Enesehoiust võib saada looming ehk Kuidas sündis kogupereraamat „Vanaema Friidaga jagatud lood“
Vanaema Friida kogupereraamat mõjub kõige paremini, kui seda lapsega koos lugeda ja arutleda tema isiklike kogemuste üle.
sotsiaaltöötaja ja pereterapeut
Olen Kai – naine, ema, kolleeg, sõber. Omandanud Tartu ülikoolis sotsiaaltöö magistrikraadi ja töötanud sotsiaalvaldkonnas 2000. aastast sotsiaaltöötaja, juhi ning vabatahtlikuna. Juba ülikoolis õppimise ajal keskendusin klienditöö ja nõustamise ainetele, võtsin lisa psühholoogia õppetoolist, sest tundsin, et see pool paelub mind rohkem kui sotsiaalpoliitika. Siiski andsin endale aru, et 20-aastasena terapeudiks saada ei ole väga mõttekas – lasin elul tulla ja nii tegingi muid ennast arendavaid ning proovile panevaid töid-toimetusi.
Lõpuks olin juhina põlenud ereda leegiga ja tundsin, et see pole ikka päris see – ning asusin õppima Kiira Järve pereteraapia koolituskeskusesse. Praegu tegutsen valdavalt terapeudina, sekka natuke toetades sotsiaalteenuste toimimist ja arendamist kogukonnas. Ja nii jõuamegi asjani.
Need ei ole ühegi konkreetse lapse lood, aga need on tekkinud tänu inimeste ja peredega töötamisele.
Lugemine ja kirjutamine on mulle alati südamelähedased olnud, aga puudu on jäänud eneseusust ning julgusest. Teraapiaväljaõppes süüvisin oma päritoluperekonna imelistesse lugudesse, minu ees käinud inimestesse ja sain pinna jalge all päriselt kätte: ma võin ise valida ja teha neid asju, mis mulle päriselt meeldivad. Muu hulgas täita oma unistusi. Suurim panus eneseleidmisse oli töö oma ema ja isaga, kes piltlikult öeldes andsid mulle loa olla õnnelik ja vaba. Nii sündiski juba aastaid kuklas küpsenud raamat „Vanaema Friidaga jagatud lood“.
Selles raamatus on 19 lugu, mis räägivad, kuidas ühe kogukonna kõigi laste vanaema (kellel endal tegelikult üldse järeltulijaid ei ole) koos lastega oma pingil istudes ettetulevaid küsimusi arutab ja proovib aidata lahendusi leida. Tegemist ei ole käsiraamatuga, ei ole see ka väga täpselt laste- või suurte raamat. Olen hakanud seda kutsuma kogupereraamatuks, sest parim mõju on Friida raamatul siis, kui lugedagi seda koos ja arutleda lugeva või kuulava lapse isiklike kogemuste üle.
Raamatut saavad koolipsühholoogid, eri- ja sotsiaalpedagoogid, lasteaiaõpetajad, sotsiaaltöötajad kasutada ka erialatöös.
Teemade hulgas on näiteks lein, lahutus, lapsendamine, kiusamine, piirid, netisõltuvus, poest näppamine ja armastus. Võib-olla on lapse enda vanemate suhe korras, aga ta näeb kõrvalt, kuidas sõbra vanemate lahutus kaaslast mõjutab. Ehk ei ole ta ise olnud kiusatud, aga ta on seda kõrvalt näinud ja salamisi kardab, et see võib juhtuda ka temaga.
Iga loo juures on pilt, mille all teemakohased mõtlemis- või tegelusülesanded. Esmase tagasiside põhjal võin öelda, et paljud lapsed tahavad neid harjutusi teha ikka ja jälle ning eriti koos täiskasvanutega.
Vahvad pildid joonistas Kärt Mikli ja need on taotluslikult mustvalged, et lapsed saaksid soovi korral (ja kui peres lubatakse) pilte värvida. Hindan illustratsioonide ja teksti kokkukõla väga kõrgelt ja tundub, et saime Kärdiga väheste sõnadega ühise keele kätte.
Elus peab olema naudinguid – isegi siis, kui tegeled iga päev maailma pahupoole, raskuste ja muredega.
Tagasivaatavalt ütlen, et kõige nauditavam oli kirjutamisprotsess ise. Ärge küsige, kust tulid nimed ja sõnad – tekst lihtsalt voolas sõrmede alt klaviatuurile. Need ei ole ühegi konkreetse lapse lood, aga need on tekkinud tänu inimeste ja peredega töötamisele ning saanud alge ikka meie oma Eesti laste muredest-rõõmudest.
Kindlasti on terapeudi ja sotsiaaltöötaja maiku nendes lugudes rohkelt: aktiivse kuulamise meetodid, nagu peegeldamine, kuulamine, kokkuvõtte tegemine, tunnustamine ja täiskasvanu oma tunnete reguleerimine pausi võttes või sügavalt hingates on ju spetsialistidele tuntud ja õpitud tehnikad. Kas ja kui palju me neid igapäevaelus päriselt kasutada jaksame ja märkame?
Raamatut saavad koolipsühholoogid, eri- ja sotsiaalpedagoogid, lasteaiaõpetajad, sotsiaaltöötajad kasutada ka erialatöös. Saab lugeda loo kaupa ja korraldada arutelusid nii rühmas kui ka eraldi. Lasta lastel analüüsida, mida nemad sarnases olukorras teeksid, lugude kaudu välja uurida nende traumakogemus ja võrgustiku kvaliteet. Olen kuulnud, et mitu rõõmsat raamatuomanikku juba kasutavad seda materjali usinalt.
„Nad ei saa netist välja!‟ – katkend
„Telefonimäng, seda ma tean,“ oli vanaema uhke. „Sellepärast te siis kõik siin rivis istusitegi, mis? Mängime veel, ma tahaks ka proovida, pole seda vist mingi sada aastat juba mänginud.“
Laste silmad läksid suureks kui supitaldrikud ja suud vajusid ka natuke lahti. Millest see Friida nüüd räägib? Saja aasta eest ei olnud ju nutitelefone veel olemaski, kuuldavasti oli siis internetiga üldse kehvasti.
„Telefonimänguks on ju nutitelefoni vaja,“ ütles Lola.
„Ei, ei ole üldsegi, mis te nüüd ajate,“ naeris vanaema, „astuge aga siia ritta. Niimoodi, siis see, kes on seal otsas, sosistab enda kõrval istujale ühe lause kõrva. Ja see sosistab siis järgmisele selle, mida ta kuulis, ja nii kuni viimaseni ja viimane ütleb kõva häälega välja, mida ta kuulis. Noh ja siis ütleb esimene, mida tema tegelikult ütles. Kas olete valmis?“
Lapsed olid üsna nõutute nägudega, see oli küll üks imelik telefonimäng, aga mis seal ikka. Vanaema Friida on ju muidu alati nii armas olnud, teeme kaasa, noogutasid nad üksteisele.
„Mina tahan lauset öelda,“ teatas korraga vanaema ja astus rivi ette. Ta kummardus ja sosistas midagi esimesele lapsele kõrva. Poisi silmad läksid suureks. Ta vaatas vanaemale otsa, punastas pisut ja ütles lause sosinal enda kõrval istujale kõrva. Niimoodi liikus vanaema öeldud lause rea teise otsa suunas, kuni Marin viimaks silmi pööritades teatas: „Ma kuulsin sellist lauset: „Lõpustega onkelil see mutituhvlite ahvimine, sest teile ahjud mõõdavad puhmaks!‟ Mida see veel tähendama peab?
Mida vanaema tegelikult esimesele lapsele kõrva sosistas, seda saab juba raamatust lugeda.
Ma ei märkinud, et olen kirjanik: üks raamat ei tee seda minust veel kohe kindlasti. Küll tean nüüd, et kirjutamine on üks tugevamaid maandavaid tegevusi, mida enda hoidmiseks kasutada saan. Kogu professionaalse elu jooksul olen tegelikult (nagu paljud abistavate elukutsete esindajad) olnud hädas sooviga teha liiga palju, anda endast kõik ja rohkem veel. Nüüd hakkab vist paika saama andmise ja endale taastootmise tasakaal, et ikka jaksaks anda. Regulaarsed saunarituaalid üksi või terapeutiliste kaaslastega, loodus, köök, lapsed – ja muidugi – kirjutamine.
Mis on sinu erilised enese laadimise viisid, mis aitavad just sind, kes sa praegu neid ridu loed? Loodan, et kui oled need unustanud, siis tulevad meelde. Kui oled kaotanud, siis leiad üles. Elus peab olema naudinguid – isegi siis, kui tegeled iga päev maailma pahupoole, raskuste ja muredega. Eriti siis!
Raamatu saab soetada raamatukauplusest Krisostomus või autorilt, saates meili aadressile vanaemafriida@gmail.com.