpoolt kindlustada ja õigustada, suudavad end paremini kaitsta.

Selle erialadeülese mudeli õpetamine ja kasutamine on väärtuslik, sest see soodustab tegelikku dialoogi ja kriitilist mõtlemist.

Vaikne mõtlemishetk – ja siis kolm sammu

Töö inimestega toob alati kaasa eetilisi, moraalseid küsimusi. Kui neid ei teki, siis tuleb otsekohe peatuda. Moraalsed küsimused, eetilised konfliktid on osaluse ja pühendumise märk.

Esitletav mudel sisaldab kindlalt põhjendatud loogikat, mis soodustab uurimisprotsessi, aitab saada teadlikkumaks, korrastab ja selgitab mõtteid. Mudel pakub mõistliku ja hoolika arutelu juhiseid. Mudel sisaldab eetilise probleemi uurimiseks otseseid järelemõtlemisküsimusi, mis õpetavad, kuidas seda teha ja annavad selleks võimaluse.

Moraalse kaalutlemise protsess algab suutlikkusest käsitleda juhtumi eetilist umbsõlme. Oma töös ummikseisude kogemine näitab sotsiaaltöötajate sügavat osalust ja kaasaelamist. See on hea töö oluline voorus.

Eetiline arutlemine sõlmkoha üle tähendab võimalust uurida, järele kaaluda, leida häid põhjendusi, millega õigustada professionaalset toimingut iseendale, professioonile, organisatsioonile, kliendile, kolleegidele.

Moraaliarutelud ja eetilised mõtisklused on sisukamad, kui need toimuvad dialoogis. Mudeli selge loogika aitab kolleegidel moraalseid kaalutlusi kahtluse alla seada. See võimaldab erilist arutelu, mida Habermas käsitab dialoogina. Teised on seda nimetanud moraaliaruteluks või eksistentsi-töönõustamiseks (supervisiooniks)[6]. Selle mõte on võimaldada kolleegil, kes esitab oma eetilist lahtiharutamist vajava sõlme – nimetame teda juhtumi omanikuks –, langetada moraalselt õigustatud ja mõistlikult rakendatav otsus. Dialoogis osalejad ei ole algselt juhtumiga seotud, nad küsitlevad juhtumi omanikku.

Juhis hoiab ära liiga kiire jõudmise lahenduseni. Seda juhtub sageli. Seepärast on vaja protsessi juhtimiseks kokkulepet arutelujuhiga või dialoogi eestvedajaga, kes mudelit kasutades on protsessis nõustaja ega ole juhtumisse segatud (Stas 2019).

Pärast sõlmest arusaamist struktureeritakse mõtlemine ja arutlemine kindla ning põhjendatud loogika järgi – see on Habermasi kommunikatiivne eetika. Juhises on Habermasi teooria kolm ratsionaalsete põhjuste kategooriat tõlgitud mõtlemiseks kõrgelt, laialt ja sügavalt. See annab juhtumi analüüsiks kolm vaatepunkti, mis võimaldavad jõuda tasakaaluka, üksikasjalikult sõnastatud lahenduseni, mida spetsialistil on võimalik läbipaistvalt põhjendada.

Kolm sammu on järgmised.

  1. Lai ehk sotsioloogiline vaade suunab arvesse võtma fakte, professionaalset positsiooni ja volitusi.
  2. Kõrge ehk õiguslik vaade suunab leidma professionaalsete võimaluste ja seaduslike kohustuste põhjendatud suhet.
  3. Sügav ehk eetiline vaade tähendab, et moraalne otsustus tugineb professiooni väärtustele ja kohustustele.

Selle otsustusprotsessi läbikäimise tulemusena leiavad arutelurühma liikmed põhjendatud vastuse eetilisele probleemile.

Tee seda niimoodi

Ühtegi heategu ei saa teha üks kord ega lõplikult, vaid alati sel korral. Sestap on otsustusprotsessi läbipaistvaks muutmine ning seeläbi kindlustamine ainus viis professionaalset toimimist parendada. Ikka ja jälle, iga juhtumi korral tuleb otsustada hoolikalt, erinevaid asjaolusid vaagides.

Õpetaja ja töönõustajana on vaja jumala kõikenägevat silma, et vastata, mis on see hea töö, mida tuleb teha. Vastuse võib leida siin tutvustatud raamistikku kasutades.

Tõlkinud inglise keelest Marju Selg

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 3/2021


[1] Professionalism ja professionaalsus ei ole üks ja seesama. Esimene tähistab üldist professionaalset kultuuri, spetsialistidele esitatavaid nõudeid (teadmised, oskused, väärtushoiakud), professiooni ühiskondlikku staatust jms. Teine on selle kõige kehastumine igas üksikus spetsialistis ja tema tegevuses. – Tõlkija

[2] Täievolilisus on võimustamisprotsessi eesmärk ja tulemus. Täievoliline inimene on oma elu, oma tunnete ja mõtete subject, osaleb aktiivselt ühiskonnas. Vt Juha Hämäläinen (2001). Sissejuhatus sotsiaalpedagoogikasse. Tartu: Tartu Ülikool.)

[3] Esemestamine (reifitseerimine) tähendab siin sotsiaaltöö kui inimeste maailma nähtuse käsitamist konkreetse materiaalse objektina. – Tõlkija

[4] Deontoloogia on normatiivne eetikateooria, mida nimetatakse ka kohuse-eetikaks: teo moraalsust hinnatakse reeglite kohusetundliku järgimise, mitte teo tagajärgede põhjal. – Tõlkija

[5] Juhtimislikkus (ingl managerialism) on uskumus, et organisatsioonide (kaasa arvatud sotsiaalse abistamise organisatsioonid) tulemuslikuks ja tõhusaks muutmiseks pole vaja midagi muud kui teatud hulka üldisi äri- ja ettevõtlusoskusi. Allikas: Mullaly, B. (2007). The New Structural Social Work: Ideology, Theory, Practice. Oxford University Press. Lk 21. – Tõlkija

[6] Vihje eksistentsifilosoofia mõjutustele sotsiaaltöös, vt nt Krill, D. F. (2014). Existential social work. Advances in Social Work, 15(1), 117128. Eksitentsi-vaade ei asenda, vaid täiendab teisi töönõustamise vorme, tähtsustades dialoogi ning inimelu ja abistamistöö kontekste. Lähtutakse ideest, et inimene loob ennast oma otsustes ja valikutes ning vastutab oma valikute eest. – Tõlkija


Viidatud allikad

Banks, S. (2006). Ethics and values in social work. Bastingstroke: Palgrave Macmillan.

Banks, S. (2014). Professional ethics and normative professionalization: a critical dialogue. Symposium (p. key note). Utrecht: Universiteit van de humanistiek.

Becker, H. (2016). Whose side are we on? Raamatus: Decorte, T., Jespers, R., Petintseva, O. Tuteleers, P.  Misdaad en straf. Manisfest voor een kritische criminology. 78–79. Berchem Brussel: EPO VUB press.

De Dijn, H. (2017). Drie vormen van weten. Over ethiek, wetenschap en moraalfilosofie. Kalmthout: Pelckmans.

De Koningh, H. (2006). Handboek integriteit. Assen: Van Gorcum.

Decorte, T., Jespers, R., Petintseva, O., Tuteleers, P. (2016). Misdaad en straf vandaag. Manifest voor een kritische criminologie. Berchem, Brussel: EPO VUB Press.

Duppen, D. V. (2016). De super samenwerker. Antwerpen: Epo.

Eetikapõhimõtted sotsiaaltöös (2019). IASSW. Sotsiaaltöö, 4, 84–91.

Gescinska, A. (2018). Een oefening in menselijkheid. Amsterdam: de Bezige Bij.

Hermans, K. (2015). Sociaal werkers zijn experten van het dagelijks leven. sociaal.net.

Jacobs, G., Meij, R., Tenwolde, H., Zomer, Y. (2008). Goed werk. Verkenningen van normatieve professionalisering. Amsterdam: SWP.

Kris Stas, A. V. (2019). Ethische knopen doorhakken in sociaal werk. Gent: Academia press.

Matthies, A. (2011). Perspectives of eco-social sustainability in social work. The ecosocial approach in social work. Raamatus: Peeters, J. Een veerkrachtige samenleving. Sociaal werk en duurzame ontwikkeling, 410. Berchem: Epo.

Raes, K. (1997). Tegen betere wetten in. Een ethische kijk op het recht. Gent: Academia Press.

Raes, K. (1999). Het recht van de samenleving. Brussel: VUB Press.

SAM. (i.a). www.samvzw.be

Sen, A. (1984). Collective Choice and Social Welfare. North-Holland.

Simmel, G. (1906). The sociology of secrecy and of secret societies. American Journal of Sociology, 441–498.

Stas, K. V. (2019). Ethische knopen. Leidraad voor doordacht sociaal werk. Kalmthout: Pelcmans pro.6

van Loveren, A.; Stas, K. (2018). Steunpunt Algemeen Welzijnswerk. Helderheid in tijden van samenwerking. Informatie uitwisseling beroepsgeheim en beroepsethiek (p. 12). Antwerpen: Kennisplein.

Verbruggen, A. (2007). De ziel van de stiel. Gent: Academia Press.

Verbruggen, A. T. (2012). Sociaal >weer<werk. Positionering vanuit beroepsethiek. Gent: Academia Press.

White, S. (2016). Professions in the ‘Iron Cage’: exercising discretion in audit organisations. (p. PPT presentation). Sheffield.


Artikkel põhineb Euroopa Sotsiaaltöö Kõrgkoolide Assotsiatsiooni ja Tallinna Ülikooli koostöös toimunud Euroopa sotsiaaltöö hariduse konverentsi (ECSWE 2021) ettekandel.

eetika