Eesti sotsiaaltöötajate igapäevatöö koroonakriisis
Maida Michelson ja Tatjana Stolfat kirjutavad oma kogemusest, kuidas sotsiaaltöötajad ja sotsiaalteenuste osutajad on andnud suure panuse pandeemiaga toimetulekusse. Nad on pidanud kohanema muutustega töökorralduses ning senisest enam on esile tõusnud vajadus tegelda töötajate endi vaimse tervise hoidmisega.
Pandeemia on aidanud mõista, kui olulised me inimestena üksteisele oleme
Maida Michelson, Tallinna Sotsiaaltöö Keskuse Varre üksuse juht:
COVID-19 pandeemia tõttu on tavasotsiaaltöö kõrvale lisandunud igapäevane klientide informeerimine, õpetamine, veenmine COVIDi ja vaktsineerimise teemal. Kahjuks on inimeste teadlikkus sellest haigusest siiski väga erinev, mistõttu tuleb selgitustööd tihti teha n-ö rohujuure tasandil. Julgen arvata, et sotsiaalvaldkonna töötajad on andnud väga suure panuse pandeemiaga paremini toimetulekuks, sest töötame ühiskonna nõrgema ja haavatavama grupiga, kes vajabki suuremat tähelepanu ja võimaluse korral individuaalset lähenemist.
Suurenenud on ka vastutus nii klientide kui kaastöötajate ees. Enam ei tule väikese köha või nohuga tööle, vaid ennem mõtlen, mis see kaasa võib tuua. Varasemast rohkem olen hakanud jälgima ka klientide tervist, sest näiteks vaimse või psüühilise häirega inimene ise ei pruugi alati osata märgata, kui tervis halveneb. Töökorralduses on muutunud see, et nüüd on isikukaitsevahendite igapäevase kasutamise kohustus (käte desinfitseerimine, maski kandmine, alates novembri teisest nädalast regulaarne kiirtestimine).
Vähenenud on vahetu kontaktsuhtlus koostööpartnerite ja kolleegidega. Koosolekud toimuvad veebis ja varasemast rohkem on telefonisuhtlust ning meilivahetust. Oluliselt rohkem on tööd ekraani ees.
Nagu juba eelpool mainisin, on oluliselt suurenenud vastutus ning on tunda, et kolleegid on COVIDist väsinud. Iga päev töötame valmiduses, et kui meie üksuses tekib kolle, kuidas siis kriisiplaani järgi tegutseda. Selline pidev pinge ja väike ärevus kurnab. Inimesed on kogu aeg justkui valvel, et äkki. Nädalavahetuse puhkepäevad lähevad suuresti taastumisele ja enese laadimisele, et esmaspäeval taas jaksata.
„Kui igapäevatöö on seotud inimeste ja nende aitamisega, siis vajab abi andja ka enda ümber toetust ja päris meeskonda.”
Kõige enam tunnemegi puudust õlg õla kõrval toetusest. Kokkusaamisi kolleegidega on minimaalselt, virtuaalne suhtlus ei suuda kahjuks pakkuda seda, mida vahetu kontakt. Tunnen puudust ühisüritustest, koolitustest, koosolekutest. Kui igapäevatöö on seotud inimeste ja nende aitamisega, siis vajab abi andja ka enda ümber toetust ja päris meeskonda. Ükski arvutiekraan seda osa kahjuks täita ei suuda. Võib-olla pandeemia ongi aidanud aru saada, kui olulised me inimestena üksteisele tegelikult oleme. Seda nii tööl kui ka eraelus. Ja veel: põhjust naerda ja nalja teha on palju vähem kui varem. Pidev mure COVID-i pärast ei jäta huumorile enam ruumi. Minu tagala ja tugi on mu perekond. Nende toetus ja armastus, olemas olemine on see, mis mind vee peal hoiab. Lisaks liikumine värskes õhus, kontakt loodusega ja raamatud.
Küllap on pandeemia mõjutanud mingil määral ka kõiki sihtrühmi, kellega töötame. Õnneks pole olnud ühtegi rasket haigestumist ega surmajuhtumit meie klientide seas, kellele osutame sotsiaalmajutusüksuses resotsialiseerimisteenust. Tooksin siinkohal hoopis ühe positiivse näite. Alkoholiprobleemiga klient pidi kevadel 14 päeva eneseisolatsioonis viibima ja tal puudus seltskond ning võimalus napsitada. Pärast karskelt veedetud kaht nädalat ei tundnud töötajad teda esimese hooga kohe ära, sest mees oli üle pika aja selge näo ja sirge olekuga. Nii et pandeemial võib ka positiivseid külgi olla.
Teenuseosutajad püüavad teha kõik, et toetada kliente muutunud olukorras
Tatjana Stolfat, Narva Sotsiaaltöökeskuse juhataja:
COVID-19 pandeemia pani maailma väga kiiresti muutuma ja sotsiaalteenuste osutajad on pidanud esimesest lainest alates justkui otsast peale hakkama ja kiiresti harjuma uue tegelikkusega, mille lahutamatu osa on uus koroonaviirus.
Teenuseosutajad püüavad teha kõik, et tagada kliendile harjumuspärane keskkond, mis oleks ohutu ja tagaks kindlustunde nii praegu kui ka tulevikus.
Narva Sotsiaaltöökeskus osutab 24 teenust sotsiaalselt haavatavatele ja vähekindlustatud isikutele, sealhulgas lapsed ja lastega perekonnad, puuetega ja eakad inimesed ning toimetulekuraskustega täiskasvanud. Keskuses töötab 171 inimest, kes osutavad sotsiaalteenuseid peaaegu 2000 kliendile aastas.
COVID-19 pandeemia põhjustas teenuste osutamise muudatusi, mis jäävadki püsima ja see on uus normaalsus. Töötaja ja kliendi lähikontakti korral on vaja kasutada rohkem isikukaitsevahendeid kui varem. Tihedama tuulutamise ja ruumide igapäevase desinfitseerimiseta UV-lambiga ei kujuta enam teenuse osutamist ettegi. Kõik kliendid on harjunud, et teenusele saabumisel mõõdetakse kehatemperatuuri, ööpäevaringsetel teenustel on sellest saanud igahommikune rituaal. Töötajad ja kliendid on hakanud suhtuma oma tervisesse palju tähelepanelikumalt kui varem.
Suurim muutus koos COVID-19 haiguse tulekuga on see, et nakatusnäitaja suurenemise korral oleme sunnitud kehtestama piiranguid teenuste osutamises, mis aitab kaitsta töötajaid ja kliente nakatumise eest. Oleme pidanud piirama külastajate arvu või kehtestama külastuskeelu, piirama klientide liikumist, vähendama teenuseid või osutama neid veebi vahendusel jne.
„COVID-19 pandeemia põhjustas teenuste osutamise muudatusi, mis jäävadki püsima ja see on uus normaalsus.”
Piirangud aga toovad kaasa ka muresid. Teenuste osutamine veebi kaudu ei sobi kõigile klientidele, sest kõik ei tunne end nutiseadmetega mugavalt. Isiklik kontakt aga soodustab teenuseosutaja ja kliendi usaldussuhte tekkimist. Kõik inimesed ei suuda ennast avada isikliku kontakti puudumise korral ja tekib oht, et teenus ei kata kliendi kõiki vajadusi.
COVID-19 haiguse sümptomid on mittespetsiifilised ja haiguse kulg võib erineda. Keegi ei saa kindel olla, mis temaga juhtub, kui ta nakatub. Teadmatus ja pidevad piirangud ei möödu märkamatult ka klientide ja töötajate vaimsele tervisele. Enam avaldub mõju just nendel, kes on niigi abitus olukorras. Raskemate kaasuvate haigustega inimesed tunnevad hirmu elu pärast ja osa neist, kes ei saanud hooldekodust väljas käia, kui klientide ohutuse tagamiseks kehtis asutuses liikumispiirang, ei soovinud enam väljuda ka pärast piirangute leevendamist. Töötajad, kes nägid oma silmaga, kui kiiresti viirus levib ja kui raskelt võib haigust põdeda, ei alahinda kindlasti selle ohtlikkust. Keegi ei saa kindel olla, et temaga ei juhtu midagi.
Kõik need üleelamised ja mured soodustavad töötajatel stressi tekkimist. Väga raske on ka klientidel, kes ei saa kohtuda lähedastega, sest ka nemad püüavad vältida liigseid kontakte riskirühma kuuluvate inimestega. Lähedased on mures eakate pärast, sest nad ei näe neid. Oskusliku abita tekib nendest muredest ja üleelamistest suur lumepall. Keskuse kliendid saavad suurt abi hingehoidjalt, kellest on saanud meie asutuse sõber.
Hingehoidja teenust rahastab sotsiaalministeerium. Töötajate vaimse tervise säilitamiseks supervisiooni töönõustamise korraldamisel pakub rahastusvõimalusi sotsiaalkindlustusamet.
Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 4/2021