Imbi Ivask: „Laste usaldust on raske pälvida, aga sellest oleneb kõik.‟
„Teeme kõik selleks, et lastel oleks siin võimalikult hea olla ja kui nad meie juurest lahkuvad, saavad nad oma eluga hakkama,“ võtab Siimusti lastekeskuse Metsatareke juht Imbi Ivask kokku oma töö missiooni. Tänavusel sotsiaaltööpäeval tunnustati Ivaskit aasta hoolekandejuhi tiitliga ja Metsatareke sai aasta sotsiaalvaldkonna asutuse tiitli.
Jõgeva külje all Siimusti lastekeskuses elab kolm peret, igas kasvab kuus last. Perekodu teenus ongi lastekeskuses peamine, kuid tegemisi on veelgi. Siin tegutseb ka nelja kohaga turvakodu, mis on ümbruskonnas ainuke ja mille kohtadele pretendeerivad ka lapsed kaugemalt. Samuti osutatakse kodust lastehoiuteenust sügava ja raske puudega lastele ning järelhooldusteenust neile, kes on juba suureks sirgunud ja tegemas samme iseseisvasse ellu.
Viimased neli aastat toimib Siimusti lastekeskuses perevanema-süsteem, mis tähendab, et igal perel on kaks-kolm vanemat, kes töötavad nädala kaupa. Varasema kasvatajate süsteemiga käis ühe päeva jooksul perest läbi mitu kasvatajat ja lastel ei tekkinud nendega nii tihedat sidet. Usalduslik side ja vastastikune usaldus aga on selles vallas kõige alus.
Avas algkooli, ja pani selle ka ise kinni
Imbi Ivask on Siimusti lastekeskust juhtinud kaheksa aastat. Tal on tugev haridusjuhi taust, sest enne Siimustisse tulekut töötas ta Luua algkooli juhina. Naljatoonil ütleb, et on ilmselt Eestis ainuke koolijuht, kes on rajanud kooli nullist ja selle ise ka kinni pannud. Asutati ju Luua algkool 1992. aastal lapsevanemate initsiatiivil. „Kooli oli tulemas 11 last ja vanemad käisid tollase Luua metsanduskooli direktori Villu Reiljani jutul ning said kooli jaoks kasutusse hoone. Parematel aegadel õppis selles neljaklassilises koolis lausa 43 õpilast,“ meenutab Ivask. Temal oli koolijuhina alustades olematu juhtimiskogemus, töötanud oli ta vaid algklassiõpetajana, kuid oli täis julget pealehakkamist. Kõike tegi ta aastase lapse kõrvalt.
Julge samm oli hakata juhtima ka lastekeskust, kus töö on hoopis midagi muud kui algkoolis. Ivaskit aga on alati aidanud põhimõte, et ta ei põe viltu läinud asjade pärast ja on valmis proovima midagi uut. See omadus on väga oluline, kui töötad traumeeritud lastega. „Igaühel neist on kaasas oma nn seljakott ja igale lapsele tuleb läheneda väga individuaalselt. Ei ole teada, mis lapsega toimub, ega tulemustki ette tea. Kõigi laste lugusid kahjuks ei õnnestu meil siin ümber kirjutada, aga neil, kes tulevad meie juurde nooremana ja veedavad siin rohkem aega, on paremad võimalused saada elus hästi toimetulevaks inimeseks,“ sõnab ta. „Püüame olla nagu tavaline kodu. Tõsi aga on, et meiegi peame valima, keda vastu võtame. Me ei saa võtta väga traumeeritud last, kes võib olla ohtlik siinsetele elanikele.“
Töö lastega on täis üllatusi: ükski päev ei sarnane siin teisega, see on kindel!
Ivask nendib, et teismelistega on keeruline ja ega 15-aastast enam ümber kasvata. Tihti lõpetavadki need lapsed kinnises asutuses, kuid tuleb ette ka positiivseid erandeid. Ivask meenutab näiteks lugu ühe noormehega, kes 12–13-aastasena tegi lastekeskuses igasugu vempusid ja veetis aasta kinnises lasteasutuses. See aasta aga pani noormehele aru pähe. Ivask kiidab väga Maarjamaa hariduskolleegiumi, kus suhtlemine noormehega ja kontakti hoidmine Siimusti lastekeskuse perevanematega oli väga toetav ning sellest tõesti tõusis kasu. „Noormees ei saanudki rajalt kõrvale kalduda ja ka ta ise ütles, et sellest aastast oli palju abi,“ sõnab Ivask.
Kohad lastekeskuses on pidevalt täis
Imbi Ivaski sõnul on kohad lastekeskuses pidevalt täis. „Vajadus asendushoolduse ja perekoduteenuse järele on suur. Omavalitsustele olen pidanud palju ära ütlema ja tean, et ka mujal on sama küsimus aktuaalne,“ räägib Ivask. „Riik küll propageerib hoolduspereteenust, kuid see eriti ei toimi. Hooldusperesid lihtsalt ei ole. Eesti inimene pole valmis võtma võõraid lapsi enda juurde elama. Väikesi veel, kuid teismelisi mitte.“
Miks on lastekeskustes kohad pidevalt täis? Varem kasvasid lastekodudes lapsed, kellel polnud vanemaid, tänapäeval on orbusid haruharva. Lastel on vanemad, kuid nad lihtsalt ei saa oma eluga hakkama ja sellepärast tekivad lastega probleemid. „Vanematel on oma lapsepõlvest pärit mured. Lapsed on tihti jäetud omapäi ja võtavad endale vanemate eest vastutuse, püüavad jõustada oma vanemaid. Mingil hetkel läheb see vanker aga uppi, sest nad on ju lapsed,“ räägib Ivask. „Näiteks pere, kus kasvas viis last, kõige vanem, 14-aastane poiss oli teistele isa eest. Tema viis väiksemaid lasteaeda ja kui neid lasteaeda viia ei saanud, oli nendega kodus, küttis kodu, tegi süüa. Muidugi jäi õppimine unarusse. Lugu lõppes sellega, et kord pliidi alla tuld tehes oleksid poisid maja peaaegu maha põletanud. Alles siis reageerisid naabrid. Aga see lugu oli kestnud juba kümme aastat.“
Märka!
Jõuame siit sujuvalt väga valusa teema juurde. Kuidas saab üldse juhtuda, et keegi midagi aastate jooksul ei näe ega kuule? Ivask kehitab õlgu ja ütleb, et temalegi on see üsna arusaamatu. „Isegi kui naabri koer väga meeleheitlikult haugub, lähen vaatan, et äkki on midagi juhtunud ja abi vaja,“ sõnab ta. „Ju on aga meie olemus selline, et me naljalt naabri asjadesse ei sekku. Vaikselt läheb küll paremaks, kuid eelarvamused on siiski väga tugevalt juurdunud. Näiteks eelarvamuslik suhtumine lastekaitseametnikesse, erikooli ja asenduskodusse. Need eelarvamused tulevad Nõukogude ajast, kuid tänapäeval on need asutused hoopis midagi muud kui toona.“
Selles töös on vaja olla meeskonnamängija, peab julgema näidata oma emotsioone ja eelkõige olema inimene.
Ohumärk, mida naabrid võiksid tähele panna, on Ivaski sõnul see, et lapsed on kogu aeg, hommikust õhtuni õues. Nad võivad istuda näiteks bussipeatuses telefonis või hulkuda mööda linna, kuid nad ei lähe mingil põhjusel koju. Ohumärk on ka kõrvalkorterist kostev kisa, lärm ja lapse nutt. Mõnikord annavad esimese signaali õpetajad, kellel on kohustus hädas olevast lapsest teatada. Tuleb ka ette, et teismelised otsivad ise abi, sest lapsi haritakse koolis nende õiguste ja abi saamise võimaluse kohta. „Tean päris paljusid lugusid, kui teismelised on ise lastekaitsesse või lasteabisse helistanud. Aga nad võivad helistada ka siis, kui ema sunnib neid tuba koristama või ei osteta neile piisavalt uhket telefoni. Ka meie praktikas on juhtum, kui politsei tõi lapse siia. Meie juures oli nii tore olla, sestap hakkas neiu sõbrannadele õpetama, mida tuleb teha, et ka siia saada.“
Mul on laste lood kogu aeg kaasas, seda tööd ei saa teha nii, et töövälisel ajal sellele üldse ei mõtle.
Ka täiesti tavalistele vanematele paneb Ivask südamele, et lastekaitset ei ole vaja karta, vaid pigem näha selles liitlast. „Ei ole nii, et kui lastekaitsega on tegemist, siis võetakse laps kohe ära,“ ütleb ta. „Pigem on lastekaitse koht, kuhu saab pöörduda, kui lapsega on probleem. Saab küsida nõu, osaleda mõnel koolitusel. Kui tekib tunne, et lapsega pole kontakti, näiteks ta aina istub arvutis kinnise ukse taga, siis oleks õige otsida abi, kas või õpetaja, koolipsühholoogi või eripedagoogiga nõu pidada.“
Kuulan Ivaski juttu ja pähe hiilib mõte, et tänapäeval on vist väga raske laps olla. „Mulle tundub ka mõnikord nii! Hämmastav, et tänapäeva lastel on kogu aeg igav. Nad tahavad olla vaid telefonis ja arvutis, aga kõik muu aeg on igav, ükskõik, mida neile välja pakkuda. Toast välja minemine on kui karistus ja kogu aeg peab olema sisustatud. Näiteks kui meil on matkale või teatrisse minek, siis sellele eelneb pöörane eeltöö, et lapsi üldse sinna meelitada. Aga kui üritus läbi saab, on nad väga vaimustuses,“ kirjeldab Ivask.
Ühtne meeskond
Ivask kiidab soojade sõnadega oma 13-liikmelist meeskonda. See on äge seltskond, kes üksteist inspireerib ja laeb. Teisiti ilmselt ei saakski, sest töö lastega on täis üllatusi: ükski päev ei sarnane siin teisega, see on kindel!
Rakendatakse ka meetmeid läbipõlemise vastu. Näiteks korraldavad lastekeskuse töötajad isekeskis nii-öelda kaduneljapäevi: saadakse kellegi juures kokku ja vabas vormis lastakse auru välja. „Räägime kõigest: tööst, isiklikust elust, kui tarvis, siis kirume. Seda on vaja teha, sest ei saa nii, et hoiad kõik enda sees,“ ütleb Ivask. Samuti teeb tema meeskond mõnikord spontaanseid väljasõite, näiteks minnakse koos vaatama mõnd teatrietendust või võetakse lausa mõni pikem reis ette. Tänavu esimesel aprillil üllatas Ivask töökaaslasi kutsega sõita nädalavahetuseks Viini. Paljud pidasid seda aprillinaljaks, aga nii see sugugi polnud. Viinis käidigi seitsmese pundiga ära. Umbes samamoodi on lastekeskuse töötajad koos ka Türgis käinud.
Liidab ka mõni hea ja mõtlemapanev koolitus. Ivask on vaimustuses (tema enda sõnad!) MTÜ Igale Lapsele Pere koolitusest „Usalduslikel suhetel põhinev sekkumine“. „Sellist meetodit kasutavad miljööteraapilised kodud ja minu arvates on see suurepärane arusaam, kuidas leida tasakaal, märgata probleeme ja kuidas saab laste käitumist ümber kirjutada. Saime kogu meeskonnaga neli päeva seda koolitust ja hakkame nii tegutsema. Laste usaldust on raske pälvida, kuid sellest oleneb kõik,“ sõnab Ivask.
Oma meeskonna kiituseks ütleb Ivask veel, et nad kõik on suure empaatiavõimega ja ega teisiti saakski. „Meie perevanemal ei piisa, et ta on viis last suureks kasvatanud ja armastab väga lapsi. Vaja on olla meeskonnamängija, peab julgema näidata oma emotsioone ja eelkõige olema inimene.“
Ivask on juht, kelle telefon on oma töötajatele ja lastekeskuse kasvandikele avatud kogu aeg. „Mul on nagunii ju laste lood kogu aeg kaasas, seda tööd ei saa teha nii, et töövälisel ajal sellele üldse ei mõtle. Niisiis olengi pidevalt kättesaadav ja pean ütlema, et seda ei kasutata kurjasti ära,“ sõnab Ivask.
Ehk vaid lauluproovi ajal võib juhtuda, et Ivaski telefon ei vasta (aga siis helistab ta hiljem ise tagasi). Nimelt on tema suur armastus koorilaul ja proovist Ivask juba naljalt ei puudu. Palamusel tegutsev segakoor Kuus Õuna on üks tore sõpruskond. „Meie segakoor on täies jõus ja isegi koroona ei ole teda räsinud. Laulsime koroona ajal kooriliikmete juures salaja,“ muigab Ivask.
Suur tunnustus
Peame rääkima ka tunnustusest aasta sotsiaalasutus ja aasta sotsiaalasutuse juht. „Meie valdkonnas on see väga suur tunnustus. Konkureerisime ju suurte tegijatega: haiglatega, teraapiakeskuste, teiste perekodudega. Olime teistest nominentidest kõige väiksemad ja minu jaoks oli selline tunnustus täielik üllatus. Jalg lausa värises, kui auhinnale järele läksin,“ sõnab Ivask. „Ega ma täpselt ei tea, mida nad meie juures hindasid või miks meid valisid, sest teeme ju lihtsalt oma igapäevast tööd ja ega mina seda üksi tee – ikka koos oma tubli meeskonna, toetajate ja sponsorite abiga!“
KOMMENTAAR
Hooliv ja hea koostöövõimega juht
„Meil käinud väliskülalised on olnud lummatud Siimusti lastekeskuse tööst ja ühe delegatsiooni juht ütles lausa, et ta tuleks heameelega sellisesse asutusse perevanemaks. Imbi Ivask on väga emotsionaalne ja hooliv oma kaastöötajate, laste ning koostööpartnerite vastu,“ kiidab Aime Meltsas, Jõgeva vallavalitsuse sotsiaalosakonna juhataja.
Kui Jõgeva vallavalitsus esitas Siimusti lastekeskuse Metsatareke aasta sotsiaalvaldkonna asutuseks kandideerima, oli vaja tuua sisulisi näiteid töökultuuri arendamisest ja uuendustest. Järgneb kirjeldus kandidaadi esitamise vormilt:
„Ühe näitena toome välja eelmisel aastal Silvi peremajas tehtava suurepärase koostöö näite. Silvi peremajas elavad pereemad ja kuus last, kes perena remontisid oma elukeskkonda. Eriliseks tegi selle asjaolu, et remonti ei soovitud tegema tuua ühtegi ehitusfirmat, vaid sooviti kõik tööd teha koos lastega ise, kaasates ka asutuse majandusmeest. Tegemist oli tõelise perekonna meeskonnatööga, mis kõnetas ka sel perioodil meie valda külastanud Gruusia väliskülalisi, kes olid meie Siimusti lastekeskuse Metsatarekese tööst lummatud. Lapsed valisid ise enda tuppa nii tapeete, põrandakattematerjale kui ka mööblit. Samal ajal juhendasid pereemad ka lapsi eelarve koostamisel selliste mitte just igapäevaste väljaminekute planeerimisel. Lapsed olid kaasatud nii remondiks vajalike asjade ostmisse poodides kui ka remonditegevusse.“
Meltsase sõnul on Imbi Ivaski koostöövõime ja avatud mõttelaad silma hakanud paljudele ettevõtetele ja eraisikutele, kes on soovinud panustada laste vaba aja tegevusse. Sõprade ja toetajate abil on Metsatarekese hoovile rajatud tasakaaluliin, rannatennise- ja võrkpalliväljak, korda tehtud vana võrkpalliplats. Koguni üks maja, kus elab kaks peret, on ehitatud eratoetajate abil ja teise maja remondiks on Imbi Ivask samuti leidnud sponsorid. „Oskus leida vahendid ja võimalused on juhile väga oluline ja Imbi leiab alati võimalused,“ ütleb Meltsas. „Kiiduväärt on suhtumine, kui riigi vahendeid ei jätku või pole, saavad asjad ikkagi tehtud.“
Veel ütleb Meltsas, et Siimusti lastekeskuse juht on vallavalitsuse ja valla lastekaitseametnike väga hea koostööpartner. „Oleme uhked, et meie koostöö toimib hästi. Lastega on Imbil ja ka meie lastekaitse peaspetsialistil hea koostöö. Lapsed saavad helistada mõlemale. Meie suhtleme omavahel, seega saame last ka kõige paremini aidata,“ räägib Meltsas. „Usaldus ja konfidentsiaalsus on selles töös peamine. Kui need kriteeriumid on täitmata, ei teki lastega kontakti. Imbil aga on lastega väga hea kontakt. Tema telefon on nendele alati avatud.“
Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 3/2022